Friday, 31 March 2017

BON APPETIT

Hetkel blogivad paljud sellest mida nad söövad või ei söö (Eesti blogisid silmas pidades). Mul oli plaan üks enam-vähem selle teemaga haakuv postitus juba veebruaris valmis kirjutada, aga aeg jooksis käest ja nii need pildid jäidki mustandikausta teksti lisamist ja blogisse postitamist ootama. 

Ma tegelikult ise teen seda harva, et kirjutan samadel teemadel kui teised, sest mida rohkem ma Eesti blogisi loen, seda rohkem ma märkan, et meie elu ja olu siin Inglismaal on ikka nii teistsugune, kui Eestis. Ja seda pea igas vallas. 
Ma olen kohati isegi teiste blogide kommenteerimise lõpetanud, sest no ei ole midagi kaasa rääkida nendel teemadel. Mõtetu ka hakata teiste blogide all siis heietama kuidas meil nende asjadega siin pool sood lood on. 
Kui tegu on ikka täiesti teise elukeskkonnaga kus ma ise igapäevaselt ei ela, siis kohati tundub, et ega mul ei olegi õigust midagi kosta. Ja ega ei peagi ju. Saab täitsa ka ilma, kuigi mõnikord ikka tahaks :)

See postitus sai alguse sellest, et alates veebruarist alustasime me taas mahekasti koju tellimisega ja ma olen järjekordselt nendest mahekastidest nii vaimustuses, et tahtsin seda vaimustust ka siin blogis kajastada. 

Ma olen meie mahekastist oma blogis läbi aastate ka varem kirjutanud. Meil käibki selle kasti tellimine hooajaliselt ja hooti. Kui ma ei eksi, siis rohkem tellime talvel ja suvekuudeks lõpetame üldse ära. Kuna me vahepeal kolisime ja kõik need ehitustööd sinna otsa, siis loomulikult ei olnud mõtet mingit juurikakasti siia koju tellida, kui vahepeal puudus meil isegi köök kus kokata. Jaanuari alguses hakkasin ma sellest kastist aga jälle suurt puudust tundma ja nii saigi tellimus uuesti sisse pandud.

Eks firma ise ka meelitas mind aegaajalt telefonikõnedega, ja kuna nad suutsid seda teha väga delikaatselt ja mitte üldse pealetükkivalt, siis saigi otsus langetatud. Sain veel ka lisaks sellise pakkumise, et esimene ja neljas kast on poole hinnaga ning kuni veebruari lõpuni saan veel iga tellitud kastiga kaasa mingi väikese kingituse-üllatuse.

Kast tuuakse meile ukse taha iga nädal samal päeval ja päev määratakse sulle selle järgi kus piirkonnas sa elad. Kõikidele enam vähem sama piirkonna inimestele toimetatakse kast koju ühel ja samal päeval ja seda sellepärast, et kaubik ei peaks iga päev tegema asjata pikki sõite erinevate klientide vahel kes kõik eri piirkondades elavad.  Meie juurde tuleb ta neljapäeviti juba enne kella 7-t hommikul. Jätab kasti ukse taha ja sõidab järgmise kliendi juurde.
Need kastid on kõik taaskasutavad. Ma panen vana tühja kasti ukse taha autojuhule valmis ja autojuht siis hommikul kui mulle uue täis kasti toob võtab selle sealt kaasa. 

Neid mahekaste saab igasuguse sisu ja suurusega tellida. Puu- ja juurvilja kastidele lisaks tehakse ka liha ja kala kaste ja müüakse igasugu muid toidu ja ka majapidamistarbeid. 
Meie tellime kõige suurema puu- ja juurvilja kasti. Kasti eest maksame kokku £28.75 (kasti sisu £27.50 ja kohale toomine £1.25). See teeb UMBES sama välja kui poest samu asju osta. Meil on suuremates toidupoodides vägagi suur mahekauba valik ja hinna poolest vaid natuke kallim kui tavaline kaup (vahel isegi odavam).

Juhtus nii et just minu sünnipäeval, mis sel aastal langes neljapäeva peale, pandi kasti tasuta kaasa üks tahvel tumedat sokolaadi, mis ka mulle söömiseks sobis. Mul oli selle üle nii hea meel, et ma helistasin neile ja tänasin neid selle 'kingi' eest. No et lihtsalt nii juhtus, sest ega nemad ei teadnud, et mul sünnipäev oli ja tänasin ka selle eest, et nad sedasi uusi ja huvitavaid tooteid tutvustavad. Ma ise ei olnud sellest sokolaadi margist enne midagi kuulnud aga tänu sellele kingitusele tellisin ma järgmisse kasti juba ise seda sokolaadi lisaks.

Teisel nädalal oli kingiks purgike mahe maitseainet, kolmandal purk purustatud tomateid, siis veel väike pakike popcorne, purk moosi ja pakike kuivatatud viigimaru ning pakk india pähkli piima (see oli ainuke kink mis meie majas kasutust ei leidnud).
Panen siia mõned pildid kasti sisust erinevatel nädalatel
Siin ma tellisin seda sokolaadi juba ise juurde. Kingiks oli purk purustatud tomateid.



Ma tavaliselt ostan kasti sisule siiski veel ka nädala jooksul juurikaid ja puuvilju lisaks, sest sellest kastist jääb meile nädalaks väheks. Mõni asi jääb küll seisma ka natuke pikemaks ajaks kui vaid nädal (näiteks üks nendest suurtest kaalikatest. Pildil oleva kõrvitsalise sõime ka alles paar nädalat tagasi ära, ehk siis alles märtsis), aga need on sel juhul siis ka sellised asjad mis kestavadki kauem kui vaid nädala

Rohelist sööme me peaaegu iga toidu juurde. Minu jaoks peab taldrikul olev toitu olema värviline ja kui see seda ei ole, siis mul on kuidagi ebamugav ja vale tunne seda toitu süüa. On tunne, nagu midagi puuduks. Õnneks on meil poes aastaringselt saada igasugu lehelisi ja muid maitsvaid juurikaid, sest vaid porgandist, kurgist, tomatist ja salatipeast me ära ei elaks. 
Siit mõne näited 'heinast' mida me sööme nendele lisaks mis kasti sisu piltidelt juba näha on. Need siis sellised asjad mida eelnevalt keetma või aurutama peab ja meil siin Inglismaal on selliseid rohelisi 'lehti' kümneid eri sorte. 




Kõige tavalisem ja kõige tihedamini sööme me brokolit ,
prantsuse ube
ja lamedaid ube (ma ei tea mis nimega neid Eestis kutsutakse)
 
sügisel, talvel ja kevadel ka Brüsseli kapsaid

Tooreid juurikaid või salatilisi sööme alati ilma igasuguste lisanditeta. Hapukoor ei kuulu brittide menüüsse nagunii ja meie ei lisa ka salatile kunagi õli või äädikat. Me isegi ei sega kodus kunagi salati asju omavahel kokku, vaid lõigume kõik tooraianed lihtsalt eraldi taldrikule. Meile meeldib süües tunda iga asja oma maitset.
Külmutatud köögiviljadest kasutme toidutegemisel vaid herneid. 

Peedid röstimist ootamas
Selline me külmutuskapp küll iga päev välja ei näe, aga siis küll, kui mahekasti ja poes käimise päev ühte jooksevad. 
Tegelikult juhtusin ma selle pildi tegema just enne seda kui meile Eestist külalised tuli ja seega on külmikus toitu natuke rohkem kui tavaliselt. Näiteks ühe paki viinamarjade asemel kaks, kaks mahlapudelit (mahla ostan ma väga harva ja annan siis Gretale vaid mõnel hommikul võileva kõrvale juua) ja suur tükk juustu (tavaliselt ostan vaid neid väikeseid punaseid eraldi pakitud juustutükke mis pildil sidruni kõrval on, sest meil ei söö kodus peale Greta keegi juustu. Mina ei saa süüa ja Pete ei hooli tavalisest juustust).

Toidu kõrvale joome meie vaid vett. Pete joob tihti mullivett, aga toidu kõrvale ei joo ta midagi, kui joob, siis vaid väljas söömas käies ja siis ka tavaliselt mullivett. 

Piima meie peres ei jooda üldse. Piima pannakse vaid hommikuhelveste peale ja Greta teeb endale mõnikord kakaod (O'boy pulbrist mida ma Eestist kaas olen ostnud). Inglismaal ei ole minu teada üldse kombeks piima juua, veel vähem toidu kõrvale. Piima pannakse selle eest tee peale, aga Pete joob tihti teed ilma piimata (ta joob piimaga vaid seda kõige tavalisemat teed). Mahla ja smootisid joome samuti vähe ja kui, siis vaid hommikuti. 

Leiba sööme vaid suppide juurde ja seda ka mitte alati. Tavaliselt hoiame leiba sügavkülmas ja võtame sealt viilu haaval vastavalt vajadusele. Kuna meil kodus sööb võileibu vaid Greta ja kindlasti mitte iga päev, vaid pigem paar korda nädalas, siis meile sobib kõige paremini just selline süsteem. Mina söön ka hommikuti tihti võileiba, aga kuna minu leib on gluteeni vaba ja mina ei jõua samuti tervet pakki leiba nädalaga ära süüa, siis hoian ka mina oma leiba sügavkülmas ja võtan sealt seda siis viilude viisi kui isu peale tuleb. 
Need pildid  tegi mu ema kui ta meil külas oli eelmise aasta sügisel. Pildid ei anna küll päris õiget ülevaadet meie iganädalasest ostukärust, sest ostsime sel päeval rohkem sellist toidukraami mis mu emale siin olles süüa meeldib ja mida Eestis saada ei ole. Kuna pildid sobivad hästi postituse teema juurde, siis mõtlesin siiski need siia lisada. 
Suhkruga on lood sellised, et suhkrut ei lisa me ise ühelegi toidule. Kui mõnikord harva küpsetamegi midagi, siis loomulikult ikka kasutame suhkrut ka, aga kui aus olla, siis ma ei mäletagi millal ma viimati midagi magusat ahju pistsin.
Seda siis sellepärast, et Pete ei taha 'saia' süüa, talle küll maitsevad koogid ja värgid, aga ta parema meelega ei söö neid. Gretale ei sobi enamus asju muna pärast ja need paar asja milles muna ei ole, ta küll sööb, aga selle võrra vähe, et tegemine vaid tema pärast ei tasu ennast ära. Ma parem ostan talle poest pontsikuid või koogikesi. No ja mina peaksin oma allergiate pärast siis endale hoopis eraldi koogi küpsetama hakkama, aga pärast olen siis ka sunnitud selle koogi üksinda ära sööma ja ma pigem väldin seda. Seda enam, et ma suurema osa ajast väldin suhkrut täielikult.

Nii et pruun suhkur on meil küll kodus täitsa olemas, aga seda vaid külaliste tarvis, kes kas siis teed või kohvi suhkruga eelistavad juua. 

Kokkuvõttes võin öelda, et meie peres on tervislik toitumine väga tähtsal kohal, aga kuna meile maitsebki tervislik toit, siis mingeid suuri pingutusi selle nimel meil teha pole olnud vaja. Greta küll kõiki neid heinalisi ei söö mida meie sööme ja mõne asja peale kirtsutab vahel ka nina, aga ka tema sööb tervislikult ning on juurikatega igati sõber. Ta armastab söömist liiga palju, et toiduga pirtsutada :) 

Lisan siia ka Greta kooli talve menüü, kuna see sobib hästi selle postituse alla. 
Siit üks (kasutan ühte väga vana pilti kuna hetkel värskemat ei ole) näide sellest kuidas me neid rohelisi lehti sööme.
Kõik juurikalised (peedid, pastinaagid, kõrvitsalised, maguskartul, porgand vahel ka paprikad) lähevad ahju röstimiseks. Tulemus super maitsev, eriti veel kui tegu on gaasiahjuga. Nii rösti kartulid kui ka juurikad tulevad sellised pealt karvased ja natuke krõbedad, aga seest mahlakad.
 Sellelt vanalt pildilt on lõpp tulemus näha

Siit üks väike video ka

8 comments:

  1. Väga huvitav! Mõnusalt palju aedvilja. Tahaks mõnda toitu näha, mida sa neist valmistad, tee neist ka pilti. Nt see lehtkapsas või värviline peet.

    ReplyDelete
  2. Oooo...põnev-põnev :)

    Minule teadaolevalt on ka Eestis sarnase kasti tellimisvõimalus, isegi hind vist on umbes sarnane. Küll aga pole ma kindel, kas kõik tooted on seal mahetooted või on osa lihtsalt kohaliku põllumajanduse toodang, mitte välismaine. Aedvilja on teil tõesti seal mõnusalt palju ja ilus on ka teine. Kas teie mahetoodang on kohalik või ka sisse toodud? On ju teie kliima seal soojem ja küllap lubab aiasaadusi kasvatada pikemalt ja suuremas variatsioonis kui meil siin...

    Need lehtkapsalised on ka väga huvitavad! Eestis kunagi olen turul näinud, aga poes pea mitte kunagi, kahjuks.

    ReplyDelete
  3. Olen alati mõelnud, et miks Eestis nii vähe lehtkapsalisi ja muid rohelisi lehti tarvitatakse. Ameerikas on need suhteliselt populaarsed tervisliku toiduna. Kui lapsega arsti juures käia, siis arst ikka alati küsib, milliseid rohelisi köögivilju te tarbite.

    ReplyDelete
  4. Ritsik, ma lisasin postitusse natuke pilte veel juurde ja seletuse mida me punapeediga teeme. Põhiliselt vaid röstimegi, sest nii on kõige kergem ja kiirem. Vahel harva riivin peeti ühe punasekapsa toidu sisse, aga kuna ma seda toitu väga tihti ei tee, siis peamiselt läheb peeti ikka vaid ahju.

    Rohelisi lehti aurutame või keedame natuke vees ja siis lihtsalt lisame toidu kõrvale. Mitte mingit huvitavat toitu nendest ei tee, neid tavaliselt süüaksegi lihtsalt toidu kõrvale.
    Kuna me tuleme juba kahe päeva pärast Eestisse, siis toidu pilte mul sulle siia lisada ei ole, aga ühes mu vanas blogipostituses on paar toidupilti täitsa olemas http://knightscastle-alice.blogspot.co.uk/2013/03/soogist-veel.html
    Nendest toitudest teeme me väga tihti just seda kõige esimest toitu ja kana-seene risottot (meie kõigi suur lemmik). Teised tunduvad niisama toidud olema kus söök on lihtsalt pannile visatud (välja arvatud see viimane brokoli nuudli-pähkli roog mida me pole mitu aastat enam teinud).

    Jah, Eestis pakub näiteks Öko sahver mahekasti, aga arvata võib et neid pakkujaid on ehk teisigi, kuigi valik on võrreldes meiega väiksem. Meie mahekasti sisu on nii palju kui võimalik kohalik ja kindlate farmerite põllumaadelt. Banaanid ja eksootilised puuviljad tuuakse muidugi kaugemalt sisse, aga ka sel juhul on need farmerid firmale teatud ja tuntud ja nendega tehakse näost näkku koostööd. Kastis on tavaliselt ka väikesed sildikesed mis seletavad kust sel korral midagi pärit on või miks sel korral salatilehed porised on, või seletab, et mingi asja kollane värv ei tähenda et asi on halvaks läinud, vaid tegu ongi sellise sordiga jne. Need tekstid on alati hästi humoorikalt kirjutatud :) Tihti pannakse ka kasti retsepte mida kastis olevate asjadega kokkata saaks.

    MIna olen seda ka Eestis käies imestanud, et miks poodide teil näiteks kas või neid oalisi nii vähe, kui üldse, müügil on. Need ju midagi nii tavalist ja kasvavad hästi ka Eesti kliimas. Ma saan aru, et turult ehk leiaks, aga kõik ei saa ju turule alati minna. Ma tunnen Eestis olles just nendest rohelistest asjadest toiduvalmistamise juures kõige rohkem puudust.

    ReplyDelete
  5. Lähen kohe seda toidupostitust lugema! Selle rohelise lehtkapsa lehti vist tuleb põhimõtteliselt vaid kuuma veega ehmatada?, sest teie piltide peal on ta selline ilus ja... krõmps? ent ma kujutan ette, et vähegi pikaajalise keetmise puhul kaotab ta oma head omadused ja vitamiinid. Ja vajub ära lössi ka.

    Ubadest oskan Eesti puhul vaid seda öelda, et nt põldoad müüakse Eesti puhul suuremas koguses välismaale - eelmine aasta oli selle kohta isegi artikkel, et eestimaist uba lihtsalt pole, et kasvõi kodust soolauba teha, sest kõik müüakse mujale ära enne kui tavainimene üldse turulegi jõuab.

    ReplyDelete
  6. Jah nendele rohelistele lehtedele aitab kui vaid natuke keeta. Päris krõpsuks ei jää, aga just selline paras pehme ja krõpsu vahepealne :)
    Kui aus olla siis ma ei ole siin põldubasid kordagi söönud , sest need ei ole siin populaarsed. Mõnes poes on küll neid väikestes kogustes müügil nii et ju siis keegi ikka ostab ka (pean siis silmas koos kaunadega). Kuivatatul kujul, ma kujutan ette, on nad poes täitsa olemas, aga rahvas eelistab pigem kidney beans, musti-valgeid ube ja mingeid väikeseid ümaraid mille nimi mulle praegu meelde ei tule.

    ReplyDelete
  7. Kusjuures mina hakkasin sinu nende samade toidupiltide järgi ka ise kodus süüa tegema ehk et kastmeid vms asju ma praktiliselt ei teegi maale kolides ning juurikaid teen enamjaolt ahjus röstides/küpsetades ja panen taldrikule samamoodi, eraldi :D Mulle ka väga meeldib maitseid eraldi tunda!

    ReplyDelete
  8. Kris, nii tore seda kuulda :)

    Ma teen väikese täpsustuse-me ei tee küll ühelegi toidule jahu või koorekastmeid lisaks, aga kui ma teen mingit toitu, näiteks kana köögiviljadega, siis kui ma kana ja köögiviljad olen pannile 'hauduma' pannud, siis mingil ajal lisan ma sinna ka natuke vett. Kui toit valmis on saanud, siis on see lisatud vesi muutunud maitsvaks vedelikuks mida ma siis pannilt ka taldrikul olevale riisile või kartulile peale tõstan. Ehk siis see on justkui kaste, aga tooraine omas mahlast moodustunud kaste.
    Rösti kartulite-juurikate ja liha juurde käib tegelikult ka eraldi veel gravy (ehk siis kaste). Mina seda ei söö, aga vahel kui meeles on siis Pete ikka ostab seda koju ja kindlasti siis kui külalised tulevad :)

    Röstitud juurikad segame me tegelikult juba pannil ära, sest neid peab küpsemise käigus segama. Taldrikule paneme ka segamini, tooreid asju (kurk, porgand, salatilehed tomat jne) ainult ei sega omavahel kokku.

    ReplyDelete