Sunday, 31 December 2017

AASTA 2017

Küll need aastad ikka mööduvad ruttu! Mulle tundub, et alles see oli kui ma ühte sellist aastakokkuvõttemosaiiki tegin ja juba olen ma jälle siin seda uuesti tegemas. 

Arutasime just Petega, et milline siis aasta 2017 meie jaoks olnud on, aga ei osanudki mingit hüüdlauset aastale anda. Kui aasta 2016 oli 'tänu' ehitustöödele üsnagi pingeline, siis aasta 2017 on olnud vastupidiselt üsnagi rahulik ja igatepidi sujuv. Igas kuus sai kuskil käidud, midagi tehtud ja kedagi nähtud, seega elamusi mida endaga järgmistesse aastatesse kaasa võtta on taas kuhjaga. 

Otse loomulikult ei mahu siia selle aasta pildimosaiiki ära kõik meie tegemised, aga väike kokkuvõte sellegipoolest.

  • Minu sünnipäev
  • Tsirkus The Royal Albert Hall-is
  • National History Muuseumi külastamine 
  • Esimene samm kassi võtmise redelil


  • Sõbrad,sõbrad, sõbrad
  • Õitsele puhkev loodus
  • Muuseumite, näituste ja farmide külastused 


  • Greta 8. sünnipäev
  • Sõpradega KidZania külastamine sünnipäeva päeval
  • Külalised Eestist
  • Red Nose Day ja Egiptuse päev koolis
  • Grandad-i sünnipäev


  • Mina ja Greta Eestis
  • Greta väikesed õmblustööd
  • Kohtumine sugulastega kes meist kaugemal elavad
  • Greta uus soeng
  • Lihavõttepühad
  • Greta sünnipäevapidu sõbrannadega
  • Nädalalõpu sõidud erinevatesse ajaloolistesse kohtadesse 


  • Sugulased Eestist külas
  • Palju nädalalõpu väljasõite 
  • Suvepuhkuse algus Mallorcal


  • Puhkus Mallorcal jätkub
  • Nädalalõpu väljasõidud Inglismaal
  • Penn & Teller Show Londonis
  • Kooli spordipäev


  • Minu vanaema matused
  • Esimesed õunad
  • Greta viiulikontserd koolis
  • Greta jätkab õmblustöödega
  • Palju erinevaid väljasõite
  • Greta ja sõbrannad


  • Mina ja Greta taas Eestis
  • Väljasõit Pete vanematega
  • Sõprade tütre (Pete ristitütre) 17. sünnipäev
  • Tere beebi Josten!


  • Kooli algus
  • Kino külastused
  • Greta alustab klaveri tundidega
  • Sugulase sünnipäevapidu
  • Naudime ja õpime elu kassiga


  • Pete sünnipäeva tähistamine Londonis
  • Halloween
  • Nädalalõpu väljasõidud
  • Arenguvestlus koolis

  • Vanaema meil külas
  • London, London ja veel kord London
  • Kooli jõululaat


  • Greta Grade 2 viiulieksam
  • Josteni väike operatsioon
  • Katkine boiler ja külm maja
  • JÕULUD!!!! Palju sõpru, palju kontserde, palju sööki, palju kinke, palju soojust ja rõõmu, palju toredaid sõpru, sugulasi ning elamusi!

Uuelt aastalt ei oska me midagi oodata ega tahta. Loodame, et tuleb sama tore ja positiivseid sündmusi täis aasta nagu see kohe ära saadetav aasta oli ja et me kõik püsiks terved ja tugevad. Hirmsasti tahaks uuel aastal näha ka neid sõpru kes elavad kaugemal ja keda pole juba pikka aega kallistada saanud :)

Mina isiklikult tahaksin järgmise aasta jooksul rohkem raamatuid lugeda. Viimasel ajal on lugemine täiesti unarusse jäänud, kuigi lugemata raamatute hunnik mu kõrval aina kasvab. Samuti on mu suureks sooviks leida aega, et valmis kirutada kõik postitust ootavad blogipostitused, et aastaid hiljem oleks tore tagasi vaadata ning meenutada. Eks näis kumb soov võidab, sest nii raamatute lugemine kui blogi kirjutamine võtavad enda alla väga palju vaba aega ja mõlema jaoks mul seda kohe kindlasti ei jätkuks. Võib-olla peaks proovima esimese poole aastaga blogi lüngad ära täita ja teise poole siis raamatutele pühendama.

Teile, me kallid lugejad, soovime me aga ilusat aastavahetust ning just teile kõige meelepärasemat uut aastat!

Mul on nii hea meel, et teie hulgas on nii palju toredaid inimesi, kes kas siis otse läbi blogi, või blogiväliselt meile kaasa elavad. Eriti tore on veel olnud see, et paljudest algul täiesti võõrastest blogilujejatest on tänaseks välja kasvanud suur hulk väga toredaid sõpru, kellega päris elus kohtumist me alati rõõmuga ootama, naudime ja hiljem igatseme. Aitäh teile, et te me elu kaunistate! 
Uute kohtumisteni :)

Head teed 2017 ja Tere tulemast 2018!

Thursday, 28 December 2017

VÄIKE IME

Ei, mingit ime meil siin sündinud ei ole, küll aga käisime kinos sellenimelist filmi vaatamas. Huvitav miks eesti keeles selle filmi nimi VÄIKE ime on?

Film oli minu arvates täpselt sama kui raamat. Raamatu lugesin ma juba 3 aastat tagasi läbi ja see läks mulle väga hinge. Hoiatasin Pete juba varakult ette, et see saab olema  üks järjekordne emotsionaalne film ja seega pangu juba varakult vaim valmis. 
Kui nüüd mõtlema hakata, siis tegelikult ei olnud ju seal filmis midagi nii erilist, kuigi me kõigi silmad said filmi jooksul mitmel korral märjaks. Ma ise olin ennast millegiks palju emotsionaalsemaks ette valmistanud, aga tegelik film oli minu arvates igatepidi tasakaalus. Eks ta natuke muinasjutuline ehk oli, sest eks neid 'Auggie-sid' ole igasuguseid ja igal Auggie-l oma lugu, aga loodetavasti avas film nii mõnegi inimese silmad ja andis mõtlemisainet. 

Eks täiskasvanutele lähegi see teema ehk rohkem hinge, sest nemad näevad kogu seda asja teise külje alt kui lapsed seda on suutelised nägema. 
Ainuke koht kus Gretal filmis silmad märjaks läksid oli siis, kui pere koer ära suri. Kogu ülejäänud teema ei olnud tema jaoks midagi erilist. Auggie ei olnud tema arvates üldse kuskilt otsast kole ja erilisi lapsi on ta oma elus küllaga näinud. Ülejäänud film oligi lihtsalt nagu üks tavaline lastefilm mille sarnaseid ta ka varem on näinud.

Erivajadustega inimeste suhtes on ka lapsed üldiselt vastuvõtlikumad kui paljud täiskasvanud. Meil jookseb telekast mitu sellist väga tuntud ja tunnustatud lastesaadet (eri vanustes laste jaoks) kus tegelasteks ongi erivajadustega lapsed. Samuti on meil siin ühe lastekanali CBBC (mis on siinne reklaamidevaba ja väga tunnustatud lastekanal) saatejuhil Cerrie Burnell-il puudu parem käsi küünarnukist allapoole. Kui ta 2009 aastal esimest korda teleekraanile ilmus, siis paistis probleem pigem olema osadel lastevanematel, kes tundsid ebamugavust oma lastega sellistel teemadel vestelda, kui lastel endil. 
Igaljuhul soovitan filmi vaatama minna, või siis kasvõi raamatut lugeda. Teemale vaatamata ei ole film depressiivne, vaid pigem just positiivne ja loodetavasti ka iga lapse ning täiskasvanu jaoks õpetlik. 

Erivajadustega või natuke teistsuguste lastevanemate jaoks on see teema aga arvatavasti palju valulikum ja mure oma lapse pärast mitmeid kordi suurem. Ma ütlen arvatavasti, sest tegelikult ei ole ju olemas mingit mõõdupuud millega vanemate mure mõõta, või kriteeriumi kui palju kellegil oma lapse (laste) pärast südamevalu on lubatud tunda. Ma kohe kindlasti ei taha liigitada erilise lapsega peresid automaatselt viletsamasse positsiooni, sest nii mõnelgi korral nad seda ju ei ole, või ise sedasi ei tunne. 


PS. Jõulupostitused on ka mingi aja pärast ilmumas, aga kuna me jõulupidustused ei ole veel täielikult lõppenud, siis  olen endiselt pigem pühade kui blogimise lainel :)

Head pühade jätku...

Monday, 25 December 2017

KIRI JÕULUVANALE



Pilt internetist

Sunday, 24 December 2017

Wednesday, 20 December 2017

KASSI JA KOOLI JA KODUJUTUD

Üleeilsega said mul kõik 60 jõulukaarti ja kõik pakid saadetud (22 Eestisse, 8 mujale maailma ja mingi 30 jõulukaardi kohalikkele sugulastele ja tuttavatele). Kuna Greta kirjutas veel terve posu kaarde kooli klassikaaslastele ja teistele sõpradele, siis tema kirjutas kokku üle 90-le kaardile oma nime alla (klassis on neil 24 last+ pluss Greta ja ülejäänud 6 kaardi läksid siis vanadele klassiõdedele, kellega siiani suheldakse). Jäänud on veel kirjutada 3 jõulukaarti naabritele ja siis need koos sokolaadikarbiga kohale toimetada (õnneks ei pea kaugele kõndima ;)
Algul tundus, et kaardil olev kass on täitsa Josteni nägu, aga kui otse võrrelda, siis ikka ei ole küll.
Plaan on järgmisel aastal ka Jostenile jõulukampsun selga panna ja pilti teha. Eks siis paista mida Josten sellest ideest arvab.
Jostenil oli eelmisel neljapäeval operatsioon ja meil kõigil oli üsna ärev tunne kiisukest terveks päevaks loomakliinikusse jätta. Muretsesin terve hommiku kuniks kella 2 ajal helistas loomaarst ja andis teada, et Josten on narkoosi alt väljas ja tunneb ennast hästi. Paari tunni pärast võisin järgi minna.
Kuna Pete on meil hommikune kiisu toitja, siis ta jättis endale meeldetuletuse Jostenile hommikul mitte süüa anda. Ilma meeldetuletuseta oleks ta kindlasti ära unutanud
Õnneks saime loomaarsti juurest kiisule pehme kraekese ja Jostenil ei võtnud kaua aega sellega leppida. Algul küll kõndis natuke toas tagurpidi ja oli õnnetu olemisega, aga kuna narkoosi mõju oli nagunii veel sees, siis ega ta ei suutnudki väga energiline olla ja selle kraekesega kaklema hakata. Süüa ja kakal käia on tal selle kraega muidugi natuke raske ja lakkuda (pesta) ta ka ennast nüüd ei saa, aga paistab, et see teeb meile rohkem muret kui talle. 
Paar operatsioonijärgset päeva otsis Josten meie lähedust. Pete ja Greta süles magab ta nagunii igapäevaselt, aga sel korral tuli ja puges mitmel korral ka minu sülle. Tavaliselt ei istu ma piisavalt kaua ühe koha peal või siis kui istun, siis on lapakas alati mu süles ees ja noh ma kindlasti ei ole ka ta lemmik inimene. 
Ma tegin kohe pilti ka sellest erakodsest sülle pugemisest, et Petele saata. Ma olin talle just eelmisel päev kurtnud, et kass ei tule kunagi minu sülle magama :)

Sel esmaspäeval käisime siis uuesti loomaarsti juures kontrollis ja ma olin kindel, et Josten saab oma kraest vabaks, aga loomaarst ütles, et kuigi haav on väga hästi paranenud, siis loomake peab seda kraekest kokku 10 päeva kandma. No kui peab, siis peab, kuigi ma arvan, et me siiski päästame ta vähemalt päevakese varem vabaks. 

Küll aga sai ta loomaarsti juures uue doosi kirbu ja ussirohtu ja see tegi teda terveks õhtuks ja ka veel järgmiseks päevaks väga uniseks. Ma isegi pidin mitmel korral kontrollima, et kas kass on üldse veel elus, magas teine nii imelikult imelikes kohtades ja oli selline uimane. 

No mul on kohati täitsa selline tunne nagu kodus oleks jälle üks beebi kelle pärast kogu aeg muretseda. 
Eile hilja õhtul nuttis kass Greta toa kinnise ukse taga. Tahtis kindlasti Greta voodisse magama minna (me rikkusime ta magamisrutiini selle külmaga siin ära, sest kui meil küte ära oli, siis me lubasime Jostenil ööseks Greta voodi magama minna). Nutab ja nutab ja järgi ei jäta. Ma nii tahtsin magada, aga kuna Pete ei olnud nõus püsti tõusma ja kassi tagasi 'voodisse' tõstma, siis olin ise sunnitud minema. Istusin siis seal tema pesa kõrval ja sügasin ta kaela nii kaua kui ta nurrudes magama jäi!!! 
Beebi mis beebi!
Kui ma lähen hommikuti Gretat kooli viima ja nii umbes 15 min pärast koju tagasi jõuan, siis Josten ootab mind tihti akna peal. 
Täna tervitas ta Gretat ka koolist tulles akna peal
Meie valvur enne operatsiooni mõnulemas

Jõulueelne aeg on alati üht või teistpidi sagimisi täis. Ma ise just mingi aeg tagasi mõtlesin, et sel aastal on mul ajaliselt kuidagi kõik paigas, et kiiremate päevade vahel on ka küllaldaselt hingetõmbamise aega. Hakkasin juba täitsa jõulumeeleolusse langema. 
No aga otseloomulikult ei läinudki palju aega mööda kui juba kogu mu imeline süsteem upakile lükati. 

Nimelt lõpetas reedel me boiler töötamast ja selle tagajärjel olime me peaaegu neli päeva ilma sooja vee ja kütteta. See oli ikka väga karm kogemus. 
Nagu kiuste keeras ilma just selleks ajaks väga külmaks. Kui täna oli õues 10 kraadi, siis eelmisel nädalalõpul oli mõnes kohas öösel isegi üle -10 kraadi. Esimene õhtu ja öö ilma kütteta oli üsna talutav, sest maja ei olnud jõudnud veel täielikult külmaks minna. Mida aga päev edasi seda jäisemaks olemine muutus nii maja sees, kui ka väljas. Ma kogu selle aja jooksul mõtlesin nende noorte ja vanade inimeste peale, kellel pole piisavalt raha, et talvel maja soojas hoida. Kodututest rääkimata. 

Greta magas kaks ööd mütsi ja salliga, lisaks maikale, pikkade varrukatega pluusile, soojale kapsunile ja kahele tekile. Püksid ja sokid olid loomulikult ikka ka jalas ning hommikumantel ka veel igaks juhuks külje all. 
Õnneks oli meil pööningul üks elektiradikas täitsa olemas, mida me siis kogu selle aja kasutasime, aga sellega saime me vaid ühte tuba korraga kütta. 

On inimesi kes unistavad elust või kes elavadki perega nii nimetatud 'tiny house'-is, ehk sellises karavani tüüpi ratastel majakeses ja täiega naudivad seda. Mina isiklikult läheks kohe kindlasti hulluks kui ma peaks suurema (või isegi imetillukese) osa oma elust oma perega ühes toas elama. Ok, olude sunnil saab muidugi hakkama, aga vabatahtlikult ma küll sellist elu endale ei sooviks. Nii väikse pinna peale funktsioneerida on ikka väga väsitav ja piinarikas. Kuna me kütsime päeval vaid elutuba, siis seal me ka suurema osa ajast veetsime. Õhtul, enne Greta magamaminekut, viisime elektriradika Greta tuppa, et see tuba natukenegi soojemaks saada ning pärast tegime siis sama meie magamistoaga. Ööseks me radikat sisse ei saanud jätta ohutusreeglite pärast. 

Elutuba aga nägi välja nagu mustlaslaager. Õnneks pesumasin ja nõudepesumasin soojendas ise oma vett ja seega ei jäänud ei nõud ega pesu pesemata, aga sellest hoolimata oli siis jälle kuivatamisega raskusi selles jäises majas. Ega mul ei olnudki vaja muud pesu pesta, kui vaid Greta koolivormi aga õnneks on koolivorm sellisest materjalist mis väga ruttu ära kuivab. 
Torumehe saime me küll kohe laupäeval juba boilerit vaatama, aga tööga sai ta alustada alles esmaspäeval (oli vaja üks osa ka tellida). Torumees oli poolakas ja tundus algul olevat kuidagi kahtlane. Tegi imeliku nalja ning ühel hetkel ütles, et saab alles nädala pärast tagasi tulla ja siis et hoopis kohe esmaspäeval. Lõpuks me ei teadnuki enam, et kas ta tuleb siis esmaspäeval nagu lubas või ajaski meelega segast, sest juba teadis et ei plaanigi tagasi tulla. Kahjuks meie omal torumehel oli enne jõule nii hirmus palju tööd, et ta ei saanud kuidagi meid päästma tulla. 

Õnneks tuli poolakast torumees siiski esmaspäeval kohale, kuigi ta algul ei vastanud üldse ei Pete sõnumitele, ega ka telefonikõnedele. Me hakkasime juba uut torumeest otsima kui ta siis lõpuks ikkagi ühendust võttis ja ukse taha ilmus. Selleks ajaks oli meil kodus juba nii külm, et natuke veel ja oleks vist köögipõrandal uisutada saanud.

Tööd tegi mees hästi ning õnneks sai ka probleemi ilusti likviteeritud. Meie küll jäime £700 võrra vaesemaks, aga vähemalt ei pidanud jõule iglus mööda saatma. 

Selleks ajaks olin ma küll täielikult läbi külmunud. Gretal ja Petel vedasi selle poolest, et nemad olid suurema osa päevast kas tööl või koolis ning nädalalõpul käis Greta sünnipäeval ning pärast veel Petega poes mulle jõulukinki ostmas, ehk siis nemad oli soojas kohas. Mina aga olin sunnitud siin kodus istuma ja külmetama. 

Alles nüüd, kolmapäeval, on maja seinad lõpuks jälle soojaks köetud ja ühtlane temperatuur saavutatud. Võttis kaks päeva kütmist. Mul ka ei ole täna enam külm, aga muidugi kui eile ma pidin veel autoaknalt hommikul paksu jääd ära kraapima, siis täna hommikul oli juba kell 8 ajal õues +6 kraadi. 

Aga egas midagi, elu läheb edasi. Mul jäid küll nädalalõpul plaanitud puhkus saamata, aga õnneks algas nüüd koolivaheaeg ja ma ei pea enam hommikuti kell 7.30 voodist välja kargama. 

Gretal on alati enne jõule koolis meeletult kiire aeg. Kuna ta laulab nüüd kooli senior kooris, siis on ka igasugu esinemisi rohkem. Paar nädalat tagasi laulis nende koor küla jõulutulede süütamisel. Eelmisel reedel oli neil koolis jõululõunasöök ja kõik lapsed ja õpetajad kandsid jõulukampsuneid. See on siin maal iga-aastane traditsioon.

Sel esmaspäeval oli Greta klassil kohaliku küla kirikus jõulukontsert mis alagas alles kell 6.30 ja lõppes peale 8-t õhtul. Greta oleks pidanud kooriga ka järgmisel õhtul vanemate laste jõulukontserdil esinema, aga ma ei lasknud tal sinna minna. Petel oli sel õhtul tööl jõulusööming ja mina ikka veel sellest külmast haavatud ja väsinud ning Gretal on ka järjest mitu väga hilist õhtut ja külmaväntsutust olnud, seega otsustasin, et parem kui ta koju puhkama jääb ja õigel ajal magama saab. 
Eile (teisipäeval) oli neil klassis väike jõulupidu kui lapsed said endale natuke pidutoitu kaasa võtta ja koos vaadati filmi ning täna said lapsed lauamänge kooli kaasa võtta ja neid seal siis sõpradega koos mängida. 

Ma küsisin õpetajalt, et kas ma võin kogu Greta klassi lastele lumememmi klassipeoks valmistada, et ma olen seda ka varasematel aastatel teinud. Ma täitsa unustasin ära, et Gretal on ju esmaspäeval kirikus jõulukontsert ja see tähendaks seda, et ma pean neid lumememmi ju siis öö hakul meisterdama hakkama. Kuna õpetaja oli pakkumisest väga elevil, siis natuke niru oleks olnud memmed tegemata jätta. 

Õnneks olen ma nende lumememmede valmistamises juba nii meister, et vorpisin 30 mehikest tunniga valmis. 
Lastele loomulikult väga meeldis ja Greta rääkis pärast mulle kuidas õpetaja oli hakanud kohe lumememmedest pilti tegema ja ka teiste klasside õpetajad olid vaatama tulnud. Kui Greta mulle seda rääkis, siis ma küsisin ta käest, et mis tunne tal siis oli kui kõik ta lumememmi imetlesid ja kas ta mõtles ka sel hetkel kui hea emme tal on kes talle selliseid toredaid asju koguaeg valmistab. Greta oli natuke aega vait ja siis tunnistas, et selline 'line' (mõteviis) talle sel hetkel pähe ei tulnud, siis aga andis mulle ruttu ühe musi :)

Pärast rääkis ta mulle veel kuidas kõik lapsed olid teda nende lumememmede eest tänanud. Et poisid olid ka ükshaaval vaikselt ta kõrvale ilmunud ja 'aitäh Greta' öelnud. Greta ütles, et vaid üks laps ei saanud lumememme süüa, sest ta on vegan, aga õpetaja oli talle selle asemel siis küpsist andnud. 


Aga et ei jääks nüüd muljet, et mina vaid see meisterdaja olen, siis Greta klassi kaks ema (klassivanemad) valmistasid Greta klassi õpetajale sellise ilusa jõulukaardi. Kuna Greta õpetaja on esimest aastat õpetaja ametis, siis mõtlesid klassivanemad talle natuke erilisema kaardi teha. Tavaliselt kirjutavad kõik vanemad ühe suure kaardi sisse lihtsalt oma jõulutervitused. Kaardile lisaks kingiti õpetajale £100 väärtuses John Lewis kinkekaart ja pudel vahuveini.

Lastele anti eelnevalt koju kaasa kas siis täheke või ümmargune jõuluehe, mille nad pidid ühelt poolt ära kaunistama ja teisele poole õptajale väikese sõnumi kirjutama. Greta joonistatud täheke on pandud kuuse tippu. 
Kuna täna oli lastel viimane koolipäev, siis sai iga laps ka õpetajalt jõulukaardi, väikese sokolaadi ja mini trolli.
 Greta kaardi sisse oli õpetaja kirjutanud sellise teksti
Samuti sai Greta õppealajuhatajalt sellisse kaardi. 
See oli siis selle eest, et Greta mitu kuud söögitunni ajal söögitädidele abiks oli ja oma tööga suurepäraselt ja kohusetundlikult hakkama sai. Ka teised abilised said samasuguse tänukaardi.

Ma ei teagi kuidas see jutt siin vaikselt jälle koolijutuks muutus. Algne plaan oli ikka koduste juttudega piirduda, aga olgu siis nii kuidas välja kukkus.

Friday, 15 December 2017

JÕULUKONTSERT LONDONIS

Ühel õhtul eelmisel nädalal hõikas Pete mulle ülevalt korruselt, et kuule kas sa tead midagi järgmise nädala kontserdile minekust? Et tema kalendris ei ole midagi kirjas, et kas minu omas on? Nimelt oli talle just helistanud ema, kes soovis teada mis kell me neile järgmisel nädalal järgi läheme et kontserdile minna. Ema lisas veel, et nad isaga juba ootavad suure elevusega Londonisse minekut. 

Minu kalendris ei olnud samuti ühtegi märget mingist kontserdist, kuigi ma mäletan, et kuskil oktoobri alguses või isegi septembri lõpus me Petega mööda minnes rääkisime jõulukontserdile minekust ja ka ta vanemate kaasa kutsumisest. Kuna Pete broneeris enam-vähem sama ajal ka mitmeid teisi teatripileteid ja ühed neist ka taas koos ta vanematega, siis eeldasin et kõik soovitud piletid said ostetud.

Nüüd aga tuli välja, et Pete vanemad ootasid pikkisilmi minekut kontserdile mille piletid me olime unustanud osta. Juhtus see arvatavasti nii, et Pete oli neile juba mitu kuud tagasi helistanud ja uurinud, et kas nad on ühel kolmapäeval detsembris vabad ja kas nad sooviksid meiega koos Londonisse kontserdile tulla. Peale kõnet oli Pete ema kohe kalendris vastavale kuupäevale ringi ümber tõmmanud ja nende poolt oli asi otsustatud. Pete aga polnud millegipärast pileteid kohe peale kõnet ära tellinud ja pärast arvatavasti kogu asja täielikult ära unustanud. 

Pete ei tunnistanud emale kohe, et tal piletid puuduvad, vaid lubas asja minuga arutada ja siis talle tagasi helistada.
Lootust paar päeva enne jõulukontserdit viiele inimesele The Royal Albert Hall-i pileteid saada oli väike, aga Pete siiski proovis oma õnne ja helistas piletikassasse. Mina hüüdsin veel vahele, et kui neil on vaid saali kõige ülemisse osasse pileteid pakkuda, siis jääb asi ära. Mina ja kindlasti ka ta vanemad ei suudaks seal allakukkumise hirmus minutitki vastu pidada. 

Meie suureks üllatuseks õnnestus meil aga broneerida lausa isiklik box viiele inimesele ja kui Pete emale tagasi helistas, siis juba täpsete juhistega mis kell me nad kolmapäeval kodust auto peale korjame.

Minu ja Greta jaoks sattus see kontserdile minek küll natuke pahale päevale, sest eelmine päev olid just Greta sõbrannad külas käinud ja kontserdi järgsel päeval pidime me Josteni hommikul juba kella 7.45-ks loomaarsti juurde viima. Ehk siis mitu hilist magamaminekut ja varajast ärkamist. 

Kontsert algas õhtul kell 7.30, ajal mil Greta tavaliselt juba voodis on. Londonisse hakkasime sõitma pea kaks tundi varem ja jõudsime kohale just õigeks ajaks. Tipptunni ajal venib liiklus nagu tatt. Samas on aga õhtune London NII IMELINE. No täiesti teist nägu kui päeval. Kõik majad ja väikesed butiigid mis päeval paistavad justkui päevaunes olevat, ärkavad õhtupimeduses ellu. Jõulude-eelsel ajal muutub tänavapilt veel eriti muinasjutuliseks. Kõik need vanaaegsed ja võimsa arhitektuuriga majad näevad tänavavalgustuses nii ilusad ja veelgi võimsamad välja. Akendest paistavad kaunistatud jõulupuud, ustel imelised jõulupärjad. Mida kallimas linnaosas, seda maagilisem pilt. Lumi oleks veel vaid kirss tordil olnud, kuigi lumega ei oleks me vist ka veel järgmisel päeval The Royal Albert Hall-i jõudnud :)



Paar pilti ka saalist eri nurkade alt. Nende jõulupuude ees mängis orkester ja laulis koor
 Lavalt avaneb saali selline vaade
 Meie väikene box oli justkui väikene korter. Oma vannituba vaid puudus, kuigi WC asus meil kohe paari sammu kaugusel koritoris. Kuigi kontserdimajas on olemas ka eraldi garderoob, siis neid inimesi kes garderoobi teenuseid kasutavad on ikka üldiselt väga vähe.  Meil oli boxis aga olemas eraldi nagid mille üle meil kõigil hea meel oli. 
Samuti oli ruumis veel ka suur peegel ja peegli ees kummut kus sööke ja jooke hoida. Meie tellisime vaid väikesed snäkid ja Petele võileiva ning joogid, aga soovi korral on sul võimalik endale ka rikkalik söömalaud tellida
Foto The Royal Albert Hall-i veebilehelt
Kontserdi algust oodates

Nendel kes arvasid et Greta istus eelmisel pildil jalad üle äära soovitan pilti uuesti vaadata :)
Me oleme ehk küll kohati hullud, aga nii palju meil siiski viisakust ja kombeid jagub, et sellises esinduslikus kohas nagu The Royal Albert Hall me huligaansusega ei tegele :) Tegelikult seal üleval on ikka sedavõrd kõhe olla, et ma ei julgeks seal hästi kätki üle äära riputada, istumisest rääkimata. Ma arvan et kui keegi peakski nii julge olema, et seal sedasi istuda, siis see tegelane visatakse turvatöötajate poolt otsekohe saalist välja ja see inimene saaks veel ka mitmeaastase keelu Royal Albert Halli minekuks.


Tegu oli siis klassikalise Briti jõulukontserdiga kus klassikaliste lugude vahele mängiti ka kuulsaid jõuluhümne mida kogu rahvas entusiastlikult kaasa laulis ning sekka ka palju mõnusat Briti huumorit. 

(Neid jõulukontserde on detsembris The Royal Albert Hallis mitut erinevat stiili. Meie käisime sellisel rohkem kiriklikul kontserdil 'Cristmas Classics', aga nende progrmmis on ka 'Christmas Singalong' kontsert kus lauldakse natuke popimaid klassikalisi jõululaule. Mulle meeldib kiriklik variant natuke rohkem). 

Sellised kontserdid on alati hästi 'inimesi siduvad' ja ühtehoidvad ning liigutavad. Pole just palju kohti kus sul on võimalus fanfaaride saatel 5000 inimesega koos laulda. Natuke Eesti laulupidude moodi, kuigi palju väiksemas skaalas, aga siiski täiesti teise atmosfääriga. Laulupeod on minu jaoks nende kontserditega võrreldes natuke liiga 'kurva' või melanhoolse maiguga. Rahvas laulab küll ka laulupidudel kooridega kaasa, aga need kaasa lauldavad laulud on enamuses kannatust täis laulud (arusaadavalt), samas kui suure impeeriumi laulud on palju võimsamad. 

Kiriklikud jõuluhümnid on küll täitsa klass omaette, aga ka neid kaasa laulda on ütlemata võimas tunne, nii seal kontserdisaalis, kui mõnes väikeses kirikus.
Neid hümne hakkavad siin riigis lapsed juba väikesest peale laulma ja laulavad neid suuremalt osalt kuni elu lõpuni välja. 
Siit üks udune pilt kontserdikavast. Need valgel põhjal olevad laulud on laulud mida rahvas kaasa sai laulda. Kokku mängiti õhtu jooksul 24 lugu.
Kuna meie boxi ukse peal oli suur silt, et kontserdi ajal ei tohi pilti teha ega filmida, siis ma seda reeglit rikkuma ei hakanud, küll aga lisan siia ühe youtubest võetud video jutu illustratsiooniks. See on küll mingi vana video ja mitte just kõige parema kvaliteediga, aga annab siiski väga hea ülevaate kontserdil toimuvast atmosfäärist. Kõikide hümnide viimased salmid on need kõige võimsamad ja meie kontserdi ajal liitusid viimase salmiga ka fanfaarid. 
          
Gretal on muideks IMELINE lauluhääl. Eks igaüks ikka kiida oma last, aga ta tõesti peab nii hästi viit ja ta häälel on nii ilus kõla. Seda on meile korduvalt ka öelnud Greta sõbranna ema, kes on ise muusikaõpetaja ja kes on Gretat mitmel korral laulmas kuulnud. Kodus käib mulle Greta lõõritamine pidevalt närvidele, aga sellistel kontserditel ma lausa naudin ta kaasa laulmist...ja sellel kontserdil nautisid seda ka meie kõrval boxides istuvad (või õigemini siis seisvad, sest ühislaulmine toimus seistes) inimesed :) 

Greta kontserdi lõpus vaatamata väga hilisele kellaajale ikka veel rõõmus ja täitsa üleval. Muideks me ei näinud Gretale lisaks saalis ühtegi teist last mis on nädalapäeva ja kellaaega arvesse võttes igati arusaadav. 
Koju jõudsime me täpselt südaööl ja olime järgmisel päeval kõik väga väsinud. Meie küll rohkem kui Greta, aga eks temagi oli omajagu väsinud. Tal vaesekesel juhtus veel nii, et koolis oli üks poiss talle mänguhoos küünarnukiga silma löönud ja kuigi koolist tulles ei olnud silmal midagi viga, siis mida õhtu edasi läks, seda verisemaks ja kibedamaks Greta silm muutus. Ta küll eriti ei teinud sellest numbrit, aga mina kartsin küll vahepeal, et peame veel öö hakul traumapunkti sõitma hakkama. Isegi öösel ei saanud ma rahulikult magada, sest kujutasin koguaeg ette kuidas Greta silm on kinni paistetanud. Hommikuks oli silm aga õnneks juba palju parema välimusega, kuigi veits verine veel ka täna.