Wednesday, 19 April 2017

LIHAVÕTTEPÜHAD

Kuna meil on Inglismaal lihavõttepühade ajal nädalalõpule lisaks ka alati reede ning esmaspäev vabad, siis otsustasime kindlasti nendel päevadel midagi teha ja kuhugi minna. Pete oleks tahtnud kohe mitmeks ööks kuskile ära sõita, aga kuna meie Gretaga alles tulime Eestist, siis mul ei olnud mingit tahtmist jälle kotte pakkima hakata ja 'külapeale' minna. Seda enam, et lihavõttepühadeks on nagunii kõik normaalsed hotellid ja B&B juba ammu välja broneeritud. 

Reedel käisime korraks linnas. Ma ei mäletagi enam mis põhjusel me linna läksime, aga hea et läskime, sest meil õnnestus lõpuks üks sobiv vaip elutuppa leida. Õigupoolest meeldis meile poes kaks erinevat vaipa, üks igati normaalse hinnaga ja teine palju kallim. Ostsime mõlemad ära, et kodus proovida kumb paremini sobib. 
No ei ole vaja vist mainidagi, et loomulikult, nagu kiuste, sobis just see kõige  kallim vaip. 
Aga vähemalt on meil nüüd põrandal lõpuks vaip olemas. Pete küll vaikselt mainis, et nüüd, tänu kallile vaibale, tasub kohvilaua ja riiuli ostmisega järgmise kuuni oodata, aga vaevalt mul õnnestukski sobivaid mööblitükke nii kiiresti kuskilt leida, kui ma neid siiani veel leidnud pole. Ma pigem järgin usku, et küll need asjad ise meieni jõuavad, kui selleks õige aeg käes on...noh nagu see vaipki. Tasa ja targu. 
Kodusisustamine võtab ikka omajagu aega, juhul kui just kogu sisustust IKEA-st ei taheta soetada. 

Laupäeval veetsime me pika päeva looduses (millest ma kohe siin blogis pikemalt kirjutan). Pühapäeva hommikul käisime kinos 'The Boss Baby' multikat vaatamas. Mu ootused olid tänu trailer-ile suured, aga kahjuks pidin täielikult pettuma. 'Sing' multikaga ei anna võrreldagi.
Kinost tulles sõitsime Pete vanemate juurest läbi ja võtsime nad endaga kaasa, et siis kõik koos meie juures üks väikene pühadesööming maha pidada. Kõik jäid päevaga väga rahul, eriti muidugi Greta kes oli üliõnnelik oma sokolaadimunade üle. 
Esmaspäeval veetsid Pete ja Greta päeva väljas samal ajal kui mina kodus viimaste nädalate fotosid töötlesin, koristasin ja niisama rahus mõnulesin.

Aga nüüd tagasi laupäeva juurde mil me otsustasime külastada sellist kohta nagu NYMANS. Ma ei teagi kuidas on nii juhtunud, et me ei ole kunagi varem seda kohta külastanud, kuigi tegu on väga populaarse ja tuntud looduslikult ilusa kohaga mis meie kodust nii umbes 40 minutilise autosõidu kaugusel.

Mootoriteelt vaatasid meile vastu sellised erkkollased rapsipõllud


Nymans kujutab endast ühte suurt Inglise aeda-parki, mille keskel asub ka üks elekantne pooleldi varemetes olev vanaaegne maja. Kuna meie oleme National Trust organisatsiooni liikmed, siis meie jaoks oli külastus tasuta, muidu on aga täiskasvanute pilet sinna aeda 12 naela ja laste oma 6.50.

Kuna sellised kohad on väga, väga populaarsed lastega perede hulgas, siis ei puudu kunagi selliste kohtade juures mõni spetsiaalne tegevus või jaht just lapsi silmaspidades. Eriti siis veel koolivaheaegadel ja lihavõttepühade ajal. 


Aeda oligi ülesse seatud spetsiaalne 'munade' jaht mille lõpus sai iga laps endale auhinnaks sokolaadijänese.
Me oleme pea iga aasta siin sellistest sokolaadimunade jahtidest mõisaaedades ja lossivaremetes osa võtnud, aga see jaht ületas kõik eelnevad. Tegu polnud mingi 'ninnu-nännu-pane- kolm-muna-korvi' mänguga, vaid ikka kohe korraliku jahiga. Kui tädike meie ees otsitavate lindude ja munade lehe lahti lõi, siis mu oli küll tunne, et sinna aeda me vist sel päeval jäämegi. Hakkasin mõtlema, et ei tea kas peaks ruttu kuskiel lähedal olevasse hotelli toa ära broneerima, sest vaevalt me kõik need 10 lindu ja 40 muna siin paari tunninga jõuame ülesse leida. 
Maaala kust linde ja mune otsima pidi nägi välja selline
Ega meil ei jäänudki muud üle kui teele asuda. Tegelikult sõime kiiresti veel enne jahile minekut sealses kohvik-restoranis kõhud täis ja alles siis läksime linde otsima.

Lindude all ei mõeldud muidugi päris linde, vaid lillepottidele maalitud linde. Kuigi ka kõik päris linnud, kes teele ette jäid, tuli paberile kirja panna ja siis hiljem ühes vastavas majas väikesele tahvlile kirjutada.
Iga muna tagaküljele oli aga kirjutatud mõni fakt linnu kohta, kellele see muna kuulus. 




Ilm oli kohati üsna jahe, aga kohati jälle nii palav, et me pidevalt kas võtsime jopesid ära või panime jälle selga. 







Kui me aias oleva maja juurde jõudsime, siis mina nägin algul küll vaid varemeid. Isegi kui ma juba peaukse juures olin ja hakkasin juba majja sisse astuma ei saanud ma ikka veel pihta, et kuidas see võimalik on, et keset neid varemeid  mingid toad uhkete mööbliesemete ja kallite maalidega on. No tõesti peaukse juurest vaatatuna oli mõlemalt poolt näha vaid taevasse kõrguvaid varemeid. Jäi natuke selline tunne, nagu üle ukseläve astudes algab mingi võlumaailm. 






Muideks, seal Nyman aias saavad aastaringselt ka täiskasvanud 'jahti' pidada. Me ei uurinud täpselt selle maja ajalugu või seda kes selles majas elasid, aga mitmes kohas oli väljas selline botaaniline tähestik nagu siin pildil näha.
Aeda oli ära 'peidetud' mitu marmorist kiviplaati mis nägid välja sellised
Igal plaadil oli üks täht ja kui kõik plaadid üles leitud, siis pidi nendest tähtedest ühe sõna moodustama. Õige vastuse korral küll täiskasvanutele auhinda ei antud, aga eks selline tegevus ole omamoodi auhind juba ise. 

Pärast, siis kui koju juba hakkasime minema, kuulsime et aeda oli ära 'peidetud' ka erinevaid lilli täis kummikuid, mida samuti inimesed otsida said. Mulle isegi jäid ühes kohas sellised kummikut täitsa silma, aga ma arvasin et tegu lihtsalt kaunistusega. Sellel pildil on neid punaseid kummikuid natuke näha. 


See majaosa kus me sees käisime nägi teiselt poolt välja hoopis selline. Siit poolt vaadatuna ei ole varemetest haisugi.

























Üsna jalutuskäigu lõpus oli meil võimalus sisse astuda ka ühte galeriisse, kus parasjagu kunstnik ühe oma maali kallal töötas.



Tegu oli hästi värvikate maalidega. Mulle need maalid meeldisid, kuigi oma koju mul ei oleks kuskile selliseid maale üles panna.

Sama kunstniku poolt olid maalitud ka suveniiripoe ja restoran-kohviku laelambid. Neid nägid küll väga ilusad ja uhked välja.




Ja olimegi oma jahiga lõpppunkti jõudnud. Meil jäi üks lind ja nii umbes neli muna leidmata. Tädi pärast näitas kaardilt kus see linnupott asus mis meil puudu jäi, aga päeva lõpuks ei olnud sel mingit tähtsust kui mitu lindu või linnumuna sa kokku leidsid või sul leidmata jäi, sest eelkõige oli see ju meelelahutuslik tegevus lastele mille käigus neil oli võimalus midagi uut ja huvitavat erinevate lindude kohta õppida. Sokolaadi sai kõik osavõtjad lõpus kätte, sest nad olid ju jahi algul selle eest maksnud :)
Me pärast kodus Petega arutasime, et tänu sellel linnujahile oli meil ka seal aias palju huvitavam ringi jalutada kui muidu oleks olnud. Tänu seal korraldavatele jahtidele läheme me kindlasti Nyman aeda mõnel teisel päeval tagasi. 

PS. Ma just lugesin, et 1987 aastal toimunud suure tormi ajal hävis 80% selle pargi puudest!! Sealhulgas siis ka paljud väga haruldased puud.

4 comments:

  1. Nii hea su pilte vaadata, just nyyd kui ise 2 paeva hiljem seal k2isime. Mul on see koht olnud tykk aega nende kohtade nimekirja tipus, kuhu minna olen tahtnud. Igati v22rt koht tagasi minekuks. Mulle meeldivad sellised varemetega kohad, nagu ka Scotney Castle. Suureparane aed, kuigi eks kevadel on enamus kohtades v2rvikirevus.
    Ikka m6tlen, et 6nnestub meil kord ka m6nda NT kohta samal ajal kylastada?! :)

    Ja t2iesti n6us, et see munade jaht oli hea p6hjus, et iga nurga taha vaadata ja aias kauem aega veeta.

    ReplyDelete
  2. Tead ma tegelikult olen seda Nymans kohta pikalt ignoreerinud just sellepärast, et ma olen seda pidanud pigem vaid aiaks kui mõisaga aiaks kuigi see tegelikult nii tuntud ja populaarne koht ning paljude inimeste üks lemmikumaid. Kui aga valima hakkasime, et kuhu siis laupäeval minna, siis jäi see koht kuidagi kaalukausile ja hea et jäi. Ega ei olegi enam palju neid NT kohti järgi kus me käinud ei ole. Enamus käimata kohad on meist nii kaugel, et nende külastamiseks tasub juba sinna lähedale kuskile ööseks jääda.

    Aga me oleme tegelikult siin sellised spontaalsed, et meile (loe mulle) ei meeldi varakult ette planeerida kuhu minek. Tavaliselt ärkame hommikul ja vaatame mis tuju on ning siis alles otsustame kuhu minna :)

    ReplyDelete
  3. Ega minagi pikalt planeeri. Sel juhul l2heb tavaliselt plaan vastu taevast. Hakkan nii m6ned paevad ette "mediteerima" (mitte kyll p2riselt), et sinna v6i sinna tahaks minna, ja kui siis t2htede seis asja soosib, siis ongi minek. Meil kyll laheb alati pikalt aega, et uksest v2lja saada. Te ilmselt varajasemad, v6id vahest teada anda kui olete kuskil l2hemal (South-East kandis). Anyway, tore ka blogist lugeda samade kohtade kylastusi ja uusi avastada.

    ReplyDelete
  4. Meil enam vähem samamoodi :) Ja vljaminekuga läheb ALATI palju aega :D Pete on küll alati kohe kui silmad hommikul lahti teeb valmis voodist välja hüppama ja autorooli minema, aga mina tahan ikka nädalalõpu hommikutel rahulikult võtta ja asju normaalses rütmis teha :)

    ReplyDelete