Monday, 24 October 2016

KOOLIVAHEAJA ESIMENE PÄEV

Reedel algas koolivaheaeg. Ma organiseerisin Gretale kohe playdate-i, sest tal pole ju viimase viie kuu jooksul pea ühtegi sõpra külas käinud. Eelmisel nädalal oli avapauk ja siis kohe ka kaks tüdrukut järjest külas ja nüüd siis kolmas.

Mulle nii meeldib, et neil koolis iga kahe aasta tagant klasse segatakse. Greta on seda segamist juba kahel korral kogenud ja tänu sellele on ka mul olnud võimalus paljude toredate lastega (ja lastevanematega) tuttavaks saada. See on ikka nii huvitav kõrvalt jälgida kuidas igal lapsel on oma iseloom ja temperament ja kuidas teatud iseloomujooned on nii nende endi omad, et arvata võib et nad jäävadki neid omadusi suuremal või väiksemal määral elulõpuni omama. 

No näiteks üks Greta vana klassikaaslane kes esimestel kooliaastatel oli selline hästi elav ja selline kes üsna palju lollitas ning ei olnud heidutatud täiskasvanute korrale kutsumisest. Mitte üldse, et ta paha laps oleks olnud, või külla tulles maja segamini keeraks või asju lõhuks (ma ei olegi siin sellist last veel kohanud kes midagi sellist teeks), vaid lihtsalt ta ongi oma loomult selline ülemeelik, natuke sõnakuulmatu
Samas on tegu üsnagi targa lapsega kellel on just tänu tema elavusele ka väga head suhtlemisoskused ning kes kõigega kiirelt sõbraks saab. Kuigi see tema elav ja rahutu iseloom on talle nii mõnelgi korral nii koolis kui kodus probleeme tekitanud, siis ma olen kindel, et just need iseloomujooned tulevad tal hilisemas eas ühel või teisel viisil kasuks. Mulle on see tüdruk alati meeltmööda olnud, kuigi vahest ajas see mind hulluks kui ma pidin teda sada korda keelama või teda kamandama (ma nimelt ühel aastal viisin teda paar kuud regulaarelst kahel korral nädalas hommikuti Gretaga koos kooli ja seega tunnen teda üsna lähedalt).

Või siis on üks teine tüdruk, kes juba kooli algusest peale eelistas mängimse asemel kas siis kirjutada või rääkida enda  poolt välja mõeldud jutukesi. Natuke nagu elav raamat. 

Või veel üks laps kellele meeldis päris mängimise asemel aidata või teha majapidamistöid. Nad küll üks vahe mängisid koos Gretaga nii koolis kui ka kodus, aga meie juures olles tuli tüdruk tihti minu käest küsima, et kas ta saaks midagi näiteks köögis teha või mind kuidagi aidata. Kui ma küsisin, et kas ta mängida ei taha, siis ta ütles, et ta hetkel ei taha, et ta natuke mängis Gretaga seda mängu mida Greta välja pakkus, sest ta ei tahtnud Greta tundeid solvata, aga ta hea meelega teeks nüüd midagi köögis.

Need vaid mõned näited. Minu jaoks nii huvitav. Kusjuures need ei ole vaid minu tähelepanekud lastest, vaid ka teiste vanemate samad tähelepanekud ning samuti on laste endi emad neid tähelepanekuid oma juttudega kinnitanud. 

Greta selliseks väljapaistvaks iseloomu omaduseks on kindlasti vajadus pidevalt laulda. Koduseinte vahel kohe kindlasti ja ma ka tean, et tema parima sõbranna juures nad mängivad alati mingi etenduse lavastamist ja selle ettekandmist ning seda juba sellest ajast peale kui nad olid 4 aastased (ehk siis peaaegu neli aastat jutti). Greta küll on ka väga mänguline ja tema küll tavaliselt kunagi ühestki mängust ära ei ütle, aga eks temalgi ole vahel omad eelistused ja kõikide laste pakutud mängud peale ei lähe. 

Üldse olen ma märganud, et suurem osa lapsi eelistab mängida mänge kus nad on ise tegelased. Legode, klotside või isegi playmobilide ja Sylvanian Family loomakestega meil kodus peaaegu kunagi ei mängita, kui sõbrad ja sõbrannad külla tulevad. Küll aga meeldib kõigile väga mängida kas loomaarsti (karvaste loomadega) või siis mängu kus üks lastest on kas koer või kass ja teine laps siis omanik, või siis mõlemad on loomad. Või mingid võõrasemaga ja vaeslapsega seotud mängud, või siis mängitakse lihtsalt kodu kus ise ollakse pereliikmed. 
Beebinukude, Barbide ja Polly Pocket nukkudega mängitakse ka vahel, aga need mängud ei kesta eriti pikalt.

Ma arvan, et üks põhjus miks paljud Greta sõbrannad eelistavad mängida selliseid mänge kus nad on ise tegelased ja mille mängimiseks ei lähe otseselt mingeid mänguasju vaja on see, et koolis nad ju mängivad vahetundide ajal õues ja seal mänguasju ei ole (kõige pisematel-nelja-viieaastastel on, aga vanematel lastel on vaid mänguväljakud ja siis vaid teatud valik spordivahendeid mida nad soovi korral kasutada saavad). Ehk kõik mängud mängitaksegi ise väljamõeldes ja ilma mingite vahenditeta. 

Meie kodus mängides kuulub enamvähem iga mängu juurde ka kirjutamine. Loomaasti mängides kirjutatakse retsepte ja juhiseid kuidas mingi koera eest keegi hoolitsema peab. Kui tehakse mingeid etendusi, siis kirjutatakse etenduse sisu ja tekst eelnevalt paberile valmis, et oleks kust pärast vaadata. Mõnikord sel ajal kui ma neile õhtusööki valmistan hakkavad nad restorani mängima ja selle tarbeks menüüsid kavandama jne.

Ühesõnaga kui ma neid lapsi siin sedasi kõrvalt vaatan, siis ma alati mõtlen, et see on nii fantastiline, et me kõik nii erinevad oleme oma iseloomu, karakteristika ja eelistuste poolest. Me vajame siin elus ja ühiskonnas ju kõiki neid erineva isiksusega inimesi ühel või teisel moel.
Nii huvitav oleks teada saada kuhu kõik need väikesed tüdrukud ja poisid, keda ma läbi Greta kooli kohanud olen, ükskord oma elus jõuavad ja millisele ameti omale valivad. Kas jutuvestjal tüdrukul ilmub kunagi ka päris oma raamat, kas energiline ja krutskeid täis hea suhtleja sattub kunagi positsiooni kus ta hakkab oma energia ja julgusega suuremaid vägesid juhatama ja kas tüdruk kes hetkel eelistab mängimisele majapidamistöid valib ka hiljem kõrge karjääri asemel hoopis rahulikuma ja perekesksema elu? 

Samuti imestan ma seda kuidas on võimalik et kõik need Greta endised ja praegused klassikaaslased (kokku kolm erinevat klassi) saavad nii võrratud ja armsad lapsed olla keda kõike tahaks kohe kõvasti kallista (noh, osasid ma kallistan juba nagunii :) 


Ja reedel oligi meil külas üks nendest toredatest lastest, Greta vana klassiõde, kes pole meie juures juba pikka aega käinud. See tüdruk on täielik kunstihoolik :) Ta tahab alati midagi meisterdada, maalida, kleepida, lõigata jne. Kuigi Gretal on oma kõige, kõige parem sõbranna juba koolialgusest peale, siis minu arvates just selle tüdrukuga on Gretal kõige sarnasem mängustiil. Tema on üks nendest haruldastest sõpradest kellega mängitakse isegi Playmobilidega koos, kuigi need mängud tavaliselt seisnevad vaid mingi mängustsenaariumi üles ehitamisel ja päris mänguks sealt enam suurt edasi midagi ei arene. 

Samas parimad sõbrannad nad ei ole ja koolis ka tihti just koos vahetundide ajal ei mängi, sest koolis on lihtsalt nii palju teisigi lapsi kellega mängida, aga ma ikka mõtlen, et kui neil seda klasside segamist koolis ei toimuks, siis vaevalt me selle tüdruku ja ta perega oleks kunagi nii lähedalt tuttavaks saanud (nimelt me Petega klappime imehästi ka selle tüdruku vanematega).

Aga jah pika jutu lõpetuseks nüüd ka mõned pildid tüdrukute mõningastest selle päeva tegemistest. Ülejäänud aja veetsid nad ülemisel korrusel midagi mängides, aga ma ei tea mida. 






Lõpuks õnnestus meil ära teha ka see Skittles kommide eksperiment. Me juba suvel Gretaga katsetasime, aga siis tegime seda õues lõõskava päikese käes ja kommid sulasid enne taldrikul ära kui me olime nad sinna jõudnud kõik ritta seada ja kuna rohkem komme kodus ei olnud, siis sinna see asi jäigi. 
Pärast lõunasööki lasin neil veel plaaditäis kommisegust sokolaadi teha. Või noh tegelikult seal ei olnudki midagi suurt muud teha kui sokolaad ära sulatada, plaadile kallata ja komme sisse visata. Pärast külmutuskappi tahkuma ja siis noaga ebaühtlasteks tükkideks lõigata. Hiljem sai iga laps (ka tüdruku vanem vend) endale kotikese sokolaaditükkidega ning ka tüdrukule järgi tulnud isal õnnestus suu magusaks saada. 


1 comment:

  1. Ohsa shokolaad. Pean ka poistega midagi sellist tegema. Neil kaivad aeg ajalt Willy Wonka tuurid peal ja siis ma leian sugavkulmast igasugu leiutisi. Enamus pole uldsegi mitte sodavad :|

    ReplyDelete