Wednesday, 17 October 2018

SÜNNIPÄEVAKINGITUS

Eelmine pühapäev oli siis see päev, kui ma Petele ta sünnipäevakingi 'kätte' andsin. Seda, et ma ta kuhugi viin, teadis ta juba mitu nädalt ette, aga kuhu või millega tegu, sellest ei olnud tal õrna aimugi. 

Minu kink talle oli Escape Room (põgenemistoa) külastamine. Ma (me) ei ole varem üheski sellises toas käinud, aga kui ma ühelt meie sõbralt kuulsin kui toreda kohaga tegemist on, siis mõtlesin kohe, et see oleks äge kingitus Petele. 
Kingitus oli tegelikult veel kahe osaline. Esimene osa oli see, et me põgenemisruumi läheme ja teine see, et ma kutsusin Petele teadmata sinna kaasa ka Pete (meie) head sõbrad. 

Kuna maksimum inimeste arv selles toas oli 6, siis kahjuks pidid lapsed mängust välja jääma. Gretal oli sellest küll väga kurb meel, seda enam, et tema parim sõbranna oli seal koos oma vanematega ju alles hiljuti käinud ja tahtis nüüd ka hirmsasti sama kogemust saada, aga midagi polnud parata. 

Pühapäevahommikul viisime kõigepealt Greta Pete vanemate poole. Pete võttis algul asja väga rahulikult. Natuke imestas ja uuris, et millega küll tegu võiks olla, aga ei pinninud või kasutanud mingeid muid trikke, et mind nii öelda lõksu tõmmata. Greta oli samuti super osav saladusehoidja, nii et Petel ei olnud tõesti väiksematki niidiotsa millest kinni haarata. 

Mina ise oli aga väga elevil ja ärevil ning natuke isegi stressis. See minu elevus ja ärevus hakkas üsna varsti ka Petele külge ja siis ta isegi hakkaks täitsa muretsema, et mis ime asja ma talle nüüd küll korraldanud olen. Tema kõige suuremaks hirmuks oli see, et võib-olla olen ma korraldanud midagi sellist kus tema peab mingi hetk kõnet pidama või kuskil esinema ja see ei oleks talle kohe üldse meeldinud. Ma küll lubasin talle, et kõnet ta pidama ei pea, välja arvatud, kui ta just ise ei soovi seda hirmsasti teha ;)
Minu ärevuse põhjuseks oli aga hoopis see, et ma nii tahtsin et Pete üllatus ilusti välja kukuks. Kõige suuremaks mureks oligi see, et nii meie, kui ka meie sõbrad ikka õigeks ajaks sinna põgenemistuppa kohale jõuaks. Olime küll kõik kodust väljudes üsna pika ekstra varuajaga arvestanud, aga kunagi ju ei tea ette mis vingerpussi liiklus sulle mängida võib ja kuhu ummikusse sul on võimalik ootamatult kinni jääda. 
Põgenemistuppa aga ei saa hilinejaid lasta, sest seal on kõik ajaliselt paigas ning neil ei ole seda võimalik muuta. 

Ma Petele ütlesin nagunii et me peame kohal olema kell 13.00 jättes meile ekstra 30 min varuaega, aga seda Pete muidugi ei teadnud. Ühel hetkel hakkaski meil juba ajaga kitsaks jääma, aga õnneks pääsesime ummikutest üsna kiiresti välja ja olime ilusti kella 1 ajal juba Guildfordis (üks linnake mis tegelikult meie kodust vaid mingi 20 min autosõidu kaugusel asub, aga kuna me läksime kõigepealt Gretat Pete vanemate juurde viima, siis kulus meil edasi tagasi sõidu peale kõvasti rohkem aega).

Õnneks jõudsid ka meie sõbrad enam-vähem samal ajal kohale ja ma ei pidanud enam muretsema, et võib-olla oleme me Petega lõpuks ainukesed kes sinna põgenemisruumi ülesandeid lahendama lähevad. Pete muidugi ei teadnud ikka veel millega tegu ja ka mitte seda, et ma mitmel korral sõidu ajal meie sõpradega sõnumite teel suhtlesin. Leppisin sõpradega kokku, et nemad lähevad kohale enne meid ja kui me siis Petega nats hiljem välja ilmume saavad nad talle 'SURPRISE!' hüüda.
Ukse ees Escape Room-i silti nähes jäi Petele ikka veel segaseks millega täpselt tegu. Ta ütles, et ta on põgenemiruumidest küll varem kuulnud, aga mida need endast täpselt kujutavad ta ei tea. Ehk siis ta oli endiselt natuke ärevil sellest mis teda ees ootas.
Nagu olime sõpradega kokku leppinud, siis kohe kui Pete Escape Roomi-i firma ukse avas, karjusid kõik 'Surprise!'. Ma hiljem mõtlesin (ja arutasin Petega) et tegelikult oleks veelgi ägedam olnud, kui nad ei oleks midagi öelnud ja Pete oleks saanud ise ootamatult avastada, et inimesed kes seal ruumis olid, olid kõik ta head sõbrad. Sellegipoolest igati õnnestunud üllatus.




Ega meil ei olnudki seal palju aega lobiseda, sest vaja oli ju sünnipäevakingi kallale asuda. Mängujuht seletas meile algul mida ruum endast kujutab ja mis meie ülesanne järgmise 60 min jooksul on.

Meie tuba (seal oli kokku kaks erineva teemaga tuba) kujutas endast 30ndates New York eradetektiivi Larry Maxwelli kontorit.
Tema lahendada oli üks mõrvajuhtum milles süüdistatav kriminaalmaailma suur boss Vince Baxter oli hetkel juba kohtu ees, aga et tõestada Vince süüd oli kohtul vaja asitõendeid. Probleem oli aga selles, et kuigi eradetektiiv Larry teadis kus on relv, mis seob Vince-i mõrvaga, siis oli Larry-ga eelmisel päeval juhtunud mingi salapärane õnnetus ja Larry lamas nüüd teadvusetult haiglas. 
Seega meie ülesandeks oligi see relv nüüd ühe tunniga ta kontorist leida, et Vince süüd kinnitada.

Kui ma algul arvasin et põgenemistuba kujutab endast ühte tuba kuhu sind kinni pannakse ja sa pead siis tunni jooksul igasugu ülesandeid ja koode lahendama et sealt toast uuesti välja pääseda, siis õnneks selle Escape Room-i puhul sellise asjaga küll tegemist ei olnud.
Mulle just see tuppa kinni panemise idee tekitas algul natuke hirmu ja ebamugavust ja ma ei olnud algul sünnipäevakinki broneerides üldse kindel, kuidas ma sellise asjaga ise hakkama saaksin. Osa põgenemistubasid on ju just selle põhimõttega.

Tegelikult oli meie ülesandeks aga vaid toast revolveri otsimine ja kuigi toa uks oli selle tunni jooksul kinni, siis lukus see ei olnud ja kui kellegil oleks olnud vaja näiteks WC kasutada, siis see ei oleks üldse probleemiks olnud. 

Kell 13.30 astusime pildil olevast uksest sisse ja 'pidu' võis alata.
See mis seal toas toimus oli SUPER, SUPER FANTASTILINE!!! Me kõik rääkisime sellest sündmusest veel kolm päeva hiljem sama õhinaga, kui kohe peale toast väljumist. No tõesti, ma ei ole midagi sellelaadset vist kunagi varem veel kogenud, või kui olen, siis ma lihtsalt ei mäleta seda enam :)

See lihtsalt oli nii äge kogemus. Ma kahjuks ei saa ega ei taha sellest mis seal toas toimus siin täpsemalt rääkida, aga see oli ikka nii põnev kõiki neid koode lahendada ja igasugu vihjeid otsida ning kasvõi lihtsalt ühte tuba nii põhjalikult läbi otsida. Kõik ülesanded olid meie jaoks just õige raskusastmega, et ei olnud ei liiga kerged, ega liiga rasked, aga samas andsid lahendades hea rahulolu. Vajadusel sai ka lisa vihjeid juurde küsida mida me ka paaril korral tegime, sest me ei tahtnud asjata aega raisata. 

Meil oli suurepärane tiim ka ja koostöö sujus kuidagi automaatselt nii libedalt, et igaüks meist panustas ühel või teisel viisil otsingutesse. Mis aga kõige tähtsam, meie suureks rõõmuks leidsime me mõrvarelva 31 sekundit enne lõpuaega!!! Ehk siis 59 minuti ja 29 sekundiga. Hurraaa!!!

Loomulikult ei ole see mingi kiire aeg, aga meile oli tähtis ja me olime nii õnnelikud, et me suutsime lõpuks ikka nii napilt relva ülesse leida. Nii mõnigi tiim on sunnitud sealt toast ju ilma lõpplahenduseta välja astuma. 

Siit üks väikene lõik Escape Room-i emailist
Kõigist osalejatest tehakse lõpus ka üks grupipilt

Kuna me olime sellest üritusest nii vaimustatud, siis me teeme juba plaane ka seda teist tuba sinna koos külastama minna ning järgmisel korral on plaan ka lapsed kaasa võtta. Nemad saaksid meiega samal ajal selles Larry toas olla, kui meie uue toa mõistatusi lahendame. See oleks ideaalne jõulukink meile kõigile, aga eks me mõtle seda asja veel.


Igal juhul jäi Pete oma sünnipäevakingiga VÄGA, VÄGA rahule. Pärast jättis oma arvamuse ka tripadvisorisse 
Peale Escape Roomi läksime kogu kambaga restorani sööma. Sõbrad andsid seal Petele veel väikesed kingid üle.


Pete üllatused jätkusid veel ka siis, kui me sõbrad hiljem autoparklasse jalutasime ja nad talle veel ühe suure kingi üle andsid. 
 Petel ei olnud taas õrna aimugi millega tegu oli
  Kodus pakki avades hakkas ta aga kõva häälega naerma. 
Nimelt tahab üks ta sõpradest hirmsasti temaga golfi mängima minna (kumbki neist ei ole varem päriselt/korralikult golfi mänginud) ja nüüd ei ole Petel küll enam ühtegi põhjust keeldumiseks :-)

Thursday, 11 October 2018

TÄNA 'RÄÄGIN' MA MATEMAATIKAST...

..või siis õigemini sellest, kui segadusse mind siinne algkooli matemaatika vahel ajab.

Ostsin suvel Gretale Eestist ühe 4. klassi matemaatika töövihiku. Eestis elades käiks Greta küll praegu 3.klassis, aga kuna nad siin on juba Eesti 4. klassi materjali suuremal määral läbi võtnud, siis oma sisu poolest tundus just see töövihik Gretale kõige paremini sobivat. 
Ma tegelikult ei tee Gretaga kodus eriti eraldi matemaatika ülesandeid, aga vahel siiski annan talle paar ülesannet teha kas siis hommikul enne kooliminekut, või vahel harva peale kooli, kui tal selleks aega peaks jaguma. 

Kui aus olla, siis ma ei teagi miks ma Eestist neid töövihikuid ostan või ostnud olen, sest tegelikult saab ta nendest siiski vaid piiratud koguses harjutusi teha, kas siis keelelisel põhjusel, erineva ülesehituse pärast, või siis ajapuuduse tõttu, aga ju mul siis on väike uudishimu ning huvi võrrelda mida Greta Eestis elades sama vanalt koolis matemaatika tunnis õpiks.

Mõni aeg tagasi tegi Greta sealt vihikust selliseid ülesandeid

Mulle tundusid need tehted tema jaoks igati jõukohased ja midagi sellist, mille lahendamine ei oleks tohtinud tal rohkem kui 5 min aega võtta. Greta aga nägi nende tehetega suurt vaeva ning 5-minutist sai ruttu 15 minutit. Mina olin täitsa segaduses. Ma teadsin et koolis on nad selliste numbritega jagamist juba eelmisel aastal õppinud ja ma ei saanud aru, et kuidas ta ei saa siis nüüd nii lihtsate tehetega hakkama. 
Segaduses oli ka Greta. Ta pidevalt väitis et nemad koolis nii ei arvuta ja et tema ei saa aru sellest meetodist kuidas mina teda õpetada proovin, või kuidas nad selles vihikus lahendamist nõuavad. 

Sain aru et midagi on nihu, jätsin asja pooleli ja võtsin plaaniks Greta õpetajalt asja uurida.

Läks mitu nädalat mööda kui nüüd eelmisel (või oli see üleeelmisel) nädalalõpul anti Gretale selline kodutöö.
Gretal ei olnud probleemi ülesannete lahendamisega (väljaavatud ühe puhul kus ta küll õiged vastused välja arvutas, aga kasutas teist meetodit kui tekstis palutud oli), aga mind ajas see tööleht veelgi rohkem segadusse kui ma varem juba olin. 

Ma tegelikult olen ka ühel spetsiaalselt vanemate jaoks korraldatud matemaatikaõhtul mõned aastad tagasi koolis käinud, kus meile kõigile tutvustati kuidas uue süsteemi järgi õpetatakse ja seletati need süsteemid lahti, aga kuna uus süsteem tundus mulle nii võõrana (ingliskeelsed võõrad terminid veel sinna otsa), siis ega need asjad mulle meelde ei jäänud (kirjutasin sellest natukene selles vanas postituses).

Mulle on alati tundunud Gretat arvutamas nähes, et nad teevad neid tehteid nii keeruliselt ja et kogu protsess võtab palju kauem aega ning vigadel on (minu arvates) palju kergem protsessi käigus sisse tulla, kui selle meetodiga mida mina kunagi koolis kasutasin (või siis selles Eesti matemaatika töövikikus kasutatakse). Greta ise ei kurda millegi üle, sest temal pole millegagi võrrelda ja temale tundub kõik väga loogiline ja lihtne. 

No näiteks see ülesanne mis alloleval pildil näha on. 
Mul tekkis kohe küsimus, et kas nad tõesti peavad meelde jätma, et kui korrutatakse 25-ga, et siis korruta antud arv kõigepealt 100-ga ja siis jaga 4-ga!? Ok, 9-ga korrutades on jah kerge kohe 10-ga korrutada ja siis algnumber summast lahutada, aga samas klassikaline arvutamine siiski vist kiirem.




Või siis näiteks see, et kui jagatakse või korrutatakse 4-ga, siis kasutada poolitamise ja paljundamise (ma ei tea kas see on korrektne tõlge. Korrektne tõlge oleks vist kahekordistamine) meetodit. Minu esimene reaksioon oleks muidugi kohe klassikalist vana meetodit kasutada ning paberi ja pliiatsi järgi haarata. Samas ma muidugi saan aga ka aru, et peast arvutamise juures aitab just see poolitamise ja paljundamise meetod palju paremini.

Greta ülesannet vaadates tekkis mul kohe ka küsimus, et OK, kui te 25-g korrutades kõigepealt korrutate 100-ga ja siis jagate 4-ga, siis kuidas te näiteks arvutate 28x26?? 

Kohe järgmisel päeval, kui Gretale kooli järgi läksin, küsisin Greta õpetajalt et kas tal oleks minu jaoks 5 min aega matemaatika ülesannete seletamiseks. Õpetaja ütles kohe lahkelt et loomulikult, andis kõik lapsed oma vanematele üle ning viis mind siis Greta klassiruumi. 
Ütlesin talle et Greta paistab oma ülesannetega ilusti hakkama saavat, aga et hoopis MINA olen see kes on sellest matemaatikast täiesti segaduses ning vajan abi. Õpetaja lohutas mind ning ütles et ma olen juba viies lapsevanem kes viimase nädala jooksul tema poole täpselt sama probleemiga on pöördunud :) 

Asi pidavatki olema selles, et me oleme kõik vanakooli meetoditega üles kasvanud ja kuna nüüd on koolides kasutusel uued süsteemid, siis eelkõige on just vanemad need kes hädas ja kes ei saa üldse pihta mida või miks lapsed arvutavad nii nagu nad arvutavad. 

Õpetetaja ütles, et nad võiksid vabalt lastele ette anda lihtsalt lehe tehete tulpadega ja lasta neil need vana meetodi järgi ära lahendada ning enam-vähem kõik saaksid sellega siis ka hakkama ning vastused õiged, AGA selline meetod ei anna neile arusaama mis tegelikult nende numbritega matemaatiliselt toimub ja mis nende tehete taga peidus on. Uue süsteemi ja uute meetodite abil aga õpetatakse lastele just numbreid matemaatiliselt nägema ENNE, kui nad vana süsteemi järgi arvutama hakkavad. 

Hetkel õpetataksegi lastele erinevaid meetodeid ning hiljem saavad lapsed siis juba ise valida mis meetodid neile ülesannete lahendamise juures kõige paremini sobivad.

28x26 tehte kohta ütles õpetaja, et kõigepealt õpivad nad arvutama GRID meetodi abil (pilt 1) ja alles kunagi hiljem vana süsteemi järgi (pilt 2)
Pilt 1

Pilt 2


Siit mõned näited veel 'grid' meetodist. 
Lähemalt saab selle meetodi kohta lugeda SIIT


Leidsin ka sellise video

Kõige alguses arvutasid nad veel sedasi lahti kirjutades, et lapsed ikka saaks aru mis arvud tegelikult iga numbri taga peidus on. 

Kui ma õigesti aru sain, siis seda vana süsteemi meetodit kutsuvad nad siin BUS STOP meetodiks ja seda hakkavad nad kasutama kõige viimasena. Enne õpivad nad ära ka 'chunking' meetodi. Selles videos saate näha mida 'chunking' endast kujutab

Ja siis kõige viimasena võtavad nad kasutusele Bus Stop meetodi (kuigi neile on ka seda meetodit juba natuke tutvustatud mingite arvutuste juures, sest ma olen Gretat kuulnud seda terminit mainimas).


 see video näitab veel laiemat arusaamist 
short division/bust stop meetodist


Lapsed ei pea kõiki neid meetodeid ühe aastaga selgeks saama, vaid nendega tegeletakse läbi mitme õppeaasta. 
Kõige esimesena hakkasin nad, minu mäletamist mööda, arvutama numbrijoone JUMP (hüppe meetodi) järgi suuremate numbrite liitmist ja lahutamist vist Y3, ehk siis kaks aastat tagasi (Eesti esimeses klassis). Minu jaoks oli just see meetod kõige segasem kõrvalt vaadates.
Jump strategy




Paar vanemat fotot Greta vihikutest


Siin on üks väga hea LINK kus on välja toodud kõik terminid ja meetodid lahtisõnastatult ja näidetega mida lapsed Inglismaal algkoolis matemaatikas õpivad. Eraldi on ka kirjanduse ja teaduse sõnastikud koos seletuste ja näidetega. 

Mina aga tänan jumalat et nad siin koolis lapsi nii hästi õpetatavad ja kogu õpetamisetöö oma õlgadele võtavad, sest mina küll ei oskaks Gretat kodus nende uute meedotite järgi ise õpetada. OK, ma loomulikult olen võimeline neid ka põhjalikumalt ära õppima ja vajadusel Gretat aitama, sest tegelikult ei ole ju tegu mingi raketiteadusega, aga sellegi poolest hea, et mina sellest otseselt osa võtma ei pea :)

Üks pilt koolilapsest endast ka 

Wednesday, 10 October 2018

PETE PIDU

Pühapäeval pidasime Pete sünnipäeva sugulastega. Ega selle peo kohta ei olegi midagi erilist kirjutada kui vaid seda, et tore oli taas kõiki lähisugulasi näha, nendega vestelda ning head paremat süüa. Ajalootarbeks mõned pildid ka

Ilmad on meil hetkel taas sellised üle 20 kraadised ja päike paistab. Eelmisel laupäeval sadas küll vihma ja oli päris külm (ehk siis mingi 14 kraadi), aga hetkel tundub küll et suvi justkui oleks tagasi tulnud. Ainult hommikud on jahedamad kui suvel.












Sel korral tellisime Petele sünnipäevakoogi M&S-st. See vikerkaarevärvides kook on vist küll tegelikult rohkem laste sünnipäevadele mõeldud, aga kuna Petele see väga meeldis, siis otsustasime just selle koogi talle tellida. Suur oli me pettumus kui Pete siis tellitud toitudele hiljem järgi läks ja me suure karbi seest imetillukese koogi leidsime. 
Kuigi tegelikult osutus kook just õigeks suuruseks kogu meie kamba jaoks ja sealjuures ka veel VÄGA maitsvaks, siis tellimiskataloogi piltide pealt jättis kook küll palju suurema mulje. 
Ka sellel alloleval pildil tundub kook suuremana kui ta tegelikult oli. 




Ma ei mäletagi enam kes see taaskord tegi ettepaneku pildistada Pete vanemaid koos laste ja lastelastega. Nagu eelmiselgi korral, piisas vaid pildi tegemise mainimisest kui juba kõik 'lapsed' tsirkust tegema hakkasid. 






Big hug
Õnneks paari pildi jaoks suudeti ikka ka normaalsetena püsida. 

Lastega oli sel korral kergem. Nad küll vanemate eeskujul proovisid samuti lollitama hakata, aga neil lihtsalt ei tulnud see lollitamine grupipildi ajal nii hästi välja.


No ja siis tegime veel ka terve posu väiksema grupi pilte











Ja varsti oligi kell juba 6 õhtul ning lastega külalistel oli aeg koju minema hakata. Pete venna ja vennanaise ning onu ning onunaisega vestlesime küll veel tunnikese otsa, aga kuna järgmine päev oli nii töö- kui koolipäev, siis päris öötundideni ei pidutsenud meist keegi. 



Selle peoga aga ei lõppenud tegelikult veel Pete sünnipäeva pühitsemine. Sel pühapäeval saab ta kätte minu sünnipäevakingi ja see on samuti omamoodi pidu, aga sellest juba järgmisel nädalal ;) 
Ning sünnipäeva peakingitust naudime me alles oktoobri viimasel nädalalõpul!