Monday, 18 April 2016

NÄDAL EESTIS

Käsin Gretaga korraks lühivisiidil Tallinnas (1-8 aprill). Tegelikult ei olnud meil Eesti reisi üldse veel nii pea ette nähtud ja kui aus olla siis ma üldse ei tahtnud taas Eestisse lennata ja kallite piletite peale raha kulutada.

Aga juhtus nii, et siiski läksime. Üheks ja peamiseks põhjuseks sai see, et Greta mu vennapoega näha saaks. Kuna meil ei ole plaanis suvel Eestisse minna ja kes teab kas ka jõulude ajal, siis oleks see mitte nägemise vahe meeletult pikaks veninud. Greta jaoks on mu vennapoeg Robert aga nagu tema väike vend ja ta hirmsasti igatseb Robertit. Mingil imelikul kombel on ka Robertil suured tunded Greta vastu mis sest, et viimati nägid nad teineteist näost näkku siis kui Robert veel täiesti beebi oli. Nii et me leidsime, et kui seda suhet kahe lapse vahel ikka elus tahame hoida, siis peab vahepeal kokkusaama ja mälestusi looma.

Teiseks põhjuseks, kuid küll palju väiksemaks, oli see et mu passi kehtivus hakkas otsa saama ja mul oli vaja uus pass ja ID kaart lasta teha. Seda oleks ma küll ka Londonis teha saanud, aga kuna juba Eestisse minek jutuks tuli siis langes ka see kaalukausile.
No ja ega meil siin midagi tarka 2 nädalase koolivaheajaga nagunii ei oleks olnud teha ja seega otsustasime nädalaks Eestisse lennata.

Tegelikult kuna ma vaimselt olin sellele reisule üsna vastu siis universum võttis mind kuulda ja kuni viimase minutini viskas mu kodaratesse igasugu kaikaid ning me peaaegu olime juba oma reisi tühistamas (või õigemini lihtsalt ära jätmas, sest tühistamist ei ole easyjet piletitega nagunii võimalik)
Kaks nädalat enne reisi hakkas mul kõht valutama. Kogu aeg valutas ja üldse ära ei läinud. Valu ei olnud kõva, aga oli täitsa olemas ja valuvaigisti vaid vaigistas mitte ei võtnud valu ära. Loomulikult juhtuvad sellised asjad just kas enne reisi, või pühade ajal, kui arstide juuurde on palju raskem ligipääs. Sel korral siis juhtus asi nii enne reisi kui ka pühade ajal. Pidin nädal aega ootama enne kui ultrahelisse sain. OK nädal aega ei ole üldse pikk aeg oodata, aga kui tavaliselt saab eraarsti juurde isegi kas samal päeval või järgmisel, siis kuna pikad pühad jäid vahele pidin nädala jagu ootama. Mul aga olid kõik päevad loetud, sest reis ju oli tulemas. Spetsialisti jutule oleks üldse saanud kõige varajasema aja alles päevaks kui pidime juba lendama.

Muidugi kolm päeva enne ultraheli andis valu juba vaikselt järgi ja ultraheli päevaks oli täielikult kadunud. Midagi ei tuvastatud ja ma otsustasin spetsialisi nägemise asemel siiski lennata.
Võite vaid ette kujutada kui palju stressi kogu selle jamaga.

Tegelikult on mul tunne, et meie kohal oli sel ajal üldse üks 'must pilv' hõljumas. No tõesti, kõik asjad mis untsu minna said läksid untsu, või tekitasid palju stressi. Isegi mu arvuti hakkas mitu korda päevas kokkujooksma, midagi mida ta pole kunagi varem teinud. Kõigele lisaks avastasin, et Greta on oma mütsi ära kaotanud (mida ma eeldasin Eestis oleks vaja läinud). Samuti rääkis ta et ta nii nimetatud talvesaapad teevad varvastele haiget, aga Eestisse ju lahtiste koolikingade või selliste tuult läbilaskvate botastega minna ei oleks saanud. Eestis ju sadas sel ajal alles paar päeva tagasi lund. Uusi saapaid poleks olnud kuskilt enam osta (sest meil müüakse poes juba ammu vaid rannariideid) ja ma ei julgekski talle enam jalanõusid pool aastat ette ära osta. Pigistavate saabastega aga oleks ju ka karm last kõndima sündida olnud.

Et sellest veel vähe ei olnud, siis päev enne äralendu ei leidnud me enam Greta punast jopet kuskilt ülesse. Terve maja pöörasime peapeale. Helistasime kõik kohad läbi kus me nädal aega tagasi käinud olime, aga jopest ei olnud haisugi. Kuna meil olid õues juba soojad ilmad, siis ega me seda jopet enam ei kasutanudki, aga Eesti sõiduks oleks just sobiv olnud. Ei liiga paks ega liiga karvane ning reisimiseks  mitte raske, aga samas ka mitte õhuke, et Eestis külm hakkaks. Ma juba vahepeal olin kindel, et Greta jättis selle enne vaheaega kooli, või siis sõbranna juurde. Viimasel päeval oli nii palav, et jopet ei läinud üldse vaja ja Greta läks otse koolist sõbranna juurde. Arvasin, et võib olla sõbranna ema ei pannud ka tähele kui lapsed koolist koju tõi, et Gretal jope puudu oli, sest tal oli Gretale lisaks veel kolm enda last ja nende kotid, pluss Greta viiulikott ja noodikott ja kuna Greta hoolitses sel päeval kooli kanade eest siis pidi sõbranna ema veel ka Gretale jaotatud kanamunad kaasa tassima. Poleks ime olnud kui emale jope kahe silma vahele jäänuks oleks. Koolivaheajal on kool loomulikult kinni ja sealt me jopet kätte poleks saanud ja  kuna Greta sõbranna pere oli juba ära puhkusele sõitnud, siis meil ei olnud võimalust ka neile helistada ja uurida, et ega Greta juhuslikult ei unustanud oma jopet nende juurde.

Kui must pilv me kohalt ära liikus, siis lahenesid kõik probleemid automaatselt. Arvuti ei juksinud enam (kuigi Eestis olles ütles trackpad ülesse ja ma olin ja olen ka praegu sunnitud kasutama vanaaegset 'hiirekest'). Greta mütsi me ülesse ei leidnud, aga ma leidsin kapist ühe teise mis osutus tegelikult veelgi paremaks. Tuli välja, et saapad siiski ei hõõrunud, vaid viga oli vist olnud jalas olnud sokis ja seega jäi ära saabaste jaht (uued, kinnisemad botased tellisime küll, aga neid oli talle kooli jaoks nagu nii vaja) Jope ilmus KA KAPIST välja!!! Ma ei saagi aru kuidas, aga oli vist olnud kuidagi poolikult riidepuu peal teise jope alla ja ma leidsin ta alles siis, kui ta sealt oli põrandale lõpuks libisenud. Ja noh, kõht ka enam ei valutanud, kuigi oli veel tundlik.

Ühesõnaga tundus, et täheseis oli meie reisiks lõpuks sobiv ja see hea seis kestis õnneks kuni reisi lõpuni. 
Lend oli mõnusal ajal, kell 12 päeval, ehk siis lennujaamas pidime olema 10ne paiku ja seega ei mingit hullult varahommikust ärkamist. 
Liiklus oli meid soosiv, kuigi vastasuunas olid pikad ummikud.   
Gatwick lennujaam oli nii tühi kui veel olla sai. Ma ei ole sellist asja varem näinud. Tagasi tulles ei olnud Londonis passikontrollis meie ees ühtegi inimhinge (taga oli paar meie lennuga tulnud inimest). Tavaliselt saab seal ikka päris mitukümmend minutit tiireldud enne kui läbi pääseb. Kotid saime ka kätte 5 minutiga ja pakiruumis ei olnud taas mitte ühtegi teist inimest peale meie lennu inimeste. Kuidas saab selline asi olla võimalik koolivaheaja viimastel päevadel? Mulle meenutas see vaatepilt natuke 'Palle Üksi Maailmas' raamatut. 
Ma ei tea, võib olla oli pühapäeval pilt totaalselt teine, aga meie lendamiste päevadel ei olnud meil küll vaja terroriste karta, sest neil ei oleks seal lennujaamas olnud kedagi õhku lasta. 

Eestis olles ei teinud me sel korral midagi kultuurset. Greta käis vanaemaga vaid korra kinos. Mingeid lasteetendusi meie sealoleku ajal ei toimunud. Piip ja Tuut klounidel oli küll üks show, aga kuna see oli kell 10 hommikul (meie aja järgi kell 8) siis ei hakanud me end sinna minekuga piinama.  Tegelikult sel korral see kahe tunnine ajavahe UK ja Eesti vahel, mis mulle Eestisse sõites alati rängalt mõjub, ei olnudki nii piinav, sest kuna alles keerati kellasid suveaja peale, siis see vahe oli tegelikult vaid tunnine.

Kultuursete sündmuste asemel käisime hoopis hirmus palju ostukeskustes. Ma ei teagi kuidas see nii juhtus, aga iga kord kui kuskile läksime siis ikka poodi :) Isegi vanalinnas käisin ma vaid korra, aga kuna see oli nii tühi ja tundus nii mahajäetud, siis ega mul ei olnudki seal suurt midagi teha või nautida. Gretal jäi isegi vanalinnas käik vahele.  
Tema lõbusta ennast Ülemiste ostukeskuse liumäel
Alla -ülesse

Alla
ülesse
Sellest on mul endiselt raske aru saada mis loogika järgi lastele eskalaator mängimseks andmine arukas otsus on, aga kuna sel korral ei näinud ma seal kolmeaastaseid lapsi trepil käputamas, või suuremaid lapsi rüselemas ja rüselemise käigus väiksemaid peaaegu alla lükkamas, siis las olla.

Ülemiste keskuses avastasime me aga uue viisi ringi liikumiseks. Nimelt oli võimalik 4 euro eest endale 15 minutiks üks loomake laenutada ja siis sellega mööda ostukeskust ringi rallitada. Kusjuures seda teenust saavad kasutada ka täiskasvanud :)



Siin üks issi oma lapsukesega rallitamas


See pilt on siia pandud spetsiaalselt ühte blogilugejat silmas pidades, kes Gretale imearmsad kassiraamatud saatis :)
Pass ja ID kaart said valutult ja kiiresti tehtud
Vaatepilt Eesti ja Inglismaa vahel oli ikka üsna kontrastne. Rääkisin just emaga, kes ütles, et isegi täna 14 aprillil (see oli siis kui ma seda postitust kirjutama hakkasin :) oli neil veel 5 kraadi sooja ja hommikuti tihti veel jääkirme autoaknal. Meil käisid paljud eile juba suveriietega õues, sest sooja oli peaaegu 20 kraadi. Aga eks see ju lihtsalt ongi nii tänu erinevale ajavööndile. Lihtsalt sedasi ühest kohtast teise reisides jääb selline vahe tugevalt silma.
Aprill on kohe kindlasti üks parimaid kuid Inglismaa külastamiseks, sest siis on siin juba väga ilus ja värviline, samal ajal kui Eestis veel hall ja jahe.
Selle reisuga sain ma ka aru mu ema nartsisside hullusest. Iga kord kui ta meil kevadel külas käib läheb ta meie nartsissi 'põlde' nähes hulluks. Pildistab ja pildistab, ohhetab ja ahhetab. Ma vaatan suu lahti mis toimub. Miks tahab ema umbrohtu koguaeg pildistada. Poes jooksis ta ka kohe lilleleti juurde ja haaras kaks kimpu nartsisse ja enne nendest lahti ei lasknud kui olime koju jõudnud.

Mõtlesin siis Eestis olles, et ostan talle ühe kimbu nartsisse. Ta hoidis üks päev lapsi ja ma siis sain linnas rahus toimetada ja nartsisse otsida. Mul pidi suu ammuli jääma kui nägin, et nartsissi ja tulbi õis Tallinnas maksab vahemikus 0.80-1.60! ÜKS ÕIS!!!! Kimbud olid kuskil 25 eurosed. Me maksame siin 20 õie eest 99 penni. 
Ma veel mõtlesin, et valin emale valged natsissid, et talle meeldivad need kõige rohkem. Valimise juurest oli asi muidugi kaugel, sest polnudki millegi hulgast valida. Oligi vaid kahte eri sorti kui sedagi.
Nii, et mu ema nartsissi hullusel on täiesti põhjendav põhjus olemas :)

Nagu ma juba mainisin, siis ema hoidis üks päev Gretat ja mu vennapoega ja ma siis kasutasin juhust ja läksin üksi linna kolama. Olin natuke pettunud, sest ega kevadises Tallinnas ei olenudki nii mõnus ringi kolada kui suvises ja lõpuks piirdus mu linnas käik ikka vaid poodidega. Vanalinnas olid isegi kõik suveniiripoed väga tühjad ja magedad. Võimalik et alles talveunes.
Minu kurbuseks avastasin, et Raekoja platsil olev Nukupood on oma tegevuse lõpetanud. Ega ma sealt tavaliselt midagi ei ostnudki, sest hinnad oli ulmelised, aga meil Gretaga oli see juba kui traditsioon seda poodi alati külastada ja mõnikord siis ka midagi väikest osta.
Sel korral ma ei saanud algul üldse aru, et kas tegu poega või millega. Nukupoe silt oli kadunud, aga samas oli aknal ikkagi paari käsitöönukku näha. Uksel ühtegi silti ei tundunud olevat (või siis oli nii väike, et ma kohe ei märganud). Kui ma sisse astusin ja küsisin, et kas see on pood ja kas ka avatud, nähvas mulle poes olev naine, et muidugi pood, et mida mina siis arvan. No ma ei tea. Esmapilgul jäi küll mulje, et pood alles tegemisel, sest see tundus nii tühi ja need paar asja mis välja olid pandud olid ka kuidagi nii paigutatud, et jäi mulje nagu nad alles sätivad seda poodi. Ma vastasin tädile et kuna siin oli enne NUKUpood ja nüüd nagu ei paista enam olevat, siis ma ei olnud kindel kas tegu veel poega või millega. Tädi siis nähvas vastu, et jah nüüd on siin ÜKS TEINE POOD! 
Mida sa sellise tervituse peale ikka kostad. Mina igaljuhul tulin tulema. Oleksin pidanud vist veel uksel vabandama, et ma teda tülitasin, sest tõesti jäi selline tunne, et parem oleks olnud kui ma poleks sinna sisse astunud.

Suurem osa Viru tänavast oli üles kaevatud. Üsna huvitav oli näha mis tänava all peidus oli (peamiselt küll vaid torud :) Rohkem pilte siit 
Ühel teisel päeval käisime uues Mustamäe Keskuses. Tegu väljaspoolt vaadatuna ilmatu suure ehitisega. 
Üks ots 
keskmine osa
ja teine ots
Mulle valmistas see koht küll suurt pettumust ja mulle jääb arusaamatuks kuidas üks selline suur ostukeskus suudab ennast elus hoida. Seal ei olnud minu arvates ühtegi normaalset poodi peale Apollo ja ühe mänguasjadepoe (muidugi normaalne võib tähendada eri inimestele eri asju ja võib olla kohalike jaoks on sealsed poed tuntud ja tunnustatud, aga minu jaoks siiski võrreldes teiste ostuskeskustega väga magedad ). Mul ei olnud seal sel ajal kui Greta vanaemaga kinos käisid palju midagi teha. Kõik poed oli inimtühjad ja müüjad lihtsalt konutasid niisama. Apollo raamatupood oli ka imepisike nii, et lõpuks ma lihtsalt hulkusin sealses Rimi toidupoes ringi (see nägi seest väga hea välja :). Uus Lotte kohvik on seal ka, aga sellest teen ma eraldi postituse.

Eks muidugi suurema osa pinnast võttis ära kino ja Lido söögikoht ja võib olla oli asi ka selles, et me käisime seal keset päeva nädala sees. Võib olla õhtuti ja nädalalõppudel on seal palju rohkem rahvast. 

Samas ma alati imestan Eestis käies seda kui palju seal on igasugu Hypermarketeid ja kui lähestikku nad teineteisele kõik asuvad ja kui pikalt nad lahti on. JA ALATI on kassades järjekorrad. ALATI! Kust kohast need inimesed kõik tulevad kes koguaeg poes käivad ja keda igasse poodi nii palju jätkub? Võib olla on Tallinna piirkonnas rohkem moes osta toitu korraga vaid üheks päevaks ja sellepärast siis jätkub inimesi iga päev poodidesse kassasabadesse?
Selle lühikses nädala jooksul mis meil Eestis õnnestus olla toitusime me Gretaga vist suuremalt osalt vaid JÄÄTISTEST ja muust magusast kraamist. Ma jõin isegi paaril korral Valge Klaari limonaadi, mida ma ei ole lapsepõlvest saati teinud. Nii hea oli :)
Poelettidelt pakutavaid kooke me küll Gretaga süüa ei saanud, aga silmadega vaadata oli ka tore.





Gretale leidsime munavabad sarvesaiad ja mingid pontsikud ning minu lemmikud on juba ka eelmistest kordadest olnud öko tatraküpsised rosinatega. Neid ma sõin kolm pakki ära (ok ühe võtsin koju kaasa ja sõin siin ära). Pete-le ostsin kaasa Eesti lapsepõlve stritslit. Sellise klassikalise stritsli leidmisega läks küll natuke aega ja pidin enne päris mitu poodi läbi kammima, aga lõpuks siiski õnnestus. Paljud olid kas mingi kohupiima või jõhvikamoosi, või mõne teise täidisega, aga mina otsisin tavalist sokolaadi-pähkli oma. Petele stritsel väga maitses.
Selle üle olen ma küll ÜLIMALT ÕNNELIK, et Eestis riisijäätist müüakse. Kahjuks, või siis õnneks meil neid siin poest saada ei ole, sest kui oleks, siis ma sööks neid küll vist lõpmatuseni. Eestis sõin ma seda jäätist pea iga päev kaks korda päevas ja ühel hullul päeval isegi kolm!!! No nii tore, et ma saan nüüd Eesti reisidel ka jäätist nautida ja ei pea selle lääge Limpa jäätisega vaid leppima. Eesti on meie jaoks JÄÄTISEMAA :) :), sest me pole veel ühseski teises riigis nii palju eri sorte jäätiseid müügil näinud.
Tegelikult on see riisijäätis üsna magus, aga kuna ma olen selle maitsega juba harjunud, siis see mind enam ei häiri. 
Kuna sõidu peapõhjuseks oli siiski Greta kokkusaamine mu vennapojaga, siis loomulikult proovisime me väikese Robertiga kokku saada nii palju kui võimalik. Paaril meie seal oleku päeval hoidiski mu ema poissi kui mu vend ja ta naine tööl olid ja teistel päevadel läksime ise neile külla. 
Kui enne ei olnud vanaema juures eriti mänguasju millega Greta seal olles sai mängida, siis nüüd mänguasjade üle kurta ei saa. Greta siis mängiski nendega kui polnud Robertit kellega mängida. Eks need lelud olid enamuses kõik titekad (mõned ka Greta enda omad tema beebieast), aga vahelduseks ka huvitav tite asjadega mängida. Tegelikult eks Gretal oli seal üsna igav ilma sõprade ja õigete mänguasjadeta, aga mitte ka nii igav, et oleks olnud nõus näiteks koolitööd tegema, või mõnda raamatut ise lugema :)

Juuksuris käimine oli ka meie tegemiste nimekirjas üsna kõrgel kohal. Meie mõlema lõikused ja pudel juuksepalsamit läks maksma natuke üle 30 euro. Palsamipudel maksis 15 eurot seega meie mõlema lõikus läks kokku mingi 16 või 17 eurot mis meie rahas oleks kuskil 13 naela. Greta lõikus ise juba maksaks siin Inglismaal üle 20 naela ja minu oma kaks korda nii palju, seega me tavaliselt alati laseme omi juukseid Eestis käies kärpida. Hea odav.
Minu vennakese juures
Lapsed mängimas

ja musitamas


Vanaisa juures käisime ka ja papakoi sai taas natuke Greta õlal istuda
Ja muidugi käisime veel poodides mitu korda jäätist ostmas ja raamatuid ja ka mänguasjapoes kust Greta endale vanaisa poolt kingitud raha eest kingituse ostis. Tal võttis valimine üsna kaua aega, sest ta arvutas täpselt välja milleks tal raha jätkub ja kui palju ta korraga ära kulutada tahab. Kogu see matemaatikaline arvutamine võttis omajagu aega, aga vähemalt ei pidanud laps pärast oma langetatud otsust kahetsema. 

Mänguasjapoodides on muideks Eestis palju rohkem huvitavat kaupa kui meil. Vahe on vist selles, et Eestis on palju mänguasju ja mänge Saksamaalt, meie poodides aga eriti Saksa tooteid ei ole. 
Aitäh vanaisale
Ja oligi aeg tagasi koju lennata. Sel korral oli me reis väga chill ja rahulik. Kohvrid said taas paksult kraami täis (maiustused nii Petele kui meie tuttavatele, pluss raamatud ja ajakirjad ning uued riided mida ma endale Eestis olles alati ostan). Kui me check in tegime siis tuli välja, et mu kohvri kaal oli 21kg, ehk siis kilo üle lubatud piiri. Huvitav oli see, et ma oli just 5 minutit enne check in-i oma kohvri kõrval oleva laua juures ära kaalunud ja siis näitas see kaal vaid natuke üle 20kg. Seda ma siis ka ütlesin ja õnneks sellest ekstra lisa kilost ei tehtud mingit numbrit. Ka oli mu eelnev plaan üks mu käsipagasist pungil täis toppida ja siis see lasta tasuta checkida lennukisse (käsipagasid saab tasuta alati ära anda). Sedasi sain ma endale võimaluse veel kahe käsipagasile lisaks oma ranits lennukisse kaasa võtta, ehk siis oli mul oli kokku kolm käsipagasit. Vabalt oleks saanud endale veel ekstra kaks käsipagasit valmis pakkida, lasta mu emal nendega nurga taga oodata, olemas olevad käsipagasid lasta tasuta lennukisse checkida ja siis emalt lisa käsipagasid võtta ja nendega turvakontrolli minna. Ega nemad ju seal ei kontrolli või küsi mitu käsipagasit sa juba lennukisse oled lasknud anda nii kaua kui sa ise lennukisse rohkem kui ühega inimese kohta ei proovi trügida.

Kui ma oma ühte käsipagasit sisse hakkasin check-ima siis paluti mul see kaalule panna ja kaal näitas 14kg. Ma sain esimest korda elus teada, et käsipagas ei tohi raskem kui 8kg olla! Me oleme nii palju kordi Easyjetiga sõitnud aga see fakt on meile kuidagi kahe silma vahele jäänud. Ju siis sellepärast, et me pole kunagi käsipagasit lasknud lennukisse check-ida ja sellelt tulenevalt pole ka keegi me kotte kunagi kaalunud. Õnneks oli check-in tädi nii lahke, et ei teinud ka nendest ekstra 6kg mingit numbrit :) Lend küll hilines 20 min võrra, aga see ei ole isegi märkimist väärt.
Natuke lisa Eesti juttu ka mu järgmistes postitustes

2 comments:

  1. Hehe, aitäh! Mis Greta ise raamatutest arvas?
    Mustamäe keskus pidigi olema rohkem meelelahutus kui ostlemiskoht. Mulle meeldis seal see masin, kust oma Instagrami-pildid välja printida saab. Ja kino on võimas!

    ReplyDelete
  2. Küsisin Greta käest ja Greta ütles, et talle väga meelivad need raamatud. See foto kus ta raamatut esimest korda nägi tuli nii udune, et seda ma siia panema ei hakanud. See rebase jutu ja ülesannete raamat on ka väga hea. Seal just sellised harjutused millega Greta saab enam vähem eesti keeles hakkama. Eile tegi ta sealt ühte ülesannet oma sõbrannaga. Otsisid tähti ja kirjutasid ritta. Inglane sai ka ilusti hakkama ja Greta siis pärast tõlkis sõbrannale mis sõna välja tuli :)

    Seda instagrami masinat ma vist isegi nägin seal Mustamäe Keskuses kuskil, aga ma ei osanud vaadata, et see just insta piltide printimiseks on. Arvasin, et mingi tavline photo putka kus passipilte saab teha :)

    ReplyDelete