Thursday, 15 December 2016

LUMEHELBED

Nii umbes 15 või rohkem aastat tagasi rentisin ma ühe inglise pere elumajas ühte magamistuba. Kuna pere, kellel maja kuulus, ei kasutanud majas olevat kolmandat korrust, siis otsustasin nad lisaraha teenimise nimel seal olevad kaks magamistuba, vannitoa ja köögi välja rentida. 

Juhtus nii, et mina olin see õnnelik kes teiste tahtjate seast esimesena välja valiti ja kes nendes kahest toast ühe üsna ruttu endale sai. Pereema pärast rääkis mulle, et kohe kui ta kuulis mis tööd ma teen ja et ma olen eestlane, oli talle teada, et üks tuba saab minu oma olema. Ma ei mäletagi enam mis lugu tal nende eestlastega oli, aga kui ma ei eksi, siis oli ta kunagi kohanud ühte vanemas eas eesti naist, kes oli talle väga sügava mulje jätnud (või teda kuidagi aidanud või midagi selle sarnast) ja seega kui ta kuulis, et ka mina olen eestlane tuli talle see naine kohe meelde ja otsus sai langetatud. 

Ma ei mäletagi enam mitu aastat ma seal 'korteris' kokku elasin, küll aga seda, et toa eest maksin ma £200 kuus (või oli see £50 nädalas). Maja asus väga populaarses ja turvalises kohas, ning minu töökohtade lähedal, seega ideaalne. Ma tundsin ennast seal väikeses toas väga koduselt ning õnnelikult ning mul oli hea meel, et nii paljude tahtjate seast üheks väljavalitud osutusin. 

Praegu tundub see uskumatuna, aga kohe kui ma olin tuppa sisse kolinud, küsisin ma pererahvalt luba toas oleva vana kogupõrandavaiba eemaldamiseks. Pererahvale tuli mu palve natuke ootamatult, aga kui nad olid üllatusest üle saanud, siis enne 'JA' ütlemist uuris pereisa igaks juhuks üle, et kas ma ikka tean kui suur töö see saab olema. Mina muidugi tööd ei kartnud, sest kui ma juba midagi sihiks olen võtnud, siis tean, et see asi ka tehtud saab. Mingu see töö siis kui lepase reega, või üle kivide ja kändude. Uskumatu, et mind isegi lähemalt tundmata andsid nad mulle loa oma maja 'lammutama' hakata :)

Ja nii ma selle vana vaiba sealt toast jupp jupi haaval välja lõikasin. Likviteerisin vaiba all oleva liivahunniku (vaip oli nii vana, et selle all olev kumm oli kõik ära murenenud ja just kui liivaks muutunud). Lihvisin käsitsi põrandalauad ära ja võõpasin pärast tumepruuni lakiga üle. 
Ütleme nii, et tulemus tuli nii hea, et pererahvas käis seda mitmel korral imetlemas ja aasta või kaks hiljem tegid nad sama ka oma allkorruse põrandaga. 

Aga tegelikult ei tahtnud ma üldse mingist põrandast või mu renditoast rääkida, vaid hoopis ühest mu 'korteri'kaaslasest. Kahju, et sel ajal blogisid veel olemas ei olnud. Või mis me blogidest siin räägime, ma ei teadnud korterisse kolides veel isegi suur midagi arvutitest. See oli alles mõni aeg hiljem kui ühed mu head tuttavad mulle oma vana arvuti andsid (arvuti mida eelnevalt kasutati Briti kuulsate sportautode TVR-de testimisel :) ja mind internetimaailmaga sedasi ühendasid. 
Praegu muidugi oleks nii huvitan kerida kõik need aastad blogilehekülgedena tagasi ja lugeda kõikidest nendest korterikaaslastest keda ma nende aastatega seal kohtasin. Praegu mäletan vaid ühte Taani tüdrukut, kes töötas kuskil vanatekodus ja kellesse oli vanadekodu india päritoluga omanik armunud. Tean, et nende vahel oli mingi suhtedraama, sest sellel vanadekodu direktoril oli endal kodus juba naine ja lapsed olemas. See Taani tüdruk oli ise selline õrnake ja hädine ning kolis korterist (oma toast) üsna ruttu välja. 

Siis (ma küll ei mäleta kas just selles järjekorras) elas mu kõrval toas üks inglasest noor naine, kes oli tuletõrjuja. Tema püsis seal ka üsna lühikest aega ja kuigi me jagasime nii kööki kui vannituba, siis kohtusime harva. Temal olid nagunii imelike vahetustega töö (töötas ka tihti öösel ja magas seega päeval) ja mina elasin ja töötasin vist sel perioodil ise üldse kolm päeva nädalas Cambridges, seega sattusime ühel ajal kööki harva.  

Siis elas mu kõrval toas (taas lühikest aega) üks vist 30ndates olev hispaanlanna. Ma taas ei mäleta kus ta töötas (oli vist juuksur), aga seda ma mäletan küll, et ta oli täiesti hull kokkaja. Kohe kui koju tuli hakkas vaaritama. Ma ei tea mis toite ta seal vaaritas, aga minule ei paistnud midagi isuäratavat. Tal oli inglasest boyfriend ja suurema osa ajast kokkaski ta just talle. Nad ei elanud koos, aga mees tuli iga päev (vist oli iga päev) töölt tulles tema juurde sööma. Sõi kõhu täis ja läks minema?! Varsti läks ta koos selle mehega minema ja mina sain uue korterikaaslase.

Minu viimane korterikaaslane oli Amanda. Amanda oli minust aasta kaks noorem inglanna, kes töötas ühes inglise  suurimas raamatupoeketis graafik-disainerina. Amandaga oli meil kohe hea klapp. Kuna meil mõlemal oli siiski oma töö ja elu, siis väga tihedalt meil ei olnud aega suhelda, aga õhtuti ja nädalalõppudel vahest ikka. Ajapikku sõbrunesin ma ka ta boyfriendi ja ta teiste sõpradega ning mõnikord käisime kambaga koos väljas. Ta üks õdedest, kes hiljem Hong Kongi kolis ning kus ta ka siiani elab, saatis mulle veel mitu aastat peale kolimist Hiinast Snoopy tavaari (ma nimelt olin sel ajal suur Snoopy fän).

Kuna me olime Amandaga mõlemad kunstiinimesed (kuigi mina kunstiga raha ei teeninud), siis aeg ajalt jätsime me üksteisele naljakaid kirjakesi-pildikesi või muid rõõmutekitavaid sõnumeid köögilauale. 

Ja nüüd lõpuks jõuan ma oma jutuga lumehelveste juurde. 
Nimelt oli Amandale hästi teada minu suur lume armastus ja see kuidas ma alati jaanuaris, oma sünnipäeval, lund taga igatsesin.  
Kuna tegu oli loova ja andeka inimesega, siis ühel sünnipäevahommikul ootaski mind köögis ees lumesadu. Amanda oli tavalisest paberist välja lõiganud lumehelbed, need kleeplindiga tavalise valge niidi külge kleepinud ja siis köögi lakke kinnitanud. 
Ma mäletan, et kui ma sünnipäevahommikul kööki astusin paistis köögiaknast päike ja köögis sadas lund...ja ma tundsin kuidas mu süda täitus õnnetundega. 

See oli unustamatu vaatepilt ning see imeline ja väga eriline tunne on mind kõik need rohkem kui 11 aastat saatnud. Iga aasta detsembris võtan ma need lumehelbed jõuluehetekastist välja ja riputan lakke. Kui need lumehelbed oleks päris, siis see soojus mis mu südamest neid nähes kiirgab sulatakse nad kohe ära. Aga minu õnneks ei ole tegu päris lumega ja just tänu sellele on minu jõulud ALATI valged. 
See on mulle endalegi üllatuseks, et kuidas on need lumehelbed suutnud üle elada kõik need 11 või rohkemgi aastat. Neil ei ole isegi ühtegi plekki peal. Ja kuidas on võimalik, et see peenike niit, mis helbeid koos hoiab, ei ole veel kordagi katki või sõlme läinud? 

Tegu tõesti väikest moodi imega :)

Amandaga käime aga läbi tänaseni. Ma saadan talle iga aasta jõulude ajal pildi mu lakke riputatud lumehelvestest. Me küll ei kohtu tihti ja viimased kaks aastat oleme vaid aeg-ajalt linna peal kokku trehvanud (ta elab oma boyfriendiga, kes nüüdseks on ta abikaasa, meile üsna lähedal) ja facebooki kaudu suhelnud, aga ma loodan, et see viga saab juba paari nädala pärast parandatud. 
Nii tore oleks temaga koos taas lumesajus seista.

EDIT:
Just leidsin oma vanade fotode seast selle lumesaju pildi. Tuleb välja et need lumehelbed on tehtud 14 aastat tagasi!!! Ehk siis need on säilinud kui uued kõik need 14-st aastat!!
Siit pilt minu sünnipäeva hommikust 

Siit tõestus aastast (12.01.03)
Ja siit üks pilt Amanda sünnipäeva hommikusöögist. Talle meeldis sel ajal Hello Kitty

9 comments:

  1. Nii äge lugu :)

    Ja no nii põnev oli lugeda sellisest ammusest minevikust. Ma vist ei peaks soovitama, et kirjuta vahel veel selliseid seiku, kui ma tean, et sul pidevalt praeguse elu kohtagi nii palju postitusi draftis on :D Aga põnev oleks lugeda ikkagi vahel su "noorusest".

    Hehe, nagu me oleks praegu vanad, eks.

    ReplyDelete
  2. Nii armas lugu..pildi nurgast piilub ka teie uus köök, ma ei tea , ehk oled juba oma uut kööki näidanud aga pole silma jäänud..nii tahaks näha.:)

    ReplyDelete
  3. Jah, seda pilti siia pannes mõtlesin ise ka, et 'reedan' sedasi meie köögi, aga kuna oli juba pime ning hilja öösel, siis ma ei viitsinud uuesti pildistama hakata ning kasutasin lihtsalt pilti mille ma Amandale saatsin. Lihtsalt lõikasin natuke rohkem kööki välja :)
    Tikker, jah noorusest oleks paljusid seiku ja seikluseid kirjutada (näiteks kas või sellest milliste huvitavate meestega ma date-l olen käinud ;) ;) aga ma lihtsalt ei tea kust ma selle aja võtan. Ma ükskord suutsin isegi postituse oma tööst kokku kirjutada (sellest kuidas ma siia UK-sse sattusin ja suurest kohtus käimisest jne). Hirmus palju aega võttis (kuigi see oli vaid selline mustand, mis veel parandamist ja ümberkirjutamist vajas, aga vähemalt oli algne mustand olemas) ja ma ei teagi kuidas mul õnnestus see KOGEMATTA ära kustutada?!? Ma olin nii vihane, sest ma raskasin selle peale nii palju aega ja mu unetunde.
    Pärast aga mõtlesin, et ju see siis pidi olema nii, et ju siis ei olnud õige aeg seda kogu maailmaga jagada.

    ReplyDelete
  4. Nii ilus lugu, mul võttis natuke kohe silma niiskeks:) Mõtle, kuidas üks lihtne tegu võib puudutada... Aitäh, et jagasid!

    ReplyDelete
  5. Väga armas lugu! Mulle ka meeldivad väga lumehelbed kaunistusena, kuidagi kodune.

    ReplyDelete
  6. No millal siis kööki näeb;) paistab sealt nurgast juba ilus:)

    ReplyDelete
  7. Pilti kögist näeb kohe kui ma aega saan ehitusteema käsile võtta :) Ma võiks ju ka kohe ühe pildi panna, aga mulle endale meeldiks ikka enne ja pärast vormis teha.
    Kuna hetkel paistab, et jõulude ja uue aasta eelne aeg saab olema kohutavalt kiire (hästi palju inimesi tuleb erinevatel päevadel külla) ja kuna ehitusteema vajab rohkem piltide sorteerimist, siis ehk uue aasta alguses. Ma tahan enne puhkusereisi võla ära kustutada, sest muidu jääb see jälle tegemata nagu eelmistel aatatel ja sellest oleks mul väga kahju.

    ReplyDelete