Tuesday, 20 June 2017

MALLORCA esimene päev

Käisime mai koolivaheajal (27 mai-4 juuni) taaskord Mallorcal puhkamas. Olime seal ka eelmise aasta juuli lõpus ja kuna meile hakkas seal hirmsasti meeldima ja me jäime hotelliga väga rahule, siis otsustasime sel aastal sinna uuesti tagasi minna.
Kahjuks ei ole mul olnud aega sellest eelmise aasta Mallorca reisist veel ühtegi postitust teha, aga plaan on siiski ka need postitused kunagi valmis kirjutada. Pildid on ammu juba kõik ära töödeldud ja erinevate postituste jaoks valmis sorteeritud, aga juttu pole olnud aega juurde kirjutada.

Kuna eelmisel aastal oli Mallorcal juuli lõpus-augusti alguses nii kuum, kohati lausa tapvalt kuum, siis mõtlesime sel korral reisi hoopis mai koolivaheaja peale sättida. 
Me üldse ei kahetse seda otsust, sest sel korral oli ilm kuskil 27-30 ringis ja täiesti nauditav seega hakkamegi nüüd omi suvepuhkuseid just sel ajal korraldama. Augustis on tavaliselt nagunii igal pool põrgukuum ja puhkajaid ka liiga palju.

Ega me algul ei teadnudki kas meil sel aastal õnnestub uuesti täpselt samasse hotelli tagasi minna, sest eelmisel aastal saime me sinna täiesti juhuslikult tänu ühele heale pakkumisele läbi internetifirma, mis luksuslikke hotelle üle maailma üsnagi heade allahindlustega vahendab (täishinnaga majutus oleks meie eelarvet arvesse võttes natuke liiga palju maksma läinud). Samuti ei olnud me kindlad, et kas me ikka kindlasti tahame täpselt samasse kohta uuesti tagasi minna. On ju teisigi imelisi kohti kuhu sõita tasuks.

Kui ma jaanuaris, täiesti juhuslikult, nende lehelt taas meie hotelli pakkumise leidsin ja seda Petele näitasin, siis tema oli nõus kohe uuesti tagasi minema. Broneerisimegi hotelli ja piletid kohe ruttu ära kartuses, et muidu jääme veel pärast pakkumisest ilma. 

Ainuke väike miinus reisi juures oli see, et kui me tavaliselt eelistame lennata Gatwick lennujaama kaudu (sest see asub me kodule väga lähedal), siis sel korral ei õnnestunud meil Gatwick kaudu sobivaid lende leida ning olime sunnitud Mallorcale lendama London City lennujaamast (mis asub Londoni keskuses) ja tagasi koju Stansted lennujaama kaudu (mis on meie kodust nii umbes 1,5 tunni autosõidu kaugusel) kaht erinevat lennufirmat kasutades. Oma autot lennujaama sõiduks me muidugi sel juhul kasutada ei saanud ja pidime seega edasi-tagasi taksoga sõitma. 

Õnneks oli London laupäeva hommikul kella 7-8 ajal üsna vaikne ja me jõudsime lennujaama ilma ühegi liiklusummikuta. Kuna London City lennujaam on väga väike ja lendajaid võrreldes teiste lennujaamadega tunduvalt vähem, siis check in-i, turvakontrolli ning õigesse värvasse minekuga sujus kõik väga ladusalt ja kiirelt. 
Olime peaaegu juba pardale minemas, kui äkki kogu protsess seiskus. Öeldi, et mingi probleem arvutisüsteemiga ja et kohe saab korda. See 'kohe' kujunes lõpuks üsna pikaks koheks, aga õnneks lasti meid nii umbes 40min pärast siiski lõpuks lennukisse. Seal olime sunnitud omakorda mingi 30 minutit ootama, sest olime ju kaotanud oma õhkutõusu aja ja pidime nüüd uut vaba 'auku' ootama. See ootamine hakkas lõpuks küll närvidele käima, aga kui me vaid siis oleks teadnud, kui napilt me palju suuremast jamast pääsesime, siis see väike ootamine oleks meie silmis täielik käikitegu olnud. 

Kohe kui olime Mallorca Palma lennujaama maandunud ja UK uudiseid näinud, siis ei suutnud me oma õnne uskuda. Nimelt tuli välja, et see arvutisüsteemi probleem, mis meid vaid natuke puudutas, oli ülemaailmne ja mõjutas kõiki British Airways lende ning kõik UK-st väljuvad British Airways lennud jäeti ära (ja seda veel mitmeks päevaks). Kuna meie olime juba selleks ajaks, kui arvutid ülesse ütlesid, lennukile minemas, siis olid meie lennuandmed juba protsessis nii kaugele jõudnud, et neid oli võimalik piloodile käest kätte edasi anda ja seega meie lendu ära ei jäetud. Kui me aga oleks hilisema lennuga lennanud, siis oleks me puhkus küll ära jäänud. Kahjuks väga paljude inimestega just nii juhtuski :(
 Pildid internetist
Tavaliselt lendame me alati Easyjet-iga, sest parema hinna ja lennujaamade asukohaga lende on mujalt olnud raske leida. Ma ei mäletagi enam millal mina viimati British Airways-iga lendasin. Ma olin täielikult unustanud kui suured vahed seal istmete vahel on. Meil ei ole kunagi Easyjetiga mingeid probleeme olnud (väljaarvatud nüüd natuke tagasilennul) ja minu jaoks pole ka istmevahed kunagi kitsad tundunud, aga British Airway lennukites oli jalaruumi ikka kohe harjumatult palju.
Kuidagi juhtus nii, et Pete sattus meist palju kaugemale istuma, aga kuna lennukis olid nagunii vaid kahesed istmed, siis polnud sellest suurt lugu. Pildil olev tume peanupp koos lehvitava käega ongi Pete :)


Kahjuks jäid lennukis istudes need kõige magusamad ja ilusamad vaated just teisele poole lennukit, aga vähemalt õnnestus mul pildile saada Londoni Olümpiapark.
ja niisama maju

ja natuke Thames-i

Greta arvates nägi see pilt välja nagu Edvard Munch 'The Scream' (ta küll maali autorit ei öelnud, vaid lihtsalt hoidis kätega peast kinni ja tegi koledat nägu ning ütles, et see pilt).


Mulle aga meenutas see vaade hoopis ühte jalgratast. Kui veel täpsem olla, siis seda pilti kus üks roheliste juustega (või oranzide juuste ja rohelise kleidiga) naine on jalgrattal ja kellel on vist, kui ma ei eksi, ümmargune akvaarium kuldkalaga peas. Aasta või paar tagasi võitis üks selline foto mingi fotovõistluse, aga ma ei suuda seda pilti kuidagi kuskilt praegu ülesse leida. See foto oli natuke selles stiilis

Ma olen vist ikka täitsa haige nende selliste 'linnulennu' vaadete järgi. Minu arvates on need nii ägedad. No vaatake kasvõi seda ühte minu vana postitust. Klikkide veel seal olevate piltide peale, et suurelt näha ja ma arvan et olete minuga nõus. Need vaated on ikka väga vägevad.

Sel korral ma kahjuks jalustrabavaid vaateid pildistamiseks ei näinud/leidnud, aga ehk veab järgmisel korral.
Erinevalt EasyJet-ist, sai British Airways lennukis tasuta süüa. Kui aus olla, siis kuigi algul paistab see olevat boonuseks, siis meie puhul pigem mitte. Gretale see toit ei maitsenud (arusaadavalt) ja minule ei olnud see ammugi sobiv, seega meie jäime nälga. EasyJet lennul on meil kõigil vähemalt võimalik endale midagi söödavat osta. 

No tegelikult nälga jäämine on pigem ikka liialdus, sest sellise lühikese lennu jooksul ei olegi tarvis süüa, seda enam, et meil olid omad snäkid ikka ka kaasas.

Lend Londonist Palma de Mallorca lennujaama kestis kuskil kaks tundi ja 15 minutit.  Lennujaamast välja astudes tervitasid meid palmipuud ja päike. Erinevalt eelmisest aastast, kui lennujaama hoonest taksosse kõndides tahtis mul juba pilt eest ära kaduda, sest õues oli nii meeletult palav, siis sel korral oli õues väga nauditav ilm. Endiselt palav, aga mitte hingematvalt.


Lennujaama autoparklat ääristavad sellised naljaka kujuga põõsad.
Mu ema ja paljud teised pidevalt küsivad meie käest, et kus kohas Mallorcal te lõpuks olite. Me jääme alati vastuse võlga, või siis vastame lihtsalt, et nii umbes 20-30 minuti autosõidu kaugusel Palmast, seal kuskil mäe otsas. 
Vaatasin siis nüüd internetist täpselt järele mis me hotelli aadressiks on ja vastus on seega Costa de la Calma. Samas nagu all olevalt kaardilt on näha, siis meie hotell GALATZO on tegelikult sellest kohast natuke eemal ja asub üsna eraldi väikese mäekese otsas keskusest kaugemal. 
Näiteks hotellile lähim rand ja väike asula on üldse Peguera, mis kaardilt tundub hotellist üsna kaugel asuvat, aga tegelikult vaid 5 minuti taksosõidu kaugusel.
Tänu hommikusele lennuki hilinemisele jõudsime hotelli just check in ajaks. Oleks me enne 14.00  kohale jõudnud, oleksime pidanud seal niisama tunnikese ootama. Ega see ootamine ka poleks midagi hullu olnud, sest me oleks hotellist kohe rätikud saanud ja siis läinud basseini äärde mõnulema. Eelmisel aastal sai just nii tehtud.

Toa võtmeid ootamas

Tegu ei ole vaid lihtsalt ühe ehitisega, vaid kogu niinimetatud hotell on üsna suurele maaalale laiali jaotatud ja koosneb nii eraldi väikestest cottage tüüpi majadest, kui ka tüüpiliste kortermaja tüüpi ehitistest. Peamajas asuvad vaid fuajee, söögisaal, baarid, puhketuba ja veel mingid pisikesed meelelahutusruumid. Suvitajad puhkavad kõik peamajast eemal. 
Number 2 on peafuajee. Meie tuba asus sel korral kompleks 12 ja eelmisel aastal majas number 4 (7 on koht kus asus spa)

Ma ei tea palju seal hotellis on ööbimiskohti kokku, aga ma ütleks et ikka üsna palju, samas kui sa hotelli territooriumil ringi kõnnid, siis harva kõnnib sulle keegi vastu. Basseinide juures leidub ka pea alati vabu päevitustoole (vähemalt meie ei ole kunagi toolidest ilma jäänud), nii et ma ei tea kus need inimesed kõik seal peidus on, aga igaljuhul koguaeg on üsna privaatne tunne.
Üks suvline pilt internetist
Ma ei hakka siia praegu hotelli territooriumist rohkem pilte eraldi panema, sest nagunii on mu järgmised Mallorc postitused paksult pilte täis.

Toaks valisime sel korral merevaate ja väikese köögiga korteri. Seda eelkõige just külmutuskapi pärast. Ma tean, see võib üsna imeliku nõudmisena tunduda, aga kui sa ikka veedad kogu nädala 30 kraadises kliimas, siis on hea kui sul on toas külm joogivesi iga kell käepärast. Eelmisel aastal jäi minibaari külmutuskapp meile kohe kindlasti liiga väikseks, et seal pudeleid külmas hoida. Kapp ise oli ka pigem leige kui külm, seega kui meil nüüd oli valida mitme erineva toa vahel, siis ma valisin korteri koos köögiga just külmutuskapi pärast. Süüa me korteri köögi osas ise ei teinud, sest meil olid söögid juba hinna sees. 
Korter ise oli tegelikult natuke väiksem kui eelmisel aastal, aga ega me seal suurt midagi muud ei teinudki kui vaid magasime. Eelmisel aastal oli meil algul lausa Gretal eraldi oma tuba ja vannituba, aga kuna seal puudus aknast ilus vaade (põhimõtteliselt vaatas vastu lagunenud maja sein), siis me otsustasime natuke lisaks maksta ja vahetada see tuba merevaatega toa vastu. Greta küll jäi oma isiklikust toast selle vahetuse käigus ilma, aga temal ei olnud sellest ei sooja ega külma ning leppis rõõmsalt ka elutuppa toodud voodiga.





Vaade aknast
Kuna Greta tahtis hirmsasti ujuma minna ja meil oli vaja tuppa joogivett osta, siis hüppasime taksosse ja sõitsime lähimasse asulasse kus asus ka meie kohalik rand. Randa oli võimalik ka kõndida, aga palavaga on see tee ikka natuke liiga pikk niisama kõmpimiseks. Hotellist sõitis randa igal täistunnil ka hotelli minibuss, aga me ei tahtnud selle ootamisega aega raisata ja võtsime hoopis takso. 

Greta oli ookeanit nähes nii õnnelik, et jooksis ringi nagu kohe õue pääsev koer. 



Järgneb...

2 comments:

  1. Lahe reisi algus! Jään põnevusega järge ootama :-)
    Facebookis olid puhkuse pildid ja juba ammu ootasin, et millal siis nüüd kirjutab et kus käis ja kuidas läks :-)

    ReplyDelete
  2. Oo, tore et kommenteerisid ja ütlesid, et jutu järge ootad :)

    Plaan oli täna järgmine osa postitada, aga kuna meil on juba viiendat päeva kuumalaine ja tänane päev veel see kõige kuumeme (+34), siis ma ei suuda siin palju muud teha kui keel vestil istuda ja higi pühkida. Paar esimest päeva polnud hullu midagi, sest siis püsis veel maja seest jahedana, aga nüüd on ka maja seinad kuumaks köetud ja enam ei ole kuumuse eest pääsu ei sees ega väljas. Ööd on veel eriti higised.

    Ma juba täitsa muretsen kuidas Greta täna koolis hakkama saab. Juba mitmendat päeva ei lasta neid päeval õue (jumala õige ka) ja koolis sees on ju ka meeletult palav. Hommikul kooli minnes oli täiesti silmnähtav, kuidas lapsed sellest kuumast kurnatud on. Greta ütles ka hommikul, et ta on nii väsinud ja sellist asja kuuleb tema suust ikka väga harva.

    Õnneks lubatakse, et homseks oleme sellest kuumusest vabad. Ma ei jõua ära oodata :0

    ReplyDelete