Thursday, 5 January 2017

SUGUVÕSA JÕULUPIDU 2016

Ma hoiatan kohe alguses ära, et selles postituses on HÄSTI palju fotosid, mis enamustele lugejatele igavad võivad tunduda. Kuna tegu on siiski eelkõige meie pereblogiga, mida vaatavad ka meie teised perekonna tuttavad nii siin UK-s, kui ka Eestis ja kes ka isiklikult meie siinset suguvõsa tunnevad, siis see postitus ja need pildid ongi eelkõige mõeldud neile ja loomulikult meile endile. 

Peale Pete vanematega veedetud jõulupäeva oli meil üks päeva vahet, et ettevalmistusi teha järgmiseks, nüüd juba veelgi suuremaks, jõulupeoks. 
Nimelt olid 27-ndal detsembril külla tulemas (peaaegu) kõik meie Pete poolsed sugulased. Kokku siis 19 inimest. Algul oli tulijaid 14, aga päev enne pidu saime teada, et Pete onutütar saab ka oma perega tulla nii et 2 täiskasvanut ja 3 last lisaks.

Ega midagi muud suurt ei olnudki teha või ettevalmistada, kui vaid toidupoest toidukraami juurde ostmas käia. Nii suurele hulgale inimetele me ei plaaninud peale ahjukartulite ja vorstikeste midagi sooja pakkuda, ehk siis lauale sai pandud erinevaid salateid, lihalõike, kala, juustu ja igasugu magusat kraami. Leppisime eelnevalt inimestega kokku, et igaüks toob endaga natuke midagi söödavat kaasa ja seega külaliste tulekuga mingit eelnevat suurt tööd või stressi polnud. Ma enam ei mäletagi, aga mina vist küpsetasin ka õhtu enne pidu paar plaaditäit piparkooke ja tegin kartulisalatit ning peo hommikul tegin need jõulukoogid.

Greta aitas mulle peopäeva hommikul tomati päkapikke teha ja juustupärjale olive kaunistuseks peale panna (pildil on oliivid veel panemata).

Elutoast eemaldasime vaiba, et keegi külalistest vaiba ääre taha ei komistaks või vaibal ei libiseks. Nimelt on me põranda üsna libedada ja kuna me pole veel oma elutuba kujundada jõudnud (peamiselt ka rahapuuduse tõttu), siis puudub ka korralik põrandavaip. Libedad põranda ja vaibad aga loomulikult ei ole just kõige paremad sõbrad majas ringi tormavate ja möllavate lastega, seega rullisime vaiba kokku ja peitsime ära.
Etteruttavalt võin öelda, et õnneks õhtu jooksul keegi esmaabi ei vajanud, kuigi üks laps kukkus trepist alla (oli seda teinud ka just enne meie juurde tulekut kodus, seega viga vist polnud meie trepis) ja teine laps jooksis peaga vastu seina (nurka). Õnneks sel korral nii ei juhtunud nagu viimasel korral, kui ta TÄPSELT samamoodi peaga vastu seina jooksis, pea lõhki lõi ja kiirabiga haiglasse õmblusele toimetati. Õnneks sel korral läks kõik õnneks, seinu verega ei määritud ja kõik lapsed ning täiskasvanud olid koju minnes ühes tükis. 

Muideks üks tuttav vanem härra, kes meil ka enne jõule oma naisega kohvil käis, libises samuti trepil, kaotas tasakaalu ning kukkus suure prõntsuga põrandale. Ma õnneks ise oma silmaga seda ei näinud, aga Pete nägi ja tal pärast süda värises veel pikalt suurest shokist. Õnneks mees oli oma eale vaatamata väga heas vormis (mängib aktiivselt tennist, ise mingi 70-ne aastane) ja seega midagi hullu temaga ei juhtunud. Lihtsalt suur šokk just eelkõige meile endile. 
Nii et jah, kuna me rohkem selliseid juhtumeid ei soovinud kogeda, siis otsustasime igaks juhuks elutoa vaiba likvideerida.

Teises toas tõstsime samuti mööblit natuke ringi. Kuna me ei ole ikka veel suutnud välja valida millist väikest sohvat kööki osta, siis vedasime peo ajaks Greta toast tema sohvavoodi alla, et kõigil inimestel õhtu jooksul ikka kuskil istuda oleks.
Lugesin jõulude ajal ühte blogi kus oli juttu hilinemisest. Ma ei hakka siin mainima kelle blogiga tegu oli, aga blogi kommentaaridest oli näha, et mõned inimesed võtavad õigel ajal kohal olekut ja hilinemist ikka üsna karmi rangusega. Mõne jaoks oli isegi 5 minutit hilinemist juba vaat et kuritegu ja teise inimese aja raiskamine. Tuli välja, et mõned lugejad isegi lähevad kokkusaamisele vaat et 30 minutit varem kohale, et jumala eest mitte hiljaks jääda. 

Ma ei ütle, et ma nüüd hilinemist pooldaks, aga ma kohe kindlasti ei järgi kella nii pingsalt, kui mul kellegiga kokkusaamine on määratud. Ok, välja arvatud siis lapse kooli viimine, sest kui sa kella 9-ks kohal ei ole, siis pannakse värav kinni ja lapse nimi läheb automaatselt musta nimekirja. Selline hilinemine ei oleks lapse suhtes aus, sest ega tema ise autoga kooli ju ei sõida. Samas, kui liikluses peakski mingi enneolematu ummik olema, või ilmaolude sunnil suurem osa lapsi kooli hiljaks jääb, siis sellistel kordadel kellegi nimi hilinejate nimekirja ei lähe. Eks see ju olene ka kus keegi elab, aga ütleme, et siin Londoni lähistel ei tea kunagi ette kuidas ühistransport liigub või millisteks teeolud saavad olema, kui just jala kuhugi kohtingule minek ei ole. Loomulikult tuleb alati mingi varuajaga minna, aga mina isiklikult küll kellegi peale pahaseks ei saa kui nad kohtingule hiljaks jäävad. Pean silmas siis rohkem selliseid sõprade ja tuttavatega kokkusaamisi. Kui ma ikka kedagi näha tahan, siis tulgu või tund hiljem, ma ootan ilusti ära. Ja kui mul seda tundi ei peaks olema, siis ma nii ka ütlen ja proovin uue kohtingu määrata. 

Kui me oleme inimesed külla kutsunud, siis mulle just meeldib kui nad natuke hilinevad ja täpselt õigeks ajaks ukse taha ei ilmu. Pigem mulle on just natuke rohkem vastukarva kui keegi kutsutust varem kohale peaks jõudma, aga samas ma mingil juhul ka ei tahaks, et külalised siis kuskil õues peaks aega parajaks tegema.

Mõtlesin seda hilinemise asja just meie jõulupeoga seoses ja  olin õnnelik, et kõik inimesed me ukse taha samal ajal ei ilmunud. Kõik tulid just sobivate vahedega, et oli aega eelmised külalised läbi musitada, paar sõna vahetada ja joogiklaasid kätte anda ning alles siis järgmise uksekella peale ust avama minna. 






Lapsed kadusid üsna varsti ülemisele korrusele. Kokku oli 6+1 last (üks on juba 15 aastane seega ma teda laste hulka enam otseselt ei arvesta). Kokku 4 poissi ja 2 tüdrukut. Nii tore, et Pete vanematel on just kui kaks gruppi lapselapsi. Ühe grupi lapsed on juba tänaseks kõik sellised noored 20-sed (4 tüdrukut ja 3 poissi) ja teine grupp lapsi siis sellised Greta vanused. Nii et toredaid koos möllamise mälestusi kõigile. 


Kui kõik kohale olid jõudnud hakkasime sööma


Meie peres on kombeks saanud, et Pete võtab kodus peetavate pidude ja söömingute puhul alati enda kanda toidu valmistamise ja serveerimise ning mina peale pidu kogu kupatuse ära koristamise. Kui me just magustoitu poest ei osta, siis magustoidu eest hoolitsen ka rohkem mina. Kas siis meisterdan või küpsetan midagi.
Me mõlemad oleme selle tööjaotusega väga rahul. Me tihti naerame, et kui keegi külalistest peaks 5 min peale lahkumist veel korraks tagasi tulema, siis oleks meil juba koduriided seljas ja suur koristustöö käimas. Meile lihtsalt meeldib, kui kõik asjad saavad kohe ära koristatud ja meil ka aega korraks veel maha istuda ning natuke telekat vaadata (ka näiteks keskööl) ja mitte koristamist järgmise päeva peale jätta. No mõnikord tuleb ka seda ette, aga üldiselt harva.





















Kuna peale sööki läks laste poolt tekitatav lärm ja maja peal ringi jooksmine liiga suureks, siis kupatasime lapsed meie uude telekatuppa uue sohva peale lastefilmi vaatama.

Mäletan, et ühe mu sohvaostu dialemma postituse peale imestas üks lugeja, et miks meil, kolmeliikmelisel perekonnal, üldse neid sohvasid nii palju vaja läheb. Et ühest, äärmisel juhul kahest, ju täitsa piisaks. 
Ma arvan, et sellest postitusest on hästi näha, et kahest sohvast meie pere elustiili juures kohe kindlasti ei piisaks :)

Tänu filmile püsisid lapsed ilusti üsna pikka aega 'omas' toas ja just siis, kui oli aeg magusat sööma hakata, lõppes ka nende film.
Sel ajal kui lapsed filmi vaatasid mängisime meie seltskonnamänge. Ikka neid klassikalisi Charades, Who Am I, 10 clues jne. Pete oli ka ühe viktoriini eelmisel õhtul kokku pannud, aga nagu peopäeval välja tuli, siis ainult küsimused :) Vastused jättis kirjutamata. Nii tema moodi :) :) Õnneks olid kõik vastused ilusti internetis endiselt olemas ja seega ei osutunud vastuste puudumine eriliseks probleemiks.
Charades-t mängimas










Who Am I

Nagu ma mainisin, siis üsna kohe kui magustoidud said lauale pandud, lõppes lastel ka film.

Ma tegin ettepaneku, et lapsed laseme laua lähedale alles siis, kui nad on lasknud ühe grupipildi ära teha. Tahtsin ikka sel aastal ka lastest grupipilti teha, et hiljem oleks hea võrrelda kuidas nad iga aastaga aina suuremaks kasvavad.

Eelmise aasta jõulugrupipilt on SELLES postituses ja 2013 aasta oma SIIN.


Mul õnnestus ennast ka ikka korraks kaamera teisele poole saada, sest muidu pärast pilte vaadates jääb mulje nagu mind ei olekski peol olnud.
No ja otseloomulikud mis jõulupeod need on kui ei laulda jõululaule (Christmas carols). Pete oli kõigile lauluraamatud eelnevalt välja trükkinud. Greta, suur laululind, oli igati omas elemendis. 



Ma loodan, et need videod mängivad OK (mu arvutist millegipärast jäävad iga natukese aja tagant seisma, aga mobiilis vaadatuna mängivad hästi). Kvaliteet on vähese valguse tõttu väga vilets nii et kindlasti kruttige kvaliteeti rattast kõrgemale.







Kuusealune oli taas kingitusi täis. Nagu mingi võlupuu- ühed kingid saavad otsa, aga järgisel päeval juba uued asemel. Kingitusi me enne avada ei saanud kui Pete onu tütrepere oli ära koju läinud. Me nendega tavaliselt laste kingitusi ei vaheta (teeme seda vaid Pete õdede ja vennaga) ja kuna me saime nende tulekust alles päev enne pidu teada, siis meil polnud võimalust nende lastele kinki minna ostma. Sellepärast ei olnud õiglane kingitusi välja jagama hakata laste ees, kes kingiks midagi poleks saanud. 
Aga ega need kingitused avamata jäänud :)








Pete vend astus vabatahtlikult kingijagaja rolli. Kui ma talt naljatades küsisin, et ega ta juhuslikult Pete Elf-i kostüümi selga ei taha, oli mees kohe nõus ja 5 minutit hiljem ilmus laste ette sellisena
























Kõik lapsed tänasid igat kinkijat suure kallistusega. Minu kaamera ette jäi loomulikult vaid minu laps ja ega sel ajal kui keegi sind ennast kallistab ei olegi ju võimalik pilti teha. 


Isa poegadega


Selle pildi peal otsivad kõik Jack-i väikest robot-putukat


Väikesed laulud ja klaverimängud veel enne kojuminekut ja oligi meie aasta 2016 suguvõsa jõulupidu läbi. 


Pete isa saatis meile pärast sellise sõnumi
(ma kustutasin sõnumilt mõned isiklikumad nimed ära)

Mina igal juhul ootan pikkisilmi juba järgmist jõulupidu sugulastega :)

6 comments:

  1. Teil on väga tore pere :)
    Väga meeldiv, et on teie pere tegemisi jälgida!

    ReplyDelete
  2. Kui ilusad pildid, kui tore pidu. Sa oled õnnega koos, et sul on kodust kaugel selline suur ja ühtehoidev pere. Mul on tunne, et Eestis kipuvad sellised sugulastevahelised kokkusaamised aina harvemaks jääma ja sellest on kole kahju.
    Mis puutub hilinemistesse, siis mina olen ka selline ettepoole ebatäpne :). Ma lähen igale poole pigem varem kui hiljem, eriti mis puutub teemasse reisimine. Aga ka kokkusaamistel püüan võimalikult täpne olla. Liiga vara kohal olla mulle ka ei meeldi, nt külla minnes. Mul on üks tuttav, kes tuleb alati pool tundi enne õiget aega ja see ajab närvi. Ma ei tea, kas täpsus on eestlastele üldiselt omane. Kui mu tütar Pariisis elas, siis ta prantslastest sõbrad ütlesid talle alati: ära ole nii eestlane, ole rohkem prantslane.
    Pilte vaadates jäi silma, kui ilusad suured ruumid teie majas on. Nii palju kui ma nii filmides kui ise külas käies näinud olen, on inglise toad ikka üsna pisukesed.

    ReplyDelete
  3. Mulle on jäänud jah selline mulje, et eestlastele on täpsus väga oluline ning igasugusesse hilinemisesse suhtutakse väga kriitiliselt. Samas siin jälle tundub, et just suhtumise osas on asi palju rahulikum ja inimestel lastakse olla just sellised nagu nad on ilma hukkamõistmata. 5 minutise hilinemise peale küll keegi tantrumit viskama ei hakka :) Aga tegu ka teise ühiskonna ja kiirema elutempoga.
    Aga seda ma küll ei kujutaks ette kui keegi pool tundi varem kohale ilmuks. Mul poleks siis vist veel isegi normaalseid riideid seljas ja juuksed oleks ka kammimata :)

    MIs aga puutub tubadesse ja nende suurustesse, siis eks neid maju ole siin ju nii palju erinevaid. Kuna klasside vahe on alati väga suur olnud, siis eks ikka vaesemate majad väiksemad ja rikkamate majad nagu paleed. Oleneb ka mis aastatel mingid majad ehitatud on, aga ka siis oleneb kelle tarbeks need majad ehitatud on. Meie eelmine kodu oli ehk rohkem selline klassikaline 3 toaline maja kus üks magamistuba oli nagu karp ja tavaliselt allkorrus ka üsna väike (kuigi meil oli palju suurem kui näiteks meie naabritel kes sama tüüpi majas elas). Nüüd aga elame palju rikkamas rajoonis kus majad suuremad ja kallima ja näiteks meil on siin juba laed kõrgemad kui vanas kodus. Aga samas ega need toad meil siin nüüd nii suured ka ei ole. Allkorrusel me lihtsalt eemaldasime ühe seina söögitoa ja köögi vahelt ja see andis avarust juurde. Kui me oleks saanud oma originaal plaani põhjal ehitustöid teostada, siis oleks allkorrusel veelgi rohkem ruumi juures olnud, aga kuna meil kõigiks töödeks raha ei jätkunud ja pank laenu ei andnud (õigemini andis aga nii väikese summa, et me jätsime laenamata), siis oli targem majale lisada ekstra magamistuba kui massiivselt suur köök ja üks lisa elutuba. Selles kõigest aga pikemalt kui ma ehituspostitusi kirjutama hakkan...kunagi :)

    ReplyDelete
  4. minu meelest on kusagile peole, kus pererahvas ettevalmistusi teeb, ebaviisakas varem või päris täpselt saabuda, pigem ikka 10-15min hiljem, et kõik viimased kiired toimingud oleks tehtud ning pererahvas ka hinge jõuaks tõmmata.

    aga sellised ühendatud toad on lahedad, meil on tsaari- ja eestiaegsetes majades kahepoolseid või 4-osalisi uksi, mis võimaldavad pidude ajal tube ühendada (st söögi- ja elutuba). nõukaaeg on sellised traditsioonid ja harjumused ära rikkunud.

    ReplyDelete
  5. A, just nii :)

    Ma olen kindel, et kui me maja 1930-ndaltel aastatel ehitati, siis oli söögi- ja elutoa vahel ka sein. Sel ajal olid ikka kõik toad eraldi ustega. Selleks ajaks kui me siia kolisime, siis olid toad juba omavahel ühenduses ja meie siis vaid lasime ehitada need libisevad uksed seina sisse. Ehitustööde käigus eemaldasime köögi ja söögitoa vahelise seina ja see on ka midagi sellist mida siin kõik teevad, et ruumi ja avarust juurde saada.

    ReplyDelete