Friday, 15 September 2017

NÕUKOGUDE ARGIPÄEV

See postitust tuleb ühest vägevast näitusest. Käisime suvel Eestis olles mitmel põneval näitusel ja mitmes erinevas huvitavas muuseumis. Mõnel päeval tuli meil selliseid külastusi lausa kolmeringis kokku.

Praegu ongi viimane aeg nendest külastustest kirjutama hakata, sest kui kellegil peaks nende vastu huvi olema, siis on neil veel nädalake või paar päeva aega neid kohti enne lõpliku sulgemist külastada.

Alustan näitusest 'Banaane ei ole. Ajareis Nõukogude argipäeva', mis keskendub elule Nõukogude Eestis ajavahemikus 1970-1980.

Näitus asub kohe Teletorni kõrval ja seega oli meil ideaalne võimalus kaks kärbest linnukest ühe hoobiga surnuks lüüa kirja saada. 

Pealkiri ise juba ütleb millega tegu
See näitus oli minu jaoks kui tükk sokolaadi mis suus aeglaselt sulades naudingut pakkus. Nii palju äratundmisrõõmu ja lapsepõlvemälestusi. Praegu loomulikult ei tahaks enam samades tingimustes elada, aga lapsena oli see lihtsalt su elu ja sa ei osanudki nagu midagi rohkemat tahta. Kui poleks olnud ligipääsu Soome TV-le ja sealt tulevatele reklaamidele ning saadetele, siis ei oleks elul vist üldse midagi viga olnud. 

Soome TV-l oli minu elus ikka väga suur mõju, sest just Soome TV vaadates sai alguse minu suur rahutus ja leppimatus Eesti elu vastu ning minu unistus esimesel võimalusel Eestist lahkuda. Eks see oli ka minu ea ja ajastu kokkusattumus, mis mind selle rahutuseni viis ning lõpuks siis ka lahkuma sundis. Ma arvan, et kui ma oleksin sündinud kasvõi 5 aastat varem või hiljem, siis võib-olla elaksin ma ikka veel Eestis... Võib-olla... ?
Praegu olen ma igal juhul väga tänulik Soome TV-le, et ta söötis minusse unistusi ja andis jõudu mul jõuda just sinna kuhu ma jõuda tahtsin!
See Soome TV ja Soome teema on tegelikult palju rohkem seotud ühe teise näitusega millest ma juba oma järgmise postituse kirjutan.

Aga see 'Baanane ei ole' näitus on väga positiivne ja heatujuline näitus ma arvan ka nende jaoks, kelle jaoks Nõukogudeaeg pigem valu ja kurbusega rohkem seotud on olnud. Eks laste ja täiskasvanute mälestused sellest ajavahemikust ole muidugi natuke erinevad, nii mõnelgi arusaadaval põhjusel, aga minu arvates on näituse korraldajatel õnnestunud kõike seda vaesust ja viletsust kuidagi väga positiivse nurga alt meile eksponeerida. 
Ehk on asi ka selles, et näituse korraldajad olid ise selles ajavahemikus veel lapsed ja seega mäletavadki neid aegu pigem nostalgiaga, kui õudsa Nõukogude võimuna.

Tüüpiline selle ajastu elutuba

Magamistuba ja osa esikust
Meil muideks oli kodus isegi täpselt sama värvi vannituba, kuigi plaadid seinal olid teistsugused ja sein värviti seda värvi vist 80ndate lõpus või 90 alguses.
ja roostes värvipotid olid meil ka sedasi vannitoa kraanikausi all või vetsupoti taga seismas ja tolmu kogumas. 
Meie lastetuba küll selline välja ei näinud ja ma ei leidnud sealt eriti midagi mis minu lapsepõlvega seotud oleks olnud, aga ka mina kogusin varajases lapsepõlves seinal rippuva riidetüki (liniku) külge erinevaid märke ning ka minul oli oranž nukuvanker.



Selline lamp oli ka meil kodus ja mu vanaemal oli minu teada ka selline kaal (ainult sinine) ja tolmuimeja. Seda pruunikat tapeeti meil küll kodus ei olnud, aga kuskilt mäletan ka seda. 

Huvitav on see, et kuigi Nõukogudeajal oli ju poodides pea olematu valik ja enamus inimesi ostsid sama mööblit, riideid, majapidamis tarbeid jne, siis kui ma nüüd mõtlen oma sugulaste ja sõprade lapsepõlvekodude peale, siis iga kodu oli meie omast siiski täiesti erinev. Köögikapid vist siiski olid mõnel samad kui meil, aga üldmulje ei olnud sugugi nii ühtne kui näiteks nii mõnegi tänapäeva IKEA mööbliga sisustatud kodude puhul. 


Ma alles neid pilte vaadates saan aru kui lühikest kleiti Greta kannab. Ise kõrval olles ei saanud arugi, et ma lapse minisse riietanud olen.


'Minu ratas'
Ja selline kolmerattaline oli mul ka, aga teist värvi. Kui ma ei eksi, siis keegi andis selle mu vanematele, ise me seda poest ei ostnud.
Need joogiautomaadid on küll kui muinasjutust! 
Ma pidin Gretat üsna pikalt veenma, et ta pildistamise ajaks sinna fööni alla istuks. Ta nimelt kartis, et äkki hakkab tööle ja imeb ta pea otsast ära :)

Nõukaaegne pood

Muideks see leib ei olnud seal mingi mänguleib, vaid täitsa päris, kuigi väga kõva. Me emaga mõlemad uurisime seda pikalt ja tulime järeldusele, et on jah päris. 





Oo, seda taldrikute rivi sööklates mäletan ma väga hästi. Ka rosinatega kisselli ja üldse igasugu söökla hääli ja lõhnu.


Umbes selline nägi ka minu kapp lastetoas välja :)
Praeguseks on mu emal vist vaid üks või kaks looma järgi ja keegi ei mäleta enam mida ülejäänutega tehti või kuhu need pandi.  

Neid lõhnaõlisid vist mäletavad ka kõik Nõukogudeaegsed lapsed :)
Minu kõige suurem varandus lapsepõlves oli välismaa nätsu(kommi)paberite kogu. Mäletan, et mul olid kõik sellel pildil olevad paberid olemas, küll aga ei mäleta taas mitte keegi meie perest mis nendest paberitest sai. Kuna ma ise elasin sel ajal juba välismaal, kui ülejäänud pere minu lapsepõlve kodust uude majja kolis, siis ma ise kolimisest osa ei võtnud ja seega ei teaga ka mis mu nipet-näpet asjadest sai. Loomulikult ei ole see nii tähtis, aga lihtsalt nii äge oleks praegu seda kogu omada ja neid pabereid vaadata (ja nuusutada :) :) )

Seda plakatit vaadates tulevad mulle kohe kooli sõjalisekasvatusetunnid meelde.
Ja seda oranži karpi mäletan ma ka väga, väga hästi. Mäletan et meil oli see kas autos või kuskil kodus ja ma tihti uurisin seda. Ma küll enam ei mäleta, et kas ma lapsena teadsin või kas mulle oli öeldud, et tegu ohtliku asjaga, aga mäletan, et mind ahvatles selle karbi juures just need ilusad ja erksad värvikombinatsioonid. Mäletan, et mu mängus olid need väikesed 'purgid' lapsed ja see üks suur kas siis ema või isa või õpetaja.








Näituse lõpus kõndisime suveniiripoest läbi, et edasi teletorni suunduda. Tegin poes ka paar pilti, sest see nägi väga omapärane välja. Teletornist kirjutan aga juba mõnes järgnevas postituses. 


'Banaane ei ole' näitus on avatud kuni 30 septembrini, nii et kes tahab oma nina korraks Nõukogudeaega pista, siis soovitan seda soojalt kiiremas korras teha. 

9 comments:

  1. Ühe pildi peal on vahvlimasin, mis on minu kogemuses ainus korralikke vahvleid küpsetav mudel. Minu vanemate juures on täitsa alles ja arvatavasti küpsetab endiselt hästi. Aga sellised köögikapid olid tädi Maiel Võrumaal ja kui ma õigesti mäletan, siis selline köögitapeet ka.
    Meil muidu neid standardseid mööblitükke eriti ei olnud, sest hästi palju kappe ja muid taolisi asju oli mingil hetkel tisleril teha lastud. Aga mul oli ka vahtkummiloomakeste kogu. :) Veel - Tartus ei olnud kolmnurkseid piimapakke, ma vaatasin neid Tallinnas käies nagu ilmaimet. Meil oli piim kliepakis nagu tänapäevalgi, või klaaspudelis.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tartus vist oli jah elu natuke teine kui Tallinnas. Seal polnud ka Soome TV elu segamas :)

      Delete
  2. Oi, seda pesumasinat ma mäletan isegi, selline oli meil täiesti olemas isegi :D Praegu maal kuluks marjaks ära! Ja kommipaberite kogu vene ajast on mul emal isegi täiesti alles kuskil kapis. Niiii äge näitus!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Seda pesumasinat mäletan ma ka väga hästi, aga kodus meil seda küll ei olnud. Võib olla kunagi oli ja siis viidi maale ning koju osteti uuem automaatne mudel. Vene kommipaberite kogu mul ei olnud, oli vaid välismaa paberite oma :)

      Delete
  3. http://kommipaberid.blogspot.com.ee/

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah see on tore blogi. Ma kirjutasin sellest blogist ja kommipaberitest kaks aastat tagasi selles postituses
      http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2015/04/magus-lapsepolv.html

      Delete
  4. Me j6udsime Teletorni juurde viimasel paeval, yldse plaaniga ylesse restorani minna ja vaadet nautida, aga v6ta n2pust. K6ik oli selleks ajaks kinni ja restoran sootuks otsib uut omanikku. Eelt00 j2i tegemata, ei teadnud sellest n2itusest midagi ega muudest muutustest. See n2itus oleks h2sti poisile peale l2inud, aga nyyd hea siit pilte n2idata talle. Tore, et te saite 2ra k2ija.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kahju et teil nii halvasti läks, et läksite juba kohale, aga sisse enam ei saanud :(

      Delete
  5. Käisin seal näitusel koos oma ülikooliaegse sõbrannaga. Meie Tartu aega see näitus ju kujutaski. Kõik tuli nii tuttav ette. Ikka tänu nõukogude kaubanduse üksluisusele. Pesumasinast nii palju, et üks tuttav sakslane ja saanud kuidagi aru, miks seda tünni pesumasinaks nimetati, sest enamus tööst tuli ikka endal ära teha. palju äratundmisrõõmu näukaaegsetele ja lausa kohustuslik õppetund neile, kes sellel ajal veel ei elanud.

    ReplyDelete