Sunday, 18 December 2016

KOOLITUNNID

Greta õpib hetkel koolis kõike seda mis seotud luustikuga. Seda on imeline vaadata kuidas koolis antava info kaudu laps õpib. Neil ju ei ole kooliõpikuid kust kodus või koolis materjali õppida ja seega kogu teadmine talletatakse vaid selle põhjal, mida õpetaja koolis lastele räägib ja millist lisamaterjali näitab.

Ühel õhtul hakkas Greta minuga sel teemal vestlema. Tal tavaliselt tulevad just need kõige magusamad ja põnevamad teemad meelele ja keelele kui oleks tegelikult juba ammu aeg magama jääda. Ma muidugi ei raatsinud selliseid kooli jutukesi kuulamata jätta ja nii ma siis lamasin seal tema kõrval, endal suu järjest rohkem ammukile vajumas, kuulates loengut luustikust. See informatsioon mida ta mulle ette ladus oli üsnagi muljetavaldav. Ta oli kui rääkiv anatoomia teadmik. 

Kus asub pikim luu ja kuidas seda nimetatakse, kus asub kõige lühem luu, kus asub rinnakorv ja mis on selle funktsioon. Ise samal ajal enda keha peal mulle kõiki neid luid demostreerides ja mul katsuda paludes. Siin on kaks luud kõrvuti ja siin on nii ja seal on naa ning kas sa ikka tead seda ja toda? 
Ise samas nii indu täis, et ma juba hakkasin kartma, et kas ta üldse magama suudab peale seda loengut jääda. 

Muideks, kas te teate seda, et te jalalaba on sama pikk kui teie küünarvars? (mõõtke ära kui ei usu :).

Peale peamiste faktide välja ladumist teatas Greta, et tal on juba plaan valmis kuidas ta koolis järgmisel päeval oma projektitööd tegema hakkab. Kuida kogu asja paberile kujundab, kuhu midagi kirjutab või joonistab. Ta ei jõudnud ära oodata uue päeva algust, et taas kooli minna. Oli isegi raamaturiiulitest välja otsinud kõik lasteraamatud kus luustikest juttu oli ja need koolikotti pakkinud, et siis koolis neid oma töös kasutada ja kogu ülejäänud klassile näidata (lastel on lubatud koolis jagada õpitavate teemadega kokkuminevat materjali ja seda kogu klassile näidata või sellest rääkida. Lapsi innustatakse ise mingit infot otsima nii koolis kui väljaspool kooli).

Kuidas tal selle projektiga läks ma ei tea, aga eks ma siis kunagi kevadel lastevanemate koosoleku ajal näe.

Üsna pea peale seda kodust luustikuloengut oligi neil nädalalõpu kodutööks vaja otsida huvitavaid fakte ja materjale luustiku kohta, et koostada viktoriini küsimusi. 
Töö eesmärgiks oli õppida kasutama erinevaid infoallikaid faktide leidmiseks ja seda, kuidas kasutada raamatute sisukorda ning indeks lehte ning otse loomulikult ka õppida midagi uut ja huvitavat skeletonide kohta. 

Kooli teemaga jätkates, siis paar päeva tagasi istusime Gretaga lauas kui ta äkki ühe jooga poosi sisse võttis, sõrmeotsad kokku pani, silmad sulges ning hümisema hakkas. Kui küsisin, et kust ta sellist asja õppinud-näinud olen, vastas laps, et koolis mindfulness tunnis! Hakkasin siis kohe uurima, et mis tund see selline mindfulness tund on. Greta siis seletas natuke, et nad pidid selles tunnis kingad jalast ära võtma. Neile näidati mingit videot, nad tegid erinevaid mediteerimis harjutusi, kuulasid hääli jne.

No ühesõnaga selline joogatunni moodi värk. Uurisin Gretalt, et kas talle meeldis ja kas ta sooviks joogat tegema  hakata (neil on koolis nimelt eraldi joogaring ka olemas). Greta krimpsutas natuke nägu, ütles et tund meeldis, aga joogatrenni ta minna ei taha. Küsisin et kuidas ta teab et ta ei taha, et ta ei ole seal ju enne käinud. Gretaga väitis selle peale, et ta keha ütleb talle et ei taha ja seega tema ei taha joogat teha. 
No väga tore kui keha nii selgelt lapsega räägib :)

Minu arvates suurepärane, et kool kõigile lastele mõned mediteerimis meetodid õpetab, mida nad siis vajadusel kasutada saavad. Iseasi muidugi kui paljud lapsed neid ka kasutama hakkavad. Samas kui õpetajad tuletavad neid harjutusi lastele meelde situatsioonides kus need abiks oleks, siis ju väga teretulnud lähenemine.

Mul on kohe näide ka teema juurde tuua. 
Eelmisel nädalal rääkis Greta mulle, et koolis ühe tunni ajal ajas teda üks tüdruk naerma. Tegu oli olnud sellise naeruga mida oli raske järgi jätta, aga kuna nad pidid vaikselt matemaatika ülesandeid lahendama, siis oli vaja vait jääda. Greta siis kirjeldas mulle kui raske tal oli tõsine olla ja mainis, et ta proovis kasutada rahustavat meetodit (ise samal ajal tehes liigutust kus ühe käe sõrm teise käe sõrmedel üles alla liikus), aga see ei olevat toiminud. Ma ei olnud sellisest meetodist midagi kuulnud ja uurisin kohe, et kust Greta sellist asja teab. 
Tuli välja, et just nimelt seal mindfulness tunnis oli õpetatud!!!

See hingamis ja enda rahustamise harjutus näeb välja nii, et iga kord kui sa ühe käe sõrmega teise käe sõrmede tippu liigud hingad sisse ja kui tipust alla, siis hingad välja. 
Leidsin youtubist ühe video ka kus seda harjutust näidatakse



2 comments:

  1. Ma poleks elus uskunud, et mu jalalaba nii pikk on! (kui küünarvarrega võrrelda)

    Aga tegelikult tekkis mul küsimus, et sa oled maininud, et räägid Gretaga eesti keeles, aga kas selliseid kooliteemasid, eriti spetsiifilise sõnavaraga nagu anatoomia, räägite te ka omavahel eesti keeles või pigem siiski inglise keeles? Anatoomia tundub üsna keeruline, seda enam, et paljud eestlased vaevalt seda sõnavara isegi teavad ja igapäevaselt kasutavad...

    ReplyDelete
  2. Jah mõõtma peab küünarvarre sisepoolega (nii vist ei öelda, aga ehk saad aru mida silmas pean). Ma ka ei suutnud algul seda uskuda, aga ma olen meie kõigi jalalabad ja küünarvarred ära mõõtnud ja tõsi mis tõsi :)

    Mina räägin Gretaga jah enamalt vaid eesti keeles (vahel kordan midagi inglise keeles üle või kasutan teatuid sõnu inglise keeles, sest need annavad mõtte paremini edasi kui eestikeelne sõna selle asemel). Kooli asjade puhul aga kui tegu terminite ja mingite spesiifiliste sõnadega, siis neid asju räägin inglise keeles, sest muidu läheks asi Greta jaoks väga segaseks. Näiteks kas või matemaatikat tehes. No näiteks jäägiga jagamise ajal ma ütlen talle numbrid inglise keeles, sest ülesanne on isegi juba keeruline ilma selleta kui ta peaks veel mõtlema hakkama mis number on näiteks eestikeelne kakskümmend seitse, või nelisada viiskümmend üheksa.

    Greta rääkis mulle seda luustiku juttu sega keeles. Terminid ütles inglise keeles ja muu tavalise jutu sinna vahele eesti keeles. Mõnikord ma aga käsin tal üldse vaid inglise keeles mulle omi kooli värke rääkida (näiteks kui ma küsin, et millest see raamat räägib ja ma tahan et ta vastaks mulle siis nii nagu ta vastaks kui õpetaja sama asja küsiks). Seda sellepärast, et kui ta hakkab mulle mingit raamatut eesti keeles ümber rääkima, siis see on palju üksluisem ja vaid piiratud sõnavaraga (sest eesti keel on tal ju ikkagi palju nõrgem keel kui inglise keel). Tal on seda küll üsna raske teha, sest talle on justkui sisse programmeeritud, et ta räägib minuga vaid eesti keeles. See muidugi tähendab ikka seda, et tema eesti keeles minuga rääkimine tähendab seda, et tahes tahtmata on ta eesti keelses kõnes igapäevaselt ka inglise keelseid sõnu pisteliselt sees.

    ReplyDelete