Thursday, 28 December 2017

VÄIKE IME

Ei, mingit ime meil siin sündinud ei ole, küll aga käisime kinos sellenimelist filmi vaatamas. Huvitav miks eesti keeles selle filmi nimi VÄIKE ime on?

Film oli minu arvates täpselt sama kui raamat. Raamatu lugesin ma juba 3 aastat tagasi läbi ja see läks mulle väga hinge. Hoiatasin Pete juba varakult ette, et see saab olema  üks järjekordne emotsionaalne film ja seega pangu juba varakult vaim valmis. 
Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ei olnud ju seal filmis midagi nii erilist, kuigi me kõigi silmad said filmi jooksul mitmel korral märjaks. Ma ise olin ennast millegiks palju emotsionaalsemaks ette valmistanud, aga tegelik film oli minu arvates igatepidi tasakaalus. Eks ta natuke muinasjutuline ehk oli, sest eks neid 'Auggie-sid' ole igasuguseid ja igal Auggie-l oma lugu, aga loodetavasti avas film nii mõnegi inimese silmad ja andis mõtlemisainet. 

Eks täiskasvanutele lähegi see teema ehk rohkem hinge, sest nemad näevad kogu seda asja teise külje alt kui lapsed seda on suutelised nägema. 
Ainuke koht kus Gretal filmis silmad märjaks läksid oli siis, kui pere koer ära suri. Kogu ülejäänud teema ei olnud tema jaoks midagi erilist. Auggie ei olnud tema arvates üldse kuskilt otsast kole ja erilisi lapsi on ta oma elus küllaga näinud. Ülejäänud film oligi lihtsalt nagu üks tavaline lastefilm mille sarnaseid ta ka varem on näinud.

Erivajadustega inimeste suhtes on ka lapsed üldiselt vastuvõtlikumad kui paljud täiskasvanud. Meil jookseb telekast mitu sellist väga tuntud ja tunnustatud lastesaadet (eri vanustes laste jaoks) kus tegelasteks ongi erivajadustega lapsed. Samuti on meil siin ühe lastekanali CBBC (mis on siinne reklaamidevaba ja väga tunnustatud lastekanal) saatejuhil Cerrie Burnell-il puudu parem käsi küünarnukist allapoole. Kui ta 2009 aastal esimest korda teleekraanile ilmus, siis paistis probleem pigem olema osadel lastevanematel, kes tundsid ebamugavust oma lastega sellistel teemadel vestelda, kui lastel endil. 
Igaljuhul soovitan filmi vaatama minna, või siis kasvõi raamatut lugeda. Teemale vaatamata ei ole film depressiivne, vaid pigem just positiivne ja loodetavasti ka iga lapse ning täiskasvanu jaoks õpetlik. 

Erivajadustega või natuke teistsuguste lastevanemate jaoks on see teema aga arvatavasti palju valulikum ja mure oma lapse pärast mitmeid kordi suurem. Ma ütlen arvatavasti, sest tegelikult ei ole ju olemas mingit mõõdupuud millega vanemate mure mõõta, või kriteeriumi kui palju kellegil oma lapse (laste) pärast südamevalu on lubatud tunda. Ma kohe kindlasti ei taha liigitada erilise lapsega peresid automaatselt viletsamasse positsiooni, sest nii mõnelgi korral nad seda ju ei ole, või ise sedasi ei tunne. 


PS. Jõulupostitused on ka mingi aja pärast ilmumas, aga kuna me jõulupidustused ei ole veel täielikult lõppenud, siis  olen endiselt pigem pühade kui blogimise lainel :)

Head pühade jätku...

No comments:

Post a Comment