Sunday, 10 April 2016

VEEL ÜKS VÕIMAS KONTSERT

Märtsi mahtus meil veel üks muusikaline sündmus. Nimelt käisime me 20 märtsil Londonis Royal Albert Hall-is ühel sellisel vägeval kontserdil nagu Classical Spectacular. Tegu UK kõige populaarsema klassikalise muusika kontserdiga. 
Pete on juba pikka, pikka aega tahtnud Gretat viia korralikule klassikalise muusika kontserdile. Gretale on klassikaline muusika alati meeldinud, aga viimasel ajal on ta selle järgi veel eriti suurt huvi tundma hakanud ja autoga sõites tihti palub raadiot klassikalise muusika kanalile panna. 

Pete sattus mõned kuud tagasi nägema reklaami Classical Spectacular kontserdist ja otsustas kohe ära, et sinna ta Gretaga läheb. Mina ei olnud alguses kindel, et kas tahan nendega sinna kaasa minna, või eelistan parema meelega vaikset pühapäeva omakeskis. Venitasin ja venitasin, aga kui ma siis lõpuks lähemalt uurisin millega tegu, otsustasin, et asi on kindlasti vaatamist väärt ja kuidas ma siis ikka jään sedasi üksi koju kui nemad kontserdile lähevad.

Andsin Petele oma kaasa tuleku soovist teda ja Pete tellis piletid ära. Kuna me venitasime nende pileti tellimistega nii pikalt siis ainukesed kohad mis veel järgi olid, olid saali kõige viimases reas olevad kohad. 

Pühapäeval, 20ndal märtsil, seadsimegi suuna Londoni poole. Sõit sinna autoga oli imelihtne, sest pühapäevati on teed tühjad ja inimesi tänavatel tunduvalt vähem kui nädala sees. Parkimisega ka probleeme polnud. Saime tänavale tasuta parkida mis on Londoni juures suur asi, sest parkimine Londonis võib maksata väga, väga palju. 

Mina polundki varem Royal Albert Hallis käinud ja seega ootasin juba sellepärast seda külastust huviga. Tegu väga kuulsa ajaloolise ehitisega.
Royal Albert Hall avati 1871 aastal. Alates 1941 aastast on seal igal suvel korraldatud The Proms, tuntud ka BBC Proms nime all. Tegu igaastaste klassikalise muusika kontserditega mis toimuvad igal suvel ja kestavad kokku 8 nädalat. The Proms viimane päev erineb aga üsna palju kõikidest teistest Promsi kontserditest. Seda viimast päeva kutsutaksegi The Last Night of the Proms. Tavaliselt toimub see semptembri teisel laupäeval ja seda kontserdi kantakse üle nii televisioonis kui ka raadios. Sellel kontserdil mängitakse kergemakujulisi klassikalise muusika palasid ja patriootlike Briti lugusid. Kuna see kontserd on rahva seas väga, väga populaarne siis on sinna viimasele kontserdile üsna keeruline pileteid saada. 

Kirjutan sellest kõigest siia sellepärast, et see meie kontserd kujutas endast üsna palju just The Promsi viimast päeva, ainult selle vahega, et meie kontserditel oli muusikale lisaks ka veel palju valgusemängu, kärtsu ja mürtsu. Pileteid on ka palju lihtsam saada nii, et kui keegi peaks nende Classical Spectacular kontserdite ajaks kunagi Londoni sattuma siis tasub kohe kindlasti vaatama ja kuulama minna. Saate kohe kindlasti suurepärase elamuse (need siis kellele klassikaline muusika ikka meelt mööda on).





Kui me saalis oma istekohtadele istusime siis mul ausalt tuli väikene paanikahoog peale. Me olime niiiiiii kõrgel ja selline tunne oli, et kui ma natuke oma pead ettepoole kummardan siis ma lendan sealt ülevalt alla. Püsti seista ja ridade vahel liikuda oli veel eriti kõhe. Ma vaikselt juba kahetsesin, et üldse nõustusin Pete ja Gretaga kaasa tulema ja mõtlesin õudusega kuidas ma küll need paar tundi siin lae alla vastu pean.

Esimese paari pala ajal ma vaid surusin enda paanikat alla ja proovisin mitte otse alla vaadata. Hoidsin kätega pingiservast pingsalt kinni. Greta ka paaril korral avaldas oma ärevust alla kukkumise kartmise pärast, aga tema mõtted olid sel päeval enamalt hõivatud hoopis tema sünnipäevakingitustest mis meie kontserdil olemise ajal just meie koju oli tometatud.
Õnneks inimhing on nii paindlik, et üsna varsti harjusin ma selle kõrgusega ära ning alla kukkumist enam ei kartnud. Pärast saime aru, et selle kontserdi ajal oligi just kõige parem nii kõrgel istuda, sest kogu valguseshow ja kõiksugu muud efektid olid meile palju paremini nähtavad, kui nendele inimestele kes põrandakohtadel või esimestel rõdudel istusid. 
Tegu oli tõesti SUUREJOONELISE ja SUUREPÄRASE show-ga. Ma võiks öelda, et see kontserd oli kui väikses vormis Eesti laulupidu, ainult ehk selle erinevusega, et kui (vähemalt minu jaoks) on laulupidudel natuke depressiivne ja kurvameelne toon juures siis see pidu oli väga 'up lifting' rõõmus, juubeldav ja lausa õhku tõstev (kui veel üldse kõrgemale oleks olnud võimalik tõusta kus me juba olime :). Briti isamaalised laulud on juba sellise, et neid kaasa lauldes oled ise ka valmis selle maa eest võitlusse minema. Imperialistliku maa värk :)

Ühesõnga mängiti nii Handelit, Straussi, Puccinit, Tchaikovskit, Sibeliuse Finalndiat kui ka Elgar palasid ja veel paljude teiste autorite muusikat. Oli lasereid, rakette, välku ja pauku.
Olid lood kus rahvas sai kaasa laulda ja lippe lehvitada ja olid lood kus näiteks rahvas võttis osa teatud kohtades teatud rütmis kaasa plaksutades. Kuna enamik külastajaid olid britid kellele need lood kõik tuttava siis rahvas muidugi vaid juubeldas ja läks selliste 'mängudega' väga entusiastlikult kaasa. Mulle oli ka see plaksutamise pala juba eelnevalt tuttav, ainult siis nüüd selle vahega, et sain sellest ise otse kontserdil osa võtta.
Ma ise seda ei filminud (sest plaksutasin sama ajal) aga panen siia ühe Youtube klipi. See klipp on filmitud Promis-i viimase päeva kontserdil ja sealt saate sellest ÕIGEST atmosfäärist parema ülevaate. Meie väikesel Proms-il nii suurejoonelist juubeldamist ei olnud, aga siiski piisavalt palju. 
Meie kontserdi ajal oli see plaksutamine ka natuke rohkem organiseeritud kui sellel klipil, aga pala on sama.
Palaks siis Henry Wood 'Hornpipe from Fantasia on British Sea Songs'


See pala on ka väga tuntud ja brittide poolt väga armastatud, mida tavaliselt suursündmuste ajal lauldakse Mitte küll hümn, aga peaaegu :)
Arne 'Rule, Britannia!'


'Land of Hope and Glory' on samuti üks väga tuntud ja brittide poolt armastatud isamaaliseid laule. See oli meie kontserdi viimane pala ja selle lõpus lasti kontserdi saali lae alt alla sadu sini-puna-valgeid õhupalle. Meile tundus, et need õhupallid on sellised ise plahvatavad, sest kui kontsert oli ära lõppenud ja inimesed saalist lahkuma hakkasid, siis need pallid 'plahvatsid' ja paukkusid seal veel pikalt edasi. Me Petega naersimegi, et vaesed vanurid. Kontserdil oli väga palju just vanema generatsiooni esindajaid, kellele britiks olemine on au sees ja kes oma kodumaad armastavad  ja keda sinna kontserdile üle UK bussi täite viisi kohale toodi. Kontserdi ajal õnnitleti neid kellel sattus olema samal päeval kas kuldpulmad või mingi suur juubel. Külastajate seas oli ka üks 95 aastane mees ja me Petega muretsesimegi, et kas see mees veel pärast sellist värvishowed, kahuripaukke, ja muud kärtsu ja mürtsu üldse enam eluski on. Lõpus siis veel ka need paukuvad õhupallid nendele vanurite kaela. 
Aga siit siis 'Land of Hope and Glory' koos lippude ja värkidega.




See video vaadake kindlasti täiesti lõpuni. Siis näete milline kahurite paukumine ja tulevärk seal toimus. Õnneks, et ma juhtusin vaheajal kavast lugema, et mingid Moskva militia püssimeestel on kavas paugutama hakata ja oskasin Pete ja Gretat ette hoiatada kohe kui nägin neid lae alla ilmumas, sest muidu oleks me küll vist südamerabanduse saanud. See esimene pauk mis nad tegid (ei ole siin videos) tuli küll nii ootamatult ja kõvasti, et kuigi me seda ette teadsime siis sellegi poolest ehmatasime.

Selle video filmimise ajal on mul suurema osa ajast käsi kogematta mikrofoni lähedal ja seega heli on summutatud, aga kohati on siiski kuulda kui valju kogu kontsert oli. 

Nii, et kokkuvõttes saime suurejoonelised elamused sellelt kontserdilt. Ma ei osanud oodatagi midagi nii vägevat. Hea oli, et viimasel minutil otsustasin Pete ja Gretaga kaasa minna.

Ma just hakkasin meennutama, et tegelikult olen ma Petega The Promsi viimase päeva kontserdist osa võtnud küll. Nimelt The Last Night of The Proms kantakse üle ka Londoni Hyde Park-is kuhu siis tuhanded inimesed kokku kogunevad sellest osa saama. Taas natuke laulupidu meenutav, kus inimesed oma piknikutega rohul istuvad ja muusikat naudivad. Vahe siis vaid selles, et muusika tuleb suurtelt ekraanidelt. Sellest aga ei ole lugu, sest kõik need isamaalised laulud lauldakse kaasa ja meeleolu on juubeldav. 
Leidsin ühe pildi kui me Petega ja ta sõpradega seal 2008 aastal käisime. 

Lisan siia ka paar klippi päris Promsi viimase päeva kontserdist. Kuna tegu väga kuulsa ja tuntud üritusega siis sinna tuleb alati kokku ka väga palju inimesi eri maadest. Eesti lipud on ka alati esindatud. Selles videoklipis on samuti Eesti lippu mitmel korral näha.
Videolt on ka näha rahvamassi kes kontserdile pargis kaasa elavad.
'Rule, Brittania!'
Siit veel üks VÄGA kuulus isamaalaul
'Jerusalem'
Ja loomulikult hümn 
'God Save the Queen'


3 comments:

  1. Vägev! Meeleolukas! Vägev! Mul juba neid klippe vaadates silmad tilkusid, mis siis veel kohapeal olles, ma olen selline suur vesistaja. Aitäh jagamast ja nüüd siis jällegi teab et kus ja millal selliseid vägevaid elamusi pakutakse. Kindlasti juba AlbertHall oma interjööri poolest pakkus ka elamuse. No sel suvel peaks Londonis pidu ja muusikat rohkesti saama, kui seal Kuninganna juubelit peetakse.

    ReplyDelete
  2. Haa, mul ka silmad tilkusid! Aga see on selline show-show, et sinna võiks isegi inimesi, kes väga klassikalisest muusikast lugu ei pea, meelitada. Küll hakkab meeldima.

    ReplyDelete
  3. Sul on õigus. Eriti see kontsert kus meie käisime ja kus oli tavaliste klassikaliste lugude vahele ka välku ja mürtsu. Promsil on sellist show--ed ka laulupeo meeleolu just viimasel päeval. Kõik teised kontserdid on ikka sellised korralikud klassikalise muusika kontserdid. Eelmisel aastal mängiti Promsi viimasel päeval ka Arvo Pärti tema juubeli auks.
    Ma mõtlesin, et sinna meie kontserdile võiks just lapsi kaasa võtta. Saalis aga paistis väga vähe lapsi. Enamuses ikka kõik suured isamaa armastajad eakamad inimesed. Samas siin korraldatakse lastele eraldi nii palju igasugu klassikalise muusika kontserde ja workshope, et ega neil puudust otseselt ei ole. Lõpks ikka kõik vanematest kinni et lapsed sellistele asjadele ligi pääseks.

    ReplyDelete