Thursday, 29 November 2018

KAKS KULTUURIKUUD

Me ei ole vist terve aasta jooksul ka nii palju teinud, käinud ja näinud, kui kahe viimase kuu jooksul kokku. 4 kinokülastust, 3 teatrikülastust, 2 klassikalist kontserti, üks sõit safariparki, pluss Viini reis (millest mul pole ikka veel olnud aega lähemalt kirjutada).

Kinos on meil õnnestunud nii mitmel korral käia vaid sellepärast, et Greta on viimase kahe kuu jooksul üllataval mitmel korral sõbrannade juurde ööbima kutsutud, mis siis meile tähendab kohe lapsevaba date night-i.

Kõige esimesena läksime kinno vaatama 'The Children Act'-i. Ma ei hakka siin ühegi filmi sisu lahti rääkima, sest ma ise ei viitsiks seda nagunii kunagi hiljem uuesti üle lugeda ja tänapäeval on nagunii internetist kogu info koheselt kättesaadav.
Minu poolt saab see film selle aasta parima filmi auhinna. Emma Thompson on naugnii üks mu lemmikuid, nii näitlejana kui ka inimesena, aga selle filmi rollis armusin ma temasse täielikult ära.
Kuna suur osa filmist oli filmitud Londonis ning kohtades mis meile tuttavad ja teada, siis läbi selle puges film veel omakorda sügavamale meie südametesse ja muutis kogu atmosfääri väga koduseks ja tuttavaks. Kui Pete viimati Londonis töötas, siis kõndis ta pea igapäevaselt läbi samu radu mis Emma Thompson filmis (OK päris kohutsaalis ei käinud, aga kohtumaja eest ja fuajeest kõndis küll korduvalt läbi).
Emma Thompson oli filmis küll oma ametilt kohtunik, aga mina nägin tema olemises ja käitumises ka palju terapeudi omadusi/rolli ja eks see oligi minu jaoks see kõige võluvam ja huvitavam osa selles filmis. Mul on hea meel, et meil õnnestus seda filmi kinno vaatama minna, sest ma ei ole kindel kas kodus telekast vaadates oleks film mulle samu tundeid suutnud tekitada ja sama sügavalt hinge pugeda. Kodus on ju alati 100 erinevat segavat faktorit mis ei lase kunagi ühele filmile 100% keskenduda. 

Järgmiseks läksime vaatama 'The Wife'. Mina tahtsin tegelikult hirmsasti minna vaatama 'The Little Stranges' ja me korraks isegi mõtlesime mõlemad filmid samal päeval ära vaadata, aga kahjuks kattusid filmi ajad just nii lollilt, et jätsime ära. Kinos käisime keset päeva, sest oli Pete sünnipäev ja ta võttis töölt endale sel puhul vaba päeva. 

Taas oli tegu fantastilise filmiga. Osalt üsna sarnane 'The Children's Act' filmiga, aga samas siiski täiesti erinev. 

Ma ei mäletagi enam täpselt kelle juurde Greta järgmisel korral ööseks läks et meil oli taas võimalus üheks date night-iks. See vaba õhtu ja meie Viini reis sattus just Pete töökoha vahetuse vahele. 
Ehk siis oli hea põhjus uue lepingu algust kinole lisaks ka ühes Thai resotanis pühitseda.


Kahjuks oli kinos valida vaid kolme filmi vahel -'A Star is Born', 'Halloween' ja 'First Man'. Valisime viimase, sest esimest ei tahtnud me kohe kindlasti vaadatama minna ning õudukad ei olnud ka just eriti meie maitse.
Film räägis astronatut Neil Armstrongist ja tema teekonnast kuule. Mul on hea meel et film sai nähtud, aga me pärast Petega arutasime, et oleksime vist pidanud ikka Halloweeni vaatama minema. Õudukas oleks vähemalt mingit elamust pakkunud. Mulle tegelikult pakub kosmose teema palju huvi, aga see Neil Armstrongi film oli kohati nii veniv ja igav, et ma oleks parema meelega tahtnud kodus omal sohval teleka ees istuda. 

Mingil ajal käisime me kõik koos ka Johnny English filmi vaatamas, aga ma ei mäletagi enam kas see oli oktoobris või novembris või millal.

Siis lendasime Viini. Viini kõrgpunktiks ja Pete sünnipäevakingi üheks osaks oligi Motzart-i kontsert ühes Viini väga kuulsas kirikus, ehk siis järjekordne kultuurisündmus.  

Viinist tagasi ja nädalake vahet kui me taas suuna kino poole saime seada. 
9. novembril läks Greta taas oma parima sõbranna juurde ööseks. Otsustasime vaba õhtu järjekordselt kino külastusega täita. Kinos ei olnud küll kahjuks enam eriti filme järgi mida me vaadata oleks tahtnud (kõik kinod näitasid Bohemian Rhapsody-t mida meie aga ei soovinud vaatama minna), või mis meile sobival kellaajal oleks alanu. Korraks mõtlesime isegi alla anda ja koju jääda, aga lõpuks leidsime siiski ühe filmi 'Widows' (Lesed) mis ajaliselt meile sobis (sest me tahtsime kinno kella 6 või 7 ajal minna, mitte peale 9-t õhtul) ja mis treileri järgi üsna põnev paistis. Vahelduseks oligi hea mõnda actionfilmi ka näha, seda enam, et Liam Neesoni fännid oleme me mõlemad. Ainuke miinus oli see, et film ei jooksnud meie maja 'nurga taga' asuvas kinos, vaid natuke kaugemal. 


No ütleme nii, et selle õhtu kinokülastus oli meie jaoks täielik piin. Esiteks oleme me nii ära hellitatud oma kodulähedase kinoga, kus inimesed istuvad mugavatel sohvadel, kus on meeletult palju jalaruumi, kus saab korraliku restorani tasemel burgereid ja igasugu muid suupisteid süüa ilma, et kogu saal haiseks või keegi oma pakenditega pidevalt krõbistaks. 
Kinos, kuhu me sel korral aga filmi vaatama läksime, istusime me nagu Easyjet lennukis, jalad peaaegu kurgu alla. Tegelikult mulle tundub et lennukis on isegi jalgadel nats rohkem ruumi kui seal kinos. Meie läheduses istus üks mees ja naine kes üsna filmi alguses krõbiseva pakendi seest kartulikrõpse sööma hakkasid. Õnneks oli krõpsupakid üsna väikesed ja said ruttu tühjaks, aga millegipärast oli sellel mehel kindlasti vaja see pakend siis pärast ka krõbisedes imetillukeseks ruuduks voltida. 

Ma ei saa sellistest inimestest lihtsalt aru kas nad tõesti ise ei kuule või taju, et nad nii palju lärmi oma söömisega tekitavad, või neil ongi täiesti suva?
Film ise oli nii tume, et mul oli pidevalt selline tunne, et tahaks kuskilt nupust valgust heledamaks kruttida. Sellele pimedusele ei aidanud loomulikult kaase ka see fakt, et suurem osa näitlejatest olid mustanahalised mis kogu ekraani siis loomulikult omakorda veelgi pimedamaks muutis. 
Me läksime filmi vaatama suuremalt osalt Liam Neesoni pärast kes aga, nagu üsna varsti välja tuli, sai juba filmi esimese 5 minuti jooksul surma!!!

Film oli niiiiiiii igav. Actionist ei olnud haisugi. Ootasime ja lootsime, et ehk läheb paremaks, aga kui ka peale 40 minutit ei olnud ikka veel midagi juhtunud, siis ma enam ei suutnud ja ütlesin Petele et lähme ära koju. No mis mõte on  seal kinos ennast mingi sita filmiga piinata. 

Pete pakkus et peame ikka natuke veel vastu, et äkki toimub ime ja hakkab ka midagi põnevat juhtuma, aga kui  me seljataga üks noorpaar äkki oma popcorni krõbiseva paki lahti kiskus ja sealt ükshaaval krõbistades popcorni välja hakkasid võtma, siis meil viskas nii üle, et me tõusime püsti ja kõndisime minema. 
Mul oleks piletite peale kulutatud 26-27 naelast palju rohkem kahju olnud, kui ma oleks seal kinos selle iiiigavaaaa filmi pidanud lõpuni vaatama. 

Päris ära me kinost siiski kohe ei kõndinud, sest enne jõudis Pete veel mulle ette teatamata ühe töötaja sabast kinni haarata ja kaevata filmi valguse kontrasti pärast. Töötaja vabandas ette ja taha ning kutsus meile juhataja, kes siis omakorda vabandas ja ilma pikema jututa meile pileti raha tagasi maksis. 
Nii et sel korral oli meil siis selline huvitav date night :)

Järgmisel õhtul (10 nov) läksime me aga klassikalise muusika kontserdile. Tegu ei olnud mingi suursuguse kontserdiga, vaid ühe kohaliku orkestriga kus ka Greta parima sõbranna ema viiulit mängib. Tema oligi see kes meid sinna kutsus, sest kontserdil mängis solistina üks andekas viiuldaja ning ta arvas et nii tema tütrele, kui ka Gretale, meeldiks teda mängimas näha (eriti veel kui arvesse võtta, et mõlemad tüdrukud mängivad ise ka viiulit)
Kontsert oli väga nauditav ja sõbranna emal oli õigus. Greta oli peaviiuldajast nii vaimustuses, et tahtis pärast tema käest autogrammi küsima minna. Nii viiludaja ise, kui ka teised orkestri liikmed, olid sellest nii liigutatud, sest tegelikult ei olnud ju tegemist kellegi kuulsaga, aga tore ju näha kui nende mängitud muusika kellegile nii hinge läheb, et lausa autogrammi küsima ajab :)

See nädalalõpp oli meil tõeline kultuurimaraton, sest juba järgmisel õhtul (11nov) seadsime me Petega suuna Londoni poole, et minna vaatama meie suurt lemmikut Joanna Lumley-t laval. Ma ei tea kui tuntud see naine Eestis või eestlastele on, aga kõige rohkem teatakse teda ehk Absolutely Fabulous TV Show järgi (kuigi ta on teinud ka väga palju teisi erinevaid tele- ja filmitöid). Me Petega jumaldame seda naist. Ta on minu vaieldamatu suuuuuur lemmik. 


Kuna tegu oli pühapäevase õhtuga, siis meil oli algul lapsehoidja leidmisega probleeme. Ühed me tuttavad ei saanud kahjuks sel päeval Gretat valvama tulla, Pete vanemate juurde me teda ei saanud ka viia, sest järgmine päev oli ju koolipäev ning mingeid muid lapsehoidjaid meil varuks ei olnud. Pakkusime küll Gretale, et mis oleks kui prooviks mõnda kohaliku noort lapsehoidjat (keda ka teised tuttavad on kasutanud), aga kuna tegu oli ikkagi pühapäevase õhtuga, siis on ju ka noortel lapsehoidjatel vaja järgmisel päeval kooli minna. Ühele noormehele olime peaaegu juba helistamas, aga Greta hakkas selle peale kohe karjuma, et tema mingi poisiga küll koju ei jää ja ega see ei olekski tegelikult olnud ka meie arvates ideaalne lahendus nii et jätsime helistamata. 

Igal juhul juhtus nii, et Greta vist ehmatas sellest poisi jutust nii ära, et kurtis seda järgmisel päeval koolis ühele oma sõbrannale kellega nad siis olid kokku leppinud, et Greta läheb tema juurde ööseks. Mina muidugi ei teadnud sellest kokkuleppest midagi enne, kui tüdruku ema mulle mõni päev hiljem sõnumi saatis ja küsis, et kas see vastab tõele või ta tütar proovib teda lihtsalt lollitada ning kui vastab tõele, siis mis kell me Greta nende juurde toome!?!?! 

Ja nii oligi! See pere oli igati nõus Greta pühapäeva ööseks endi juurde võtma, sest kuigi nende tütar käib meie juures tihti mängimas, siis nendel ei ole tavaliselt nädala sees võimalik lapsi enda koju kutsuda (ema tuleb hilja töölt ja laps on sel ajal after school club-is). Seega olid nad nüüd väga rõõmsad meid hädast välja aitama.

 London South Bank

Joanna oli loomulikult võrratu! Me oleks võinud teda vabalt veel mitu tundi järjest kuulata. Tegu ei olnud teatrietendusega, vaid õhtuga kus ta rääkis oma karjäärist ja elust ning lõpu osas vastas saalis olnud inimeste küsimustele. Saal oli muidugi puupüsti rahvast täis (see pilt on tehtud enne kui kõik inimesed olid saali tulnud). Me jäime õhtuga väga, väga rahule, seda enam, et kes teab kas kunagi hiljem meil enam õnnestukski teda elusast peast veel näha (Me loomulikult ei oota et ta kohe surema hakkaks, aga kuna tegu ju ikkagi juba 72 aastase naisega, siis kes teab kas tal on üldse veel plaanis mingeid live show-sid teha)


16. novembril käisime teatris. Sel korral koos Greta sõbranna vanematega. Me oleme sel aastal Petega mitmel korral teatris käinud ja no see etendus oli küll kõikidest etendustest kõige viletsam. Suuremale publikule tuntud näitlejaks oli John Partridge, kes mängis üle 4 aasta meil siin ühes ülituntud seebiooperis 'EastEnders', aga ka tema näitlejatöö jättis soovida. Saalist ära jooksmise tunnet just ei tekkinud, aga natuke häbi oli küll, et me oma sõbrad nii viletsat etendust vaatama kutsusime. 


Kaks päeva tagasi (26.nov) käisime TAASKORD teatris. Sel korral koos Pete vanematega. Mul olid ootused suured, sest show kõik kolm näitlejat on meil siin väga tuntud tegelased. Hugh Dennis on suur koomik, näitleja, kirjanik (tuntud sarjadest 'Outnumbered', 'Not Going Out', 'Mock the Week'). Lesley Garrett on meil kuulus sopranilaulja ja muusik ning John Marques on kindlasti ka paljudele eestlastele tuntud Doc Martini sarjast kus ta lollikest politseiniku Joe Penhale mängib. 
Etendus oli OKish. Oli naljakas, aga mitte nii palju kui ma olin oodanud. Kuna etendus põhines palju jumalasõnal ja piiblil ja Jeesuse sünnil, siis ma ei saanud päris kõigile asjadele pihta, sest teemale lisaks käis ka pidevalt üks kibe sõnademäng ja kuigi naljadest ma siiski sain aru ja nautisin, siis etenduse mõte kadus küll kogu selle tohuvapohu sisse ära. 
Kuna Pete vanemad on kirikuga ja Jumalaga tihedalt seotud, siis ma muretsesin natuke ka sellepärast, et kuidas Pete ema sellisesse etendusse suhtub ja kartsin et tõime ta võib olla täiesti valet asja vaatama. Pete isa pärast ma õnneks südant valutama ei pidanud, sest tema naeris kõva häälega ning nautis täiega. Õnneks jäi siiski ka Pete ema etendusega rahule. Ta algul oli ise ka nats muretsenud või kartnud, et äkki on kogu see etendus üks jumalateotamine, aga tegelikult loomulikult ei olnud ning talle isegi täitsa meeldis. Ütles et etenduse sõnum oli väga õige...mul jäi küll küsimata mis see sõnum siis täpselt lõpuks oli, aga pole vahet. Sõnumi või sõnumita saab see etendus minu poolt ikkagi vaid 5 punkti 10-st.

Thursday, 22 November 2018

EELMISE JA SELLE AASTA RAAMATUTE ADVENDIKALENDER ning lisaks veel mõned raamatusoovitused väikelastele.

See saab olema viimane raamatute advendikalendri teemaline postitus. Panen siia kirja veel mõned raamatud ja pildid Greta advendikalendri raamatutest eelmisel ja sel aastal, et ehk on mõnele Eestis elavale lugejale abiks välismaiste raamatute valmisel/tellimisel.

Need esimesed pildid on Greta eelmise aasta advendikalendri raamatutest. Nagu ma ka Mutukamoosi blogis mainisin, siis kalendri kõige viimane raamat on meil täiesti uuena ostetud paksem raamat ja see kvalifitseerub jõulukingituse alla. Selleks, et see viimane raamat teiste raamatutega segamini ei läheks on talle paberile lisaks ka pael ümber pandud. Greta teab kohe alguses, et tegu on viimase raamatuga.

Siit ülevaade kõikidest eelmise aasta raamatutest. Otseselt ei midagi erilist, sest oma valiku teen ma peamiselt selle põhjal, mis raamatuid heategevuspoodidest parasjugu saada on olnud ja mis Gretale sobiks. Eelmisel aastal ei olnud ta hunnikus ühtegi eestikeelset raamatut, sest ta teab juba kõiki kodus olevaid jõuluraamatuid ja raske on talle kuskilt mõnda lühikest eestikeelset jutukest leida mis ei oleks liiga titekas. 

Heategevuspoodidega on aga see hea asi, et sealt on võimalik leida igasugu vanemaid raamatuid mida poes enam ei olegi müügil või mida ise nagunii poest kallimalt ostma ei hakkaks. Eriti kui arvestada, et meil müüakse siin ühes heategevuspoes raamatuid kotitäiega. Valid omahunniku raamatuid välja ja kotitäie hind on 2 (või oli see 2.50) naela. Ma muidugi iga kord seal käies tervet kotitäit endaga kaasa ei osta ja kui valin vaid paar raamatut, siis saad nende eest omal soovil teatud summas annetuse teha. 
Minu eelmise aasta lemmikud olid järgmised raamatud:
Hästi nunnude piltidega raamat
See varju pilt oli minu jaoks kuidagi nii ehtne, et ma kohe pikalt vaatasin seda ning nautisin.
Raamat käis kinni punase paelaga mille küljes oli kelluke, sama kelluke mille üks raamatutegelane endale jutus kingiks sai. Meile sobis see raamat hästi ka sellepärast, et raamatu kassike nägi natuke meie Josteni moodi välja ja Jostenile hullult meeldis ka see raamatu küljes olev paelaga kelluke (pidime lõpuks selle raamatu lausa Josteni eest ära peitma).

Kummituse raamat oli äge selle poolest, et seal olid sees kummitustega hologrammid. Jutt rääkis kummitustest kes elasid ühes suures lossis juba üle 400 aasta, aga kuna kõik lossi elanikud olid surnud ja loss varemetes, siis ei olnud neil seal enam kedagi kummitada. Nii läksidki nad laia maailma hulkuma, et leida kohta kus inimesi hirmutada. Lõpuks aga väsisid nad pidevast ringirändamisest ära ja tahtis endale leida uue püsiva kodu. Just siis olidki nad jõudnud ühte lõbustusparki kus nad otsustasid ühele kummitussõidule minna. See sõit oli nii igav ja mitte üldse õudne, et paljud lapsed küsisid pärast sõitu pettunult oma piletiraha tagasi. 
Võite nüüd juba isegi arvata mis edasi juhtus. Otse loomulikult otsustasid kummitused sinna lõbustusparki elama jääda ja inimesi kummitusrongi sõidu ajal kummitama hakata. Kõik lapsed ja täiskasvanud olid uuest sõidust nii vaimustatud, et läksid aina uuesti ja uuesti tagasi, ning kummitused oli õnnelikud, et olid endale uue kodu ja töö leidnud. Lõpp hea, kõik hea :)





'The Wonderful Wizard of Oz' raamatu illustratsiooni mulle eriti ei meeldi, AGA see raamat on lihtsalt IMELINE oma ülesehituse poolest. Tegu nimelt Pop-up raamatuga. Leidsin selle ühest heategevuspoest vaid 2 naela eest (või oli hinnaks isegi vaid 1.50).
Täiesti uskumatu kuidas ühte sellist raamatut on üldse võimalik teha! Kuidas küll on keegi suutnud välja kalkuleerida ja kokku panna kõik need mudelid nii, et kui sa raamatu lehti keerad, siis hüppavad su ette täiesti uskumatute ja keeruliste ülesehitustega 3D kujud ning kui lehti uuesti edasi pöörata, siis need kujud voldivad ise ennast ilma ühegi probleemita taas täiesti lapakaks kokku. 

Päris elus näevad need veel paremad välja kui piltidelt. 




Angelina Ballerina raamatute sari on meil siin Inglismaal väga tuntud ja populaarne. Jutt siis ühest väikesest hiirekesest kelle suureks armastuseks on balleti tantsimine. Minu teada lõppeb iga raamat sellega et Angelina tantsib kuskil laval balletti :) 
Ma enam täpselt kõigi raamatute sisu ei mäleta (neid on ikka hirmus palju), aga põhiline teema on ikka sõprus ja teiste eest hoolitseimine ja teiste aitamine, nii et tegu ühe väga toreda väikese hiirekesega. 

Minule meeldivad nende raamatute juures kõige rohkem just illustratsioonid. Jõuluraamat on just minu tüüpi jõuluraamt. Selline kus kogu pere ja kogukond kokku hoiab ja üksteise eest hoolt kannab ning hoolitseb. 





Youtubest on võimalik ka Angelina Ballerina multikaid näha, aga ma hoiatan ette, et need uuemat stiili multikad on täiesti jubedad (minu meelest). Need ivst on üldse ameeriklaste tehtud?! Kui üldse vaadata, siis juba neid vanemaid joonisfilme, need on vähemalt välimuselt sama nunnud kui raamatud. 

Järgmine raamat on samuti justkui sarja raamat, sest sama autori poolt on ilmunud mitu saama tüüpi ja stiili raamatut. See on nii huvitav kuidas mul on õnnestunud nüüd juba 3 aastat järjest leida iga advendikalendri jaoks just üks selle autori raamat. Üleeelmisel aastal sain ma Jennie Maizels-i Maailma raamatu. Eelmisel aastal siis selle alloleva 'Things To Do Book' ja sel aastal leidsin ma raamatu mille pilti te postituse lõpupoole saate näha. 
See on minu arvates super sari ja super raamatud. Keegi võiks need raamatud ka eesti keelde tõlkida. Igal lehel on nii palju häid ideid mida lastega teha või mängida kas siis autosõidu ajal

poes
köögis

Ma olen ise ka saanud sealt raamatust häid ideid mida me oleme kas siis Gretaga koos teinud, või Greta koos oma sõbrannadega. 
See ruudu mäng on minu arvates heaks näiteks. 
Paberile tuleb joonistada palju täppe (Kõige kergem vist kui teha ruudulisele paberlile, aga ei ole tegelikult üldse vahet nii kaua kui need täpib päris läbisegi ei ole tehtud). Siis hakatakse neid täppe kordamööda ühendama. Üks tõmbab ühe täpi juurest kriipsu teise täpi juurde ja siis on teise mängija kord. See kes ühendamise käigus ruudule viimase külje joonistab, see saab selle ruudu endale ja kirjutab ruudu sisse oma nime esitähe (vaata ülemist pilti). Kui kõik täpid on ühendatud, siis igaüks loeb oma ruudud kokku. Kellel on kõige rohkem ruute on võitja. 

Seda taskulambiga mängu on Greta oma sõbrannaga juba paaril korral sleepover-i ajal mänginud (kuigi natuke teise variatsiooniga)





Eelmiste jõulude MINU kõige lemmikum raamat oli aga 'Christmas in Exeter Street'.
Meeldisid nii pildid kui ka jutt
See on taaskord raamat pere ja kogukonna ühtehoidmisest ning külalislahkusest. Igalt lehelt õhkub soojust, rõõmu ja jõuleelset elevust. 
Raamatut saab iseloomustada ühe lausega -'Häid lambaid mahub palju ühte lauta!'.







Greta viimaseks raamatuks (kingituseks) oli Harry Pottery esimene raamat (suur ja väga ilusate piltidega). Tänaseks on ta muidugi juba kõik 7 Harry Potteri raamatut läbi lugenud, seega ma hetkel ei teagi kas sel aastal üldse teeme viimast raamatut kui eraldi kingitust või ei, sest tavalisi tuliuusi juturaamatuid ei ole suurt mõtet koju ostma hakata, sest Greta loeb need nii ruttu läbi ja siis jäävad lihtsalt siia seisma (ta väga harva loeb päris juturaamatuid rohkem kui korra)




Sel aastal pakkisin ära järgnevad raamatud (loodan, et Greta ei satu siit blogist neid pilte nägema).

Tegelikult jätsin kalendrist välja 'Jõulujutud', 'Kuidas jõuluvana leidis endale ameti' (sest see oli lihtsalt nii absurdne raamat segu jõuluvanast ja jumalast), ning Näärivana-Father Christmas raamatud. Kuna see Näärivana raamatus käib jutt vanemate lahutuse ümber, siis mulle ei meeldi sellist raamatut talle jõuleelsel ajal lugemiseks pakkuma hakata. Ma ise ei suuda ennast kuidagi sundida seda raamatut ka enne ise läbi lugema, et näha ehk on ikkagi täitsa ok jutt, aga kui ma seda sirvisin, siis mul tuli endal juba selline vastik vene aja tunne peale nii et las jääb praegu valikust välja. 

Bullerby jutud ei ole talle ka tavaliselt eriti peale läinud. Videod on vaadanud ja need on talle meeldinud, aga jutud tunduvad nats igavad nii talle kui ka mulle endale. Jätsin seega valikusse vaid ingliskeelse Bullerby raamatu, sest see on lühike, seal on ilusad pildid ja seda saab ta ise lugeda ning ehk sedasi naudib ta nats rohkem, kui sama juttu eesti keeles kuulata. 


Väikeste hiirte ja jäneste pildid/jutud on aga alati meie lemmikud olnud
Eks neid Brambly Hedge raamatuid ole me juba küllaga näinud, aga see raamat langes valikusse pigem sellepärast, et siin on sees sellised tõmmatavad pildid

Viimasel lehel on pop-up lauapilt, kuigi selle pildi pealt ei saa üldse aru, et tegu oleks pop-up-iga.

Selle raamatu leidis Greta ise heategevusepoest ja palus mul selle tema raamatu advendikalendri tarbeks osta. Ma ise ei oleks selliste koletistega raamatut talle valima hakanud, aga kui talle meeldib, siis väga hea.
Tegu siis taas sellise pop-up raamatuga kust enneolematud kujud välja hüppavad. Istusin selle raamatuga hea paar minutit maas ja lihtsalt avasin ja sulgesin igat lehekülge, et näha kuidas täpselt need pildid saavad nii ilusti ennast automaatselt kokku voltida. Mitte ükski nurk või äär ei jää kuhugile kinni 



Lõpuks õnnestus mul leida ka üks ilusate piltidega Lassie raamat. Ma olen juba mõnda aega tahtnud Gretale seda raamatut lugeda pakkuda, aga pole leidnud sellist mis oleks lugema kutsunud. Minu jaoks on nii mõnegi raamatu juures nii tähtsad raamatus olevad pildid ja raamatu üldine kujundus. Kuigi jutt on ju tegelikult kõigis sama pealkirjaga raamatutes ju sama, siis vähemalt mind küll kutsuvad mõned raamatut oma välimusega palju rohkem lugema ning mõned lausa tõukavad oma 'koledate' illustratsioonidega eemale. 


'The Curious Cat' raamat on taas üks selline otseselt mitte midagi ütlev raamat, aga kui vaatama hakata, siis on seal raamatus nii palju asju mida uurida ja avastada. Gretale, kui  suurele kassiarmastajale, justkui rusikas silmauku, sest tegu on justkui ühe kassileksikoniga. 






Bee & Me raamat sobib väga hästi ka nendele lastele kes inglise keelt ei valda või veel lugeda ei oska, sest raamat on koomiksi stiilis ilma sõnadeta raamat. Hästi nunnud pildid ja raamatuga tulevad ka päris lilleseemned kaasa (ma muidugi ei tea kui kaua need seemned mis meie raamatuga kaasa tulid juba selle raamatu tagakaanel on olnud, sest ostsime me ju raamatu heategevuspoest, aga noh vahet pole, sest vaevalt me neid istutama hakkame)





Global Garden on siis see raamat millest ma natuke juba oma postituse alguses rääkisin.

Palju luuke ja ribasid mida avada või tõmmata
Praegu vaatan et ma ei teinudki pilti sellest kui ma kõik need taimed sellel alloleval pildil mullast välja tõmbasin ja põllumaa vohama lõin ning nüüd on mul muidugi see raamat juba paberisse pakitud et uuesti pilti teha.






Lisan siia lõppu veel kaks raamatut mis hästi jõuluteemaga haakuvad. Little Rabbit sarja raamatuid on taas üsna mitu ilmunud. Greta leidis selle jõuluteemalise raamatu paar aastat tagasi oma advendikalendrist. 
Peategelasteks on taas üks nunnu jänkupere (meie lemmikud, eks ole ;)) Raamatus on taas väga ilusad pildid ja jutt ka asja ette. Jõuluraamatu teemaks on kuidas väike jänku sai endale jõuludeks ilusa punase kelgu, aga ta ei lubanud seda erinevatel põhjustel ühelgi oma sõbral kasutada. Siis aga sattus ta hätta ning vaatamata sellele, et tema oli olnud kade, tulid kõik ta sõbrad talle appi. See oli jänkule heaks õppetunniks ja peale seda kelgutas ta kõigi oma sõpradega rõõmsalt koos. 




Seda allolevat raamatut ma ise ei ole omasilmaga näinud, aga see jäi mulle Amazoni lehelt silma. Kuna raamatus koosneb taas vaid piltidest (minu arvates taas väga ilusatest piltidest), siis sobiks see hästi ka Eesti lastele vaatamiseks. 
Pildid võetud Amazon lehelt.


Lõpetuseks lisan siia veel kaks raamatut mis võiks hästi sobida kassihulludele väikelastele ja mida on vanematel kerge jooksvalt eesti keelde tõlkida. 

Charlotte Voake kuulub ka mu lemmik illustraatorite hulka. Nagu kõikides ta raamatutes nii ka selles raamatus on väga ilusad pildi ja armas jutt kassist Ginger-ist, kes algul ei tahtnud sellega harjuda, et temale lisaks võeti perre ka üks väikene kiisupoeg. 



Teine VÄGA hea raamat on 'Six Dinner Sid' ja seda eelkõige just jutu sisu poolest. Pildid on ka väga ilusa ja lastele kindlasti naudinkut pakkuvad.