Saturday, 29 April 2017

EESTI REIS

Käisime Gretaga aprilli algul korraks Eestis. Minu jaoks on kevadised Eesti reisid alati üsna kurnavad. Esiteks toimuvad need pea alati just vahetult peale kellakeeramist mis tähendab, et minu keha on Eestisse jõudes kahe tunni ajavahe asemel 3 tundi taga. Õnneks ma juba aastaid ei maga hommikuti kauem kui kella 7-ni (nädalalõppudel ehk kella 8-ni, väga üksikutel kordadel kella 9-ni) ja seega päris tervet päeva me Eestis olles maha ei maga, aga lasteetendused mis algavad kell 11 hommikul jäävad küll meie plaanidest just kellaaja tõttu välja. 

Teine suur šokk kehale oli Eesti ilm. Ma ju tean, et Eesti kevad on alati pikk ja vaevaline tulema ning tihti jõuab kohale alles suve alguseks, aga siiski tuleb mulle see tõsiasi alati üllatusena ja lööb justkui jalad alt.

Inglismaa kevad on kõige värvilisem ja kõige ilusam aeg üldse kogu aasta jooksul ning kevad algab tavaliselt juba kuskil veebruari lõpus märtsi alguses. Me tulime põhimõtteliselt jahedast suvest (+20) otse külma talve ja kaotasime selle 2,5 tunnise lennuga kõik värvid. Järgi jäi vaid hall. See järsk muutus ja justkui ajas mitu kuud tagasiminek mõjus üsna veidralt. Tuli tahtmine tagasi sooja koopasse pugeda, kerra tõmmata ja talveund jätkata. Avastasin, et koos värvidega oli kadunud ka suurem osa mu energiast.

Tegelikult ei tohi kurta, sest meil läks isegi hästi. Ilm meie sealoleku ajal oli juttude järgi isegi soe. Lund hakkas sadama alles päev pärast meie lahkumist. Gretale oleks muidugi lumi meeletult rõõmu valmistanud, aga minu külma taluvusmõõt oli selleks ajaks küll juba ääreni täis. 

Kevadised Eesti reisid võtamegi ette peamiselt just Gretale mõeldes. Sel aastal ootas ta veel kuidagi eriti õhinal seda Eesti sõitu. Kuna ta kevadine koolivaheaeg on alati kaks nädalat pikk ja kuna sel ajal ei ole mujal 'välismaal' ilm veel piisavalt soe, et kuskile mujale perega rannapuhkust veetma sõita ning kodus ei taha ka seda kahte nädalat niisama passida, siis tavaliselt tulemegi just lihavõttepühade aegu nädalaks Eestisse. 

Enne kui me Eestisse läksime uurisin Gretalt mida ta Eestis kindlasti teha tahaks vanaema ja Robertiga (mu vennapoeg) mängimisele lisaks. Greta nimekiri oli järgmine: kassikohvik, jäätis (hästi palju jäätist), raamatukogu ja raamatupood. 
Minu nimekirjas oli samuti jäätise söömine. Ma ei jõudnud ära oodata millal ma saan Rimisse joosta ja endale sealt gluteeni ja piimavaba vahvlijäätist osta. 
See tundub täitsa hulluna, aga me sõidame tavaliselt lennujaamast kohe otse Ülemiste Keskusesse shoppama. Sel korral tegingi ma kõik vajalikud ostud kohe esimesel paaril Eestimaal veedetud tunnil ära ja veel enne kui olime isegi saanud kohvrid autost välja tõsta. Jäätist sõime ka kogu Eestis veedetud aja jooksul VÄHEMALT kaks korda päevas. 

Greta endiseks kõige lemmikumaks jäätiseks on vahvlitopsiga Väike Tom, aga viimaste aastate jooksul on ta hakanud ka teisi jäätisesorte maitsma.
Eelmisel korral Eestis käies soovitasin ma tal maitsta karamellijäätiseid, sest kui mina laps oli, siis mulle väga maitses karamellijäätis. Nüüd siis on ka Greta karamellijäätise fän. 

Sel korral ostsin ma talle Koolijäätist ja rääkisin kuidas mina seda tihti koolist tulles sõin. Talle maitses, aga kui ma natuke seda kollast glasuuri ise maitsesin, siis see küll minu lapsepõlve maitsega enam ei olnud. See lapsepõlve kollane glasuur oli väga omapärase maitsega ja selline mis jättis kurku pärast söömist rasvakihi. Sellel tänapäeva kollasel glasuuril on aga väga tugev apelsiini maitse juures ja minule see enam lapsepõlve Koolijäätist küll ei meenutanud.

Kahjuks ma kõiki neid jäätiseid ise süüa ei saa ja seega ei saa ma ka Gretale neid ÕIGEID minu lapsepõlve maitseid tutvustada, aga ega sel vist ei olegi mingit tähtsust. Eks igaüks ise kujunda endale oma lapsepõlve mälestused ja maitsed mida siis hiljem meenutada. 

Siit mõned pildid

Vanalinnast jalutasime läbi kahel korral, siis kui läksime vanaisaga kohtuma ja kui läksime teatrisse. Peale paari turisti ei paistnud linnas üldse inimesi olevat. Vanalinn nägi välja natuke nagu ghost town :)


Gretale meeldib vanalinnas alati nende suveniiripoe tüdrukutega pilti teha. Selle kevade kollektsioon on siis selline




Mänguasjade poes käisime esimesel korral vanaemaga lapsele sünnipäevakinki valimas ja hiljem vanaisa ja tädi Ivi käest saadud sünnipäevaraha kulutamas. Huvitav on see, et kuigi Eestis on hästi suur mänguasjade valik (ma julgeks öelda, et palju suurem kui Inglismaal kui välja jätta internetipoed), siis ma ei leidnud üheski poest Brio ronge. Need on ju samasugune klassika nagu Lego ja Playmobil, et huvitav miks neid siis Eestis ei müüda?

Ühel päeval käisime vanaisa ja tädi Iviga Solarise keskuse restoranis söömas. Gretal oli hästi tore vanaisaga koos juttu rääkida ja nalja teha. 


Söögid olid ka seal väga maitsvad. Ma polegi vist kunagi varem saanud ühtegi nii head laktoosi ja gluteenivaba kooki süüa kui sel korral seal restoranis. Kuigi ei saa märkimata jätta, et ka vanalinnas asuvas Vegan restoranis on alati väga maitsvad vegankoogid olnud. 
Meil vedas, et just meie Eestis oleku ajal juhtus Nordea kontserdimajas toimuma Lotte etendus. See mida me veel näinud ei olnud. Loomulikult läksime vaatama. Meil küll ei olnud peale teksade midagi viisakamat selga panna, sest teatrikülastus ei olnud algul plaanis, aga mind see ei häirinud. Ega ma siis riiete pärast jäta teatrisse minemata. Õnneks ei olnud tegu Estonia teatriga, sest siis mul oleks vist küll natuke ebamugav seal teksadega olla olnud, kuna Eestis pannakse teatrisse minnes tihti ikka väga pidulikud riided selga. Nordeas oli asi õnneks üsna vabas vormis :)



Lotte etendused on alati nii rõõmsad ja värvikad. Mulle isiklikult meeldis Lotte kõige esimene muusikal rohkem kui see 'Lotte unenäomaailmas' oma. Muusika ja laulud olid küll super head ja kaasahaaravad, aga minu arvates valgus etenduse sisu vahepeal liiga laiali. Kuna aga etenduse sihtgrupiks on siiski lapsed ja Gretale etendus meeldis, siis minu arvamus vist eriti arvesse ei lähe :)
Tegin etenduse ajal salaja ühe pildi ka
Lapsepõlve mälestused-lilletädikesed


Öelge, on teist keegi kunagi näinud ratastoolis inimest mööda neid rööpaid alla sõitmas? Mulle tundub see küll täiesti enesetapuna. Kas ratastooli rattad on üldse sama laia vahega kui need rööpad? Huvitav kas need rööpad on pärit veel minu lapsepõlvest või on keegi neid vahepeal ka vahetanud? 
Kui minu lapsepõlves oleks olnud pildistamine ka nii populaarne kui tänapäeval, siis oleks mul kindlasti siia kõrvale panna üks täpselt samasugune pilt minust ja mu emast :)
Järve Selveris jäid meile silma sellised vägevad kalakujulised padjad. Need nägid nii ehtsad välja, et ma hakkasin mõtlema, et kuhu sellised padjad üldse sobiks. Mina isiklikult selliseid patju oma kodus diivanil ette ei kujutaks, ka mitte lapse voodit kaunistamas. Aga kuidas või kus inimesed neid patju siis näiteks kasutavad?
Ei tea kas mina olen ainuke 'vana' inimene kellele see apelsiini pilt lapsepõlve meelde tuletab või on teisi ka? Just see väike must Maroco kleeps seal apelsiini peal. Võib olla sellepärast, et ma ei ole Inglismaal elades veel kordagi Maroco apelsiine poes müügil näinud ja sellepärast siis see seos lapsepõlvega.
Seal samas Solarise toidupoes müüdi aga ka selliseid kartuleid!?! Ei tea kas poetöötajad ei olnud tähelepannud või siis tõesti leidub kedagi kes rohelisi kartuleid endale ostab?
Toidupoodides käies pidin tõdema, et tõesti 'rohelise' osas on pilt üsna nukker. Võrreldes meie poodidega on valik palju kesisem ja ega suurt peale lillkapsa ja brokoli või tomati- kurgi ei ole jah toidu kõrvale valida. Pean just eelkõige silmas kõiki neid rohelisi 'asju' mida meie poelettidel pakutakse ja millest osa ma selles postituses näitasin. Huvitav miks Eestis neid rohelisi lehelisi ei kasvatata või müüda? 
Ma tegelikult Stockmannis nägin küll müügil ühe väikese kotikese sees paari rohelist lehte, aga teades kui väikeseks need lehed aurutades tõmbuvad, siis jäi mulle arusaamatuks miks neid lehti nii väikestes kogustes müüakse. Nendest ei oleks isegi ühele inimesele jätkunud. 
Eriti tunnen ma Eestis olles alati puudust pikkades ubadest (french ja flat beans)
Selle eest on aga Eestis müügil väga head hapukapsast. Ma küll tegelikult saan nüüd ka Inglismaal poest täiesti söödavat hapukapsast osta, aga pean seda tehes väikese purgi eest üle 4 naela maksma. 


Üks põhjus miks ma kunagi eriti mingeid reise ei oota või nendest vaimustusse ei satu on see, et iga jumala kord on kellegil reisi ajal mingi tervisehäda. Tavaliselt on selleks kellegiks mina ja tavaliselt just Eesti reiside ajal. Kui Greta oli väiksem, siis oli alati mingi jama Gretaga. Ühel suvel, kui ta päris väike veel oli nakkas ta Eestis olles ühte kõrge palavikuga haigusesse mis parasjagu Eestimaal ringi liikus ja mille tõttu meil ka plaanitud Rootsi reis ära jäi. Ühel teisel korral käisime me Eestis Gretaga arstil kui tal silma all see suur punane punn oli  (pikaajalisemad blogilugejad kindlasti mäletavad seda aega). Ise poleks teda sinna viinud, aga kuna keegi kuskil poes vist meile ütles, et kindlasti peab minema ja nii on ohtlik lennata (mis ei olnud tegelikult tõsi), siis loomulikult hakkasime muretsema ja käisime EMO ukse taga ootamas. 
Siis ühel suvel jäi Greta Eestis olles tuulerõugetesse (mis ta vist küll Inglismaalt lasteaiast endaga kaasa tõi), aga õnneks väga kergelt ja vaid kahepäevase palavikuga. Sellegipoolest kaasnes sellega taas ekstra muretsemine ja plaanid läksid kõik sassi. 
Õnneks kõik need Gretaga seotud probleemid lõppesid mingi 4 aastat tagasi peale seda olen siis mina see pidev probleemide külgetõmbaja olnud. No mul on 'kõhuga' nagunii viimased aastad üsna tihti mingid probleemid olnud ja nagu kiuste enamus need probleemid langevad just Eesti sõiduga ühte aega. Kodus olles ei paneks probleeme üldse nii palju tähelegi, aga kuna ees reisimine, siis peamiseks probleemiks pigem just mure ja stress sellepärast, et pean sellisel ajal nii kodust, kui mulle turvalisest tervishoisüsteemist eemal viibima.

No näiteks eelmise aasta augustis, kui me Mallorcal olime, siis mul oli kahel päeval mingi imelik palavik ja väga kõva alaselja ja võib olla ka neeru valu. Arst midagi hullu ei leinud ja arvas, et tegu mingi viirusega. Võimalik ka et lihtsalt päikesepiste, sest Mallorcal oli sel ajal meeletult palav. 
Siis kohe peale seda reisi hakkas mul kõrv valutama (mul pole vist kunagi elus kõrvad valutanud) ja kuigi Inglimaal arst diagnoosis kohe väliskuulmekanali põletiku (arvatavasti basseinis ja meres ujumisest) ja kirjutas välja rohu, siis rohukuuri lõppedes ja just Eestisse jõudes hakkas mul kõrv uuesti valutama ning ma pidi Eestis uuesti arsti juurde uue rohu järele minema. Enne muidugi piinlesin mitu päeva valu käes.  

Just pragu lugesin siit, et eelmise aasta kevadel oli mul samuti enne Eestisse sõitu jälle mingid imelikud kõhuvalud mille põhjust keegi ei leidnud ja mis lõpuks ise ära kadusid ning nüüd siis oli täpselt sama lugu (ainule et kõhuvalu asemel on lihtsalt väga ebamugav ja raske tunne kõhus).
Sel korral hakkasin ma paar päeva enne tagasi koju lendamist muretsema, et võib olla võib valu puudusele vaatamata tegu olla pimesoolega ja otsustasin EMO-sse minna. Tahtsin et nad üle kontrolliks, et kõik ikka OK on ja et ma siis rahuliku südamega tagasi koju saaks lennata, ilma et mul midagi poole lennu peal lõhkema hakkaks :). 
Ega ma muidugi ei kirjutakski sellest kõigest siin, kui mu EMO-s käik nii koomiliseks ja naljakaks ei oleks kujunenud. 
Pilt kuskilt internetist, aga ma ei mäleta enam kust
Nimelt käitusin ma seal haiglas justkui keegi kuskilt teiselt planeedilt. Algul ei teadnud ma et enne jutule minekut peab pileti võtma, siis ei leidnud ma seda piletimasinat sealt ootesaalist kohe ülesse. Kuna ma ei kuulu haigekassasse, siis pidin ma ühe 'välismaalastele' mõeldud ankeedi ära täitma. Selle ankeedi täitmisega läksin ma nii hasarti, et täitsin ankeedil olevad küsimused nii eesti, inglise, kui ka pooleldi soome keeles ära enne, kui taipasin, et tegu ei ole keeletestiga ja oleks aidanud ka vaid eestikeelse osa täitmisest. 

Kui medõde mu vererõhku hakkas mõõtma, siis näitas masin kahel korral vaid suuri küsimärke (sõna otseses mõttes). Kolmandal korral õnneks õnnestus ka tulemus kätte saada, aga peale kolme pumpamist ma üldse ei imestanud kui mu vererõhk natuke kõrgeks loeti, sest mulle kohe üldse ei meeldi see käevarre 'õhku täis pumpamine'. 
Ruumist lahkudes ei suutnud ma ust lahti teha, sest mingit uksekäepidet ei eksisteerinud ja õlaga rammimine tulemusi ei toonud. Medõde vaatas mind algul kui mingit hullu metslooma, kes läbi klaasseina põgeneda proovib ja siis osutas kulmu kergitades ukse kõrval olevale nupule. Ma muidugi sain siis aru, et uks avaneb nupule vajutades, aga kuna eeldasin, et uks avaneb palju kiiremini, siis suutsin ma lahkudes veel ka poole kehaga vastu ust kõndida. 
Ankeedis selle kohta küll mingit küsimust ei olnud, aga  medõele võisin ma küll mulje jätta nagu ma oleks natuke pilves olnud. 

Õnneks arstikabineti ukse taga oskasin ma täitsa inimlikult käituda ja seega kaasootajate tähelepanu ei köitnud. 
See aga ei tähendanud, et selleks päevaks oli endalehäbitegemisenorm juba täis saanud. Ei kus sa sellega. Kohe kui ma arstikabinetti olin sisenenud ja arst mul palunud oma mantli nagisse riputada, marssisin mina kindla sammuga voodi kõrval oleva tilguti statiivi juurde ja riputasin oma mantli statiivi konksu otsa!!! No ausalt see nägi täiesti seda moodi välja nagu üks riidenagi.
Ma ainult silmanurgast nägin kuidas arst ja medõde teineteisele otsa vaatasid ja siis mõlemad hüüdsid, et ei ärge sinna riputage vaid ikka nagisse! 

Noor arst vist isegi t i b a k e n e muigas, kui ma ise naerma hakkasin ja oma käitumist kommenteerisin, aga mul on tunne, et neil vist ei ole lubatud mingeid emotsioone näidata. Minu kogemuste põhjal (mida mul jah tõesti ei ole palju) räägivad arstid visiidi ajal (ka lastega) nii ametlikult ja tundetult et justkui oleks tegu robotitega. No aga see selleks, arst oli tegelikult tore ja ma üldse ei taha kritiseerida, lihtsalt ma olen harjunud, et arstid oma patsientidega palju personaalsemalt ja soojemalt suhtlevad ja ka tihti nalja viskavad. 

Sellega õnneks mu visiit haiglasse lõppes. Mingit viga ei leitud, kuigi öeldi, et kui hullemaks läheb, siis pean kindlasti tagasi tulema. Ütleks, et ooteaeg oli enam vähem sama pikk kui Inglismaa EMO-s oleks olnud (natuke üle 3 tunni).  Ma küll loodan, et ma seda sama teed enam Eestis olles ette ei pea võtma, aga kui peaks, siis vähemalt nüüd ma tean kuidas uksi avada ning kuhu oma riideid riputada :)

Muideks, ma panin tähele, et pea kõik patsiendid seal olid venelased. Ma vahepal juba hakkasin mõtlema, et kas tegu on mingi vene osakonnaga või mis värk on. Kahe tunni jooksul käis sealt läbi mingi 15 venelast ja alles hiljem nägin kahte eestlast ja kolme ameeriklast. 

Siinkohas tahan ma ka tänada seda anonüümset blogilugejat, kes mu küsimusele kus Tallinnas saab tasulisi vereproove teha soovitas SYNLAB-i. 
Mul nimelt oli soov teada saada oma D-vitamiini ja magneesiumi ning kaltsiumi taset ning kuna meil arsti juures neid teste niisama küsimise peale ei tehta (peab mingi probleem olema) ning ma ei tahtnud erakliinikus suuri summasi testide eest maksta, siis mõtlesin, et võib olla õnnestuks Eestis need testid ära teha. Käisingi SYNLAB-is, maksin vist 14 või 17 eurot ja sain tulemused juba järgmisel päeval kätte. 
Ma küll teadsin seda ennegi, aga võin nüüd taas uhkelt kuulutada, et kuigi ma ei ole üle 10-ne aasta üldse piimatooteid tarbinud, ega ühtegi kaltsumi tabletti söönud, siis on mu kaltsiumi tase täiesti normis. Seda on ka mu enda arst aastaid tagasi öelnud, aga ma lihtsalt tahtsin kontrollida, et ega asi aastatega muutunud ei ole. Nii et piimatooted kohe kindlasti ei ole ainuke allikas kust keha kaltsiumit saab. 

Ok, nii palju siis terviseteemadel.

Kuna see postitus on nagunii juba pikaks veninud, siis kassikohvikust ja mõnedest lasteraamatutest teen eraldi postitused. 
Greta Tallinna lennujaamas Kuninganna pildi ees

Ja sellise hunniku suhkrut tõin ma siis sel korral üle piiri. Kusjuures pea kogu see kraam on mõeldud mu siinsetele sõbrannadele. Üks ema Greta koolist on lausa hull Kalevi tumeda sokolaadi järgi (eriti nende kus kirsi, virsiku ja vaarika tükid sees on) ja tahtis, et ma talle suure hunniku kraami Eestist kaasa tooksin. 
Greta parima sõbranna vanematele maitseb väga KarlFazeri sokolaad karamelli ja soola tükkidega ning emale ka Kalevi kohvisokolaad. Selle lisaks tõin ma kogu nende perele proovida ka veel igasugu teisi Eesti sokolaade ja komme. Ning üks teine sõbranna fännab samuti Kalevi tumedat sokolaadi kirssidega.
Minu enda lemmikus on Kalevi kohvisokolaad ja Kalevi sokolaadi nööbikesed ning need Maiasmoka sokolaadis maasikad. Avec piparmünidsokolaadi nööbikesed on ka nii minu kui Greta lemmikud.  
Kuna Pete on hetkel täielikult suhkruvaba, siis temale ei toonud me sel korral mitte midagi magusat. Kogu kraam läks peamiselt kingitusteks teistele. 
Ja vaadake kui armsa padja Greta endale Tallinna lennujaama suveniiripoest ostis. Neid oli veel ka teistsuguste piltidega, aga talle meeldis just see kiisu pilt :)

15 comments:

  1. Nüüd ma olen kindel, et nägin sind seekord kusagil, aga ma ei mäleta enam, kus - kõige tõenäolisemalt Ülemiste keskuses (Apollos?). Ma muidugi olin täiesti veendunud, et lihtsalt keegi, kes väga sinu moodi on, ei saa ju ometi sina olla :)

    ReplyDelete
  2. Ülemiste Apollos olin ma 3. aprilli õhtul umbes kuskil kella 6 ajal ja seljas oli mul tumesinine talvemantel, nii et kui sa juhtusid seal samal ajal olema, siis see olin jah mina :)

    ReplyDelete
  3. Juat, tumesinise mantliga, nii et olidki sina :)

    ReplyDelete
  4. No näed siis :) Mina ise ei pannud poes kedagi tähele, kahmasin vaid raamatuid kaenlasse ning asusin kohe raha põletama :)

    ReplyDelete
  5. Need rööpad trepil olid vist rohkem lapsevankri jaoks, ikka nii et vanker õiges asendis ja kaks ratast libisema. Sest ma ei mäleta ausat-öeldes nõuka ajal ühtegi ratastoolis inimest tänavatel. Just sellepärast, et võimatu oli liigelda.

    ReplyDelete
  6. Tead, ma naersin praegu lausa pisarateni sinu EMOS-s käigust. Nii hästi kirjutad! Vöib-olla oli sellepärast ka nii naljakas, et see tuli mulle kuidagi nii tuttav ette enda erinevatest olukordadest. Reedel käisin hambaarstil ja lihtsalt ma ei tea, kas see on närvipingest, aga tegin seal igasuguseid tobedusi nii et ise ka imestasin. Aga kuidagi köik kiskus kiiva. Iseenesest.
    Aitäh, et sellest kirjutasid, nii tore oli lugeda!

    ReplyDelete
  7. Kui Greta veel nii väike oli, et vankrit vajas, siis ma proovisin korra vankriga nendest rööbastest alla minna, aga see polnud lihtsalt võimalik. Ja kui ka oleks olnud võimalik, siis Pete ei oleks mul seda teha lasknud :)
    Seepärast mõtlengi, et kas nendel rööbastel ka mingi mõte seal on või hoitakse niisama kui ajaloolisi vaatamisväärtusi.

    ReplyDelete
  8. Selleaastane kevad on Eesti oma programmist vist välja jätnud - eile sadas Tallinnas suur ports lund maha!

    Nende ratastoolides liiklejatele (ja kärudega lapsevanematele) mõeldud rööpaid peaks ju tegelikult asendama need liftid vms, aga kuna liftid ja motoriseeritud astmed (need metallist alused, kuhu saab inimene peale sõita ja mis liiguvad) maksavad palju, siis paljudel juhtudel pannakse lihtsalt need rööpad maha ja ollakse õnnelikud. Millest on kahju, sest ma ei kujuta ette kuidas inimene ratastoolis seda kasutama peaks. Korra olen isegi näinud invalifti lukustatuna (keti ja tabaga), nii et meil on veel pikk maa minna sellel teemal.

    ReplyDelete
  9. BRIO ronge on müüa Juku Keskuses, mis asuvad Tallinnas Järvel ja Tähesajus.

    ReplyDelete
  10. Nii naljakas oli lugeda su EMOs käigust :). Oleksin vist ise ka seda konksudega asjandust nagiks pidanud. Aga paar tähelepanekut. Hapukapsast saab ju siinsetest supermarketitest osta, tavaliselt on £1.19 liitrine klaaspurk Dawtona firma,leiad nn poola asjade riiulist. Olen märganud, et linnaosades, kus ilmselt poolakate hulk on suurem, on ka nende toiduaineid supermarketites saadaval. Poolakate enda poodidest leiad kindlasti ka.
    Imestan, et ostad nii palju Kalevi maiustusi. Mu meelest on kommide ja šokolaadi kvaliteet ära rikutud taimerasvade ja glükoos-siirupi lisamisega. Kõik nende täidistega šokolaadid sisaldavad juba glükoos-siirupit ja väga vähestes kommides pole taimerasva (palmi- jms odavat rasvainet). Oleksin arvanud, et terviseteadliku inimesena Sa sellisest kraamist eemale hoiad.
    ja mis retsoran see on Solarises, kus nii uhked koogid?
    Ülle

    ReplyDelete
  11. Ülle, loe mu kommi tekst uuesti :) Sellest suurest kommi-sokolaadi hunnikust on minu-Greta omad vaid Kalevi kohvisokolaad, sokolaadinööbid, väike pakk sokolaadis maasikaid ja Avec piparmündi kommid. KOGU ülejäänud kraami tõin tuttavatele tellimuse peale või niisama kingituseks. Mina ju ei saagi suuremat osa nendest sokolaadidest üldse süüa ja vaevalt nüüd see midagi nii hullu on kui me kaks korda aasta natuke Eesti sokolaadi ja jäätist sööme :)

    Ma pean seda Dawton hapukapsast siis poest otsima hakkama. Toidupoodides, kus meie käime, ei ole üldse, või on väga väike valik Poola tooteid, aga kui ma juhtun mõnda megasuurte Tescosse minema, siis nüüd tean mida otsida. Ma korra olen hapukapsast lahtiselt ühest meie lähedal olevast Poola poest ostnud, aga ma ei ole kindel, et see pood veel alles on.

    Solarises olev restoran tuleb välja ei olegi restoran, vaid hoopis Kohvik Komeet :)

    ReplyDelete

  12. Olen ka siin rohelisi kartuleid n2inud, ometi mehega m6lemal meil selline "teadmine", et rohelised on myrgised. Guugeldasin, jah paistab, et endiselt pole soovitav, kui siis koorituna. Ju siis EU seda ei reguleeri:)

    J2i silma Pete suhkruvabadus, kuidas l2heb, mis tulemused, muutused? Kysin, kuna me juba ju yle 2a lisatud suhkruvabad.

    Nendest r00bastest olen vist isegi proovinud lapsevankriga yles-alla minna, aga minu m2letamist m00da polnud nende vahe sobiv vankrirataste vahega.

    ReplyDelete
  13. Petele ei ole magusa söömise lõpetamine midagi uut :) Ta on seda ennegi lühiajaliselt teinud (või siis kohvi joomise lõpetanud). Praegu ta lihtsalt ei söö üks kuu magusat sellepärast, et kaotada jõulude ajal juurde võetud kilod selleks ajaks kui me mai lõpus puhkusereisile läheme. Talle muidu ei tekita suhkur mingeid kaebusi, aga kuna eelmises töökohas töötades ei olnud tal võimalust päeval jõusaali minna või jooksmas käia, siis ta tahab nüüd kiiresti vormi saada. Londonis töötades jõi ta ka liiga palju kohvipoest ostetud kohvisi, seda enam, et ta sai neid osaliselt tasuta.
    Täna aga alustas ta juba uues töökohas ja seal saab ta uuesti lõunapausi ajal trennima minna, nii et puhkuse algusega lõppeb ka magusakeeld :)

    ReplyDelete
  14. rohelisest rääkides, siis Eestis on ikka pea sama suur valik rohelist ja värskeid vilju, nagu selle viidatud postituse fotodelgi. Näiteks Rimis on bataadid, brokkoli, lillkapsas, suvikõrvits, igasugu muud kõrvitsad, avokaadod, peedid, porgandid, kapsalisi mitut sorti, hiljuti nägin ka suuri kilekotitäisi lehtkapsast, tomatid, kurgid, sibulad, küüslaugud, spargel, mais, baklažaan. hapukapsas, hapukurk..ei tule kõik meeldegi...lisaks kõikvõimalikud rohelise salati kooslused-segud kilekotikestes või plastkarpides..puuviljadest rääkimata...ube jah saab külmutatuna, ei ole värskeid näinud, v.a suvel.
    ei ütleks, et valik väike.

    ReplyDelete
  15. Mina pidasin slimas just neid eraldi piltidel olevaid ROHELISI asju. Seda mahekastis olevat kraami on muidugi igas poes ka Eestis vabalt saada :)
    Ma tunnen Eestis olles alati just suurt puudust mitmekesisemast rohelisest kraamist. Peamiselt lõppeb asi ikka kas brokkoli lillkapsaga või siis tomati-kurgi või hapukapsaga, olenevalt mis mingi toidu juurde sobib. Samas kui meil oleks sellele valikule veel 10 erinevat varianti lisaks mis enam vähem iga toidu juurde sobiksid. Ehk siis julgen väita küll, et valik on suurem ja imestan, et huvitav miks see nii on?

    ReplyDelete