Sunday, 23 July 2017

VASTUSED KOOLIGA SEOTUD KÜSIMUSTELE

Nii, jõudsin siis lõpuks nii kaugele, et sain ära vastata küsimustele mis mu eelmise postituse alla jäeti. Jutt tuli taas  pikem kui küsimused seda ehk ettenägid, aga ehk on abiks.

Ütlen kohe alguses ka ära, et kogu minu jutt käib ALGKOOLI kohta mis jaguneb järgnevalt:

Reception 4-5 aastased
Key Stage 1
Year1 5-6 aastased
Y2    6-7 aastased
Key Stage 2
Y3   7-8 aastased EESTI 1 KLASS Greta just lõpetas
Y4   8-9 
Y5   9-10
Y6   10-11 
ALGKOOLI LÕPP

Nagu näha, siis kuigi Greta lõpetas justkui Eesti esimese klassi, siis tegelikult on ta koolis käinud juba 4 aastat.

Aga siit nüüd küsimused koos vastustega

1 kas ja mil määral pööratakse neil tähelepanu käekirjale ja kirjatehnikale? mäletan oma kooli ajast, kuidas esimesel aastal sai igat uut tähte lehekülgede viisi harjutatud, et kumerused õiged oleksid jms. 

Inglismaal hakkavad lapsed kohe kui kooli lähevad (4 aastaselt) kirjutama kirjatähtedega. Suured tähed õpitakse mõni aeg hiljem möödaminnes juurde. Kuna lapsed on suuri tähti selleks ajaks juba küllaldaselt kirjapildis näinud, siis ega seal ei olegi suurt midagi enam eraldi õppida. 

Algul ei pöörata ei käekirjale ega õigekirjale üldse mingit tähelepanu. Kuna inglise keeles kirjutatakse nagunii teistmoodi kui hääldatakse, siis algul kirjutavadki lapsed peamiselt häälduse järgi ja seda neilt ka oodatakse. 
Tasa targu hakatakse Y1-st alates ka õigekirja eraldi õppima. Lapsed peavad iga nädal 10-ne sõna õigekirja ära õppima ja neil on nende sõnade peale nädalalõpus väike test, spelling test (mille eest mingit hinnet ei panda ja mille tulemusi vanemad teada ei sa, kui just lapsed ise kodus ei räägi)
Kuna lapsed jagunevad erinevatesse lugemistaseme gruppidesse, siis need 10 sõna on igal grupil erinevad, vastavalt siis sellele mis tasemel lapsed parasjagu õpivad. Õigekirja õpivad lapsed sedasi veel aastaid. Iga aasta kohta on teatud sõnad mida nad peaksid juba oskama õigesti kirjutada ja neid siis ka kirjatöödes parandatakse.

Alguses kirjutavad lapsed trükivormis (või kuidas seda olekski õigem nimetada). Ehk siis kirjapilt näeb välja selline nagu tekst raamatutes (väljaarvatud 'a' täht mis on pigem rohkem sellise kujuga nagu d). Mu vanade koolipostituste põhjal võin öelda, et Y1-s, nii kuskil 5 aastastena, hakkasid nad ka eraldi kirjatehnikat harjutama ja neil oli koolis selleks ka eraldi vihikuke, aga seda tegid nad vaid koolis ning vihiku sisu vaadates, mitte üldse palju. Kodus keegi eraldi kirjatehnikat harjutama ei pidanud. Veel vähem sel moel nagu seda Eestis kombeks teha on. 

Lastevanematele küll saadeti koju üks paberileht kust oli näha milline on mingi tähe õige kuju ja kuidas tähti õigesti kirjutada, et siis vanemad oskaksid vajadusel last suunata, aga sellega asi ka piirdus. SELLES postituses on näha paari pilti kirjatehnikavihikust.

Y2 hakkasid nad ka juba kokkukirjutamist õppima ja Y2 lõpuks oli see kõigil selge (kui mitte just 100% kõigil, siis suuremal enamusel küll). See kokkukirjutamine toimus neil minu silmis küll täiesti üleöö. Greta lihtsalt üks päev hakkas nii kirjutama ja oligi kogu lugu. Koolis nad seda harjutasid, aga kui palju või kui intensiivselt ma ei tea, sest koolivihikust leidsin ma vaid paar lehte kokkukirjutamise harjutusi. See üleminek oli kuidagi väga valutu ja loomulik, kuigi lapsed ise olid selle ülemineku üle väga elevil ja uhked. 
SELLES postituses on mõned pildid nende kokkukirjutamise harjutustest koolis. 

Siin ei ole ka nii, et näiteks kaks nädalat õpime kokkukirja ja kahe nädala lõpuks peab kõigil see selge olema ning need kel pole, need saavad halva hinde. Pigem on nii, et need kel mõni asi kohe selgeks ei saa või välja ei tule, siis neile antakse ekstra abi. Tavaliselt on igal lapsel nagunii omad individuaalsed eesmärgid mille nimel nad töötavad ja seega ei oodatagi et kõik lapsed asju üheaegselt saavutaks. Peamine on see, et aasta lõpuks kõik lapsed ettenähtud tulemused on saavutanud. 

Ehk siis selleks ajaks, kui nad Eesti mõistes 1 klassi läksid, olid nad võimelised juba täitsa pikki jutte kokkukirjas kirjutama.

Aga, eks lastelt ikka oodatakse, et nad selge ja puhta käekirjaga kirjutaks, aga käekirja eraldi ei hinda keegi, sest õpetajate ja kooli jaoks on esmatähtis pigem see, et lastel tekkiks armastus nii kirjutamise, kui ka lugemise vastu. Nii kaua kui su käekiri on loetav, nii kaua ei ole vahet kas kõik 'o'-d on ühtemoodi ümmargused või kõik 't'-d ühepikkused.  Käekirjast tähtsam on sisu ja kirjutamise nauding :)  

2 kas paralleelklasside õpilased õpivad ühel semestril sama programmi järgi? kui palju on õpetajal vaba ruumi oma ideid rakendada või on ette kirjutatud, et näiteks selle teema all meisterdavad kõik neid ägedaid putukaid?

Õpetajad jälgivad riikliku õppekava ja peavad sellest rangelt kinni. Ofstead organisatsioon (kellest ma kirjutasin SELLES postituses) kontrollib pisteliste külastustega, et kõik koolid seda teeksid ja et kõik koolis käivad lapsed saaksid vajaliku hariduse. 
Erakoolidel, free schools ja akadeemiatel on vabadus riikliku õppekava mitte jälgida. 
Samuti testitakse algkoolilapsi Y2 (6-7aastaselt) ja algkooli viimases klassis Y6 (10-11) et näha kas kool on riikliku õppekava õpetamisega edukalt hakkama saanud. 

Algkooli õppekavasse kuuluvad järmised ained:

See aga KUIDAS riiklik õppekava lastele selgeks saada või mis moel õpetada jääb täielikult õpetajate endi ja koolide otsustada. Need õppeprogrammid mida ma ka teiega koolipostituste all jaganud olen, on kõik õpetajate endi koostatud. Paralleelklasside õpetajad koostavad neid programme koos ja need on igal aastagrupil samad, AGA igal õpetajal on omakorda vabadus kuidas ta ka seda koos koostatud programmi õpetab. 
Näiteks ühele Greta paralleelklassi õpetajale meeldib väga kasutada kunsti oma õpetamiste juures ja selle klassi lapsed meisterdavad pidevalt midagi. Greta klassi õpetajatel on aga jälle omakorda oma stiil mida nemad siis kasutavad või millest räägivad ja see kehtib enam vähem iga õpetaja kohta. 

Neid õpetajate koostatud õppeprogramme üldiselt ei kasutada järgmisel aastal sama vanusegrupiga uuesti, vaid õpetajad koostavad uutele klassidele uued programmid. Ma olen vaadanud nooremate klasside õppekavasid ja need ei ole olnud täpselt samad mis Gretal varem olid (sisu on sama, ehk siis kõik need punktid mida lapsed teatud vanuses teadma peavad on sees, aga lihtsalt teemad mille abil neid asju õpetatakse on teised).

Eks üks põhjus miks samu õppeprogramme ei kasutata ole ka selles, et siin ei saa mitte ainult iga klass igal aastal uue õpetaja, vaid ka õpetajad tihti vahetavad vanusegruppe keda nad eelneval aastal õpetanud on. Ehk siis kui näiteks Greta õpetaja õpetas ühel aastal Y1, siis järgmisel aastal õpetas ta hoopis Y6. Algklasside õpetajad on koolitatud õpetama ükskõik millist algkooli klasse. Ja eks siis iga õpetaja ja paralleelklassi õpetaja taha õppeplaani ikka oma äranägemise ja soovide järgi koostada. 

Nii et jah, osa asju õpivad kõik paralleelklassid üheaegselt, et siis ka klasside vahelist koostööd teha ja osa (väiksemaid asju) mõningase erinevusegaKui riiklik õppekava näeb ette, et kõik 7-8 aastased lapsed on kooliaasta lõpuks õppinud Vana-Egiptuse teemat, siis see jääb iga kooli enda otsustada kas nad õpetavad seda lastele esimesel, teisel või kolmandal semestril. 

Ehk siis siinsetel algkooli õpetajatel on meeletult suur vabadus oma ideede kasutamiseks. Kuna kooliraamatuid ja vihikuid sellisel moel kui Eesti ei eksisteeri, siis kogu materjali peavadki õpetajad ise kokku panema. 

Riikliku õppeprogrammi kohta saate lugeda täpsemalt SIIT klikkides erinevatele linkidele.

SELLES postituses on väljas nimekiri sellest mida Eesti mõistes esimese klassi lõpetanud laps peaks oskama matemaatikas, lugemises ja kirjutamises.

3 piltide pealt oli näha, et kõik harjutused vihikus on õpetaja poolt üle vaadatud ja märge kõrvale tehtud - kas nad käivad tunni ajal ringi ja vaatavad jooksvalt üle või siis korjatakse päeva lõpuks vihikud kokku?

Kuigi ma teadsin enam-vähem selle küsimuse vastust, siis ma igaks juhuks siiski kontrollisin Greta käest üle :)
Õpetaja kontrollib osa asju kohe tunni ajal ja osa kas siis peale tunde või lõunapausi ajal. Näiteks matemaatikas iseseisva töö ajal kontrollib õpetaja ja ka õpetaja abi, et iga laps on ikka aru saanud mida tegema peab ja vaatab üle, et nad õigel teel on ning kui vaja siis seletab uuesti. Üldiselt on neil selline reegel, et kui kellegile on midagi arusaamatuks jäänud või nad ei ole väga enesekindlad mingi ülesande lahendamise juures, siis nad saavad minna istuma sinna lauda kus õpetaja istub ja õpetaja siis aitab neid seal. Kui laps on asjale pihta saanud, siis ta lahkub sealt ja läheb istub oma kohale, kus ta enne istus, tagasi (neil ei ole klassis nii, et igal lapsel on oma kindel koht, vaid nad kõik istuvad seal kus õpetaja on neil käskinud või kus nad ise parasjagu on valinud istuda. Samuti ei ole neil klassis õpetajal eraldi õpetaja lauda, vaid lihtsalt eraldi suurem tool kui lastel. Õpetaja küll istub ka väikestel toolidel laste laua taga kui vaja)

Seda ma ei oska öelda, kui paljud algkooli õpetajad võtavad vihikuid koju kontrollimiseks ja kuna kool just lõppes ära, siis ei ole mul seda võimalust ka õpetajtelt endilt küsida (mul on mitu tuttavat õpetajat Greta õpetajatele lisaks). Kui laste kool lõppeb 15.20 siis õpetajate tööpäev sellega minu teada automaatselt kohe veel ei lõppe. Paljud jäävad kooli vihikuid parandama ja järgmiseks päevaks ettevalmistusi tegema. Ma ei ole 100% kindel, aga minu teada kuulub see aeg nende palga sisse, ehk siis nad ei pea neid vihikuid omast vabast ajast parandama. Ma olen tihti õpetajaid näinud klassis istumas ja töötamas, kui olen Gretale näiteks kella 5 ajal kooli kunstiringi või trenni järgi läinud. 
Osad õpetajad juhuvad ka peale kooli toimuvaid ringe.
Samuti on igal õpetajal nädalas üks kindel päev kui nad pealelõunal ise lapsi ei õpeta, vaid kasutavad seda aega tundide ettevalmistamiseks ja muuks vajalikuks.
Siin on see ilusti kirjas

Vanemad lapsed (8-11aastased) õpivad sel ajal prantuse keele asemel hispaania keelt ning õmblemise asemel tegelevad fotograafiaga.

Lisan veel seda, et kõik õpetajad ja kogu kooli juhtkond teevad koostööd. Kõik töötavad koos oma kooli nimel, mitte nii et iga õpetaja omaette :)

4 kas muusika/spordi jms tundide kohta antakse ka tagasisidet ja lastakse lastel oma hindamisleht täita?

Muusika, spordi või kunstitundide kohta ei anta mingeid hinnanguid või tagasisidet. Greta koolis aga pööratakse keskmiselt rohkem tähelepanu just neile kolmele alale. 
Kunstitööde tulemused on ju näha juba tööde endi pealt, mida seal ikka eraldi veel lastel või õpetajatel hinnata on. Sama kehtib muusikatundide kohta. Nende tundide eesmärk on lapsi inspireerida, neid kaasa haarata ning neid innustada. Eraldi hindamine pole vajalik ega kohane.

Eraldi hinnatakse koolis vaid lugemist, kirjutamist ja matemaatikat ja seda ka vaid kirjalikus vormis.

Panen siia väljavõtted riiklikust õppekavast mis käivad nende kolme aine kohta Greta vanuseastmest kuni algkooli lõpuni. Greta on nüüd Key Stage 2-s kuni algkooli lõpuni.


KEHALINE KASVATUS



  MUUSIKA


KUNST


Nagu sellest kunsti riiklikust porgrammi viimasest punktist on näha, siis on öeldud, et õpilastele peab õpetama kuulsaid ajaloolisi kunstnike, arhitekte ja disainereid, aga pole ette kirjutatud keda täpselt, ehk siis õpetajad saavad ise otsustada kes need kunstnikud, arhitektid ja disainerid on. See on nende vaba valik. 

PS. Keskastmekoolis on juba täiesti teine hindamissüsteem, aga sellest saan ma teil alles 3 aasta pärast lähemalt rääkida :)

olen aru saanud, et õpilased valivad ise endale sobiva raskusastmega ülesanded. kas sellisel juhul üldse tuleb ette, et mõni klassi kordama jääb? või saavad kindlasti edasi ka need lapsed, kes alati lihtsamad ülesanded valivad?

Inglismaal ei jäeta KUNAGI lapsi klassi kordama. Võib-olla vaid erandkorras mõne puudega laps puhul tehakse erand, aga ka see on üsna harukordne nähtus.

Kui keegi ei ole suutnud ettekirjutatud tulemusi saavutada, siis uuritakse kohe milles probleem ning antakse lisaabi ja tuge. Üldiselt on õpetajatel ju juba kooliaasta jooksul selge pilt kes lastest lisaabi vajavad ja seda neile ka kohe antakse ilma mingi suurema paanikata. Kui aga probleem on milleski tõsisemas või sellest lisaabist jääb väheks, siis pannakse kokku veel eraldi tugisüsteem, kes siis lapsega veelgi rohkem tegeleb ja teda aitab. Mõnel juhul on selleks ka üks-ühele abiõpetaja. 


Sama kehtib ka näiteks teisest rahvustest laste kohta, kes kooli tulles (üks kõik siis mis eagruppis) ei oska võib-olla sõnakestki inglise keelt, aga kes kohe oma vanuseklassi lastega kokku pannakse ja kellele siis intensiivselt inglise keelt, kas siis 1:1 õpetama hakatakse,või kui koolis on selliseid lapsi rohkem, kes inglise keelt veel ei räägi, siis nende jaoks korraldatakse kohe eraldi inglise keele grupp.

Loomulikult on see meeletult suur koormus koolidele ja sööb ära suure summa kooli eelarvest kui koolis on palju selliseid lapsi kes on ühel või teisel põhjusel teistest maha jäänud või kelle jaoks inglise keel on võõrkeel. Kuna rahapuud ei kasva kellegi kooliaias, siis tihti kannatavad selliste laste pärast teised koolilapsed. Sellest tulenevalt siis ka suur tung neisse koolidesse, kus selliseid lapsi vähem on.
Üldjuhul tegeletakse probleemidega kiiresti ja efektiivselt, aga eks alati ole erandeid ja eks koolidel ole ka piir kui palju nad ühe lapse jaoks ära teha saavad. Kui ikka laps ei saa vanematelt ja kodust mingit toetust või kasvatust, siis ei saa ka kool üksi kogu tööd ära teha. 

Mis aga puutub kergemate või raskemate ülesannete valikusse laste endi poolt, siis statistika ja kogemused on näitanud (õpetajate ja ekspertide jutu järgi), et lapsed kes on võimelised rohkemaks, ei vali vabatahtlikult kergemaid ülesandeid. Jah, eks loomulikult ole ka erandeid, aga üldjuhul ju õpetaja teab klassis olevate laste taset. Need kes abi vajavad, neid aidatakse ja nende puhul kes viilida proovivad uuritakse milles probleem, et laps enda võimetele madalamalt töötada soovib. 

Ülesannete idee ei ole neid teha selleks, et kellegilt kiitust saada, vaid ise kogeda tunnet, et sa oled midagi saavutanud ja sellest lähtuvalt tahad veelgi kõrgemale pürgida ja endale uusi väljakutseid esitada. Õpetajate töö on lapsi selle meetodi abil innustada pürgima kõrgemale ja mitte alla andma. Lastel ei lubata öelda 'I can't do it' (ma ei oska/saa seda teha) vaid kui õpetaja kuuleb kedagi sedasi ütlemas, siis ta lisab sinna otsa kohe 'yet', ehk siis 'I can't do it yet' (ma ei oska seda VEEL).
Ka ei kiideta last ennast kui tubliks ja targaks või andekaks lapseks, vaid pigem kiidetakse iga lapse panust tehtavasse töösse ja tema pingutusi. 
Siin on aga tegu juba eraldi meetodiga 'Growth mindset'-iga mida siinsetes koolides kasutatakse aga see teema vajab juba täiesti eraldi postitust. Mul on juba pea aasta olnud plaanis sellest ka siin blogis kirjutada, aga lihtsalt ei ole saanud aega. Ehk üks kord kunagi...

Kooli veebilehel oli üleval ka selline lõik kus on lastevanematele meelde tuletatud, et algkooli haridus ei ole võidujooks. Lapsed arenevad erineva kiirusega. Osa lapsi   on oma arengult algul kiired ja teistest ees, aga juba homme võib nende edu aeglustuda, samal ajal kui aeglasema algusega lapsed võivad hoopis mingi aeg teistest ette jõuda. 

Postituse lõppu ka paar pilti. Nimelt  käisid ükspäev 6 Greta kooli õpilast kohalikus kirikus kartuli-porru-sibula suppi keetmas. Järgmisel päeval läksid järgmised 14 last seda suppi koguduse kõige vanematele liikmetele pakkuma.  Katsid laua, serveerisid suppi, vestlesid vanuritega ja siis koristasid kogu kupatuse kokku. 




Supi koostisosad tulid kooli omalt põllumaalt. Täiesti juhuslikult tegin ma just ükspäev koolist mööda kõndides aiamaast ka pilti.

11 comments:

  1. Väga huvitav. Mul tekkis muidugi kiuslik küsimus, kas ja mida võetakse ette vanematega, kes kooliga koostööst keelduvad. Meil on neid üpris palju (ka kolm sellist peret kooli kohta on palju, eks ole) ja kooliga koostööst keeldumine ei ole näidustus lastekaitse sekkumiseks, Eesti lastekaitse tegeleb pigem näljas ja pekstud lastega, keda on vist rohkem, kui koolis paistab.

    Ja veel. Sul vast pole Gretaga muresid olnud, aga ma oletan, et kui lapsel mingis oskusaines kohe kuidagi hästi ei lähe, siis vast ikka võtab õpetaja vanematega ühendust ja püüab lahendust leida? Näiteks kui laps peaks olema üli-ülekaaluline ja ei jaksa ega taha üldse mitte mingit sporti teha, ei tohi ju seda olukorda jätta tähelepanuta.

    ReplyDelete
  2. Üldse ei ole kiuslik küsimus, aga ma ei ole kindel, et ma oskan sulle täpset vastust anda.

    Seda ma tean kindlalt, et kui laps hilineb tihti või puudub ilma pädeva põhjuseta (näiteks haigus) või ilma koolipoolse loata koolist ja kool on teinud kõik mis tema võimus probleemi lahendamiseks, aga tulemusteta, siis antakse asi edasi kohalikku omavalitsusse kes siis asjaga edasi tegeleb. Nii mõnelgi korral on karistuseks rahaline trahv, ühiskondlik töö ja kui see ka ei aita, siis võib asi isegi vanglaga lõppeda. Ma tean, et Greta koolis on vähemalt üks selline laps kel on probleeme koolis käimisega ja kelle juhtum on antud edasi kõrgemate võimude kätte.
    Muideks nii mõnelgi korral maksavad trahvi ka need vanemad, kelle lapsed on muidu väga hea õppeedukusega ja käivad korralikult koolis, aga kes on ilma kooli nõusolekuta näiteks kooliajal reisile viidud.

    Ma ei tea kas vanemate poolse koostöö puudumisel ka sellist strateegiat kasutatakse, sest nii kaua kui laps siiski kooli ilmub on temaga ju ühel või teisel viisil siiski võimalik tegeleda. Vanematel ei ole otseselt ju muud kohustust kui garanteerida et laps iga päev kooli tuleb. Siin riigis võtab kool ikka enamuse vastutuse selle eest, et lapsed oma hariduse kätte saaks, sest kuna on palju selliseid vanemaid kes haridusest suurt midagi ei arva siis ega nende perede lapsi ei saa ju niisama saatuse hooleks jätta. Samas muidugi on ka igal koolil piir kui palju nemad selliste laste heaks üksi ära teha saavad. Kui aga tuleb välja, et lapse probleemid saavad alguse vanematest või kodusest olukorrast jne, siis tuleb loomulikult mängu jälle kohalik omavalitsus ja ka juba lastekaitse (social services) ja eks siis kogu tiim koos ostsusta mida sellise lapsega edasi teha.

    jätkub...

    ReplyDelete
  3. ...
    Ma ei ole kindel mida saa mitte hästi minemise all oskusainetes silmas pead? Kui seda, et laps ei laula või joonista hästi, siis kuidas saab üldse kunstis seda hinnata mis on hästi või halvasti, seda enam, kui eesmärgiks on ju ikkagi lapsi innustada kunstiga tegelema ja osavõtma, tehku nad seda siis nii hästi või halvasti kui oskavad. Kunstitunnid on tavaliselt ka seotud ajaloo, teaduse ja kirjandustundidega, seega nendes tundides peaks leiduma mindagi meelepärast igale lapsele. Kui mõni laps tõesti keeldub laulutunnis suud lahti tegemast või pintslit kätte võtmast või jooksmast ja hüppamast, siis sellisel juhul on probleem juba kuskil mujal ja siis tegeletakse selle probleemiga eraldi. Seega ma ei kujuta ette, et arenguvestlusel keegi lapsevanemale ütlema hakkaks, et laps joonistab koledasti või ei oska lauda ja trummi lüüa.

    Kahjuks ma ei tea täpselt mida näiteks üli-ülekaaluliste laste puhul koolis tehakse. Ma pean seda küsima oma tuttava õpetaja käest, kes Greta koolis õpetaja on, et kas nad peavad ise sellise asjaga tegelema ja kedagi teavitama, või kuidas see asi käib. Greta koolis on küll väga vähe pakse lapsi, aga eks juhised õpetajatele ole ikka üleriigilised. Tean, et kui neile mingi arst kuskilt kaaluma ja mõõtma tuleb (mitte isegi iga aasta), siis vanemad peavad eelnevalt selleks loa andma, et keegi üldse nende lapsi kaaluda ja mõõta tohiks. Paksude laste vanemad saavad seega keelduda ja sel juhul ei lähe nende laste ülekaalulisus ka kuskile paberitesse otseselt kirja.
    Üldiselt kui kuskil on lapsega mingi probleem, siis neid asju ka lapsevanematega arutatakse, kas siis arenguvestlustel või mis tahes ajal. Lapsevanemaid innustatakse samuti kohe kooli poole pöörduma kui neile on lapsega mõni probleem või niisama lapsega seotud küsimus.

    Paberitel näevad sellised reeglid ja seadused muidugi head välja, aga eks päriselus esine ka erandeid kus koolijuhtkond ei ole küllaldaselt pädev või abivalmis või siis lihtsalt juhtkonna ja vanemate vahelised konfliktid millele ühist lahendust ei leitagi. Palju oleneb ka õpetajate ja lastevahelisest sobivusest ja sealt tulenevatest konfliktidest jne. Üldiselt on siin aga väga sõbralikud ja hakkajad õpetajad kes tõesti panustavad meeletult palju võõraste laste haridusse. Ma ei tea kust nad võtavad selle kannatuse, eriti veel need õpetajad kes töötavad mahajäänud piirkonna koolides ja seal kus palju immigrante.

    ReplyDelete
  4. Oh see ulekaaluliste koolis kaalumise teema - see on lastele nii traumatiseeriv ja mulle tundub, et siin on see nuud ara keelatud. Ma kahtlen, kas koolid sellega tohivad tegeleda rohkem kui lihtsalt lapsi harida ja julgustada. Kui vanemad sellised tropid on kes neile juba vaikesest peast kokat juua annavad siis mis see kool teha saab. Erakoolides laheks kindlasti vanemate ja opetajate vahel kismaks kui keegi koolist julgeks oelda, et laps paks on ;)

    ReplyDelete
  5. Ma arvan, et see oskusaine probleem saabki peamiselt olla spordis või vähesel määral ka laulmises vms, kui näiteks laps peaks paaniliselt esinemist kartma.
    Meil oli sel aastal üks ülimalt ülekaaluline laps, kes tõesti ei suutnud liikuda, ma isegi ei tea, mis temaga tehti - seal oli muid muresid ka -, aga ma arvan, et selliseid lapsi on kõigis heaoluriikides ja tegelikult ei tohiks seda probleemi päris tähelepanuta jätta.

    Minu kogemus on mitmete vanematega olnud, et nad võivad sattuda täielikku paanikasse, kui klassijuhataja või keegi muu kooli töötaja soovib nendega lapse muresid arutada. Tegelikult on eesmärk ju ühiselt lahendus leida, aga suur osa vestluse ajast läheb lapsevanema rahustamisele, et vaadake, enamikus asjades on lapsega kõik korras, ainult vaat selles küsimuses ...

    ReplyDelete
  6. Suur aitäh sulle põhjalike vastuste eest!!! Ma olen positiivselt üllatunud, et õpetajatele nii vabad käed antud on - samas tundub kogu õppimisprotsess olevat laste jaoks nii huvitavaks, loovaks ja mitmekesiseks tehtud. Loodan, et Greta saab tulevikus eesti keeles lugemise ja kirjutamise sama mängleva kergusega selgeks :)

    ReplyDelete
  7. MrsB võimalik tõesti, et see kaalumine ja mõõtmine on ära jäetud, sest ma ei mäletagi enam millal Greta koolis seda viimati tehti (vist üleeelmisel aastal).

    Reet, kui keegi lastest peaks paaniliselt esinemist kartma, siis selle lapsega tehakse tööd, et ta kartusest üle saaks. Koolis on küllaldaselt igasugu esinemis võimalusi ja ega neilt, kes esinemist paaniliselt kardavad, oodatagi et nad siis terve klassi või kooli ees laulma või luuletust lugema hakkaks. Pigem antakse võimalusi grupiga esinemiseks ja kasvatatakse lapse enesekindlust mõnel teisel moel, mis siis omakorda ka seda esinemispaanikat vähendaks. Kuna sellist lähenemist ja laste enesekindluse kasvatamist alustatakse ju kohe kooli algusest peale, kui nad alles 4-sed on, siis selleks ajaks kui nad 7-seks on saanud, on nad juba igati suured tegijad :) Mõned lapsed muidugi ongi kohe loomu poolest palju häbelikumad ja ega siis keegi neid täielikult muutma ei hakka, aga siiski hoolitsetakse selle eest, et ka nemad esineda saaksid ja ei poeks veelgi enam oma hirmude sisse.

    Väga ülekaalulistel lastel, ma eeldan, on ka siis mingid ülekaalulisusega kaasnevad tervisehädad mis arsti tähelepanu nõuavad ja seega päris 'puutumatuks' sellised lapsed ei jää. Oleneb ka milliste vanematega tegu on. Kui sellistega, kel endil puudulik haridus ja puuduvad lastekasvatusega seotud teadmised, siis kool kindlasti sekkub ja panustab selliste vanemate aitamisse ja harimisse nii palju kui vanemad seda lubavad või kui palju koolil selleks õigust on. Kui asi ikka väga hull on, siis kindlasti sekkub ka lastekaitse, sest lapse paksuks söötmine on ju tegelikult vägivald lapse vastu.

    Ma kujutan ette, et eks paanikasse minevaid vanemaid leidub ka siin :) Ma võib-olla isegi paanitseks, kui õpetaja hakkaks mulle äkki rääkima, et Greta käitumine jätab soovida, või et ta on matemaatikas teistest täiesti maha jäänud jne. Samas muidugi kooli ja õpetajatega suhtlemine iseenesest mulle ja enamus vanematele siiki üllatusena ei tule, sest see käib auotmaatselt koolis käimisega kaasa.

    ReplyDelete
  8. Ave, ma olen kuulnud, et Eestis on ka tegelikult õpetajatel vabadus omi tunde koostada nii nagu nad soovivad. Samas muidugi see nõuab suurt lisatööd, lihtsam ja kiirem on ju seda teha juba olemas oleva õpiku ja töövihiku põhjal, aga ma tean vähemalt ühte sellist õpetajat, kes ka Eestis (küll erakoolis) lapsi väga põneval ja lapsesõbralikul viisil õpiteb. Tervitused talle siit minu poolt ;)

    ReplyDelete
  9. Tore postitus jälle:)
    Eestis on õpetajatel väga vabad käed, silmas peab pidama tegelikult vaid kooliastme, nt 3. kl lõpuks saavutatavaid õpitulemusi. Kuidas 3 aastaga sinna jõuda, saab õpetaja ise otsustada. Õpikud ja töövihikud on ühtepidi õnnistuseks - sageli (siiski mitte alati) on need kokku pannud väga head metoodikud ja õpetajad säästavad seetõttu tõesti palju aega töölehtede koostamise ja paljundamise pealt. Teisalt piiravad nad ka päris palju, sest raske on ennast lahti haakida olemasolevast materjalist ja õpetada hoopis teistviisi. Lapsevanemad on sageli esimesed, kes kurdavad tühjaks jäetud töövihiku lehtede üle, kuigi selle asemel tehti ilmselt muid palju arendavamaid tegevusi. Eesti õpetajatel kipub laias laastus ka enesekindlust vähe olema, nii ongi kindlam õpikut õpetada. Ja kui lisada ülimahukas õppekava (Eestis more is more põhimõttel koostatud, Soomes näiteks on õppekava less is more), siis peabki olema palju kogemusi ja enesekindlust, et teha asju omal viisil, kuid nii et tulemus oleks olemas. Uuenenud õpikäsitlus näeb ette ka uuel viisil õpetamist.
    Soojad tervitused:)
    PS Ma napsan eelmises postituses oleva enesehinnangu idee, aitäh jagamast!:)

    ReplyDelete
  10. Oh, sa oled nii ägeda postituse jälle kirjutanud!
    Ma loen nii huviga alati. Mul omal poiss alles väike ja pole koolisüsteemiga veel palju kokku puutunud palju. Kuid mõnda asja tean ja need ikka erinevad siin. Ma nimlt teisel pool piiri siiski, Šotimaal :)

    Mis su jutust läbi kumab on see, et tegu on heas ümbruses oleva hea kooliga. Täiesti arusaadav, mis inimesed sellistesse koolidesse tunglevad. Ja mulle meeldib siinne õpetamise meetod ikka palju rohkem. Ma saan aru küll, et mu enda kogemusest on ikka palju aastaid möödas ja ma ei tea ju kuidas asjad Eesti koolides praegu on, aga mul on nii mõnestki asjast siiani mõru maitse suus. Ma näen enda pealt, et õpetajad oleks palju paremini teha saanud. Kui minu vaasi pilt mulle meeldis aga mingitele kriteeriumitele ei vastanud ja sita hinde sain, siis kuidas see mind joonistamist hindama paneb! :)

    Ma loodan, et sul edaspidi kah jaksu niimoodi kirjutada on ja anda meile aimu, mis koolis toimub :)

    ReplyDelete
  11. Tsau Mar, tore et mu postitus ka sulle meeldis :)

    Teil seal Sotimaal on jah haridussüsteem natuke teine kui meil siin Inglismaal, aga minu arvates ei tohiks erinevused meeletult suured olla.
    Mis puutub Greta kooli headusesse, siis jah, me elame väga rikkas ja ihaldatud piirkonnas, aga Greta kooli 'hinne' näiteks on 'good' mitte 'outstanding'. Tegelikult, mis puutub õppeprogrammi ja õpetamisse, siis see on üleriigiliselt sama.
    Eks see muidugi olene ka palju õpetajate ja juhtokonna pädevusest ja on ju ka selliseid koole, mis kontrolli käigus on puudulikeks nimetatud, aga see ei tähenda üldse, et sellised koolid oleks siis vaid ainult kuskil halvemas piirkonnas. Õpetamine on tavaliselt ikka hea ja väga hea ka halvema piirkonna koolides, aga mida rohkem kõrgema haridusega perede lapsi kuskil koolis käib, seda paremate tulemustega see kool ka siis sellest sõltuvalt loomulikult on. Kuna siin ei saa inimesed ise oma lastele kooli valida, vaid kohalik omavalitsus määrab kuhu kooli kellegi laps läheb ja seda tehakse kindlate piirkonna piiride põhjal (ehk siis need lapsed kes elavad koolile lähemal saavad kõigepealt kooli sisse) ja sealt siis ka tung sellistesse piirkondadesse, et heale koolile lähemale saada (tavaliselt on nendes piirkondades ka kinnisvara hinnad väga kõrged). Koolikohtade saamine on tihti ka kui loterii, sest nii mõneski piirkonnas on lapsi rohkem kui koolides kohti. Ühesõnaga üks suur paanika selle ihaldatud kooli sisse saamisega enne primary ja secondari kooli algust. Kord kui laps aga on juba koolis sees, siis on kõik hästi ja saab mitu aastat rahus hingata :)

    Lapsepõlve kooliga on mul aga enam-vähem samad mälestused ja tunded kui sul, seda enam nüüd, kui ma Greta kõrvalt näe kui äge koolis käimine ja õppimine olla saab :)

    ReplyDelete