Tuesday, 31 October 2017

HALLOWEENITAMINE

Halloweeni aasta on jälle ringi täis teinud ja uksele koputanud. Õnneks oli meil kostüümi peaproov juba kooli halloweeni discoga tehtud, seega õhtuks valmistumine möödus probleemideta (jättes välja fakti, et tormasime õhtul koju otse Greta ujumistrennist ja kuna Gretal on paksud juuksed, siis võttis juuste kuivatamine peaaegu pool tundi aega).
Tahtsime ühe kostüümi pildi ka sellise teha kus Josten Greta kommiämbris istub, aga ei õnnestunud. Kass ei tahtnud kuidagi ämbrisse istuma minna ning pistis lõpuks üldse plehku.  
Pete tuli töölt natuke varem koju, et Gretaga Halloweeni jooksma minna. Mul oli endal natuke kurb meel, et Gretal ühtegi sõbrannat kaasa polnud võtta, aga kuna me ei ela samas külas kus Greta kool on ja meie naabruses ühtegi teist tuttavat last ei ela, siis pidi üski (Petega) minema. 

Tal endal ei olnud sellest küll ei sooja ega külma ja enamus tema vanustel ja noorematel lastel on naugnii vanemad alati kaasas. Teda on küll alati kutsutud ka sõbrannade juurde Halloweeni jooksma, aga Gretale meeldib oma kodu juures seda teha, sest siin on tal juba tuttavad majad kus ekstra vägevad väljapanekud ja toredad inimesed. Sama kehtib ka sõbrannade kohta, et nendel on oma naabritega juba traditsiooniks koos halloweenitada ja nii siis ongi iga laps oma kodupiirkonda püsivaks jäänud. Lõpuks oli aga nii, et mõne maja ukse taga käis Greta üksi (Pete ootas kõnniteel), mõne ukse taha koos Petega ja lõpus haakus üldse ühe grupi võõraste lastega, sest lapsi jooksis nii palju tänaval ringi, et tahes tahtmata satuti korraga ühe ukse taha. 

Meil siin on selline kirjutamata reegel, et käiakse vaid nende majade ukse taga kus on kõrvitsad väljas või maja vastavalt ära kaunistatud. Teised majad jäetakse rahule ja segama ei minda. Jooksmine toimub enamuses ajavahemikus 18.00-19.00. Kuna paljud lapsed (eriti väikesed) lähevad siin juba kell 19 magama ja seda teavad kõik, siis hilisemal ajal teiste uste taha kollitama minemist loetakse juba ebaviisakaks.
 Kohe meie naabertänavas on üks maja mis alati Halloweeni ajal super vägevalt ja stiilselt ära kaunistatakse. Maja on juba kogu naabruskonnas selle poolest kuulus ja kõik alati ootavad, et millise kaunsitusega(koledusega) siis sel aastal välja tullakse. 
Pete tegi väikese video ka, aga videolt ei näe see koht kahjuks pooltki nii vägev välja kui päriselt. 


Greta oma saagiga (see korvitäis mis tal süles on ei kuulu talle, vaid need on need kommid mida mina teistele välja jagasin).
Õnneks jagavad meie naabruskonna inimesed normaalseid komme ja sokolaade ja mitte mingit hirmsat odavat kraami. Üks maja annab alati väikese koti sisse pakitud paki kartulikrõpse ja väikese sokolaadi. Ma ei kujuta ette kui palju neil neid kotikesi valmis on tehtud ja palju neile kogu see lõbu maksma läheb, sest lapsi käib ju tegelikult üsnagi palju, aga igal juhul väga armas neist. 

PS. Kui ma varem olin suur Halloweeni vihkaja, siis tänaseks olen ma täieliku kannapöörde teinud. Oleks meil kedagi teist koju jätta komme jagama, siis ma läheks hea meelega ise ka Greta ja Petega trick ja treat-itiama :)

Thursday, 19 October 2017

NATUKE KOOLILUGUSID JA HALLOWEENIST

Greta tuli ükspäev koolist koju ja moka otsast poetas, et temal on vaja xxx päevaks kõne valmis kirjutada, sest tema on otsustanud koolinõukoguliikmeks kanditeerida! 

Päris nii selgelt ta tegelikult algu asja ei serveerinud, vaid mainis vaid kõne ettevalmistamist. Alles hilisemate küsimuste põhjal sain jälile, et tegu koolivolikoguga (school council). Kuna meie, vanemad, mingeid spetsiaalseid juhendeid või selle teemalist emaili ei saanud, siis tundus et see midagi sellist millega lapsed ise tegelevad. Greta mainis seda ka pigem kui meeldetuletust endale, mitte 'kodutööd'. Me küll rääkisime temaga natuke mida üks selline kõne endast kujutab ja kuidas ennast esindada, aga kõne kirjutas Greta ise mingile suvalisele paberilipakale ja eeldavasti siis ka võttis õigel päeval kooli kaasa. 
Hiljem kuulsin, et tal olevat hästi läinud, aga valituks sai sel korral üks tema sõbrannadest.

Nimelt valitakse neil igal uuel kooliaastal igast klassist kaks last (üks poiss ja üks tüdruk) koolinõukogu liikmeks. See on üks paljudest võimalustest koolis Briti väärtusi praktiseerida ja lastele demokraatiat ja valimisõigusi õpetada. Kanditeerida saavad kõik tahtjad. Iga kandidaat peab klassi ees lühikese kõne, kus ta siis annab oma valijatele teada mis on tema ideed koolielu parandamiseks ja kui kõik kandidaadid on oma kõne ära pidanud algab hääletamine. See kes kõige rohkem hääli saab, sellest saab klassi esindaja koolinõukogus (iga klassi peale siis kaks last). Koolinõukogu peab kord kuus (vist, ma täpselt ei tea kui tihti) koosolekuid, kus siis kõiki neid ideid arutatakse ja ellu viima hakatakse.

Paar päeva hiljem tuli Greta koolist mingi ankeediga. Ma polekski vist sellest midagi teada saanud, kui Greta ei oleks seda põrandale vedelema jätnud ja kus see siis mu tähelepanu köitis. Arvasin, et ehk on midagi mida vanemad peavad täitma ja allkirjastama. 
Tuli välja, et tegu oli hoopis 'töökoha' ankeediga. Nimelt tahtis Greta kanditeerida lõunasöögitunniks koolisööklasse appi väiksemate laste eest hoolitsema ja muid sööklatöid tegema. Vaatasin et Greta oli ankeedile kirjutanud põhjused miks tema sellise töö peale sobiks ja kuidas tema sööklas teisi aitaks. Ankeedil olid eraldi välja toodud ka tööd mille hulgast lapsed said valida milliseid töid nemad oleks huvitatud tegema. Neid töid oli seal kokku kuskil 8 või 9 ja ma vaatasin, et Greta oli kogu selle hunniku seest valinud vaid väiksemate laste toidu tükkideks lõikamise ja salatibaaris töötamise!! 

Mul on praegu nii kahju, et ma sellest ankeedist pilti ei teinud, aga kuna ma nägin seda just 2 minutit enne kooli minekut, siis polnud aega ja ei tulnud pähe pilti tegema hakata. Teisteks töödeks oli seal, mäletamist mööda, veel laudade koristamine, toidujäänuste taldrikutelt ära kraapimine, laualt või põrandalt veeloikude ära kuivatamine jne. 

Nädal hiljem teataski Greta mulle uhkelt koolist koju sõites, et tema oli üheks valituks osutunud ja mitte ainult valituks, vaid ka kohe samal päeval tööpostile pandud. (Sel korral vist küll üldiste valimistega tegu ei olnud, vaid õpetaja ise valis tahtjate hulgast sobivad lapsed). 
Greta kohustuseks ongi nüüd esmaspäeviti teatud kellaajal sööklatoimkonnas töötamine. Ta peab ise pika vahetunni ajal õues seinal olevat kella (või siis enda käel olevat kella) jälgima ja ennast õigeks ajaks sööklasse kohale toimetama. Tema ja üks teine poiss ta klassist peavad kordamööda hoolitsema selle eest, et väikesed söönuks saaks, tõstma salatibaaris tahtjatele erinevaid salatikomponente taldrikule, kuivatama maha läinud vett ning tegema kõiki ülejäänud töid mida sööklatädid neilt parasjagu teha paluvad. 

Greta paistab oma tööga väga rahul olevat :) Ma ise tahaks kärbes söökla seinal olla ja näha kuidas ta seal sööklas oma tööpostil toimetab. Greta ütles, et tal on põll ees kui ta tööd teeb :)
Panen siia illustratsiooniks ühe vana kooli jõululõuna pildi
Kuigi meil on siin võrreldes Eestiga ilmad ikka veel vägagi suvised, siis kalendrit soojakraadid siiski kinni ei hoia ja kohe, kohe on uksele koputamas Halloween.

Farmipoe lihaleti dekoratsioon :)

Petel toimus tööl pikk ja väsitav kahepäevane koosolek kus siis pingelise töö vahel ka väikene osa halloweenile pühendati. Piltidel üks Pete kolleegidest ja kellegi arvuti.
Ka koolis oli teisipäeval juba Halloweeni pidu ära, sest järgmisel nädalal on koolivaheaeg ja kool lastest tühi. Nagu ka eelmistel aastatel, siis ka sel korral, toimus taas kõrvitsate kaunistamise võistlus ja peale kooli ka pidu ise.




Halloween-i pidu peetakse mitme järgus. Kõigepealt kohe peale kooli toimub kõige väiksemate (4-5) aastaste laste halloweeni pidu. Tund hiljem kahe järgmise eagrupi pidu, siis tund hiljem Y3 (7-8 aastased) ja alates kella 18.30-19.30    kõik ülejäänud klassid, ehk siis Y4,Y5,Y6 (8-11aastased). Vanemate laste puhul polnud tegu enam peaoga, vaid Spooky Discoga, kuigi ma kujutan ette, et see nägi enam vähem samasugune välja nagu kõik ülejäänudki halloweeni peod. Väiksemate lastele pakutakse seal erinevaid tegevusi (meisterdamise ja värvimise laud, küüntevärvimise laud, tatood, tantsimine jne)

Peod on muidugi taas lastevanemate korraldatud ja selleks et koolile lisaraha teenida. Piletid peole maksid £3.50 ja vanematel lastel oli lubatud peole ka raha kulutamiseks kaasa võtta (küll mitte rohkem kui vaid £2). Selle raha eest said nad seal siis komme ja muud nipet näpet nänni osta. 

Ma teatasin Gretale juba varakult, et sel aastal ei hakka me mingit uut kleiti või kostüümi Haloweeniks ostma, sest kuna ta on juba nii vana, et igapäevaselt kostüümidega enam ei mängi, siis see oleks raha raiskamine vaid kaheks päevaks aastas Halloweeni kostüüm osta. Gretale ei olnud see probleemiks ja lubas juba olemasolevate asjade põhjal ise endale midagi selga otsida. Ma küll vahepeal tegelikult pakkusin, et ma võin talle sukkadest ämbliku jalad külge õmmelda, aga kui ma avastasin, et kuigi mustad sukad saan ma väga odava raha eest Primark-ist osta, siis sinna sukkade sisse läheb ju ka veel täidet vaja, aga kuna see täide on hirmus kallis siis jääb ära.

Gretal aga õnnestus ennast nii ägedalt riidesse panna. Kasutas oma täiesti tavalisi tumedaid retuuse ja bleiserit ning pani pähe kunagi ammu Halloweeniks ostetud peavõru. Koolikingad jalga ja kingade sisse ainukesed olemasolevad tumedad sokid, mis juhtusid olema kassi pildiga ja veel nii, et see kassipilt nii õigest kohast kingadest välja paistis. Mina tegin näomaalingu ja oligi koletis valmis. 
Minu arvates veel nii stiilne koletis :)


30-ndal oktoobril siis sama kostüümiga uuesti Trick or Treat-itama ja ongi selleks aastaks jälle Halloween läbi ning aeg jõuludele keskenduda.

Edit:
Käisin just Gretal koolis järel ja kuna tal oli täna peale tunde kunstiring, siis oli mul võimalus kooli sisse minna. Tavalise koolipäeva lõpus annab õpetaja lapsed vanematele üle kooliõues. 
Kasutasin juhust ja tegin taas paar pilti. Kuna Greta klass asub kohe selle suumi kõrval kus toimub kunstiring ja klassis parasjagu ühtegi õpetajat ei olnud, siis piilusin korraks sisse.
Ühel seinal olid neil sellised sõnavara kotikesed kus on sees hulk sõnu mis on küll erinevad sõnad, aga tähenduselt samad. Kui lapsed kirjatöid teevad, siis on neil võimalus sinna seina juurde minna ja mõni huvitavam sõna näiteks sõna 'happy' jaoks leida (juhul kui neile endile midagi muud meelde ei tule). Seda siis sellepärast, et lapsi innustada ja õpetada kasutama suures koguses erinevaid ja huvitavaid sõnu, kui alati lihtsalt ühte ja seda sama sõna kasutades. 
Klassi ukse juures olid väljas mõned pildid mis lapsed oma perest ja suguvõsast joonistanud olid. Greta pilt nägi välja selline
Ma ei tea küll miks Petele on mummulised sortsid jalga joonistatud ja pluusi alla tissid!?! Vaatasin, et enamus teisi lapsi olid oma emmed kleitide või seelikutega joonistanud, aga mina kannan Greta pildil tõetruult teksaseid :)

Kooli välisukse juures olid väljas ühe teise klassi tööd Keith Haringu stiili kopides.


Greta klassi uksel olid Greta õpetaja poolt sinna välja pandud Greta joonistatud mõmmid. 
Greta õpetaja on hästi värske, noor ja ilus õpetaja ja kõik lapsed on temasse 'armunud'. Greta peaegu iga päev joonistab ja meisterdab talle oma sõbrannadega igasugu pilte ja kaarte ja õpetaja siis paneb osa neid klassi seinale ülesse.
Need mõmmid olid seal nii nunnud :)

Wednesday, 18 October 2017

NATUKE KINOST JA NATUKE ILMAST

Viimastel kuudel on nii telekas, kui ka kinos, olnud väga palju selliseid filme (sarju, saateid) mida hirmsasti vaadata tahaks. Telekaga pole probleemi, see lindistab kõik meelepärased saated ning sarjad automaatselt ise ja neid saame siis hiljem meile sobival ajal vaadata. Kinos käimine nõuab aga rohkem planeerimist ja vaba aega ning ka tihti lapsehoidjat. Selle viimase pärast me tihti kinno ei jõuagi. Või kui meil juhtubki selline moment olema, et Greta on kellegi teise poolt hoitud ja meil oleks hea võimalus kinno minna, siis tavaliselt juhtub nii, et kinos ei juhtu jooksma ühtegi asjaliku filmi mida vaadata tahaks, VÕI siis on filmid nii asjalikud, et ka KÕIK teised neid just samal ajal vaadata tahavad ja meie enam kinno ära ei mahu :)

Eelmine aasta, kui Pete veel kodus töötas, käisime me Petega tegelikult üsna tihti päeval koos kinos. Ma hakkasin isegi ühel korral nendest meie kinoskäikudest postitust kirjutama, aga nagu ikka, midagi tuli vahele ja sinna see asi jäigi. 
Kuna me tihti sattusime pensionäride seansile (nädala sees keset päeva ja palju, palju odavamate piletitega, pluss veel tasuta tee ja küpsistega :), siis kujunes kinos käimine tihti juba ka ilma filmita meie jaoks üsna sündmusterikkaks ja koomiliseks. No kasvõi see fakt juba, et tegelikult me ju pensionärid veel ei ole :) 
Istusime saalis tihti hallipealistega koos ja tundsime end kui koolilapsed, kes salaja täiskasvanute filme vaatama on tulnud. 
Pete pensionäri rollis tasuta teed ja küpsiseid nautimas
Koomilise poole pealt näiteks selline lugu, et kui me käisime 
'Lady in the Van' film vaatamas, 
siis filmi ühes stseenis helises toas telefon. Helises ja helises, aga toas olnud mees käitus nagu seda telefonihelinat ei oleks seal olnudki. Ma jõudsin juba mõtlema hakata, et huvitav miks ta telefonile ei vasta, kui siis meist paar rida allpool olev vanatädike kotist oma mobiili välja võttis ja 'hallo' üle kino hõikas!!! 

No ausalt, need vanainimesed on tihti nagu mingid lärmakad noored, kes ei suuda ilma oma mobiilideta elada ja kinos kõva häälega sosistavad ning naeru kihistavad :) :)

Samas aga huvitav kokkusattumus, et see mobiilihelin just sellise koha peale sattus ja tegelikult filmiga ideaalselt kokku sobis, seda enam, et see mobiilohelin ka veel sellise vanaaegse lauatelefoni helinaga oli. Kui see mutike oma mobiilile vastanud ei oleks, siis ma olekski arvanud, et see oli osa filmist, mis sest et natuke imelik. Kui nüüd järele mõelda, siis minu teada filmis ei olnudki sellel mehel üldse kodus telefoni.

Ühel teisel korral käisime 'The Danish Girl' vaatamas. 
Pete tahtis juba eelneval õhtul piletid ära broneerida, aga mina ajasin vastu, et pole mõtet, kes see keset päeva nädala sees ikka kinno läheb. Õnneks oli, et Pete siiski otsustas piletid eelnevalt ära osta, sest pärast tuli välja et vaid paar kohta oligi veel kogu väikese saali peale vabad. 

Kinno jõudes ootas meid taas ees saalitäis pensionäre. Sellised hästi hoolitsetud ja peenelt riides kõrgklassi vanurid. Sel korral polnud tegu isegi mitte spetsiaalse pensionäride seanssiga, aga millegipärast seal nad taas kõik koos istusid ja meie jälle ainukesed 'noored' kogu saali peale.

Kes filmi on näinud, see teab, et film räägib mehest kes oli teerajajaks transseksuaalsuse vallas ja kes oli esimene inimene maailmas, kes eduka operatsiooni abil mehest naiseks sai. 
Kuna ma Petele eelnevalt ei seletanud ka mis filmi teemaks oli, sest eeldasin, et ta on sellest filmist juba eelnevalt meedias küllaldaselt kuulnud, vaid lihtsalt valisin filmi välja ja tulime kinno, siis ime ei olnud, et Pete poole filmi peal väikese šoki sai. Mitte, et teema meie jaoks tabu oleks olnud, aga üsna varsti sain ma aru küll, et Petel oli kohati saalis nats ebamugav istuda. Näites situatsioonides kus ekraanil olev mees oma riista jalge vahele proovis peita nii, et ta rohkem naise moodi välja näeks :)
See oli siis see hetk kui Pete mulle otsa vaatas ja sosistades küsis 'Kuhu sa mind toonud oled?' ja siis mainis, et kas ma olen juba märganud, et ta on ainuke mees kogu saali peale. Vaatasin kohe ringi ja tõesti, kõik meid ümbritsevad inimesed olid vanadaamid! See ajas meid nii hirmsasti naerma, et ma pärast veel tükk aega luksusin. Itsitasime õhku ahmides ja pisaraid pühkides nagu noored murdeealised seal kinos. Hea et veel püksi ei pissinud. 

Kui film oli ära lõppenud teatas Pete, et kui me kohe väljapääsu poole jooksu ei pista, siis enne 30 min me siit saalist välja ei saa. Vaatasin talle küsivalt otsa. Pete osutas peaga saali poole ja kui ma selja taha vaatasin siis nägin, et enamus daame olid kinno tulnud kõndimisraamidega. Panime kohe välisukse poole plagama. 

Film ise aga oli taas minu jaoks väga ilus film. Eriti meeldisid mulle filmis olevad kostüümid ja selle filmi naispeategelase roll. Praegu mõtlen, et hea meelega vaataskin seda filmi uuesti.


Muideks kohe meie kodu lähedal on üks kino mis erineb tavakinodest selle poolest, et kinos on toolide asemel diivanid. Ongi selline tunne nagu istuks elutoas ja mitte kinos. Diivanid on kahekohalised ja iga diivani vahel on väikene lauake kuhu soovi korral on võimalik süüa või kohvi tellida. Välja näeb see kino selline
Kino fuajee
trepp saali
Kino WC
Saal
Kõik me kinokülastused muidugi nii koomilised ei ole olnud. Viimasel ajal oleme me kinno sattunud vaatama väga emotsionaalseid filme. Naerupisarate asemel oleme pidanud kinost lahkudes tihti hoopis päris pisaraid pühkima. Mina loomulikult rohkem kui Pete, aga ka Petel ei ole õnnestunud ühelgi korral kuivade silmadega jääda.

Üheks selliseks filmiks oli 'DUNKIRK'
Juuli lõpus juhtus nii, et Greta oli kutsutud kaasa oma sõbrannale seltsiks sõbranna vendade sõbra sünnipäevapeole (kas enam keerulisemaks saab minna :) ) ja kuna sõbranna ema lubas Greta ise peole viia ja pärast ka tagasi koju tuua, ning pidu ise asus meie kodust üsna kaugel, siis meil oli Petega ootamatult pea 4 tundi vaba aega. Otsustasime kino minna. 
Pileteid ostes naersime kassa juures olevat silti lugedes...
ja sealt edasi vaid nutsime. 

Tegu eepilise filmiga mis räägib tõestisündinud loo liitlasvägede evakueerimisest sakslaste eest Prantsusmaa Dunkirk nimeliselt rannikult Briti saartele Teise maailmasõja ajal. Sõdurid olid sinna lõksu jäänud ja sakslased kohe peale tulemas. Algas evakueerimine mis kestis 8 päeva ja mille käigus suudeti päästa 338 226 sõdurit. Britid kaotasid evakueerimise käigus 68 000 sõdurit ja suure portsu sõjatehnikat. 

See film oli nii ilus ja ülev! Ma tean, et see on kohatu sõda ilusaks nimetada ja seda sõda kindlasti kohe ei ole, aga ometi ei oska ma seda filmi kuidagi paremini iseloomustada. Tegu oli ühe väga verise, jubeda ja kurva ajaloolisesündmusega, aga filmis tuli minu jaoks see jubedus just kohale läbi 'ilu'. Filmis oli tegelikult väga vähe otsest verd ja jubedust, kuigi kogu sündmus ise oli vaid seda koledust ja mõtetud surma täis. 
Filmis ei olnud ühte või kahte peategelast, vaid kõik filmis osalenud inimesed olid omamoodi peategelased. Igal ühel neil oli oma lugu ja oma saatus. 
Mingil hetkel ma tundsin kuidas emotsioonid kerivad aina kõrgemale ja kõrgemale. Istun saalis ja tunnen kuidas süda peksab ja mind justkui tiritakse keerisesse kaasa. Sel hetkel panin ma esimest korda tähele filmimuusikat, mis sündmuste taustal pidevalt ja pikalt trummeldas ja vinti ülesse keeras, aga samas nii märkamatuks oli jäänud.

Ning siis kui filmis oli see koht kus kõik need väikesed laevakesed ja eraisikute paadid sõduritele üle mere appi tulid, et omi poegi vaenlaste eest päästa ja tagasi kodumaale tuua, murdusime Petega mõlemad. See hetk oli nii üllas ja nii...ilus ja nii meeletult kurb.
Briti valitsus ei saanud kõiki omi sõjalaevu meestele appi ja potenisaalsesse hukatusse saata, sest vaja oli jätta osa sõjalaevu ka Briti enda rannikuala kaitsma, juhul kui sakslased peaksid edasi ründama ja Briti saarteni jõudma. Seepärast kutsuti ülesse kõiki eraisikuid, kes purjelaevu või mootoripaate jne omasid kas siis oma laevakesi spetsialistide kasutusse andma või ise sõduritele Dunkirki järele sõitma. Lõpuks oli neid väikeseid paate kokku 400 ringis, kes sõduritele appi tõttasid. Paljude jaoks tähendas see surma...

Saalist lahkudes ei olnud me Petega võimelised üsna pikka aega rääkima. Hakkasime midagi üheteisele ütlema aga mõlemal hakkasid koheselt taas pisarad jooksma ja sõnad jäid kurku kinni. Alles kojusõidul pahvatasin ma läbi pisarate uuesti naerma, kui avastasin et olin kogu tee mööda linna ringi kõndinud popkorni puru rinnal rippumas :)

Tegelikult me üsna pikalt hiljem arutasime kas viia Greta seda filmi vaatama või mitte. Ma nii oleks tahtnud, et Greta seda filmi just kinoekraanilt näinud oleks, aga lõpuks siiski otsustasime, et ta võib selle filmi jaoks veel natuke liiga noor olla. Kuigi filmis ei olnud eriti ühtegi lahingu stseeni ja otsest sõdimist, siis kartsime, et emotsionaalselt oleks see Gretale natuke liiga koormav olnud.

Järgmine film mida me üsna hiljuti vaatamas käisime oli 'Victoria & Abdul'. Ma olin selle filmi reklaami juba pikka aega tagasi näinud ja hirmsasti tahtsin kinno vaatama minna. Suur oli mu heameel, kui avastasime, et see film oli vanusepiirangute poolest ka Gretale lubatud. Saime kogu perega koos lõpuks kinno minna vaatama filmi mis otseselt lastele mõeldud ei olnud. 
Väga nauditav ja huvitav film oli. Sai palju naerda, aga taas ka natuke silmi pühkida. Koht kus näidati kuninganna Victoriat suremas (mis võttis üsna kaua aega) unustasin ma kuninganna olemasolu seal üldse ära ja tahes tahtmata läksid mu mõtted hoopis Judy Dench-i enda peale. Tegu suurepärase ja rahva poolt väga armastatud näitlejannaga, kes vaatamata oma kõrgele eale (82a) ikka veel usinasti näitejatööd teeb ning justkui ühest filmist teise hüppab. Teda seal surivoodil kuninganna Victoriat mängimas nähes ei saanud ma peast visata mõtet, et kahuks pole tema puhul kaugel see aeg, kui tegu ei olegi enam näitelmisega, vaid elu endaga. Loodetavasti läheb sinna siiski veel kaua aega. See naine on nii omaks saanud, et mul oleks tõsiselt kurb meel kui ta üks päev meie seast lahkuma peaks.

Eelmisel nädalalõpul käisime kogu perega taas kinos ja sel korral vaatasime filmi 'Goodbye Christopher Robin'. No jälle nii hea film ja mul hea meel, et saime seda filmi ka Gretaga jagada. Ega ma täpselt ei teagi kui sügavuti Greta kõikidele filmis käsitlevatele teemadele pihta sai, aga ma (me) seletasime talle ikka igaksjuhuks mõned asjad üle ka, et tal mõnest asjad vale arusaama ei tekiks, või siis lihtsalt kontrollime mida tema asjast arvas ja kuidas aru sai.
Filmi lõpus pühkisime kõik kolm taas pisaraid. Kinost lahkudes ültesin Petele, et mulle aitab nüüd nendest emotsionaalsetest filmidest. Vahelduseks tahaks nüüd kas siis korraliku komöödiat ja ainult komöödiat või siis mingit suvalist väljamõeldud superhero filmi näha, et iga kinoskäik pisaratega ei lõppeks.

Kui aga filmireklaame vaadata, siis üsk nutufilm on veel tulemas mida ma kindlasti taas kogu perega, eriti Gretaga, vaatama tahan minna.
 Aga 'Murder on the Oriental Express' peaks küll pisaratevaba film olema ja seal on üheks näiteljaks ka taas Judy Dench.
No ja Paddington 2 film on ka varsti tulemas. Seda tahan ma ka kindlasti Pete ja Gretaga koos vaatama minna.


Tegelikult tahtsin ma selle postituse alla ka paar pilti meie üleeilsest ilmast panna. Mul võttis see postitus küll lubatust kauem aega, aga lisan ajaloo mõttes need pildid siiski siia postitusse. Ma muidugi eile juba kuulsin, et ka Eestisse oli otsaga natuke Sahaara liiva ja orkaan Opheliat jõudnud, aga vist mitte nii kollasel kujul kui meil siin oli. Sooja on meil ka viivase paari päeva jooksul olnud isegi kuni 23 kraadi, ainul täna taas tavapärased +17 kraadi. 
 Pildid võetud siit
See kollane valgus aga oli ikka täiesti ulmekas küll. Kuskil kella 3 ajal päeval, läks kogu olemine nii kollaseks, et ma ei saanud algul pihta kas mu prillid on väga mustad või on mu silmanägemisega midagi juhtunud. Koguaeg oli tunne et peaks silmi hõõruma/puhastama. Õues oli õhk ka selline nagu üldse ei olekski õues. Paari tunni möödudes, aga oli kõik taas jälle normaalne ja elu läks endiselt edasi.

Tegelikult ma juba hommikul vaatasin, et kuidas küll mu auto juba nii ruttu taas mustaks ja liivaseks on läinud. Isegi natuke häbi oli sellise autoga kooli sõita. Kui ma pärast aga kuulsin, et Sahaara liiva on taas taevast alla pudenenud (meil on seda varemgi siin juhtunud), siis oli vähemalt oli pädev põhjus olemas miks auto nii ruttu mustaks oli läinud.

Friday, 13 October 2017

JÄRJEKORDNE LASTERAAMATUTE TUTVUSTUS

Ma pole juba pikka aega siin ühtegi lasteraamatute tutvustust teinud. Toredaid raamatuid mida teiega siin jagada oleme pea iga Eesti reisi ajal leidnud, aga lihtsalt ei ole olnud aega nendest ka blogis kirjutada.

Üks tore raamat mis me sel suvel Eestit ostsime on 'Kuidas seda öelda?'
Algul ei pööranud ma sellele raamatule üldse tähelepanu, kuigi paistis igasse raamatupoodi sisse astudes kohe silma, sest oli vist alles hiljuti ilmunud. Kõndisin raamatust külma rahuga iga kord mööda, kuna eeldasin, et see raamat on Greta jaoks liiga titekas ja üldse mitte sellist tüüpi raamat mida ostma hakata. 
Ühe raamatupoe külastuse ajal hakkas aga Greta ise seda raamatut lehitsema ja ma äkki avastasin, et see on ju tegelikult just ideaalne raamat Gretale ja seda eelkõige keeleõppe eesmärgil.
Mulle tegelikult ei meeldi sellised raamatud mis on paksult sigri-migri infot täis, iga leht ise värvi, palju pilte jn. Minu arvates on see lapse (ja ka mu enda) jaoks üsna väsitav sellist raamatut lugeda/vaadata ja pärast, vaatamata kõigile nendele värvidele ja piltidele, ei jää suurt midagi infost, mida raamat sisaldab, meelde. 
Selle raamatuga on natuke sama lugu, kuigi ehk kraadi võrra rahulikum. Samas just keeleõppe seisukohalt tundub see raamat ideaalne olema (seda siis eesti keelt õppivate laste puhul). Siin on hästi välja toodud sõnad mida saab ühe asja või tegevuse kohta kasutada. No näiteks et hiigelsuure kohta saab öelda ka hiiglaslik või tohutu, või ettevaatliku kohta saab ka öelda ebalev või ebakindel. Raamatus on palju sõnu (sünonüüme) mida Greta kindlasti veel eesti keeles ei tea, või teab ja saab aru, aga ise oma kõnes ei kasuta. 

Kuna raamat on teemade kaupa jaotatud, siis on hea paar teemat korraga läbi vaadata ja nendel teemadel vestelda ning siis raamat kuni järgmise korrani käest ära panna. Korraga kogu raamatut lugeda ja seedida oleks vist igale lapsele natuke liiga palju. 

Jah teoorias kõlab selline keeleõpe hästi, aga praktikas jääb tihti asi ajapuuduse taha kinni :(
Eesti keelt vabalt rääkivate lastega on arvatavasti samuti seda raamatut samuti väga tore koos lugeda, neid toredaid pilte vaadata ning raamatus olevate teemade üle arutada. Vanematele lastele on see raamat muidugi juba titekas, aga väiksemate puhul leidub kindlasti raamatus ka neid sõnu mida nad varem veel kuulnud ei ole ja oma igapäevases kõnes ei kasuta. Vanematele lastele sobiks aga hoopis selle raamatu originaal, inglise keelne, versioon :)


Järgmine raamat millest ma teile kirjutada tahan on ka tegelikult eelkõige väikelastele mõeldud raamat, aga ka meie Gretaga oleme selle raamatu suured fännid. 
Õigemini on tegu ühe Leedu autori Lina Žutaute poolt kirjutatud ja illusteeritud sarjaga 'KAKE MAKE'. Raamatuid on kokku kolm ja nendele lisaks on hiljuti ilmunud ka veel kolm üleasanneteraamatut. 

Aasta tagasi ostsime poest 'Kake Make ja segaduse päkapiku' raamatu, sest see lihtsalt meeldis meile nii palju.  Kuna tegu on ikkagi väikelaste raamatutega, siis teisi osi me osta ei raatsinud, vaid laenutasime hoopis sel suvel raamatukogust.


Ma arvan, et nende raamatute juures haaraski meid kõige rohkem just raamatu illustratsioonid. Nii mulle, kui ka Gretale, väga meeldivad sellised raamatud kus tegevust ei anna edasi ainult raamatus olev tekst, vaid tekstile lisaks ka raamatu illustratsioonid. Nende raamatute puhul tundub kohati isegi, et pildid räägivad rohkem kui tekst.  
Näiteks 'Kake Make ja põgenenud kõrvad' raamatu puhul ei ole kuskil mainitud, et lapsed võiksid ka igal lehel neid kadunuid kõrvu otsida/leida, vaid igale lugejale on see fakt ise avastada jäetud. Ma ei mäletagi enam, kumb meie puhul selle avastuse tegi, kas mina või Greta, aga igal juhul on see selline mõnus tunne kui sa avastad, et pildid sedasi jutuga kaasas käivad ja justkui sinuga veel tekstile lisaks eraldi räägivad. 
Kõikide raamatute puhul olid osa pilte ka natuke nagu väikesed ülesanded mida lapsed said vanematega koos lugedes või hiljem, iseseisvalt raamatut vaadates, lahendada. Ehk siis ühe raamatuga on kaetud mitu tasandit.
Mulle igal juhul hullult meeldivad selle raamatu illustratsioonid.

Android app-ide kasutajatele teadmiseks, et on ka olemas paar erinevat Kake Make app-i väikelastele.

Järgmine raamat millest ma teile kirutada tahan on üks hästi vana E. Raua raamat 'MÕRU KOOK'.
Taas mõeldud pigem väikelastele, aga mul jäi see raamat raamatukogus silma eelkõige oma väga ilusa kaanekujundusega* ja kuna Gretale meeldivad igasugu jutud, siis olin kindel, et ta ka neid titejutte meeleldi kuulaks.
*Valgemummulised asjad, eriti veel punasel taustal, haaravad alati mu pilku :)

Raamatus on mu mäletamist mööda viis-kuus õpetliku lühikest lugu kahest õest ja nende omavahelisest käitumisest. Tegu sellises pehmes vormis moraaliraamatuga :) 
Muidu sellised tavalised elulised lood kus kord kiusab üks õde üht ja siis teine teist, aga asi mille poolest see raamat teistest raamatutest erineb ja mille poolest mulle väga meeldis oli see, et iga jutu lõpus esitati ka lugejatele (lastele) jutuga seoses üks küsimus. Küsimused on aga sellised kus laps (lugeja) pidi tõesti asja üle mõtlema või ennast ise tegelase rolli ette kujutama, et vastust leida. 
Hea võimalus vanematel näha kuidas nende laste mõttemaailm ja loogika töötab :)




Mul on paar raamatut veel millet kirjutada, aga seda juba järgmises postituses. Pean kõigepealt fotod oma fotoarhiivist ülesse otsima.

PS. Ärge unustage, et detsembri alguseni on jäänud veel vaid 48 päeva (kui ma õigesti arvutasin :). See omakorda aga tähendab seda, et kõik need kes plaanivad oma lastele sel aastal raamatute adventkalendr jõulude ajal teha, tasuks juba praegu sobivate raamatute välja valimisega või hankimisega alustada ja soodusmüükidel just selle pilguga ringi vaadata :)
Mina alustasin kalendri jaoks raamatute kogumisega juba suvel, sest Greta ütles mulle juba ammu, et tema kohe KINDLASTI tahab ka sel aastal raamatu adventkalendrit saada!