Wednesday, 18 October 2017

NATUKE KINOST JA NATUKE ILMAST

Viimastel kuudel on nii telekas, kui ka kinos, olnud väga palju selliseid filme (sarju, saateid) mida hirmsasti vaadata tahaks. Telekaga pole probleemi, see lindistab kõik meelepärased saated ning sarjad automaatselt ise ja neid saame siis hiljem meile sobival ajal vaadata. Kinos käimine nõuab aga rohkem planeerimist ja vaba aega ning ka tihti lapsehoidjat. Selle viimase pärast me tihti kinno ei jõuagi. Või kui meil juhtubki selline moment olema, et Greta on kellegi teise poolt hoitud ja meil oleks hea võimalus kinno minna, siis tavaliselt juhtub nii, et kinos ei juhtu jooksma ühtegi asjaliku filmi mida vaadata tahaks, VÕI siis on filmid nii asjalikud, et ka KÕIK teised neid just samal ajal vaadata tahavad ja meie enam kinno ära ei mahu :)

Eelmine aasta, kui Pete veel kodus töötas, käisime me Petega tegelikult üsna tihti päeval koos kinos. Ma hakkasin isegi ühel korral nendest meie kinoskäikudest postitust kirjutama, aga nagu ikka, midagi tuli vahele ja sinna see asi jäigi. 
Kuna me tihti sattusime pensionäride seansile (nädala sees keset päeva ja palju, palju odavamate piletitega, pluss veel tasuta tee ja küpsistega :), siis kujunes kinos käimine tihti juba ka ilma filmita meie jaoks üsna sündmusterikkaks ja koomiliseks. No kasvõi see fakt juba, et tegelikult me ju pensionärid veel ei ole :) 
Istusime saalis tihti hallipealistega koos ja tundsime end kui koolilapsed, kes salaja täiskasvanute filme vaatama on tulnud. 
Pete pensionäri rollis tasuta teed ja küpsiseid nautimas
Koomilise poole pealt näiteks selline lugu, et kui me käisime 
'Lady in the Van' film vaatamas, 
siis filmi ühes stseenis helises toas telefon. Helises ja helises, aga toas olnud mees käitus nagu seda telefonihelinat ei oleks seal olnudki. Ma jõudsin juba mõtlema hakata, et huvitav miks ta telefonile ei vasta, kui siis meist paar rida allpool olev vanatädike kotist oma mobiili välja võttis ja 'hallo' üle kino hõikas!!! 

No ausalt, need vanainimesed on tihti nagu mingid lärmakad noored, kes ei suuda ilma oma mobiilideta elada ja kinos kõva häälega sosistavad ning naeru kihistavad :) :)

Samas aga huvitav kokkusattumus, et see mobiilihelin just sellise koha peale sattus ja tegelikult filmiga ideaalselt kokku sobis, seda enam, et see mobiilohelin ka veel sellise vanaaegse lauatelefoni helinaga oli. Kui see mutike oma mobiilile vastanud ei oleks, siis ma olekski arvanud, et see oli osa filmist, mis sest et natuke imelik. Kui nüüd järele mõelda, siis minu teada filmis ei olnudki sellel mehel üldse kodus telefoni.

Ühel teisel korral käisime 'The Danish Girl' vaatamas. 
Pete tahtis juba eelneval õhtul piletid ära broneerida, aga mina ajasin vastu, et pole mõtet, kes see keset päeva nädala sees ikka kinno läheb. Õnneks oli, et Pete siiski otsustas piletid eelnevalt ära osta, sest pärast tuli välja et vaid paar kohta oligi veel kogu väikese saali peale vabad. 

Kinno jõudes ootas meid taas ees saalitäis pensionäre. Sellised hästi hoolitsetud ja peenelt riides kõrgklassi vanurid. Sel korral polnud tegu isegi mitte spetsiaalse pensionäride seanssiga, aga millegipärast seal nad taas kõik koos istusid ja meie jälle ainukesed 'noored' kogu saali peale.

Kes filmi on näinud, see teab, et film räägib mehest kes oli teerajajaks transseksuaalsuse vallas ja kes oli esimene inimene maailmas, kes eduka operatsiooni abil mehest naiseks sai. 
Kuna ma Petele eelnevalt ei seletanud ka mis filmi teemaks oli, sest eeldasin, et ta on sellest filmist juba eelnevalt meedias küllaldaselt kuulnud, vaid lihtsalt valisin filmi välja ja tulime kinno, siis ime ei olnud, et Pete poole filmi peal väikese šoki sai. Mitte, et teema meie jaoks tabu oleks olnud, aga üsna varsti sain ma aru küll, et Petel oli kohati saalis nats ebamugav istuda. Näites situatsioonides kus ekraanil olev mees oma riista jalge vahele proovis peita nii, et ta rohkem naise moodi välja näeks :)
See oli siis see hetk kui Pete mulle otsa vaatas ja sosistades küsis 'Kuhu sa mind toonud oled?' ja siis mainis, et kas ma olen juba märganud, et ta on ainuke mees kogu saali peale. Vaatasin kohe ringi ja tõesti, kõik meid ümbritsevad inimesed olid vanadaamid! See ajas meid nii hirmsasti naerma, et ma pärast veel tükk aega luksusin. Itsitasime õhku ahmides ja pisaraid pühkides nagu noored murdeealised seal kinos. Hea et veel püksi ei pissinud. 

Kui film oli ära lõppenud teatas Pete, et kui me kohe väljapääsu poole jooksu ei pista, siis enne 30 min me siit saalist välja ei saa. Vaatasin talle küsivalt otsa. Pete osutas peaga saali poole ja kui ma selja taha vaatasin siis nägin, et enamus daame olid kinno tulnud kõndimisraamidega. Panime kohe välisukse poole plagama. 

Film ise aga oli taas minu jaoks väga ilus film. Eriti meeldisid mulle filmis olevad kostüümid ja selle filmi naispeategelase roll. Praegu mõtlen, et hea meelega vaataskin seda filmi uuesti.


Muideks kohe meie kodu lähedal on üks kino mis erineb tavakinodest selle poolest, et kinos on toolide asemel diivanid. Ongi selline tunne nagu istuks elutoas ja mitte kinos. Diivanid on kahekohalised ja iga diivani vahel on väikene lauake kuhu soovi korral on võimalik süüa või kohvi tellida. Välja näeb see kino selline
Kino fuajee
trepp saali
Kino WC
Saal
Kõik me kinokülastused muidugi nii koomilised ei ole olnud. Viimasel ajal oleme me kinno sattunud vaatama väga emotsionaalseid filme. Naerupisarate asemel oleme pidanud kinost lahkudes tihti hoopis päris pisaraid pühkima. Mina loomulikult rohkem kui Pete, aga ka Petel ei ole õnnestunud ühelgi korral kuivade silmadega jääda.

Üheks selliseks filmiks oli 'DUNKIRK'
Juuli lõpus juhtus nii, et Greta oli kutsutud kaasa oma sõbrannale seltsiks sõbranna vendade sõbra sünnipäevapeole (kas enam keerulisemaks saab minna :) ) ja kuna sõbranna ema lubas Greta ise peole viia ja pärast ka tagasi koju tuua, ning pidu ise asus meie kodust üsna kaugel, siis meil oli Petega ootamatult pea 4 tundi vaba aega. Otsustasime kino minna. 
Pileteid ostes naersime kassa juures olevat silti lugedes...
ja sealt edasi vaid nutsime. 

Tegu eepilise filmiga mis räägib tõestisündinud loo liitlasvägede evakueerimisest sakslaste eest Prantsusmaa Dunkirk nimeliselt rannikult Briti saartele Teise maailmasõja ajal. Sõdurid olid sinna lõksu jäänud ja sakslased kohe peale tulemas. Algas evakueerimine mis kestis 8 päeva ja mille käigus suudeti päästa 338 226 sõdurit. Britid kaotasid evakueerimise käigus 68 000 sõdurit ja suure portsu sõjatehnikat. 

See film oli nii ilus ja ülev! Ma tean, et see on kohatu sõda ilusaks nimetada ja seda sõda kindlasti kohe ei ole, aga ometi ei oska ma seda filmi kuidagi paremini iseloomustada. Tegu oli ühe väga verise, jubeda ja kurva ajaloolisesündmusega, aga filmis tuli minu jaoks see jubedus just kohale läbi 'ilu'. Filmis oli tegelikult väga vähe otsest verd ja jubedust, kuigi kogu sündmus ise oli vaid seda koledust ja mõtetud surma täis. 
Filmis ei olnud ühte või kahte peategelast, vaid kõik filmis osalenud inimesed olid omamoodi peategelased. Igal ühel neil oli oma lugu ja oma saatus. 
Mingil hetkel ma tundsin kuidas emotsioonid kerivad aina kõrgemale ja kõrgemale. Istun saalis ja tunnen kuidas süda peksab ja mind justkui tiritakse keerisesse kaasa. Sel hetkel panin ma esimest korda tähele filmimuusikat, mis sündmuste taustal pidevalt ja pikalt trummeldas ja vinti ülesse keeras, aga samas nii märkamatuks oli jäänud.

Ning siis kui filmis oli see koht kus kõik need väikesed laevakesed ja eraisikute paadid sõduritele üle mere appi tulid, et omi poegi vaenlaste eest päästa ja tagasi kodumaale tuua, murdusime Petega mõlemad. See hetk oli nii üllas ja nii...ilus ja nii meeletult kurb.
Briti valitsus ei saanud kõiki omi sõjalaevu meestele appi ja potenisaalsesse hukatusse saata, sest vaja oli jätta osa sõjalaevu ka Briti enda rannikuala kaitsma, juhul kui sakslased peaksid edasi ründama ja Briti saarteni jõudma. Seepärast kutsuti ülesse kõiki eraisikuid, kes purjelaevu või mootoripaate jne omasid kas siis oma laevakesi spetsialistide kasutusse andma või ise sõduritele Dunkirki järele sõitma. Lõpuks oli neid väikeseid paate kokku 400 ringis, kes sõduritele appi tõttasid. Paljude jaoks tähendas see surma...

Saalist lahkudes ei olnud me Petega võimelised üsna pikka aega rääkima. Hakkasime midagi üheteisele ütlema aga mõlemal hakkasid koheselt taas pisarad jooksma ja sõnad jäid kurku kinni. Alles kojusõidul pahvatasin ma läbi pisarate uuesti naerma, kui avastasin et olin kogu tee mööda linna ringi kõndinud popkorni puru rinnal rippumas :)

Tegelikult me üsna pikalt hiljem arutasime kas viia Greta seda filmi vaatama või mitte. Ma nii oleks tahtnud, et Greta seda filmi just kinoekraanilt näinud oleks, aga lõpuks siiski otsustasime, et ta võib selle filmi jaoks veel natuke liiga noor olla. Kuigi filmis ei olnud eriti ühtegi lahingu stseeni ja otsest sõdimist, siis kartsime, et emotsionaalselt oleks see Gretale natuke liiga koormav olnud.

Järgmine film mida me üsna hiljuti vaatamas käisime oli 'Victoria & Abdul'. Ma olin selle filmi reklaami juba pikka aega tagasi näinud ja hirmsasti tahtsin kinno vaatama minna. Suur oli mu heameel, kui avastasime, et see film oli vanusepiirangute poolest ka Gretale lubatud. Saime kogu perega koos lõpuks kinno minna vaatama filmi mis otseselt lastele mõeldud ei olnud. 
Väga nauditav ja huvitav film oli. Sai palju naerda, aga taas ka natuke silmi pühkida. Koht kus näidati kuninganna Victoriat suremas (mis võttis üsna kaua aega) unustasin ma kuninganna olemasolu seal üldse ära ja tahes tahtmata läksid mu mõtted hoopis Judy Dench-i enda peale. Tegu suurepärase ja rahva poolt väga armastatud näitlejannaga, kes vaatamata oma kõrgele eale (82a) ikka veel usinasti näitejatööd teeb ning justkui ühest filmist teise hüppab. Teda seal surivoodil kuninganna Victoriat mängimas nähes ei saanud ma peast visata mõtet, et kahuks pole tema puhul kaugel see aeg, kui tegu ei olegi enam näitelmisega, vaid elu endaga. Loodetavasti läheb sinna siiski veel kaua aega. See naine on nii omaks saanud, et mul oleks tõsiselt kurb meel kui ta üks päev meie seast lahkuma peaks.

Eelmisel nädalalõpul käisime kogu perega taas kinos ja sel korral vaatasime filmi 'Goodbye Christopher Robin'. No jälle nii hea film ja mul hea meel, et saime seda filmi ka Gretaga jagada. Ega ma täpselt ei teagi kui sügavuti Greta kõikidele filmis käsitlevatele teemadele pihta sai, aga ma (me) seletasime talle ikka igaksjuhuks mõned asjad üle ka, et tal mõnest asjad vale arusaama ei tekiks, või siis lihtsalt kontrollime mida tema asjast arvas ja kuidas aru sai.
Filmi lõpus pühkisime kõik kolm taas pisaraid. Kinost lahkudes ültesin Petele, et mulle aitab nüüd nendest emotsionaalsetest filmidest. Vahelduseks tahaks nüüd kas siis korraliku komöödiat ja ainult komöödiat või siis mingit suvalist väljamõeldud superhero filmi näha, et iga kinoskäik pisaratega ei lõppeks.

Kui aga filmireklaame vaadata, siis üsk nutufilm on veel tulemas mida ma kindlasti taas kogu perega, eriti Gretaga, vaatama tahan minna.
 Aga 'Murder on the Oriental Express' peaks küll pisaratevaba film olema ja seal on üheks näiteljaks ka taas Judy Dench.
No ja Paddington 2 film on ka varsti tulemas. Seda tahan ma ka kindlasti Pete ja Gretaga koos vaatama minna.


Tegelikult tahtsin ma selle postituse alla ka paar pilti meie üleeilsest ilmast panna. Mul võttis see postitus küll lubatust kauem aega, aga lisan ajaloo mõttes need pildid siiski siia postitusse. Ma muidugi eile juba kuulsin, et ka Eestisse oli otsaga natuke Sahaara liiva ja orkaan Opheliat jõudnud, aga vist mitte nii kollasel kujul kui meil siin oli. Sooja on meil ka viivase paari päeva jooksul olnud isegi kuni 23 kraadi, ainul täna taas tavapärased +17 kraadi. 
 Pildid võetud siit
See kollane valgus aga oli ikka täiesti ulmekas küll. Kuskil kella 3 ajal päeval, läks kogu olemine nii kollaseks, et ma ei saanud algul pihta kas mu prillid on väga mustad või on mu silmanägemisega midagi juhtunud. Koguaeg oli tunne et peaks silmi hõõruma/puhastama. Õues oli õhk ka selline nagu üldse ei olekski õues. Paari tunni möödudes, aga oli kõik taas jälle normaalne ja elu läks endiselt edasi.

Tegelikult ma juba hommikul vaatasin, et kuidas küll mu auto juba nii ruttu taas mustaks ja liivaseks on läinud. Isegi natuke häbi oli sellise autoga kooli sõita. Kui ma pärast aga kuulsin, et Sahaara liiva on taas taevast alla pudenenud (meil on seda varemgi siin juhtunud), siis oli vähemalt oli pädev põhjus olemas miks auto nii ruttu mustaks oli läinud.

2 comments:

  1. Meil oli eile kell kaks nii pime, et üks meie baptistilapsukestest olla arvanud, et Jeesus tuleb tagasi (st et on käes maailma lõpp). Kõik liiv ja Portugali metsapõlengute suits puha!

    Aitäh filmisoovituste eest, ma selle taani tüdruku jätaks vist vahele, aga teised tunduvad mulle ka sobivat.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Küll sa oled kiire kommenteerija :) Ma olin alles postitust kontrollimas ja parandusi tegemas kui sinu kommnetaar juba postkastis :).

      Aga filmidega on nii, et ma otseselt kellegile ei julge ühtegi filmi soovitada, sest maitsed on nii erinevad ja iga inimene leiab filmist seda mida tema sealt parasjagu leiab või ei leia. Ehk siis meile sobisid need filmid hästi, aga teiste jaoks võivad jamaks jääda. Dunkirk film on näiteks kindlasti palju hingelähedasem neile kes Briti ajalooga rohkem seotud, sest eestlaste poole pealt nägi sõda sakslaste ja venlastega välja natuke teistsugune.

      Aga Taai tüdruku film oli teemale vaatamata väga ILUS film nii kostüümide kui kujunduse ja muusika poolest ja otseloomulikult ka näitlejate töö tõttu.

      Delete