Thursday, 7 July 2016

JALAD JA KÄED

Juba paar kuud on Greta pea igapäevaselt jalavalu üle kurtnud. Tavaliselt hakatakse jalavalust rääkima magama minnes. Kõhuvalust ka, aga see on teine teema. Algul ma ei võtnud asja eriti tõsiselt, sest eks ikka koolis mänguväljakul joostes ja ronides juhtub igasuguseid seiku kus jalg haiget saab, või siis arvasin, et tegu lihtsalt kasvuvaluga. Kuskil umbes samal ajal juhtus Gretaga ka eskalaatoriga sõites väike õnnetus, kus ta kingapael trepiastme vahele kinni jäi ning mille käigus liikuv trepp ta ninuli tõmbas. Mina ise seda pealt ei näinud, küll aga hiljem seda natuke paistes põlve ja narmaskil nahka. Ootasime paar nädalat, et näha kas haavade paranedes ka valu ära kaob, aga kuna jalavalu muutus iga nädalaga aina hullemaks, siis otsustasime lõpuks perearsti juurde minna.

Perearst küsis Gretalt paar küsimust, käskis sokid ära võtta, seista ning ütles siis rahuliku häälega et Gretal on ühe jala tallavõlv natuke madalam kui teise jala oma. Arvas tegu olevat kerget viisi lampjalgsusega. Pärast seda diagnoosi vaatas ta Gretale kavala näoga otsa ning küsis maheda häälega: 'Kellelt sa selle saanud oled-emalt või isalt?'. 

Küsimus oli küll esitatud Gretale, aga mina olin see kes selle küsimuse peale kiirelt üle kabineti hüüdis, et minult küll mitte, ise kindel olles, et arst tegi oma küsimusega nalja. Pärast kodus tuli muidugi välja, et arst oli naljatamisest kaugel. Kui ma Petele sellest seigast rääkisin, siis avalikustas ta mulle tõsiasja, et tal oli lapsena sama probleem ja et tal on/oli kerge lampjalgsus. Nii, et päritav värk!

Arst pakkus, et ta võib meid spetsialisti jutule saata, aga et järjekorrad on pikad ja see võib aega võtta. Mul hea meel, et Greta jalavalul otsene põhjus olemas ja loomulikult avaldasin soovi spetsialisti juurde minekuks, küsimata mida ta pika järjekorra all mõtleb ja kui palju keskmiselt aega võiks spetsialisti jutule saamiseks minna.

Tagantjärele mõeldes ma tegelikult üldse ei imesta, et Gretal äkki jalavalu üle kurtma hakkas, sest kuskil mais, või isegi kuu varem, hakkasid nad ju koolis iga päev 1km jooksma sporditundidele, ujumisele ja kergejõustiku trennile lisaks. 

Kuna Greta kurtis peale arstil käiku endiselt jalavalu üle ja noh koolis pidi ja tahtis ta ju ka edasi jooksta ja sportida, siis otsustasime, et ei hakka pikalt ootama, vaid viime ta eraspetsialisti jutule. Tuli välja, et üks vastava ala eraarste asus kohe meie kodu lähedal. Meie majast umbes 5 min jalutuskäigu kaugusel. Pete võttis kliinikuga kohe ühendust ja tuli välja, et esimene vaba arstiaeg oleks alles kahe ja poole nädala pärast. Nimelt oli arst just minemas kahenädalisele puhkusele ja sellepärast ei olnud tal võimalik Gretat varem näha. Ma mõtlesin, et kuna see arst asub kodule nii mugavalt lähedal, siis ei viitsi hakata mingit uut arsti otsima ja ootame need kaks nädalat ilusti ära. Panime aja kinni ja jäime ootama. 

Paar päeva hiljem helistati meile ja meie suureks üllatuseks pakuti Gretale juba aega järgmiseks nädalaks riigiarsti (spetsialisti) juurde. Ma küsisin veel mitu korda üle, et kas nad tõesti soovivad meid juba järgmisel nädalal näha, või ajavad nad midagi segi. Kuuldes et kõik on õige võtsime loomulikult pakkumise vastu ja tühistasime erakliiniku aja. 

Eelmisel nädalal võtsingi siis Greta tunnikese enne koolipäeva lõppu koolist ära et minna Podiatrist-i jutule. Ma pikalt otsisin internetist podiatristile eestikeelset vastet, aga ei leidnud. Põhimõtteliselt on tegemist ortopeediga. Ühelt lehelt lugesin, et podiatrist on rohkem spetsialiseerunud just jalgadega seotud probleemidele ja orthopedist kogu kehale. Aga noh vahet ei ole.
Meie järjekordseks üllatuseks asus ka see kliinik meie kodule väga lähedal. Ei pidanudki kuskile linna suurde haiglasse sõitma.
Podiatrist küsis kõigepealt Gretalt terve pika nimekirja küsimusi ja siis uuris ja puuris Greta jalgu. Mulle meeldis, et ta just Gretaga kõiki neid asju arutas, küsimusi küsis ning vastuseid kuulas, ning kogu protsessi täpselt otse talle seletas. Minult küsis ta vaid selliseid küsimusi millele Greta ei oleks osanud ka kõige parema tahtmise juures vastata. Siis väänas ja painutas ta mõnda aega Greta jalgu, käskis tal erinevates positsioonides seista, kõndida ja joosta.
Spetsialist arvas, et Greta üks jalg on võrreldes teise jalaga palju paindlikum ja võib olla sellepärast on Greta võtnud harjumuseks kõndides ja joostes seda paindlikumat jalalaba palju rohkem väljapoole suunama, mis näiteks intensiivset sporti tehes lihastele lisa pinget tekitab. 
Ma olen seda juba varem Pete-le märkinud, et Greta jookseb kuidagi imelikult, aga me oleme arvanud, et see on lihtsalt Greta eripära (mida see spetsialisti sõnul võib ka olla). Oma osa valutaval jalalabal on ka kindlasti selles, et Greta on viimase paari kuu jooksul väga palju sporti teinud, vigastusi saanud ja kasvanud (ta on tõesti viimase paari kuuga väga palju ja JÄRSKU kasvanud). Sellele lisaks kinnitas spetsialist, et Greta üks jalg on väga kergelt lampjalg. 

Lõpetuseks anti meile mõned harjutused mida me peame iga päev tegema ja siis 4 nädala pärast tagasi ta juurde minema. Siis vaadatakse jalg uuesti üle ja arvatavasti tehakse spetsiaalne sisetald, mis ühte jalavõlvi natuke toetaks. 

Pean tunnistama, et harjutusi ei ole me veel jõudnud tegema hakanud. Lihtsalt ei ole olnud seda vaba aega siin ehitajate keskel. Harjutused iseenesest on väga kerged: jalalabaga tennise või golfipalli silumine, mööda sirget joont kõndimine ja trepiastmel jalalaba venitamine. 
Selle valutava jalaga seoses oli veel üks tore lugu. Nimelt ükspäev pärast seda, kui Greta oli perearsti juures käinud ja teada saanud, et ta üks jalg on kergelt lampjalg, sattusid Pete ja Greta poes olles ühe naisega rääkima. Ärge küsige kuidas, või miks nad äkki lampjalgsusest rääkisid, sest mu mees tõesti räägib kõigega kõigest :) 

Igaljuhul oli see naine öelnud, et ka tema 12 aastasel tütrel on lampjalad ja et meil on väga vedanud, et Greta jalavalule nii noorelt lahendus on leitud ilma, et see on ta tervisele pikemaajalisi probleeme jõudnud tekitada. Ma ei teagi täpselt mida kõike nad seal poes koos rääkisid, sest Pete ju ei pööra sellistele pisiasjadele tähelepanu ja seega ei osanud mulle ka pärast täpselt rääkida mida keegi ütles, või ei öelnud. Igal juhul Pete oli naisele maininud, et me ootame NHS (kohalik haigekassa) spetsialisti aega ja teada saanud, et nemad käivad sisetaldu, iga kord kui jalg jälle kasvanud on, tegemas Londonis.

Mõned päevad, või nädal hiljem olid Pete ja Greta jälle koos väljas, kui Pete mulle helistas ja palus, et ma annaks talle selle kliiniku nime ja numbri kuhu Greta kohaliku haigekassa poolt aja sai. Tuli välja, et see sama naine oli autoga neist mööda sõitnud ja nad ära tundnud. Pööranud siis kiiresti auto ringi ja nende juurde tagasi sõitnud. Nimelt soovis ta teada, kuhu kliinikusse meid Gretaga oli saadetud, sest ta soovis samuti Londoni sõitude asemel hoopis kodu lähedal asuvas kliinikus käia. 

Vat kuhu üks 5 minutiline kassajärjekorras läbiviidud vestlus võib inimesi välja viia, või kuidas neile abiks olla :)

No ja kui siin postituses on jalgadest juba nii palju räägitud, siis lõpetuseks ka üks väike kätega seotud jutt. Nimelt murdis Pete isa eelmisel nädalal lauatennist mängides käeluu. Kohe nii õnnetult, et vaene mees pidi kolm päeva haiglas olema ja operatsiooni ootama. Õnneks tänaseks on juba hullem möödas ja mees peab nüüd lihtsalt mõnda aega kipsis käega elama.

8 comments:

  1. Eestikeelne vaste oleks podiaater?

    ReplyDelete
  2. Meil ka füsioteraapiasse käik ees kuna kooli õde leidis tavapärasel kontrollil Johanna seljast kõveruse. Perearstiga siis koos vaatasime ja ongi, täitsa silmaga nähtav. Nüüd annab füsioterapeut mõned harjutused ja peab lootma et hullemaks ei lähe. Sirgeks seda selga vaevalt enam saab, aga mine tea ... Ei ole mitte küür ega kühm, vaid külje peale kõver.
    Laural ka mingi aeg selg valutas, kui ükskord ortopeedile aja saime oli seljavalu unustatud. Ortopeed siis uuris ja puuris ja ei osanud ka midagi kosta, ütles et kui jälle valutab siis tuleks tagasi, no et ta tahab valutamise ajal vaadata, tore küll :) Vahete-vahel tal ikka veel valutab. Eks see voodis kõveras arvutis olemine jms ongi põhjuseks, aga kus see suur inimene sind ikka enam kuulab :)

    ReplyDelete
  3. Ega Johanna juhuslikult rasket koolikotti ei kanna? Ja veel sellist mida vaid ühe õla peal kantakse? Minu selg on ka kõver ja just sellest kooliajal raske koti ühel õlal kandmisest. Mul küll selg peaaegu kunagi ei valuta, aga see kõverus on aastate jooksul kohe kindlasti mu ülejäänud keha ja organeid mõjutanud. Kondiväänaja on mu selja kallal küll tööd teinud, aga ega seda nüüd enam vanas eas nagunii enam sirgeks ei saa. Sellega oleks pidanud juba noorelt tegelema, aga meie nooruse ajal ei pööratud sellistele asjadele ju tähelepanu.

    ReplyDelete
  4. Meie ajal olid ju need üle ühe õla kotid nii popid ...
    Ei, praegu kannavad lapsed ka gümnaasiumis ranitsaid ja ikka üle kahe õla. Vähemalt minu lapsed küll. Kotid on küll rasked, aga kool pole õnneks kaugel. Johannal pole ka kombeks kõiki asju kaasas kanda, nagu seda tegi Johannes :)

    ReplyDelete
  5. Varvastega maast asjade tõstmine on ka hea harjutus.

    ReplyDelete
  6. Mul oli sugulane kes pulmas 2 jalga murdis tantsu ajal..kuidas on see võimalik?? Aga on;-) nagu su äial..mõelda vaid mis kõik võib juhtuda elus.

    ReplyDelete
  7. Hmmm. Mul poistel koguaeg jalad valutavad... Meie pereast(id) on aga usna mottetud, ma peaks vist neile uhe korraliku erakontrolli orgnunnima. Oliver pole uheski kontrollis kainud peale seda kui ta oli 8 nadalat vana...

    ReplyDelete
  8. Leevike, kui see tantsija suutis ilma alkohooli mõjuta mõlemad jalaluud tantsimise käigus ära murda, siis oleks see inimene lausa medalit väärt ;) Loodetavasti ta jalad paranesid korralikult ja edaspidist tantsimist ei takista.

    MrsB Miks sa surgery-it ei vaheta, kui sa arstidega rahule ei ole? Sinu kandis peaks neid kindlasti rohkem kui üks olema. Aga neid iga aastaseid (või beebide puhul iga kuiseid) arsti kontrolle ma küll ei igatse. Mõtetu sedasi iga aasta arsti juures mõõtmas ja kaalumas last käia. Kui midagi lapsel viga, siis ju lähed nagunii arsti juurde. Ja seda on ju kohe näha kui lapsel midagi viga on (liiga väsinud, ei söö hästi, kuskilt valutab, nahal mingid punnid, kõht lahti-kinni jne). Kui ei ole, siis mis mõte on ta peaümbermõõtu või pikkust iga aasta mõõtmas käia :)

    Kui sa poiste jalavaluga perearsti juurde lähed, siis ütlegi kohe, et sa tahad saatekirja spetsialisti juurde, et neil jalad koguaeg valutavad ja nad ei saa sporti teha. Ma ei usu, et arst ei ütleks, aga kui ütleb, siis lihtsalt mine eraarsti juurde. Sul ju kindlustus olemas, saadki asjasse kiiremini selgust :)


    ReplyDelete