Wednesday, 20 December 2017

KASSI JA KOOLI JA KODUJUTUD

Üleeilsega said mul kõik 60 jõulukaarti ja kõik pakid saadetud (22 Eestisse, 8 mujale maailma ja mingi 30 jõulukaardi kohalikkele sugulastele ja tuttavatele). Kuna Greta kirjutas veel terve posu kaarde kooli klassikaaslastele ja teistele sõpradele, siis tema kirjutas kokku üle 90-le kaardile oma nime alla (klassis on neil 24 last+ pluss Greta ja ülejäänud 6 kaardi läksid siis vanadele klassiõdedele, kellega siiani suheldakse). Jäänud on veel kirjutada 3 jõulukaarti naabritele ja siis need koos sokolaadikarbiga kohale toimetada (õnneks ei pea kaugele kõndima ;)
Algul tundus, et kaardil olev kass on täitsa Josteni nägu, aga kui otse võrrelda, siis ikka ei ole küll.
Plaan on järgmisel aastal ka Jostenile jõulukampsun selga panna ja pilti teha. Eks siis paista mida Josten sellest ideest arvab.
Jostenil oli eelmisel neljapäeval operatsioon ja meil kõigil oli üsna ärev tunne kiisukest terveks päevaks loomakliinikusse jätta. Muretsesin terve hommiku kuniks kella 2 ajal helistas loomaarst ja andis teada, et Josten on narkoosi alt väljas ja tunneb ennast hästi. Paari tunni pärast võisin järgi minna.
Kuna Pete on meil hommikune kiisu toitja, siis ta jättis endale meeldetuletuse Jostenile hommikul mitte süüa anda. Ilma meeldetuletuseta oleks ta kindlasti ära unutanud
Õnneks saime loomaarsti juurest kiisule pehme kraekese ja Jostenil ei võtnud kaua aega sellega leppida. Algul küll kõndis natuke toas tagurpidi ja oli õnnetu olemisega, aga kuna narkoosi mõju oli nagunii veel sees, siis ega ta ei suutnudki väga energiline olla ja selle kraekesega kaklema hakata. Süüa ja kakal käia on tal selle kraega muidugi natuke raske ja lakkuda (pesta) ta ka ennast nüüd ei saa, aga paistab, et see teeb meile rohkem muret kui talle. 
Paar operatsioonijärgset päeva otsis Josten meie lähedust. Pete ja Greta süles magab ta nagunii igapäevaselt, aga sel korral tuli ja puges mitmel korral ka minu sülle. Tavaliselt ei istu ma piisavalt kaua ühe koha peal või siis kui istun, siis on lapakas alati mu süles ees ja noh ma kindlasti ei ole ka ta lemmik inimene. 
Ma tegin kohe pilti ka sellest erakodsest sülle pugemisest, et Petele saata. Ma olin talle just eelmisel päev kurtnud, et kass ei tule kunagi minu sülle magama :)

Sel esmaspäeval käisime siis uuesti loomaarsti juures kontrollis ja ma olin kindel, et Josten saab oma kraest vabaks, aga loomaarst ütles, et kuigi haav on väga hästi paranenud, siis loomake peab seda kraekest kokku 10 päeva kandma. No kui peab, siis peab, kuigi ma arvan, et me siiski päästame ta vähemalt päevakese varem vabaks. 

Küll aga sai ta loomaarsti juures uue doosi kirbu ja ussirohtu ja see tegi teda terveks õhtuks ja ka veel järgmiseks päevaks väga uniseks. Ma isegi pidin mitmel korral kontrollima, et kas kass on üldse veel elus, magas teine nii imelikult imelikes kohtades ja oli selline uimane. 

No mul on kohati täitsa selline tunne nagu kodus oleks jälle üks beebi kelle pärast kogu aeg muretseda. 
Eile hilja õhtul nuttis kass Greta toa kinnise ukse taga. Tahtis kindlasti Greta voodisse magama minna (me rikkusime ta magamisrutiini selle külmaga siin ära, sest kui meil küte ära oli, siis me lubasime Jostenil ööseks Greta voodi magama minna). Nutab ja nutab ja järgi ei jäta. Ma nii tahtsin magada, aga kuna Pete ei olnud nõus püsti tõusma ja kassi tagasi 'voodisse' tõstma, siis olin ise sunnitud minema. Istusin siis seal tema pesa kõrval ja sügasin ta kaela nii kaua kui ta nurrudes magama jäi!!! 
Beebi mis beebi!
Kui ma lähen hommikuti Gretat kooli viima ja nii umbes 15 min pärast koju tagasi jõuan, siis Josten ootab mind tihti akna peal. 
Täna tervitas ta Gretat ka koolist tulles akna peal
Meie valvur enne operatsiooni mõnulemas

Jõulueelne aeg on alati üht või teistpidi sagimisi täis. Ma ise just mingi aeg tagasi mõtlesin, et sel aastal on mul ajaliselt kuidagi kõik paigas, et kiiremate päevade vahel on ka küllaldaselt hingetõmbamise aega. Hakkasin juba täitsa jõulumeeleolusse langema. 
No aga otseloomulikult ei läinudki palju aega mööda kui juba kogu mu imeline süsteem upakile lükati. 

Nimelt lõpetas reedel me boiler töötamast ja selle tagajärjel olime me peaaegu neli päeva ilma sooja vee ja kütteta. See oli ikka väga karm kogemus. 
Nagu kiuste keeras ilma just selleks ajaks väga külmaks. Kui täna oli õues 10 kraadi, siis eelmisel nädalalõpul oli mõnes kohas öösel isegi üle -10 kraadi. Esimene õhtu ja öö ilma kütteta oli üsna talutav, sest maja ei olnud jõudnud veel täielikult külmaks minna. Mida aga päev edasi seda jäisemaks olemine muutus nii maja sees, kui ka väljas. Ma kogu selle aja jooksul mõtlesin nende noorte ja vanade inimeste peale, kellel pole piisavalt raha, et talvel maja soojas hoida. Kodututest rääkimata. 

Greta magas kaks ööd mütsi ja salliga, lisaks maikale, pikkade varrukatega pluusile, soojale kapsunile ja kahele tekile. Püksid ja sokid olid loomulikult ikka ka jalas ning hommikumantel ka veel igaks juhuks külje all. 
Õnneks oli meil pööningul üks elektiradikas täitsa olemas, mida me siis kogu selle aja kasutasime, aga sellega saime me vaid ühte tuba korraga kütta. 

On inimesi kes unistavad elust või kes elavadki perega nii nimetatud 'tiny house'-is, ehk sellises karavani tüüpi ratastel majakeses ja täiega naudivad seda. Mina isiklikult läheks kohe kindlasti hulluks kui ma peaks suurema (või isegi imetillukese) osa oma elust oma perega ühes toas elama. Ok, olude sunnil saab muidugi hakkama, aga vabatahtlikult ma küll sellist elu endale ei sooviks. Nii väikse pinna peale funktsioneerida on ikka väga väsitav ja piinarikas. Kuna me kütsime päeval vaid elutuba, siis seal me ka suurema osa ajast veetsime. Õhtul, enne Greta magamaminekut, viisime elektriradika Greta tuppa, et see tuba natukenegi soojemaks saada ning pärast tegime siis sama meie magamistoaga. Ööseks me radikat sisse ei saanud jätta ohutusreeglite pärast. 

Elutuba aga nägi välja nagu mustlaslaager. Õnneks pesumasin ja nõudepesumasin soojendas ise oma vett ja seega ei jäänud ei nõud ega pesu pesemata, aga sellest hoolimata oli siis jälle kuivatamisega raskusi selles jäises majas. Ega mul ei olnudki vaja muud pesu pesta, kui vaid Greta koolivormi aga õnneks on koolivorm sellisest materjalist mis väga ruttu ära kuivab. 
Torumehe saime me küll kohe laupäeval juba boilerit vaatama, aga tööga sai ta alustada alles esmaspäeval (oli vaja üks osa ka tellida). Torumees oli poolakas ja tundus algul olevat kuidagi kahtlane. Tegi imeliku nalja ning ühel hetkel ütles, et saab alles nädala pärast tagasi tulla ja siis et hoopis kohe esmaspäeval. Lõpuks me ei teadnuki enam, et kas ta tuleb siis esmaspäeval nagu lubas või ajaski meelega segast, sest juba teadis et ei plaanigi tagasi tulla. Kahjuks meie omal torumehel oli enne jõule nii hirmus palju tööd, et ta ei saanud kuidagi meid päästma tulla. 

Õnneks tuli poolakast torumees siiski esmaspäeval kohale, kuigi ta algul ei vastanud üldse ei Pete sõnumitele, ega ka telefonikõnedele. Me hakkasime juba uut torumeest otsima kui ta siis lõpuks ikkagi ühendust võttis ja ukse taha ilmus. Selleks ajaks oli meil kodus juba nii külm, et natuke veel ja oleks vist köögipõrandal uisutada saanud.

Tööd tegi mees hästi ning õnneks sai ka probleemi ilusti likviteeritud. Meie küll jäime £700 võrra vaesemaks, aga vähemalt ei pidanud jõule iglus mööda saatma. 

Selleks ajaks olin ma küll täielikult läbi külmunud. Gretal ja Petel vedasi selle poolest, et nemad olid suurema osa päevast kas tööl või koolis ning nädalalõpul käis Greta sünnipäeval ning pärast veel Petega poes mulle jõulukinki ostmas, ehk siis nemad oli soojas kohas. Mina aga olin sunnitud siin kodus istuma ja külmetama. 

Alles nüüd, kolmapäeval, on maja seinad lõpuks jälle soojaks köetud ja ühtlane temperatuur saavutatud. Võttis kaks päeva kütmist. Mul ka ei ole täna enam külm, aga muidugi kui eile ma pidin veel autoaknalt hommikul paksu jääd ära kraapima, siis täna hommikul oli juba kell 8 ajal õues +6 kraadi. 

Aga egas midagi, elu läheb edasi. Mul jäid küll nädalalõpul plaanitud puhkus saamata, aga õnneks algas nüüd koolivaheaeg ja ma ei pea enam hommikuti kell 7.30 voodist välja kargama. 

Gretal on alati enne jõule koolis meeletult kiire aeg. Kuna ta laulab nüüd kooli senior kooris, siis on ka igasugu esinemisi rohkem. Paar nädalat tagasi laulis nende koor küla jõulutulede süütamisel. Eelmisel reedel oli neil koolis jõululõunasöök ja kõik lapsed ja õpetajad kandsid jõulukampsuneid. See on siin maal iga-aastane traditsioon.

Sel esmaspäeval oli Greta klassil kohaliku küla kirikus jõulukontsert mis alagas alles kell 6.30 ja lõppes peale 8-t õhtul. Greta oleks pidanud kooriga ka järgmisel õhtul vanemate laste jõulukontserdil esinema, aga ma ei lasknud tal sinna minna. Petel oli sel õhtul tööl jõulusööming ja mina ikka veel sellest külmast haavatud ja väsinud ning Gretal on ka järjest mitu väga hilist õhtut ja külmaväntsutust olnud, seega otsustasin, et parem kui ta koju puhkama jääb ja õigel ajal magama saab. 
Eile (teisipäeval) oli neil klassis väike jõulupidu kui lapsed said endale natuke pidutoitu kaasa võtta ja koos vaadati filmi ning täna said lapsed lauamänge kooli kaasa võtta ja neid seal siis sõpradega koos mängida. 

Ma küsisin õpetajalt, et kas ma võin kogu Greta klassi lastele lumememmi klassipeoks valmistada, et ma olen seda ka varasematel aastatel teinud. Ma täitsa unustasin ära, et Gretal on ju esmaspäeval kirikus jõulukontsert ja see tähendaks seda, et ma pean neid lumememmi ju siis öö hakul meisterdama hakkama. Kuna õpetaja oli pakkumisest väga elevil, siis natuke niru oleks olnud memmed tegemata jätta. 

Õnneks olen ma nende lumememmede valmistamises juba nii meister, et vorpisin 30 mehikest tunniga valmis. 
Lastele loomulikult väga meeldis ja Greta rääkis pärast mulle kuidas õpetaja oli hakanud kohe lumememmedest pilti tegema ja ka teiste klasside õpetajad olid vaatama tulnud. Kui Greta mulle seda rääkis, siis ma küsisin ta käest, et mis tunne tal siis oli kui kõik ta lumememmi imetlesid ja kas ta mõtles ka sel hetkel kui hea emme tal on kes talle selliseid toredaid asju koguaeg valmistab. Greta oli natuke aega vait ja siis tunnistas, et selline 'line' (mõteviis) talle sel hetkel pähe ei tulnud, siis aga andis mulle ruttu ühe musi :)

Pärast rääkis ta mulle veel kuidas kõik lapsed olid teda nende lumememmede eest tänanud. Et poisid olid ka ükshaaval vaikselt ta kõrvale ilmunud ja 'aitäh Greta' öelnud. Greta ütles, et vaid üks laps ei saanud lumememme süüa, sest ta on vegan, aga õpetaja oli talle selle asemel siis küpsist andnud. 


Aga et ei jääks nüüd muljet, et mina vaid see meisterdaja olen, siis Greta klassi kaks ema (klassivanemad) valmistasid Greta klassi õpetajale sellise ilusa jõulukaardi. Kuna Greta õpetaja on esimest aastat õpetaja ametis, siis mõtlesid klassivanemad talle natuke erilisema kaardi teha. Tavaliselt kirjutavad kõik vanemad ühe suure kaardi sisse lihtsalt oma jõulutervitused. Kaardile lisaks kingiti õpetajale £100 väärtuses John Lewis kinkekaart ja pudel vahuveini.

Lastele anti eelnevalt koju kaasa kas siis täheke või ümmargune jõuluehe, mille nad pidid ühelt poolt ära kaunistama ja teisele poole õptajale väikese sõnumi kirjutama. Greta joonistatud täheke on pandud kuuse tippu. 
Kuna täna oli lastel viimane koolipäev, siis sai iga laps ka õpetajalt jõulukaardi, väikese sokolaadi ja mini trolli.
 Greta kaardi sisse oli õpetaja kirjutanud sellise teksti
Samuti sai Greta õppealajuhatajalt sellisse kaardi. 
See oli siis selle eest, et Greta mitu kuud söögitunni ajal söögitädidele abiks oli ja oma tööga suurepäraselt ja kohusetundlikult hakkama sai. Ka teised abilised said samasuguse tänukaardi.

Ma ei teagi kuidas see jutt siin vaikselt jälle koolijutuks muutus. Algne plaan oli ikka koduste juttudega piirduda, aga olgu siis nii kuidas välja kukkus.

4 comments:

  1. Oi, saite hetkeks tunda seda mida me siin viimased kuu aega tundnud oleme või noh, tegelikult 3 talve :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jaa, muideks ma isegi mõtlesin te peale. Ma mäletan kui sa vist eelmisel talvel kirjutasid kuidas sa mitme teki all magasid ja et toas oli nii külm :) Õnneks see teie praegune külmetamine jääb ikka vist viimaseks, nii et nautige :D

      Delete
  2. Mõnusaid jõule teile ja head taastumist Jostenile! Toredad olete...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Oi kui armas kommentaar! Mõnusaid jõule ka Sulle :) Eestis elavatel inimestel veel vaid päevake jõuludeni, meil toimub suursündmus esmaspäeva hommikul.

      Delete