Wednesday, 4 October 2017

PETE SÜNNIPÄEVA TÄHISTAMINE LONDONIS

Käisime pühapäeval Londonis Pete sünnipäeva tähistamas. Tegelikult on oli tal sünnipäev täna eile, aga kuna nädala sees on ajaliselt keeruline pidutseda, siis alustasime sünnipäeva pühitsemisega juba paar päeva varem.

Pidutsemise all ei pea ma loomulikult silmas suurt diskot ja klaaside kokku löömist (oleme selleks juba ammu liiga vanad ja alkohoolivabad :)), vaid lihtsalt väikest perekeskset üritust. Nimelt otsustasime Petega, et läheme tema sünnipäeva puhul Londonisse 'Annie' muusikaali vaatama. Nipet-näpet kinkidest me ei hooli, ega taha nende peale raha raisata ja seega avaldas Pete hoopis soovi teatrisse minna. 

Olime juba mõnda aega plaaninud Annie-t vaatama minna, aga nagu nende asjadega ikka, siis kui kohe härjalt sarvist kinni ei haara, siis jäävadki plaanid plaanideks ning lükkuvad päev päeva haaval tulevikku. Nüüd aga oli konkreetne põhjus olemas ja piletid said ühe õhtuga broneeritud.

Pühapäeva hommikul lahkusime kodust juba kell 11, et kuskil keskpäeva paiku Londonis olla. Kuigi etendus algas alles kell kolm päeval, siis soovisime juba varakult linna jõuda, et saaksime enne etendust niisama natuke Londoni peal ringi jalutada ja restoranis lõunastada. 

Mul tegelikult ei olnud üldse plaanis meie väljasõidust fotoreportaaži teha, ma isegi ei võtnud fotokat kaasa, aga otseloomulikult kord kui sa juba Londonis oled, siis on võimatu ennast pildistamisest tagasi hoida. Londonis on vaat et iga asi imetlemist väärt. Isegi Londoni koledamate linnaosade koledad majad on kohati nii koledad, et lausa omamoodi ilusad :) 
Pete rääkis mulle, et palju aastaid tagasi, kui ta veel tuletõrjuja oli,  käis ta korra sellel pildil olevas suures tornmajas tulekahjut kustutamas. 
No ja kuna ma tean, et mu lugejate seas on nii mõnigi suur Londoni fän, siis just teie jaoks ma neid pilte klõpsutama hakkasingi. Ma pean küll lisama, et sünnipäevalaps selle üle just eriti rõõmus ei olnud, et ma iga natukese aja tagant jälle kuskil seisma jäin või teda erinevate objektide ette modelliks palusin, aga õnneks on ta meil üsna malbe ja väikesest asjast sõda ei alusta. 

Ta mobiili kaamera kasutamise soovi üle läks ta küll paaril korral natuke turri, aga 'ei' ka ei öelnud, seega sain nii mõnegi foto tema kaameraga tehtud (ta mobiili kaamera on nimelt minu omast mitu korda parema kvaliteediga)
Turri minek ei olnud tingitud sellest, et ta kade oleks olnud, vaid kuna ta mobiil on ühtlasi ka ta rahakott, kus kõik ta pangakaardid reas on, siis teda teeb alati rahutuks see mõte, et ma võin ta kalli mobiili maha kukutada ja ära lõhkuda või keegi hull võib mööda minnes selle lihtsalt mu käest ära krabada ja sellega jooksu pista. See viimane kartus on igati põhendatud, aga vot selle kukutamise hirmu osas ma küll nõustuda ei saa.

Uued majad vana maja ära lämmatamas



Kes veel ei teadnud, siis Londonis on kõik suuremad ja tuntumad muuseumid ja galleriid rahvale tasuta. SIIT võite leida nimekirja TOP 24 sellisest muuseumist/galleriist.
Parlamendihoone vastas asuv Westminster Abbey

Piltidelt näeb ilm üsna sügisene välja, kuigi tegelikult on meil siin juba pikeamt aega sellised 20 kraadised ilmad olnud ja ka sel päeval oli veel kell 7 õhtul õues +19 kraadi sooja

Kahjuks on praegu käimas Elizabeth torni remont ja järgmise nelja aasta jooksul saavad turistid vaid sellise Big Ben-i taustal pilti teha
Torni kell küll näitab endiselt aega tänu elektroonilisele lisavidinale, aga regulaarsed igatunnised kellalöögid on samuti kuni 2021 aastani peatatud kartuses, et need võivad muidu tööliste kuulmist kahjustada. Küll aga on kellalööke endiselt kuulda vanaaasta õhtul ja Remembrance Day Sunday. 
See, et 157 aastat peaaegu lakkamatult löönud kell nüüd koguni neljaks aastaks vait pannakse, tekitas loomulikult palju kriitikat ja pahameelt nii paralamendi liikmete, kui ka tavarahava seas, aga ma ei teagi kas seda seadust hiljem suudedeti muuta või ei. Paralamendi liikmed väitsid, et kui nad lepingule alla kirjutasid siis nad ei teadnud, et remonditööd endaga ka kella vaikimise kaasa toovad.

Selle müüri kaunistust uurisime me kohe päris pikalt (valgusfoori taga istudes) ja lõpuks ei saanudki me aru kas tegu oli vaid joonistusega või oli müüril 3D kuju. Ma kujutan ette, et tegu oli ikka vaid joonistusega, aga see nägi küll kaugelt nii ehtsa pronkskujuna välja, et me kindlasti ei olnud ainukesed inimesed kes sellise efekti küüsi langesid. 
Londoni jõudes jätsime auto ühe hotelli hoole alla. Hotellis me küll ise ei ööbinud, aga kallitele parkimismajadele lisaks on võimalik Londonis ka päevapileteid hotellide parklastesse eelnevalt osta ja nende teenust sedasi kasutada. 

Pühapäeviti on küll ka Londoni tänavate kollastel joontel parkimine täiesti tasuta, aga nende puhul kehtib reegel 'kes ees, see mees' ja me ei tahtnud nii tähtsal päeval võidujooksust osa võtta või parkimiskohtade leidmise peale aega raisata, kuigi oleme seda edukalt mitmel eelisel korral teinud. Selle asemel otsis Pete juba päev varem meile sobivas kohas hea hinnaga hotelli 'valet' parkimise valmis ja probleem paari klikiga lahendatud. £20 terve päeva parkimise eest on palju odavam kui meie kõigi rongipiletid Londonisse või parkimine tavalises Londoni parkimismajas. Ei olnud vaja kuskil kiirutada ega tiksuva parkimispileti hinna pärast peale etendust tagasi parklasse tormata hakata.  

Meie valitud hotelliks sai ME Hotel Londonis Strand-il, kohe Covent Gardeni lähedal. 
 Pildid SIIT

Sõitsime hotelli ette, portjee tuli ja võttis meie auto ning viis parklasse. Kuna soovisime kõik ka tualetti kasutada, siis hüppasime korraks ka hotelli sisse mis nägi väga urban välja.
Tualett oli üleni mustast marmorist (või siis lihtsalt mingitest plaatidest) ja see oli nii harjumatu ning häiriv, et raske oli lausa orjenteeruda. Kui ustel ei oleks linke olnud, siis ma ei oleks teadnud kust seinast tagasi välja saab. Gretal oli sama probleem. Selline tunne oli, et vahet ei ole kuhu poole keerad igal pool on võimalus peaga vastu seina kõndida :) Kõik läikis ja sädeles ning nägi pime ja peegeldav välja. Midagi sellist, aga palju kitsam. See foto on sama hotelli mingist koridorist vist. 
Covent Gardeni lähedal kõndisime mööda restoranist kus me Petega meie esimese kohtingu ajal, peaaegu 13 aastat tagasi, söömas käisime 

Petersham Nurseries ei ütle küll vist ühelegi mu lugejale midagi, aga meie teame seda kohta väga hästi. Nimelt on tegu ühe väga luksusliku ja imeilusa väikese aianduskeskusega üsna meie kodu lähedal Richmondi külje all. Suur oli meie imestus kui Londonis meile samanimeline poeke vastu vaatas. Tuleb välja et nad ongi oma poega lausa Londoni südalinna välja jõudnud.
Kuigi Pete oli juba üsna näljane ja kell 1-le lähenemas (meil oli restoranis laud kella 13.00-ks broneeritud), siis mul siiski õnnestus Pete ja Greta korraks poodi sisse meelitada ja seal paar pilti ruttu klõpsata. 
Täielik iludus! 
Nagu mingi suursugune palee





Edasi viis tee meid läbi Hiina linna. Kahjuks ei olnud meil enam aega seal ringi uudistada. Ma oleks väga tahtnud minna sealsesse Hiina supermarketisse, sest see on lihtsalt midagi nii erilist võrreldes meie tavaliste toidupoodidega. SELLES postituses on paar pilti näha sellest poest.
Hiina linnas on nii mõnus Hiina lõhn igal pool :) Täitsa selline tunne, et oledki korraks Hiinasse sattunud







Lõpuks jõudsimegi restorani, hiljem küll kui plaanitud ja seda 'tänu' minu pildistamistele, aga kohale me jõudsime.

Ma oli just nädal varem saanud sellelt restoranilt emaili, kus meile pakuti restorani külastades tasuta pudel kas punast või valget veini. Kuna meie aga alkohooli ei joo, siis ei pööranud ma sellele emailile erilist tähelepanu, aga restorani jõudes uurisime kohe toite tellides, et kas meil ei oleks võimalust seda pudelit veini mõne teise asja vastu vahetada. Kelner siis pakkus, et me võime oma joogid tasuta saada. Hinnaliselt see küll sama ei olnud, aga vahet ei olnud, sest päeva lõpuks oli meil suva nii sellest tasuta pudelist veinist, kui ka tasuta jookidest. Peamine et süüa saaksime, sest olime kõik juba väga näljased ja teatrietenduse alguseni ei olnud enam väga palju aega järgi. 
Restoranis sattus meile selline kelner kes oma olekuga kohe kuidagi sinna ei sobinud. Tegu on korraliku prantsuse restoraniga, aga kelnerpoiss käitus ja rääkis meiega moel mis oleks super hästi kuskile burgeri- või õllebaari sobinud. Pete otseselt see ei häirinud, aga mind segas see küll üsna palju kui ta taas meie laua juurde käsi vehkima tuli ja rääkis meiega nagu me oleks ta buddys

Toit oli OK, aga me oleme seda iga kord Londonis restoranis käies tähele pannud, et seal ei ole toidu kvaliteet nii kõrgeklassiline, kui seda on sama keti restoranides Londoni äärelinnades (meie kodu lähedal või mõnes teises linnas). Mitte et kvaliteet oleks paha, vaid lihtsalt ei ole nii laitmatu kui me harjunud oleme. Ühelt poolt arusaadav, et nad ei pea Londonis nii palju pingutama kui äärelinnades või väikesemates linnades, sest Londonis jätkub ju alati turiste kes süüa tahavad, samas kui äärelinnade restoranid peavad oma klientide nimel pidevalt pingutama. Muretseda aga pole vaja, sest nagu ma juba ütlesin, siis kokkuvõttes oli kõik OK, lihtsalt meie jaoks jäi puudu kirsist tordil, mis tavaliselt meie restorani külastustega kaasnenud on.

Kui olime ära söönud ja arve tuli, siis avastas kelner, et ta oli kogemata siiski meie joogid hinna sisse arvutanud. Meie olime selleks ajaks juba ammu need tasuta joogikesed ära unustanud, aga no tore, et ta ise seda märkas ja siis meile sularahas £7 tagasi andis. Kui me restoranist juba lahkuma hakkasime tuli restorani mänedžer meie juurde ja küsis, et kas me ei tahaks seda tasuta veinipudelt endaga kaasa võtta? Et see siiski kuulub ju meile. Pete ütles algul et ei las ta jääb, aga mina olin selleks ajaks juba meie kelneri 'sõbralikkusest' nii ärritatud, et vastasin, et muidugi võtame kaasa. Jõulud ja igasugu jõulupeod on tulemas ja miks me peaksime siis selle £20 maksva pudeli sinna niisama jätma.
Oma pudeliga oli küll imelik teatri poole kõndima hakata, aga vähemalt kombenseeris see pudel minu silmis selle kelneri ebaprofessionaalse teeninduse. 

Lõpuks saime siis nii meie joogid, kui ka pudeli veini tasuta :)
Hüppasime restorani uksest väljudes kohe otse taksosse ja sõitsime teatrisse.

Teatriga oli tegelikult ka veel üks eraldi lugu. Nimelt otsustas Pete, et sellest saab tema sünnipäevakingitusele lisaks ka veel tema firma jõulupidu ja sellega seoses siis kulutas ta piletite peale rohkem kui me tavaliselt oleks kulutanud. 
Ütleme nii, et ega kuulsatele West End muusikalidele kergelt alla £80 pileteid ei saagi (kui just kuskil kolmanda rõdu viimases reas ei istu), nii et perega muusikalidel käimine on alati üsna kopsakas väljaminek. Kui ma aga juhtusin päev enne etendust Pete kontorilaual broneerigu väljavõtet nägema, siis pidin ma pikali kukkuma (siis ma veel ei teadnud, et tegu ka firma jõulupeoga). Selle summa eest oleks me kõik 3 juba saanud kasvõi näiteks Sveitsi lennata, kuigi firma jõulupidu lennupileteid ei kata ja seega kuhugi lendamine ei oleks nagunii kõne alla tulnud. 
Ma küll mainisin Petele, et selle raha eest oleks me ju saanud hoopis Ritz hotelli üheks ööks minna nagu me eelmine aasta plaanisime, aga kuna kogu asi sai alguse tema sünnipäevast, siis tal ei tulnud sel hetkel hotell üldse meelde.
No vahet ei ole, etendus oli vägev ja järgmisel aastal siis ehk valime jõulupeoks taas mõne hotelli.


Kallimad piletid aga tulid kahes osas. Üks osa piletitest oli niiöelda spetsiaalne sissepääs teatri privaatsesse Ambassador Loung-i. Kohe teatrisse sisenedes tuli meie juurde üks teatritöötajatest kes meid siis selle teatri privaatsetesse ruumidesse juhatas.

Tänu sellele piletile õnnestus meil ka üldse restoranist saadud veinipudeliga teatrisse siseneda, sest turvamees, kes kõikide teatrikülastajate kotid enne teatrisse sisenemist läbi otsis, tegi veinipudelit nähes kohe suured silmad ja ütles, et pudeliga te küll kaugemale ei pääse. Õnneks siiski tänu VIP teenindusele lubati meid ilma probleemita ka pudeliga sisse.

Ma ei tea millised teiste teatrite privaatsed ruumid välja näevad, aga Piccadilly Theatre-s on see privaatne osa sõna otseses mõttes lava all asuv koridor!! 
OK, seal oli ka üks natuke suurem eraldi tuba mida siis suuremate perede/seltskondade puhul kasutati, aga ka see oli üsna väike ja selline pime (kuigi üsna ilus) ruumike.
Privaatse osa pääsmega käis kaasas ka pudel sampust, väike karp sokolaadikomme igale külastajale, etenduse kava, tasuta snäkid enne etendust ning ülejäänud teatrikülastajatest eraldi asuv tualett. 5 minutit enne etenduse algust viidi sind saali ja vaheajal tulid sulle uuesti järgi ning viidi tagasi eraldi ruumi kus sind siis ootasid juba varem tellitud jäätised ja joogid.
Tegelikult peaaegu täiesti mõtetult kulutatud raha, sest sampusepudeliga ei olnud meil taas midagi peale hakata. Kuna teatril on luba müüa alkohooli vaid kohapeal tarbimiseks, siis ei saanud me seda pudelit sealt endaga koju kaasa võtta. No tegelikult me pärast Petega arutasime, et me oleks pidanud selle pudeli endale lihtsalt kotti panema (sinna veinipudeli kõrvale :)), ilma teatritöötajatelt eelnevalt küsimata, sest otse loomulikult ei hakka nad ju ütlema, et me ei tohi seda pudelit teile kaasa anda, aga kui te vaikselt võtate siis see on OK. Kui me vaikselt seda teinud oleks, siis ei oleks kellegil sellest hiljem probleemi olnud ja kuna me olime ju juba selle pudeli eest maksnud, siis ei oleks see ka varastamine olnud. 
Aga see selleks. Kinkisime selle pudeli siis koju võtmise asemel hoopis meid teenindavatele teatripersonaalile. 

Ülejäänud jookide ja snäkidega oli aga see asi, et esiteks olid me kõhud juba nii pungil täis ja teiseks palju sa ikka jõuad neid jooke korraga juua, eriti veel enne etendust. Pärast siis istu selle täis põiega seal saalis ja proovi etendust nautida. 

Etenduse programmide/kavadega aga jälle see lugu, et kui sa lähed teatrisse koos perega, siis mida sa pärast selle 3 (või enama) ühesuguse kavaga peale hakkad?

Kõige suurem boonus privaatse ruumi juures, meie jaoks, oligi see, et meie kasutada oli eraldi WC. Tavaliselt kuluvad etenduse vaheajad alati kas baarileti või WC sabas seistes (tihti veel mõlemas), sest kui ka otseselt häda ei ole, siis igaks juhuks on ikka vaja minna. Ma tahaks siia kirjutada, et eriti kui kaasas on ka lapsed, aga meie pere puhul olen kohe kindlasti mina see, kes alati igal pool vetsu vajab. 

Pete ütles, et kui ta õigesti mäletab siis pileteid ostes pakuti talle mitut erineva hinnaga VIP pakette *. 
Tema võttis kõige kallima, aga me pärast nägime et ka vaid £10 makstes on võimalik saada luba privaatsesse tuppa (vabade kohtade olemasolul siis) ja siis lihtsalt seal eraldi raha eest endale snäke ja jooke osta.
Seda varianti oleme me järgmise korral täitsa nõus kasutama, sest 30 naela oma privaatse baari ja WC eest ei olegi enam sugugi nii kallis niigi kallite teatripiletite kõrval.

*Võimalik, et privaatruumi kasutamine on võimalik vaid ATG liikmetele (kes Pete on) ja võib-olla päris iga inimene seda teenust kasutada ei saagi. AGT liikmeks on aga igaühel võimalik saada ja see ei maksa midagi, küll aga pakub tihti oma liikmetele soodushindadega teatripileteid ja muid soodustusi. 

Piletite teine osa oli aga see, et kuna Pete ostis piletid saali kõige parematele kohtadele, siis sellega kaasnes ka veel igale külastajale eraldi kingitus (Variety box). Me algul ei teadnud mida see kingitus endast kujutab ja ma eeldasin, et ehk mingit Annie muusikaaliga seotud suveniiri või midagi sellelaadset vähemalt lapsele. Pärast tuli välja, et see oli lihtsalt üks snäkikarp etenduse vaheajaks. Karbi sisuks oli kas väike pakk kartulikrõpse, veel väiksem pakk jogurtiga kaetud rosinaid ja väike (187ml) pudel veini VÕI sama pakk, aga veinipudeli asemel väike pudel vett (330ml) ja 180ml jäätise karp. 
Seda pakki oli võimalik ka teatris eraldi osta ja selle hinnaks oli £6.50. Meil ei olnud selle pakiga loomulikult mitte midagi muud peale hakata kui koju tuua (Pete ja Greta sõid küll kõik kolm jäätise karbikest koha peal ära), sest palju üks inimene paari tunni jooksul ikka jõuab süüa.

Pakid ise näevad välja sellised
Nii et jah, ühtpidi täiesti mõtetu lisaboonus, aga meil on nüüd taas üks kogemus lisaks. Järgmine kord teame mis teenuson oma raha väärt ja mis mitte ning oskame kogu asja enda jaoks praemini ära kasutada kui meil peaks selleks soovi olema, või kui tahame mõnda oma külalist näiteks 'poputada'. 
Etendus ise oli aga super, super vägev. Ma olen väga paljusid erinevaid West End muusikale näinud ja võin öelda, et see oli minu jaoks üks nauditavamatest. OK Lion Kingi vastu ei saa minu silmis ükski muusikal ja iga muusikal annab alati võimsa elamuse, aga ütleme nii et viimati nähtud muusikalide hulgast meeldis mulle just Annie kõige rohkem. Matilda oli ka hea, aga ma eelistan siiski Anniet.

Kui Pete teatripileteid broneeris, siis ta ültes, et loodetavasti ma ei ole väga pettunud, et Miranda meie etenduses Miss Hannigani ei mängi. Kurb ma kohe kindlasti ei olnud, sest ma eelistasingi tema asemel kedagi teist. Miranda on minu jaoks nii Miranda oma eelneva koomikshow-ga, et ma kartsin, et ehk siis seal muusikalis hakkan ka teda pigem Miranda kui Miss Hanniganina nägema.
Meie etendusel nägi Miss Hannigan välja aga hoopis selline
Osatäitjaks oli üks teine meil siin Inglismaal väga kuulus mees Craig Revel Horwood, kes on Inglismaa 'Tantsud Tähtedega' saate üks žüriiliikmetest. Ta sobis sellesse rolli suurepäraselt ja tema esinemine oli väga professionaalne. 
Kuna etenduse ajal on pildistamine rangelt keelatud, siis saan ma siia panna vaid paar internetist võetud pilti


Õhtu tähed olid aga loomulikult lapsed. Ma küll üldse ei imesta enam selle üle, kui fantastiliselt lapsed laulda ja tantsida oskavad, sest ma olen selliseid lapsi siin juba sadu kordi esinemas näinud, aga sellegi poolest lihtsalt võrratu! Me just Petega pärast rääkisime kui emotsionaalsed me temaga oleme, sest nii mõnegi laua ajal olid meil mõlemal silmad niisked. Mis teha kui kogu esinemine nii võimas ja emotsiooniline on. No ja lõpuaplausi ajal ma pean ikka kõvasti tööd tegema, et mitte pillima pista. 

Siit üks väike videoklipp etenduse kahest kuulsamast laulust (minu lemmiklaul on esimene 'It's the Hard-Knock Life') Kahjuks üsnagi viletsa lindistusega, aga mingi ülevaate siiski annab. See lindistus ei ole küll teatrilaval tehtud, vaid on mingi vabaõhu LIVE esitus, aga ehk annab mingi ülevaate kui head lauljad ja tantsijad lapsed on.

Meie etenduse ajal mängis just sama lastegrupp (kokku on lapsi kolm erinevat gruppi, et siis vaheldumisi etendusi teha). See väikene tüdruk, Molly, esines kogu aeg nii silmapaistvalt ja elavalt, et tahes tahtmata jäime teiste hulgast just teda tihti jälgima. Me algul arvasime, et tegu kuskil 5 aastase lapsega, aga pärast tuli välja et ta on ikka juba 7. 
Soovitan täisekraanilt ja hääl põhjas seda videot vaadata
Nii et jah, saime super teatrielamuse osalisteks!

Peale etendust jalutasime veel natuke Londoni tänavatel ringi ning käisime paaris poes niisama uudistamas. 






Fotod Londoni Lego poest ja kommipoest panen aga juba järgmisse postitusse, et mitte seda postitust lõhki ajada.

4 comments:

  1. Lugesin hommikusöögi ajal Sinu postitust, sooviga kohe BA lennuga Londonisse lennata...varsti tulen taas ��
    ps little italia restoranis käisime perega viimati söömas kui Covent Gardeni vabaõhu taidlejad kõik ülevaadatud said.��

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kuule, sul sa oled ikka täielik UK fän kui sind siia nii tihti tõmbab :)

      PS. muideks me ei ole Petega seal Itaalia restoranis kordagi uuesti käinud. Ei teagi miks, tahtlikult vältinud ei ole, aga pole vist ka kunagi selle peale tulnud, et sinna minna.

      Delete
  2. Alati naudin Londoni postitusi, tänan!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Väga tore :) Londonis on alati väga mõnus käia ja olla, aga samas me ilma otsese põhjuseta siiski satume sinna harva.

      Delete