Wednesday, 20 June 2018

NELI NÄDALAT VEEL


Kaks viimast kuud enne kooliaasta lõppu on alati väga kiire aeg koolilaste jaoks. Greta koolis ei ole kunagi kooliaasta viimastel nädalatel olnud niisama virelemist ja lihtsalt aja surnuks löömist. Toimuvad spordipäevad, ujumis gala, näitusteõhtu, suvelaat, klasside vahetuspäev, igasugu erinevad kontserdid ja esinemised ning sellele lisaks ikka ka kogumahus normaalne õppetöö.

Eile toimus kooli vanemate klasside spordipäev. Eelmisel aastal sattus just spordipäeva ajal olema meeletult kuum ilm ja kool oli seega sunnitud spordipäeva uuele kuupäevale edasi lükkama. Sel korral oleks peaaegu sama asi juhtunud, aga õnneks andis ilm siiski armu. Õues oli küll väga, väga soe, aga päike püsis õnneks suurema osa päevast pilev taga ja andis lastele võimaluse ilma suurema piinata terve päeva sportida (neil on ju spordipäev kahes osas-hommikul ja pealelõunat paar tundi).

Mulle nii meeldib kuidas siin on sport kõigile lastele kättesaadavaks tehtud. Innustust ja tuge ei saa mitte ainult need, kel spordi peale annet, vaid innustatakse ja hinnatakse ka neid lapsi kel jalad palju aeglasemalt liiguvad. Kui andekamad ja osavamad jooksevad esikoha peale, siis aeglastema laste võiduks on juba pelgalt osavõtt ja mitte alla andmine ning seda tunnustatakse sama palju kui võidu karikat. Ja just tänu sellele võtavad erinevatest jooksuvõistlustest osa suurem enamus lapsi (kõik jooksud ei ole kohustuslikud).


Harukorde nähtus pole ka selline vaatepilt
või kui kõige aeglasema või väsinud jooksjaga liituvad kuni lõpujooneni ta klassikaaslased. 
Sel korral läks näiteks üks õde oma nooremale vennale 'appi' jooksma ja temaga liitusid ka kõik õe sõbrannad ning ma ei teagi miks, aga mind alati liigutavad pisarateni sellised väikesed asjad ja momendid. 
Jumal tänatud, et lapsevanemaid Ujumis Galale ei lasta, sest ma leiaks kindlasti ka seal midagi mille pärast pisaraid poetada.

Uskumatu et 4 nädala pärast lõpetab Greta juba Y4 ja tal ongi vaid veel kaks aastat järgi algkoolis käia. Kuidas see on võimalik, et 5 kooliaastat on juba nii kiiresti mööda lennanud. Ma üldse ei taha mõeldagi kui ruttu need järgmised kaks aastat käest kaovad...

Ja nagu näha, siis peale pikka ja kuuma koolipäeva jätkub lastel veel ka jaksu jalgpalli taguda

Tuesday, 19 June 2018

SUVALISED KLÕPSUD

Mallorca postitusi tuleb siia veel üksjagu, sest kuna see jäi meie viimaseks Mallorca reisiks, siis tahan siia blogisse mälestuseks kindlasti palju pilte maha jätta. Mul on tihti nii kahju, et paljud me reisid ei ole kas siis üldse, või vaid vähesel määral, siin blogis aja nappuse tõttu kajastust saanud, sest hiljem on selliseid reisipilte nii tore vaadata ja ka Gretale näidata kus ta käis ja mida tegi kui ta väiksem oli.

Kuna mul ei ole praegu aega pikka juttu kirjutada, siis panen siia postitusse mõned sellised fotod mis otseselt ühegi teise postituse alla ei mahuks või sobiks. Ehk siis 





Igaks juhuks märgin ära, et need ei ole fotod sellest kuidas Greta trepist alla kukub, vaid laps on lihtsalt performance Art-i tegemas.


KAKSIKUD




Saturday, 16 June 2018

MÕNED PILDID MALLORCA TAIMERIIGIST

Sel aastal paistab olevat kogu lõunamaine kuumus ja ilus ilm Põhjamaadesse 'kinni' jäänud. Mallorcal oli küll meie jaoks just ideaalse temperatuuriga rannailm, aga tegelikult oli ilm Mallorca mõistes tavalisest palju jahedam. Hotelli juhataja (keda me juba läbi aastate väga hästi tunneme) ütles samuti, et ilm on sel aastal väga imelik olnud. Sama lugu pidi olema ka Portugali ja mandri Hispaaniaga. 

Samas tänu jahedamale ja natuke vihmasemale ilmale oli jällegi loodus palju värvilisem ja värskem kui näiteks eelmisel aastal (üleeelmisest rääkimata, sest siis käisime me Mallorcal juuli lõpus-augusti alguses ja noh selleks ajaks oli vähemalt see piirkond kus meie käime täiesti kõrb)
Ma tavaliselt reisidel käies ei imetle igat puud ja põõsast, aga sel korral jäi mulle üsna mitu natuke erilist taime silma ning kohe selle võrra, et ma pidin neist eraldi pilti tegema. 

Need punakad põõsad/puud on mulle alati (ka mujal lõunamaa riikides käies) meeldinud. Nii erksaid põõsaid on muidugi ka üsna raske mitte tähele panna :) Mul tuleb neist möödudes alati taltsutamatu tahtmine neid justkui kallistada või seda suurt õitepahmakat enda haardesse haarata. 


Hotelli aias kasvas ka üks mandariinipuu (või apelsiini, ma ei ole päris kindel kumb). Apelsiini/mandariini ja sidrunipuid olen ma oma elus küllalt näinud ja erilist elevust need puud minus enam ei tekita, aga seda puukest läksin ma küll lausa lähedalt uudistama. 
Siit piltidelt ei paista ehk nii hästi välja, aga kohal olles tundus nagu need mandariinid olid sinna puu külge kuidagi eraldi kinnitatud või liimitud. Läksin lausa lähemalt uurima, et kas on ikka päris või on hotellitöötajad puud paari oranži pallikesega kaunistanud. 

Ühel meie meeeeeeletul pikal jalutuskäigul jäi mulle silma selliste huvitavate õitega põõsas.
Need õied olid nii pikad ja suured. Nagu rippuvad laternad
Siin mingi õunaline

Selle huvitava puu lehed aga meenutasid mulle hirmsasti baanaanikobaraid.

Pealt näha üks täiesti tavaline väike palmipuu...
...aga vaadake kui vägev õis tal oli
Kaktused on sellised huvitavad taimed, et mulle hirmsasti meeldib neid vaadata, aga endale koju ei tahaks. Kui ma väike olin, siis meil kodus kasvas akna peal potis üks üsnagi seda tüüpi kaktus. Mina kutsusin seda Miki-Hiire kaktuseks, sest mulle meenutasid need kaktuselehed Miki-Hiire kõrvu.

Hotelli aias kasvas ka üks hirmus pikk kaktusepuu. Okkaid me selle kaktuse küljes küll ei näinud, aga okka kohad olid täitsa olemas. Ei teagi kas need olid sealt tahtlikult ohutusreegleid silmas pidades eemaldatud, või viskabki kaktus ise oma okkad teatud aja tagant küljest ära. 

Palma linnas aga nägime selliseid kaktuseid 

Friday, 15 June 2018

EESTI KLUBI 2

Eelmise aasta novembris kirjutasin ma sellest kuidas Greta plaanis oma sõbrannaga koolis Eesti Klubi püsti lüüa. Seda postitust saate lugeda SIIT. Sellele postitusele pidi järgnema ka teine osa, aga kuna jõulud tulid tormina peale, siis jäi mul see teine osa avaldamata. Õnneks ma siiski olin jõudnud osa tekstist juba mustandina valmis kirjutada ja saan seega nüüd koos finaaliga siia postitada. 

Jätkangi nüüd sealt kuhu ma enne pooleli jäin, ehk siis eelmise aasta novembri arenguvestluse juurest.

Nimelt küsisin ma arenguvestlusel õpetajalt, et mis värk selle Eesti klubiga on. Õpetaja väga vabandas ja ütles, et tüdrukud olid jah tema juurde oma ideega tulnud ja ta oli selle igati heaks kiitnud, aga kuna enne jõule on koolis hirmus kiire aeg ja ta ise oli ka arenguvestlustega kaasneva eeltööga väga hõivatud, siis tal polnud aega asjasse väga süveneda. Ta oli tüdrukutele öelnud, et nad saavad sellega tegeleda kui jõulud on möödas, ehk siis jaanuaris. 
Kui ma talle siis mainisin, et kas ta teab, et kuulutused on juba igal pool koolis üleval ja kuulutustel kirjas et esimene klubi koosviibimine toimub juba JÄRGMISEL nädalal, siis õpetaja hoidis kätega peast kinni ja ahmis õhku (heas mõttes). Ta ütles, et tüdrukud olid talle jah hommikul kuulutust näidanud, aga kuna ta oli just koosolekule minemas, siis tal polnud võimalust kuulutust läbi lugeda või sellesse süvenda ja kuna jutt oli jaanuarist, siis eeldas et aega veel on. Ma siis moka otsast lisasin ka seda, et Greta ütles mulle, et nad olid need kuulutused ka iga klassi õpetajale juba jõudnud viia, mille peale õpetaja pea lauale langes ja ta appi hüüdis :D :D

Tegelikult ütles õpetaja, et ta 100% toetab tüdrukute ideed ja pealehakkamist, ning annab neile igati oma toetuse. Lihtsalt et kogu asi sattus natuke paha aja peale, sest enne jõule kulub iga vaba vahetund ja isegi osa tundidest jõulukontserdiks harjutamise peale. Ta ütles, et tüdrukud saavad küll eesti keele tunni läbi viia, aga sel juhul vaid oma klassi lastele ja tema järelvalve all. Õnneks käis jutt ka vaid ühest tunnist mitte iganädalasest klubist :)

Vestlusel õpetajaga tuli ka välja kust Gretale ja ta sõbrannale üldse tuli see idee, et Eesti Klubi luua. 
Nimelt tuli mu ema meile külla ja ta lennuk jõudis Inglismaale just sellisel ajal, et ma sain ta enne Gretale kooli järgi minemist lennujaamast kaasa võtta. Kooli jõudes andis vanaema Gretale kohe ühe tema lemmik kommipaki Kiss-Kiss komme ja kuna Greta õpetaja juhtus ka just siis meist mööda minema (me läksime Gretale peale kooli toimuvasse kunstiringi järgi), siis pakkus Greta ka õpetajale kommi. Õpetaja võttis kommi vastu ja ütles, et näitab seda järgmisel päeval kogu klassile ja et Greta võib siis ka teistele rääkida mida kiss-kiss eesti keeles tähendab. 

Sellest tuli Gretal idee järgmisel päeval kooli kaasa võtta mõned Eestit tutvustavad asjad ja ka kõigile klassikaaslastele kommi pakkuda. Neil on koolis nagunii alati selline asi olnud nagu 'Show and Tell' ehk siis lastele antakse võimalus kogu klassile midagi näidata või millegist rääkida mis ei pea olema kooliprogrammiga seotud (aga loomulikult võib olla). Ma ei teagi kas neil on selleks mingi kindel päev kui nad seda teevad või siis nädala sees vastavalt sellele millal rohkem aega on, või lihtsalt vastavalt sellele kui kellegil midagi näidata või rääkida on. 
Greta võttis kooli kaasa sellised Eestiga seotud asjad
Õpetaja rääkis meile arenguvestlusel, et Greta oli suurepärase Eesti tutvustava etteaste teinud ja lasknud lastel eestikeelseid sõnu järgi öelda. Umbes sedasi

Lapsed olid pärast Gretalt küsimusi küsinud ja Greta rääkis mulle, et üks poiss (Connor) oli küsinud, et kui eesti keeles ei ole 'c' tähte, siis mis tema nimi Eestis oleks? :)

Ehk siis see Eesti Klubi idee sai alguse just sellest samast Eestit tutvustavast etteastest. Greta ja ta sõbranna nägid kui väga see kõigile meeldis ja seega otsustasid eraldi klubi luua.

Tüdrukud said õpetajalt loa Klubiga algust teha jaanuaris, aga erinevate asjaolude sunnil lükkus neil see klubitamine aina edasi. Greta tassis oma materjale vist küll vähemalt viiel korral kooli kuid tuli igal korral sealt taas pettunult tagasi. Jaanuaris olid nad õpetajaga kokku leppinud ühe päeva, aga juhtus nii, et just sel päeval oli õpetaja haigeks jäänud ja ta oli terve nädala haige. Siis vahepeal jäid tüdrukud ise vaikseks ja ma juba lootsin, et ehk nad on kogu selle Eesti Klubi asja juba ära unustanud ja alla andnud, aga  kus sa sellega. Varsti läks jälle klubi jutt lahti ja õpetajaga lepiti uus päev kokku. Siis aga juhtus nii, et just sel päeval oli üks laps nende klassis ühe suuremat sorti pahandusega hakkama saanud ja õpetaja pidi pika vahetunni ajal selle lapsega tegelema ning tüdrukute Eesti Klubi pidi järgmist korda ootama. Järgmisel korral oli aga taas mingi takistus ja nii ka mitmel järgneval korral.

Enne laste ette astumist pidid tüdrukud õpetajale kõigepealt ette näitama oma plaani kuidas nad plaanivad 'tundi' läbi viia. 
Selle tarbeks valmistati siis meie juures play date ajal mõned materjalid 
 Greta valmistan mingi aeg hiljem veel mõned juurde.
Isegi word search tabeli tegi ise


LÕPUKS siis üleeile, mitu, mitu kuud hiljem kui plaanitud, õnnestus neil Eesti Klubi avalöök teha!!!!
Keeletundi võisid tulla alguses vaid nende enda klassi lapsed (need kes soovisid) ja sellest tunnist võttis osa ka nende õpetaja. Kokku oli lapsi vist mingi 7 või 8, aga kõige toredam asi selle juures oli see, et osa võttis ka ÜKS poiss (ülejäänud olid kõik tüdrukud). Tegu oli selle sama poisiga kes ühe assamblee ajal ei olnud eriti vaimustuses Greta käest kinni hoidma (video sellest siin), aga kes Eesti Klubi lõppedes oli oma õe juurde tormanud ja öelnud, et tegu oli kõige fantastilisema klubiga. Mind üllatas see sellepärast, et tegu on tegelikult sellise poisiga kes väga tihti hilineb kooli (selles küll ei saa teda ennast süüdistada) ja kes ei ole eriti õppimisest huvitatud ning kes ka harva tüdrukutega koos mängib. Samas ma muidugi ei tea (ja Greta ka ei teaks) võib-olla oli ta mingi pahandusega hakkama saanud ja oli nagunii oma õues mängimise ajast ilma jäänud ning oli seega seal tunnis hoopis õpetaja käsul, aga sellele vaatamata ei vingunud ja hädaldanud ta siis seal, vaid võttis entusiastlikult osa. 

Greta võttis need raamatud kooli kaasa, aga ta ütles, et neil ei olnud aega neid raamatuid kasutada. 
Õpetaja oli Greta ja ta sõbranna tunnist (see klubi ei kestnud tegelikult tervet tundi, vaid ma arvan et ehk kuskil 20 min) väga vaimustatud olnud ja mõlemale tüdrukule 2 'team pointi' andnud. 

Tüdrukute suureks üllatuseks kutsuti nad järgmisel päeval assamblee ajal terve kooli ees lavale kus neile anti spetsiaalne aukiri (nad ei olnud ainukesed aukirjade saajad. Neile koolis jagatakse, minu teada, kord nädalas selliseid aukirju kõikide klasside lastele nii, et kooliaasta lõpuks on iga laps vähemalt ühe aukirja saanud). Greta oli nädala 'täht' sellepärast, et ta oli iseseisvalt organiseerinud Eesti Klubi, valmistanud ise suurepärased õppematerjalid, õpetanud teisi klassi liikmeid uskumatult tõhusalt ning isegi disaininud suurepärased mängud ja tegevused. Et ta näitas üles kannatlikust ja kaasas tegevustesse kõik osalejad. Õpetaja kirjutas et Greta on viimasel ajal üles näidanud äärmuslikku küpsust ja tänas teda selle eest et ta on alati nii rõõmus ja positiivne nende klassi liige. Sellele lisaks sai ta veel ekstra 2 meeskonna pointi. 

Kui ma seda teksti lugesin siis Greta ei väsinud rõhutamast ja paistis isegi natuke pettunud olevat, et nii suur tähelepanu vaid talle oli pööratud, kuigi Eesti Klubi oli nii tema, kui ka ta kõige parema sõbranna ühine idee ja läbiviimine. Aukirja sai muidugi ka ta sõbranna, aga Greta ütles, et sinna oli kirjutatud, et ta sõbranna oli olnud Eesti Klubi abistaja. Ma siis proovisin talle seletada, et võib olla on asi ka selles, et ilma temata ei oleks seda Eesti Klubi ju võimalik olnud teha, sest keegi teine neil koolis ju eesti keelt ei räägi. 

Igal juhul mul on hea meel, et nüüd LÕPUKS on see asi tehtud ja mis peamine, et tüdrukud ise nii tublid ja järjekindlad olid ning et nad vaatamata kõikidele takistustele alla ei andnud. Müts maha nende ees!

Thursday, 14 June 2018

PUHKUS LÄBI...

Naasime nädal tagasi suvepuhkuselt ja nüüd on nats selline tunne et puhkus läbi, suvi läbi! 
Seda tegelikult mitte üldse nii negatiivselt võetuna kui see tunduda võib, vaid lihtsalt et saime suvepuhkusega ühelepoole. D-vitamiini annus kätte saadud, ujutud ja puhatud ning nüüd võib eluga rahus edasi kulgeda. Meil käibki suve tunnetamine rohkem suvepuhkuse järgi, kui näiteks suvise koolivaheaja järgi mis alles juuli lõpus algab. 

Teine asi oleks kui me alles augustis kuskile lõunamaale puhkama läheksime, aga kuna augustis on igal pool lõunamaades kõrghooaeg ja M E E L E T U L T kuum, siis otsustasime juba eelmisel aastal omi suvepuhkuseid hoopis mai lõpu-juuni alguse koolivaheaegadel veetma hakata ja ei ole seda otsust veel kahetsenud.

Endal on ka seda natuke raske uskuda, aga me läksime juba kolmandat aastat järjest Mallorcale samasse hotelli kus me varemgi juba oleme olnud. Algne plaan oli sel korral siiski kuskile mujale lennata, aga sellest ei tulnud suurt midagi välja. 

Ma ei tea kuidas teistega on, aga mul on alati nii raske meie puhkusereise planeerida. Kõigepealt peab välja valima riigi kuhu lennata. See riik peab kindlasti olema selline kus on meri/ookean ja kus on juba mai lõpus soe. Samuti ei tohiks see riik väga pika lennusõidu kaugusel olla ja lennupiletid peavad normaalse hinnaga olema. See normaalne hind on küll küsitav, sest kuna me ju lendame vaid koolivaheaegadel, siis hinnad on sel ajal ALATI väga kallid, aga noh me siis proovime valida selliseid lende mis RÖÖGATULT kallid ei oleks. Lennu puhul on ka soovitav, et see lahkuks kas Gatwick või Heathrow lennuväljalt, kuhu minek meilt palju aega ja ekstra raha ei võtaks (mõlemad lennujaamad asuvad meie kodule üsna lähedal).

Hotell peab ka kindlasti väga viisakas välja nägema. Me tegelikult ei ole pirtsakad inimesed, aga kuna Pete ei võta aastas rohkem korralikku puhkust, kui vaid see üks nädal, et kuhugi soojale maale lennata, siis ta tahab selle puhkuse ajal ka korralikult ja mugavalt puhata. Peale selle, mida vanemaks me saame, seda mugavamateks me ka muutume :)

Küll me vaatasime nii üht kui teist kohta (Kreeka, Montenegro, Itaalia jne), aga iga kord oli häda kas lendude, hotelli (toiduga), või ilmaga. Mõni koht paistis kirjelduste ja piltide järgi välja nii ideaalne, et olime juba pileteid ostmas ja hotelli broneerimas, aga kui olime läbi lugenud Tripadvisori arvustused, siis tänasime jumalat, et rahakotiluuke veel lahti ei olnud jõudnud teha...ja nii mitmel korral järjest. 

Kogu see otsimine ja sobitamine võtab aga hirmsasti aega ja energiat ning kuna odavamate lennupiletite nimel oleme sunnitud puhkusereisi juba kas siis enne või pärast jõule ära broneerima, siis langeb otsingute aeg alati ka niigi juba kiirele ja tegemist täis ajale.

No ja lõpuks juhtuski jälle nii nagu eelmiselgi aastal, et sinna meile juba tuttavasse hotelli tuli taas hea pakkumine ja kuna me olime selleks ajaks juba otsimisest nii väsinud, et läksime taas kergemat vastupanu teed ning broneerisime reisi ära. Teadsime et Mallorcal saab olema just meile sobiv ilm, hotell on väga ilus ja hotellis pakutav toit selline mida ka mina süüa saan. Ühesõnaga süsteem meile juba igati tuttav ja toimiv ning seega meie 'tööks' vaid olla ja nautida.
Greta pidime küll koolist üheks päevaks ära võtma (ilma loata), et lennupiletid märkimisväärselt odavamad saada, aga see õnneks endaga mingeid probleeme kaasa ei toonud. 

Sel korral möödus me puhkusereis ilma ühegi jamata. Lennud ei hilinenud, ilm ei olnud tapvalt kuum, keegi ei jäänud sel korral haigeks, ei saanud kuumarabandust ja kellegil ei avastatud ootamatult täisid (nagu üleelmisel aastal Gretaga juhtus :D :D). 
Sellele vaatamata lubasime me Petega, et järgmine kord läheme kohe kindlasti kuhugi mujale ja kohe kindlasti mitte enam hotelli. Hotelli asemel tahame hoopis mõne väikese maja või villa rentida, sest..üllatus, üllatus...hotelli elu on nii v ä s i t a v!
Ja, ja, paljud teist kindlasti nüüd mõtlevad, et vaesekesed küll. Milline raske elu! Isegi lukspuhkus väsitab jne, jne, aga me tõesti ei soovi enam endale sellist puhkust kus hotelli hinna sees on juba kogu toit olemas ja igal hommikul peab varakult ärkama, et hommikusööki maha ei magaks. Õhtul jälle sama asi ja lõpuks ongi nii, et kogu puhkus kulgeb vaid hommiku- ja õhtusöögi ümber. See hakkas meile juba ka eelmisel aastal nats närvidele käima, aga nagu välja tuli, siis olime me selle pisiasja juba jõudnud ära unustada, või lootnud, et ega see nüüd nii hull ka ei ole.

Hotellis pakutava söögi üle ei olnud meil küll mitte ühtegi pretensiooni. Pigem oli asi ikka selles, et kui näiteks mina söön tavaliselt kodus hommikusööki kuskil peale kella 10-t ja Pete alles lõuna ajal koos lõunasöögiga, siis hotellis ei serveeri sulle enam keegi omletti peale kella 10-t hommikul. Kuna Mallorca kell kümme on aga meie ajas 9 ja kuna me ei tahtnud restorani ka 5 minutit enne sulgemist ilmuda, siis oligi nii, et olime sunnitud igal hommikul meie ajas kuskil 7.30 ajal ärkama. Ok, Pete võis ka vaid 10 min enne hotellitoast lahkumist voodist välja hüpata, sest tema 'ilu'protseduurid ei võta kunagi nii kaua aega kui naiste omad ja noh tema ju ei pea ka Gretale patse pähe punuma, aga sellegipoolest oli me kõigi jaoks nii varajane ärkamine üsna piinarikas. 
(Me tegelikult ei oska keegi kauem kui kella 9-ni hommikul magada, aga sellegipoolest eelistame aeglast ärkamist ja söömist kella peale jooksmisele).

Puhkusel kokkamine ei kuulu küll ideaalis minu lemmik tegevuste hulka, aga tegelikult kui sul suurt hunnikut toitu ees ei ole, siis ega sa tegelikult kuuma ilmaga ei söökski nii palju kui me seal hotellis endale iga päev sisse ajasime. 

Nii et järgmisel korral proovime puhkusele minnes valida ööbimiskohaks mõne sellise majutuse, kus me saaks hommikuti rahus magada ja ka hommikusööki süüa alles siis, kui vaim ja keha selleks ka valmis juba on :)
Söömisrutiinile lisaks tüdinesime me rikkale valikule vaatamata lõpuks ikkagi pakutavast toidust üsna ruttu ära (seda enam, et olime ju enam vähem sama sööke ka eelmistel aastatel juba söönud) ja hakkasime üsna varsti oma kodutoite igatsema. Mina tundsin (ja tunnen alati välismaal käies) suurt igatsust igasugu aurutatud rohelise kraami järgi (French ja flat beans, kõiksugu greens, broccoli jne). Hotellis pakuti küll igasugu erinevaid salateid ja oli ka brokkolit, aga brokkolit pakuti alati külmana ja salatitele oli enamuses alati hapukoort lisatud (arvatavasti sakslaste maitsest lähtudes). Maitsvaid tomateid ja kurke igatsesime samuti. 

Hotelli magustoite vaadates olin ma aga VÄGA õnnelik et mina (ja ka Greta) neid süüa ei saanud, sest sellise rikkaliku valiku juures oleks ma ennast muidu vist küll nädala lõpuks täiesti pallikeseks söönud. Samas päris ilma mind siiski ei jäetud, sest igal õhtul oli menüüs ka mõni väikene tarretis. 

Tegin magustoitutest igal õhtul paar klõpsu nii et vaadake ise



Need keedukreemiga rullbiskviidid oleks vist ainukesed asjad olnud mis mind külmaks oleks jätnud, aga kuna mul ei olnud neid võimalik maitsta, siis päris pead ei julge anda :)

Puuviljadest olid magusad vaid arbuusid ja ananassid. Kõik ülejäänud puuviljad olid maitsetud.
See küll ei ole kook, vaid juust, aga kuna nägi ilusa koogi moodi välja, siis tegin sel õhtul ka juustust pilti.











Siit üks näide minu õhtusöögist. 
Kahjuks mul ei olnud hotellis kunagi võimalik riisi süüa, sest riisi lisasid nad arvatavasti võid (silt näitas et sisaldab piima). Tihti pakuti kartuliputru kus samuti piim sees oli. Õnneks oli aga alati ka üheks valikuks kas siis friikad, või ahjukartulid, või mõni kord harva ka keedukartul, või siis sellised kartulililled nagu pildilt näha.  
Mina sõin tavaliselt nii hommiku, kui ka õhtusöögi alla ja peale arbuusi ja ananassi. 

Lõunasöögid meil tavaliselt nii glamuursed välja ei näinud. Ega me igakord lõunat päeval ei söönudki (aitas täitsa jäätisest ja kommistki), aga ühel korral me näiteks einestasime mingil suvalisel väikesel kõrvaltänaval prügikastide kõrval :D