Sunday, 3 September 2017

ELU KASSIGA

Tere üle pika aja! 
Mul oli nii üllas plaan kohe Eestist koju tulles usinasti blogima hakata ja kõik eestiteemalised postitused kohe ära kirjutada, aga täiesti ootamatult tuli üks väikene 'beebi' vahele ja lükkas kõik plaanid upakile.

Noh eks meil tegelikult oligi ju plaan kass peale Eesti reisi võtta, aga me ei osanud isegi oodata, et me seda nii äkitselt, üleöö, teeme. 

Beebisaamise lugu oli aga järgmine.
Rääkisime Petega ühel õhtul, et peaksime seda kassi asja nüüd tõsiselt ajama hakkama, enne kui see peamine kasside poegimis aeg mööda läheb (kõrghooaeg pidavat olema kuskil aprillist septembrini). Vaatasime korraks internetis olevaid kohaliku piirkonna kassimüügikuulutusi ja silma jäi üks kullakarva kiisupoeg. Leppisime kokku, et Pete helistab järgmisel päeval omanikule ning uurib millal võiks kaasipoega vaatama tulla. 

Järgmisel hommikul (24 augustil) vaatasin seda sama internetilehte uuesti ja märkasin veel ühte oranžikat kassipoega, kes just müüki oli pandud. Saatsin Petele kiiresti ka selle kassipoja lingi ja palusin tal ka selle kassiomanikuga ühendust võtta. Tund hiljem teataski Pete juba mulle, et olgu me kell 15.30 valmis sest me lähme viimases kuulutuses olevat kassipoega vaatama. 

Ma oli juba varem Gretat hoiatanud ja temaga kokku leppinud, et kui me kasse vaatama läheme, siis jätku ta meelde, et ei ole vaja kohe esimest kiisupoega endaga koju tuua tahta. Et tähtis on ikka leida selline kassike, kes meie kodu ja perega kõige paremini kokku sobiks ja keda nähes me kõik KOLM tunneks, et just see kass meie pere jaoks õige on. 
Ma arvan, et ma ütlesin seda ehk eelkõige kõige rohkem iseennast silmas pidades, sest kuna mina ei pea ennast loomulikuks kassiinimeseks, siis mulle oli tähtis, et ka minul kassipojakesega kohe algusest mingi side tekiks, sest päeva lõpuks olen ju mina see, kes selle kassiga siin kodus kõige rohkem koos on. Samuti tundus mulle, et meie koju sobiks kõige paremini just oranžikas kiisu. 
Gretal ei olnud suurt vahet millise kassiga tegu on nii kaua, kui kass oleks selline kellele mängida meeldiks. Ka Petel ei olnud otseselt kassi suhtes mingeid erilisi nõudmisi, kui vaid ehk seda, et kassipoeg rohkem kui 300 naela ei maksaks :)

Ja nii me olimegi justkui üleöö 24 augustil kell 16.00 ühe pere ukse taga. 
Kahjuks oli see oranžitriibuline kassike, kelle kuulutuse pildi peale me sinna üldse kohale läksime, just tund tagasi ühe teise pere poolt ära broneeritud. Järgi olid veel vaid üks must ja üks oranži valge laiguline kassipoeg. 
Ma kahjuks tegin kohapeal vaid paar pilti ja kiisupoegade emast jäi üldse pilt tegemata, aga hea et needki tegin. Sellelt parempoolselt pildilt on seda oranžitriibulist kassi näha kelle pärast me sinna üldse läksime.
Ma olin algul natuke pettunud, et see meie lemmik kass juba ära oli broneeritud ja me vist jäimegi sinna algul vaid niisama siis neid teisi kasse natuke imetlema ja niisama juttu rääkima, sest imelik oleks olnud kohe mina tormata. Mida kauem ma aga neid kassikesi seal vaatasin, seda rohkem hakkas mulle hoopis selline oranžika valge laiguline kassipoeg meeldima. Ma kujutasin hästi ette, et täiskasvanust peast on sellise 'mustriga' kass palju huvitavam, kui lihtsalt triibuline...kuigi otseloomulikult kassi värv ja muster ei olnud kassi võtmise juures üldsegi see kõige tähtsam element.

Mulle tundus, et meist kolmest oli just Greta see kõige rahulikum ja vaoshoitum. Ma ei tea, kas ta ei suutnud seda ära uskuda, et me tõesti LÕPUKS oleme kassi ostmas, või ta lihtsalt oli nii elevil ja ärevil, et võttis lausa tummaks, aga tema igaljuhul ei öelnud minu mäletamist mööda sõnakestki. Ta küll natukene kartis ka neid kassipoegi nii, et võib olla oli asi ka selles. (Kui ta koju tuleb siis ma uurin mis tunded teda sel hetkel valdasid). 

Peale 15 minutit olin mina igati valmis sealt selle laigulise kiisuga ära tulema, aga mulle tundus, et millegipärast ei paista Pete eriti entusiastlik olevat ja justkui hoiab ennast tagasi. Mul oli raske perenaise juuresolekul ka otse küsima hakata, et milles probleem, sest ei tahtnud ei Pete, ega ka perenaist, ebamugavasse olukorda panna, sest sain aru, et tegu millegagi mida Pete otse ei taha öelda. 
Leppisime perenaisega kokku, et me läheme õue asja omavahel arutama ja ka sissemaksuks sularaha välja võtma juhul kui me otsustame kiisu endale võtta ning lubasime talle 20 minuti pärast oma otsusega tagasi helistada.

Õues sain teada mis Pete tagasi hoidis ja mis tegelikult ka mind natuke murelikuks tegi. Nimelt olid selle meie poolt väljavalitud kiisupoja silmanurgad natuke mustad ja märjad. Pete algul vaatas, et kassil ongi lihtsalt silma all mustad laigud ja ta ei olnud kindel, et meile sellise näoga kass just eriti meeldib. Mina mõtlesin algul täpselt sama asja, aga kui nägin, et see ei ole loomulik karv, vaid mustus, siis hakkasin hoopis muretsema, et võib olla on tegu mingi kassi silmahaigusega või kassi nohuga. 
Ma mäletasin, et Greta parima sõbranna ema oli meile rääkinud, et kui nemad aastaid tagasi endale kaks kassi ostsid, siis ühel oli ka tegelikult juba kaasasündinud silmahaigus millest neile teada ei antud ja siis see kass põdes neil hiljem väga tihti silmahaigust mille ravi üsnagi kallis oli. Aasta tagasi surigi see sama kass ära ja kui ma õigesti mäletan, siis see silm ei saanudki enam terveks ja nii see haige silm selle kassi teise ilma viiski. Just sellepärast me nüüd olimegi ekstra ettevaatlikud, et meiega sama lugu ei juhtuks ja see ka oli põhjuseks miks Pete kohe kassi ostma ei tormanud. 
Me küll küsisime perenaise käest, et miks kassil silmad sedasi mustad on ja tema vastas, et see vaid mustus, sest kiisupojad olid hoovis möllanud ja sealt lihtsalt mulda või lehepuru endale silma ajanud, ning kui ta märja vatiga silmi puhastama hakkas, siis said silmad puhtamaks küll. Aga siiski me olime endiselt natuke skeptilised.

Õues olles arutasime siis Petega seda silmade asja ja helistasime ka Greta sõbranna emale et tema arvamust kuulda. Saatsime talle ka ruttu kassist tehtud pildid ning tema arvas, et tegu lihtsalt märgade silmadega, et see pidavat üsna normaalne kasside puhul olevat. Samas ei saanud ta muidugi meile kinnitada, et tegu ei või näiteks kassi nohuga olla ja loomulikult pidime lõppliku otsuse ikka ise langetama. 

Ja nii me siis otsustasime, et võtame selle riski ja võtame just selle sama väikese kiisupoja meie uueks pereliikmeks.

Meie algne plaan oli lihtsalt kassi vaatama minna ja juhul kui meeldib, siis broneerida ning alles nädalalõpul kassile järgi minna ja ta koju tuua. Nüüd aga ütles Pete, et kui me selle kassi otsustame osta, siis võtame ta ka kohe endaga koju kaasa. Ta ei olnud nõus veel ekstra paar päeva oodata, et oma beebi koju saada :)
Siis läks meil äkki väga kiireks.  Googeldasime ruttu lähimat loomapoodi, SEST meil ju ei olnud isegi mitte kassi kojutoomiseks vajaminevat puuri. Kodus oli meil vaid kassi kratsimispuu koos väikese uruga, aga ei olnud meil ei kassiliiva ega kassi pissikasti, ega ka mingit kassitoitu. ÕNNEKS asus üks suuremat sorti loomapood vaid 5 minuti autosõidu kaugusel kust me siis saime nii liivakasti koos kassiliivaga, söögikausid, mõned mänguasjad, ajutise transportimise kasti, kui ka palju häid nõuandeid ja soovitusi (korraliku kassipuuri ostsime järgmisel päeval, sest seal poes olid vaid väga kallid valikus)

Greta ei suutnud oma õnne ära uskuda, et temast on kohe-kohe saamas kassiomanik :)
Teel koju
Väike beebi
Ah jah, ma olin unustanud, et just sama päeva hommikul linnas käies ostis Great oma taskuraha eest tulevasele kassile väikese pesakese. Siis me veel ei teadnud, et seda pesa hakkab üks väike kassipoiss juba samal õhtul kasutama

 Kiisupoeg võttis pesa kohe omaks ja läks sinna magama (hiljem ka pissis sinna sisse :)

Esimesel paaril päeval oli mul (meil) täiesti selline tunne nagu perre oleks sündinud väike beebi. Õigemini oli see tunne kõige tugevam just öösel ja varahommikul. Õnneks nuttis kaasipoeg vaid esimesel ööl paaril korral ja vist kuskil kella 3 ajal öösel läks Pete teda alla korrusele kallistama. Teisel ööl enam nuttu kuulda ei olnud, aga paar hommikut järjest ärkasin ma väga vara mõttega, et ei tea kas kass on ikka elus. Kartsin et ehk on ta ennast kuskile ära poonud või ehk on ta küüned kuskile kinni jäänud ja ripub nüüd juba mitmendat tundi kuskilt alla. Pidin siis loomulikult kohe kontrollima minema, et kõik temaga ikka OK on ja seega normaalsest magamisest ei tulnud midagi välja.

Kuna meil on nüüd avatud köök, ilma köögiukseta, siis ei olnud meil võimalik kassi kuhugi väiksemasse ruumi ööseks kinni panna, elutuppa ju ööseks kassi üksi ei jäta. Samas ilma köögiukseta on kassil vabadus ka terve ülejäänud maja peale kondama minna ja esimestel öödel tekitas see meis ikka üsna palju ärevust.
Tegelikult oli kass algul veel nii väike ja arake, et ega ta suurt kaugemale oma ronimispuust, pesast, toidukausist ja pissiliivast ei läinudki, kuigi juba järgmisel päeval hakkas tasapisi ka enda ninaesisest kaugemale uurima.
Kohe järgmisel päeval registreerisime kassipoja ka kohaliku loomaarsti juures ja lasime talle meditsiinilise ülevaatuse teha. Hommikul käisime korralikku kassipuuri ostmas ja pärastlõunal viisime ta juba selle puuriga loomaarsti juurde. 
 Kõik see toimus kuidagi väga äkki ja kiiresti, aga samas üllatavalt sujuvalt.
Loomaarsti juures hakkasid kõik töötajad kohe ohhetama ja ahhetama ja üks õde viis meie kassipoja lausa taharuumi ka teistele töötajatele vaadata. Ma veel imestasin ja lausa küsisin, et kas see on siis midagi nii erakordset, et neile kassipoegadega keegi kontrolli tuleb, et nad sedasi elevile lähevad, aga nad ütlesid, et ei ole, sama asi juhtub iga kord kui jälle mõni uus kiisupoeg nende juurde tuuakse :)
Loomaarst tunnistas kiisu igati tubliks ja terveks, aga ütles kohe, et tegu ei ole kindlasti 8 nädalase kiisuga, vaid hoopis 6 nädalasega. Õnneks sellest ei olnud mingit probleemi, lihtsalt ta ei saanud nii noorele kassile veel kaitsesüsti teha ja me peame kahe nädala pärast (nüüd juba ühe) uuesti tagasi minema. 
Juba esimesel õhtul saime aru, et meil on nüüd kiiresti kassile nime vaja, sest nii raske on kassiga suhelda, kui ei ole nime. Mõtlesime igasugu erinevaid variante, kuigi ega palju mingit valikut ei olnudki ja mul oli juba tunne, et kass jääbki nimeta, kui äkki tuli mulle meelde selline nimi nagu JOSTEN
Greta ja Pete kiitsid nime kohe heaks ja nii ongi nüüd meie kiisupoeg ametlike paberitega Josten. Meie Gretaga kutsume teda ka Jossuks, või lihtsalt Joss, aga Petel või üldse inglastel on tegelikult isegi Josten-it üsna keeruline eestipäraselt hääldada, Jossust rääkimata :) Nad ütlevad automaatselt Tsjosten või siis tahavad kirjutada Yosten. Vahet ei ole, ma vahel kutsun teda üldse Kõpsikuks või Krõpsukeseks nii et vaevalt Jostenit ennast see häirib kuidas keegi teda kutsub :)


Gretal võttis ikka paar päeva aega, enne kui ta julges Jostenit ise sülle võtta või isegi korralikult paitada. Ta sai varsti aru, et kui ta endale paksemad riided selga paneb, siis kassi küüned ei kriimusta teda nii palju (no paljate säärte ja käsivarte peal on ju iga väikene kriipimine kohe tunda) ja kui ta kassi tõsta tahab või sülle võtta, siis teeb ta seda nüüd väikese rätiku või nukuteki abiga. Kass küll otseselt ei kriibi, aga kui ta kuskilt kinni tahab hoida, siis lükkab küüned välja või siis kui mängib. 

Ega Josten-i päevaplaan ongi enam-vähem nagu beebide oma. Natuke mängib ja siis juba valmis magama ja siis jälle natuke mängib ja juba väsibki ära ning jääb magama. Kui teda magama mineku eel paitama hakata siis ta lööb nii kõvasti nurru nagu oleks tal mingi mootor sees. Tundub peaaegu et uskumatu, et nii väikene loom nii pikalt ja nii ülekehaliselt nurru suudab lüüa. Greta just täna ütles, et selline kõva nurrumine on vist üsna väsitav.

Ja teate kes me peres kõige rohkem beebist sisse võetud on? Issi Pete :) :) Teisel päeval juba tekstis mulle töölt ja nõudis beebi pilte ning kolm esimest õhtut kadus päris pikaks ajaks kööki, kui sinna endale teed tegema läks, kust ma ta siis alati põrandalt kass süles magamas leidsin. Magas siis ikka kass, mitte Pete. Pete lihtsalt paitas kassi ja imetles teda armunud pilguga.

Nüüd ongi nii, et õhtuti kui Greta on juba magama läinud ja meie veel paar tundi telekat vaatame, võtab Pete Josteni enda sülle magama ja nii nad siis seal teleka eest mõnuledes vaheldumisi nurruvad.
 Vahel magatakse ka nii 
 Või nii (talle väga meeldib teki sees magada)

Josten õppis ilusti ka juba teisel päeval liivakasti kasutama. Oma vanas kodus käis ta õues hoovi peal häda tegemas (nii noored kassid küll veel õue ei tohiks minna, aga neil oli seal vaid väikene sisehoov kus siis kassid möllasid ja vetsus käisid) ja ma täitsa muretsesin, et kuidas me küll oskame talle seda liivakasti kasutamist õpetada ning olin vaimselt valmis juba loikudeks, aga kõik laabus kuidagi täiesti iseenesest ja loike sain vist vaid kahel korral tema enda pesast koristada.

Tänaseks on Josten meie maja kõigi tubadega juba tutvust teinud ja igasse tuppa korra ka juba ära kadunud :) Trepist oskab ise üles ja alla tulla ning kuna ta on trepiga peaaegu et sama värvi, siis peame alati ettevaatlikud oleme, et talle kogemata peale ei astuks (mõnikord ta läheb trepile magama). Üldse kuna ta on veel nii imepisi tillukene, siis peame koguaeg ettevaatlikud olema, et ta meil jalge alla ei jää, kui me tal terve maja peal vabalt ringi liikuda laseme. 


Nii et jah, ma ütleks, et väga elamusterohke ja väsitav on see viimane nädal olnud. Teisipäeval algab Gretal kool ja kuigi selline ilma kellaajata elamine ja hommikul kaua magamine on väga mõnus, siis ma tegelikult väga ootan juba kooli algust ja Greta ka.

Siit üks väike video ka
Video kvaliteet on siin millegipärast üsna kehv, aga ma vaatan mida selle parandamiseks teha saab.      

Meile aga tundub, et Josten on väga kiiresti meie kodu omaks võtnud ja paistab et talle täitsa meeldib siin meie juures :)

Edit:
Kassikindlustusest nii palju, et neid on meil siin erinevate firmade omi jalga segada. Isegi suuremad toidupoed pakuvad lemmikloomade kindlustusi. Meie kohalik loomaarst andis meile tasuta 4 nädalase kindlustuse selleks ajaks kui me ise endale sobiva kindlustuse leiame. Pete täna just tegi Jostenile kindlustuse ära, aga me just nüüd leidsime ühe veelgi parema pakkumise ja võimalik et tühistame selle olemasoleva ära ja vahetame odavama vastu.

Lemmiklooma kindlustusele lisaks teeme me ka veel kohaliku loomaarstile kuuluva tervisekindlustuse. Kui üldist lemmiklooma kindlustust tasub teha juhuks kui loomaga mida peaks juhtuma või ta tervis alt veab, siis see loomaarsti tervisekindlustus või plaan aitab raha säästa kõikide ülejäänud kassiga seotud kulutuste pealt. Seda veel eriti kassipoegi silmas pidades, sest nemad vajavad igasuguseid ussi ja kirbutõrjeid ning vaksiine rohkem kui vanemad kassid. Üldine kindlustus neid tavalisi väljaminekuid ei kata.

Siit pildilt (kuigi väga udune tuli välja) on näha kui palju aastas ühe kassi pealt seda plaani omades säästaks, aga see sääst on veel suurem kassipoegade puhul. Igaljuhul soovitati loomaarsti juures meile see plaan kindlasti võtta ja seda me ka teeme. Kui mitte kauemaks siis esimeseks aastaks kindlasti. 
Nii et kassi omamine on üsna kallis lõbu. Ainuüksi kassi tervisekindlustus maksab juba ühes kuus peaaegu 40 naela, pluss siis veel kassitoit ja liiv sinna otsa. Aga kassi võttes olime me selle kõigega loomulikult kohe algusest peale juba arvestanud, nii et midagi üllatusena ei tulnud. 

17 comments:

  1. Nii armas nimi ja ütleks, et sobib talle ideaalselt :) Fantastilised silmad tal ka :)

    ReplyDelete
  2. Minu meelest on see palju armsam kass kui see teine :P Ja no lihtsalt NII NUNNU nagu kassipojad ikka. Ja nii ongi, et tuuakse koju kass ja enne kui arugi saad, oled täielikult armunud :P

    ReplyDelete
  3. Väga armas kiisu. Aga soovitan kassi toita kvaliteetsete ja suure lihasisaldusega konservide ja kuivtoiduga. Kui te seda juba ei tee - ma näen fotol Whiskasit. Eriti pärast steriliseerimist-kastreerimist. Ennetamaks probleeme neerudega jne. Kuidas on UK-s lemmikute kindlustamisega lood?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Jah meil on plaan kassitoit välja vahetada paari nädala pärast. Loomaarst soovitas loomal enne uude kodusse sisse elada ja siis toitu vahetama hakata. Praegu peame lihtsalt sama sööki söötma mis talle vanas kodus anti.
      Kindlustusest lisan kohe väikese eraldi osa postituse lõppu :)

      Delete
  4. Nii nunnu! Aga 6-nädalast kassipoega tegelikult ei tohi veel ema juurest ära anda, liiga tita on teine. Imelik, et see kassiema omanik sellest ei hoolinud. Seda rohkem hoolt ja õpetamist Josten vajab ja ma olen kindel, et teie peres saab ta seda küllaga.
    Ootan huviga edaspidiseid pilte - et kuidas Josten kasvab ja milline ta päris suurena on. :)

    ReplyDelete
    Replies
    1. Meile andis 6 nädalase kassipoja kohalik varjupaik! Täielik müstika. Kui neil järgi käisin, siis sain kohe aru, et need ju alles puhta tited aga kuna varjupaik ja oli tarvis hoiukodu, siis tõin nad kaasa. Findus on nüüd üks nendest pisematest ja tema jätsime endale. Selles suhtes vedas, et temast kasvas väike takjas, kes kodust minema ei hiili ja hoiab inimeste ligi.

      Delete
    2. Teoorias ei tohiks jah 6 nädalast veel ära anda, aga loomaarst ise selles mingit probleemi ei näinud. Ma muidugi ei taha väita et eelmine kassiomanik meile valetas. Tegu oli väga toreda perega ja nemad ütlesid et kassid sündisid 3 juulil. Võib olla kass lihtsalt ei olnud küllaldaselt süüa saanud ja sellepärast kaalus vähem, sest kui meile öeldi, et me peame talle 4 korda päevas süüa andma, aga nemad ütlesid meile, et toitsid hommikuti ja õhtuti ning kes teab kas igale kassipojale siis eraldi kausist või kuidas sellise karja kasside toitmine üldse käib. Võib olla lihtsalt ei saanud küllaldaselt süüa ja sellepärast kasvult väiksem. Muidu on ta küll igati tegus ja tubli kassike :) Pilte hakkab kindlasti ka tulevikus tulema.

      Delete
  5. Lõpuks ongi nii, et papad on kõige suuremad nunnutajad. Meil on kõigi loomadega nõnda läinud 😊 Aga kiisu on nii väga armas. Ma vist kibelen ka oma laste moodi kassi järgi. Aga tean, et kolm looma on ikka liiga palju...

    ReplyDelete
    Replies
    1. Pappad on jah nunnutajad :)

      PS. mul on nii hea meel, et ma suutsin oma blogisse selle seade sisse lülitada mille abil ma saan nüüd igale kommenteerijale otse vastata :)

      Delete
  6. Oi kui armas pallike!:-) Meil on ka nii, et kiisuleedi on mu mehe kenasti oma pehme käpa ümber keeranud;-))) Kusjuures,m6ni aeg tagasi tegelesime isegi väikest viisi kassiaretusega: kokku 10 kassipega ja kolm "kassirasedust" - appi kui palju emotsioone! Mis puutub uude kodusse andmist, siis Saksas on see suht kindlalt paigas: enne 12 nädalat ei tule k6ne allagi. See on n.ö. sotsialiseerumise- 6ppimise-iseseisvumise aeg, mille järgselt v6ib kindel olla, et küpsed ilma emmeta omapäi tegutsema + esimesed kaitsesüstid + kassipassid lähevad ka uude kodusse kaasa - polex raatsinud ka varem oma nuntsusid ära anda... Ja eks see uue pere valimine ju nagu töövestlus oli - vaid siis kui meile "kandidaatide" puhul k6ik 100% sobis, andsime oma briti lühikarva rullikestele rohelise tule ;-)))) Eks siis "uued pered" käisid meie pool enne 12 nädala täitumist, oma tulevaste pereliikmetega mängimas ;-)))

    ReplyDelete
    Replies
    1. Kui siin maal kass läbi mõne organisatsiooni võtta, siis on samuti reeglid väga karmid ja enne kui üldse kassivõtmiseks läheb, tullakse ja kontrollitakse su kodu kõigepealt üle, et kas see üldse on kassile sobilik. Põhimõtteliselt sama karm kui lapsendamine :) Aga kuna meie maja lähedal on kohe suur tee, siis meile sellistest organisatsioonidest kassi poleks lubatud ja meil ei jäänud muud üle kui kassipoega eraisikute käest otsima minna.
      Esimesed kaitsesüstid tehakse siin 8 nädalastele, aga eraisikute müügi puhul jääb süstide tegemine tavaliselt ikka uue omaniku hooleks, sest see ei ole just odav lõbu ja läheks kassipere omanikule hirmus palju maksma. Kirbu ja ussirohtu aga antakse ikka enne müüki andmist tavaliselt.
      Aga ma loodan, et meil läheb kassiga ikka kõik hästi ja kuigi Josten tõesti paistab eelistavad Pete süles magamist, siis Pete tegelikult on meil siin ka treeneri rollis :)...mina vaid koristan siin kõigi järgi ja hoolitsen et kõigil kõhud täis oleks :) :) (tegelikult meil hoolitsevad kõik hea meelega Josteni eest, aga noh mina olen lõpuks ikkagi see koristaja kuninganna, kes kassi järelt ka põrandad ära pühib ja peseb :) )

      Aga seda ma küll ei kujuta ette kuidas oleks elu 10 kassipojaga kasvõi ajutiselt. Nunnud küll, aga palju tööd ikkagi ju ka ja minu esimene emotsioon oleks vist lihtsalt hulluks minna :) Aga nii tore, et teil need asjad Saksamaal nii korralikult organiseeritud on ja kasside eest hästi hoolitsetakse.

      Delete
    2. Palju lustimist Josteniga!:-) Pilte vaadates tahaks ise ka uuesti jälle kassipoega;-))) NB, need k6ik 10 beebsut polnud ühekorraga -> KOLM kassirasedust oli, mis l6ppesid eduka"sünnitusega" ;-)))) Päikest Hamburgist, Anne

      Delete
    3. Nii tore teada, et mul on lugeja Anne Hamburgist ;)

      No siis on jah natuke teine lugu kui kõigi 10-ne eest korraga ei olnud vaja hoolitseda :)
      Mõtlen ise praegu, meie kassikest vaadates, et temast loobumine oleks tõesti väga raske ja meie juures on ta ju ainult natuke üle nädala olnud. Kujutan nüüd ette kui emotsionaalne võib selline lahkumine olla, kui vastsündinud kassipoeg on sinuga 8 või enam nädalat juba elanud. See oleks siis ju justkui juba oma lapsest loobumine :( Sellisel juhul vist ainuke lohutus olekski see, et tead, et kassid heasse kodusse edasi lähevad.


      Delete
  7. Tõesti nunnu beebike!
    Mind huvitab, et kui kassipidamine (või üldse lemmikloomapidamine) UK-s nii kulukas ja karmide reeglitega on, siis kas see tähendab, et hulkuvaid kasse-koeri pole?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tegelikult ega loomakindlustus ei ole kohustuslik ja paljud seda ka oma loomadele ei tee, aga eks nagu kindlustustega ikka, et kunagi ju ei tea kas seda läheb vaja või ei. Ise pead ostustama kas sul oleks ilma kindlustuseta vajadusel loomaarstile tuhandeid naelu kohe omast taskust maksta, sest loomaarstid on ikka meeletult kallid kui midagi tõsisemat peaks juhtuma.

      Nii et eks see kallidus sõltu palju ka sellest kuidas sa oma looma eest hoolitsed. Kassipoegi on ju võimalik ka täiesti tasuta saada ja eraisikult saadud kasside kohta ei kehti ju mingeid reegleid, nii et kohtle või hoolitse oma kassi ja koera eest just nii hästi või halvasti või kallilt ja odavalt kui ise tahad.

      Aga mis puutub kodututesse kassidesse ja koertesse, siis internet ütleb, et neid on rohkem kui kunagi varem, aga mina ise ei ole küll veel kordagi tänaval hulkuvat kassi või koera näinud. Inimesed tavaliselt annavad ka kiiresti mõnele loomapääste organisatsioonile teada, kui kuskil piirkonnas peaks mõni kodutu loom hulkuma ja ehk ka sellepärast neid ei ole tänavapildis näha nii avalikult kui näiteks kuskil Hispaanias või Kreekas.
      Ma ei tea, võib olla mõnes mahajäätumas piirkonnas on olukord hullem ja inimesed hoolimatumad (et ei anna kodututest loomadest vastavatele organisatsioonidele teada), või kuskil Londoni südames, aga jah, mina isiklikult ei ole veel ühtegi ilma peremeheta koera või räsitud kassi siin näinud. Meil siin pigem probleem rebastega :)

      PS. Leidsin internetist sellise lingi
      http://www.esdaw.eu/stray-animals-by-country.html

      Delete
  8. Sellel imearmsal kassipoisil on tõeliselt vedanud :) Rõõmsat ja õnnelikku elu talle teie peres!

    ReplyDelete