Wednesday, 16 March 2016

7 AASTANE

Juba mitu aastat on mul ajapuuduse ja rohkete Greta sünnipäevapidude tõttu jäänud kirjutamata Greta igaaastane kokkuvõte. Sel aastal ei taha ma sama viga korrata ja seega kirjutan selle postituse kohe ruttu nüüd, vaid väikese hilinemisega ära. 

Ega ma tegelikult ei oskagi midagi erilist Greta kohta kirjutada. Laps nagu laps ikka.
Värskelt 7 aastane laps on 127cm pikk ja kaalub 26kg. (See vist esimene asi mida tasub kirja panna). 
7 piimahammast on ära tulnud ja kaheksas loksub praegu.

Kohati väga elav, kohati väga tagasihoidlik laps. Pidevalt rõõmus ja indu täis, vahel tujukas ja kuri. Tihti ei tea kuna või kuidas piiri pidada. Lollitada temaga koos on raske, sest siis tavaliselt lõppeb see kas riidlemise või pisaratega, sest tal on raske lõpetada kui öeldakse, et nüüd aitab. 
Kui kallistab siis tihti kohe nii kõvasti nagu tahaks maha murda. 
Mulle meenutab ta väikest kutsikat. Sellist mängulist kingade närijat :).
Igapäevases elus pigem selline tomboy kui peen preili, samas õiges kohas, õigel ajal oskab olla selline posh daam, et vähe ei ole. 
Paras udupea on ta ka. Ja kohati väga lohakas. Samas kuna ta oma kooliasjade eest hoolitseb väga eeskujulikult ja on kohusetundlik, siis koduse lohakuse ja laiskuse anname teatud piirideni talle andkes. Igapäevaselt küll laseme tal enda järelt ära koristada ja kui midagi jääb tegematta siis kutsume isegi voodist välja (kui veel pole magama jäänud) kui vaja ja palume lõpetamata asjad lõpetada (näiteks kui ma leian põrandalt juustupaberi mille ma olen tal juba kaks korda varem palunud ära visata).

Tal on suurepäraste näoilmetega ja tal on suurepärane oskus  teha järgi aksente või kellegi väikeseid kõne defekte või kõne omapärasasid. Ühesõnaga näitleja :)
Väga 'sügava' mõtlemisega. Vahel meeldib talle 'mängida' kurbade teemadega. Paljudes päris mängudes nii üksi, kui sõbradega mängides, on teemaks kas lastekodu lapsed, kurjad võõrasemad või muidu lapsed kelle vanemad on surnud.  

Ta on viimase paari kuuga KOHUTAVALT kasvanud. Hirmuga avastasin, et alles hiljuti ostetud pidzaamad on talle täiesti väikeseks jäänud. Nagu oleks ma talle need kaks numbrit väiksemad ostnud. Ma nüüd ei teagi, et kas tegu pesus kokkutõmbunud riietega, või ongi tõesti nii palju kasvanud? Kooliriided olen ka pidanud välja vahetama suuremate vastu. Sukapüksid on tal üldse 9-10 aastase lapse omad, aga NEXT-i sukkpüksid ongi vist üldiselt päris vanusega nihkes. Uue koolipluusi ostsin talle nädal tagasi 8 aastastele mõeldud, aga kodus selgus, et see on napilt paras. Oleks pidanud 9 aastastele mõeldud pluusid ostma.

Siinsete laste kasvukõvera järgi on ta aga vaid natuke üle keskmise piiri nii kasvu kui kaalu poolest. Klassi kontserdil vaatasin, et ta on teiste klassikaaslastega võrreldes üks pikemaid klassis. Temaga samas mõõdus on vaid kolm tüdrukut veel. Isegi poisid on väiksemad. 
Täiesti üle öö suureks tüdrukuks kasvanud :)

Raske kondiga on ta ka, nagu minagi. Mul on tihti olnud ribid täitsa nähtaval aga kaal täiesti normis. Kaalu kaotades näeksin kui nälginud välja, kuigi kaalunumbri poolest seda ei arvaks. Gretaga enam vähem sama lugu, kuigi ribisi nähtaval ei ole on ta oma raskusele vaatamata väga heas vormis. Tõsta ma teda enam ei jaksaks ja kui süles istub siis on oht, et mu jalad surevad ta raskuse all ära :)
Süüa tahaks ja võiks ta vist lõputult, samas liigub väga palju  ja sportida talle meeldib.

Peamiseks spordiks on hetkel ujumistrenn, kus ta teeb suurepäraseid edusamme ning ujub üldse endast vanemate lastega koos. Selili ja krooli ujumine, sukeldumine ja vette hüppamine on tal täiesti käpas. Hetkel õpib konna ja delfiini stiili. Eelmisel aasta lõpus läbis edukalt 50m 'eksami' (eksamist on asi muidugi väga kaugel, aga ma ei leia praegu paremat sõna)
Kahjuks ei ole lubatud Gretat ujumistunnis filmida või pildistada. Tegin need paar udust pilti salaja.
Enamjaolt ujub Greta ikka ilma selle kollase lauakeseta, aga trennis peavad nad seda mõnikord kasutama. Hetkel siis õpiti kuidas konna ujudes jalgu liigutada.
Ujumisest aga veelgi rohkem meeldib talle LAULDA. Ta laulab KOGU AEG ja kui laulab siis ikka nii, et isegi teisest maja otsast on ta häält kuulda. Ta laulab kui ta sööb ja ta laulab kui ta magab. Õigemine enne magama minekut kirjutab taskulambi valgusel paberile enda väljamõeldud laulusõnu ja viise (sellest ei ole ma veel arusaanud kuidas ta neid viise kirja paneb, aga ta ise väidab, et paneb :). Kõige rohkem keelangi ma teda siin majas laulmise pärast, et ta seda kogu aeg ja nii kõva häälega ei teeks. 
Ta ise ütleb, et ta lihtsalt ei saa sinna midagi parata, et ta nii palju laulab. Tal on kõik 'sahtlid' laule täis ja laulud ei mahu ta sisse lihtsalt enam ära ning tal ei jää midagi muud üle kui need laulud ja see muusika endast välja laulda. 

Koolis laulab ta ka laulukooris. Homme esineb ta esimest korda kooriga meie küla Muusikapäevadega seoses toimuval kevadkontserdil. Üks kontsert toimub kella 2 ajal päeval ja teine kell 7 õhtul.

Ta jumaldab oma teatrikooli. See on muidugi see koht kus talle kõva häälega laulmist ja näitlemist õpetatakse mille tagajärjel ma siin kodus siis piinlen. Tantsima õpetatakse seal ka. Greta tantsuõpetajaks on üks elav noor geimees kelle eriliseks lemmikuks on Greta. Nii vähemalt on meile jäänud mulje. Tänu selle tantsuõpetaja poolt antud tihedale tähelepanule ja mängulisele 'hellitusele' on Greta enesehinnang ja enesekindlus tunduvalt tõusnud, vähemalt tantsimise alal küll.

Viiulit mängitakse ka endiselt. Paistab meeldivat. Me küll ei ole mingit pinget ja survet talle meelega peale pannud ja laseme tal areneda sellises kiiruses, et talle viiuli mäng vastu ei hakkaks. 
Harjutama peab meelitama, aga viimasel ajal vähem. Selle eest klaverit mängib vabatahtlikult IGA PÄEV. Ma juba hakkasin ka selle üle siin kodus kaebama, sest millegipärast peab tal klaverit mängides klaveri häälenupp ALATI kõige valjema peal olema (meil on elektrooniline klaver seega hääl reguleeritav) aga õnneks leidis Pete sellel probleemile kiirelt hea lahenduse-kõrvaklapid (Gretale, mitte mulle :)). Greta mängib nüüd tihti klaverit kõrvaklappidega, ehk siis mina ei kuule midagi muud kui vaid klahvidele toksimise häält. 
Klaveri tundidesse minekut on ta meilt korra juba küsinud, aga me ootame et ta seda natuke valjema häälega teeks. Kuna viiuli mängimine on keerulisem kui klaveri mängimine, siis tahame, et ta saaks viiulimängu enne selgemaks kui klaveri käsile võtab, sest muidu on oht, et klaverit mängima hakates ei taha ta enam viiulit mängida.

Teisipäeviti käib ta endiselt peale kooli kunstiringis (mis toimub koolis ja mis on mõeldud oma kooli lastele). Mul on selle üle vaid hea meel, sest see on koht kus ta saab rahus vaid kunstile pühenduda, ilma kiirustamata maalida ja joonistada. Käisimegi just eile ta veerandi lõpu puhul viimase veerandi töid vaatama ja olime meeldivalt üllatunud kui hästi ta maal oli välja tulud. Ta töötas selle kallal mitu, mitu nädalat. 
Siin teised tööd ka. Kunstiringis käivad koos lapsed kes on 5-11 aastased


Peale seda kui ta kirjutama õppis hakkas ta kodus üha vähem ja vähem joonistama. Vahel ikka joonistab ka, aga need pildid on tavaliselt üsna detailivaesed või kiiruga tehtud. Näiteks inimestel käed ja jalad vaid kriipsudena joonistatud. Ainult kasse ja koeri joonistataksegi veel meeleldi, aga ega ka nende joonistamiseks palju aega ei jää. Põhirõhk ikka kirjutamisel. Isegi kui lapsed tulevad külla mängima, siis osa nendest mängudest hõlmab kirjutamist (näiteks loomaarsti mängides kirjutab arst loomaomanikule juhendid mis rohtu peab loomale andma, mida söötma, millal looma kammima jne. Restorani mängides koostatakse menüüsid ja restorani loosungeid. Mingit näitemängu kokku pannes kirjutatakse kogu stenaarium eelnevalt paberile valmis jne jne.)
Dear diary...
Mul on selle joonistamise puudulikuse pärast natuke kahju, sest minu jaoks on ta joonistused alati nii ägedad olnud, aga ega midagi pole teha. Arvata võib, et koolivaheaegadel kui aega rohkem tuleb ka joonistamise tuhin uuesti tagasi.
Greta on meil ka üks väike tubli ema. Mingi aeg hakkas ta taas oma beebinukuga mängima. Hoolitses beebi eest nagu see oleks ta päris beebi. Me ei tohtinud isegi kasutada sõna nukk, pidime ütlema beebi. 
Ma ükskord jälgisin teda salaja ja nägin kui professionaalselt ta oma nukuga beebiga ümber käis. Beebit mähkides kasutas isegi eraldi mahkmisalust (väikest rätikut) ja igal õhtul vahetas beebi päevariided uneriiete vastu, kussutas last kui see nuttis (nutu häält tegi ta loomulikult ise), toitis, luges raamatut jne. Mingi aeg hakkas Greta rääkima, et tema tahab sünnipäevaks sellist nukku saada kelle on juuksed peas (tema beebi on kiilakas). Põhjendas oma soovi sellega, et beebi ju kasvab, et ta ju ei saa olla mitu aastat järjest beebi ja veel ka kiilakas. Me küll küsisime, et mis siis selle beebinukuga hakkab juhtuma, aga tema jaoks oli see lihtne ja loogiline- beebi kasvab suuremaks ja mingit beebit ei ole enam.
Sünnipäevaks saigi endale siis selle ihaldatud pikkade juustega pissiva ja pisaraid valava nuku. Beebinukult võeti riided seljast ja jäeti kuskile toa nurka vedelema. Ma küll küsisin ja sorkisin, et kas ta nüüd jätab beebi sedasi nälga ja ilma hooleta surema, aga tema jäi kindlaks, et beebi ju kasvas suuremaks ja ta ju hoolitseb selle suurema lapse eest! Milles probleem?!?! 
Lapse nimi on muideks Elizabeth :)

Nii, et nüüd ongi meil peres üks lisa laps. Õnneks mina selle lapse eest hoolitsema ei pea, kuigi Elizabethi juukseid oleks palju valutum kammida kui Greta omi, kes tihti selle tegevuse juures kõva häälega kurjaks saab ;)

Selles võin ma vist küll kindel olla, et Gretast üks päev üks väga hoolitsev ja armastav ema saab. Tema soov on suurena kindlasti emaks saada.

Issiga on eriti tore koos poes käia, sest issi lubab lapsele spetsiaalset beebipoekäru poes võtta. Mina nii lahke ei ole :)

Keegi kuskis linkis ühte toredat artiklit kus oli kirjas laste iga eagrupi olulised arenguetapid ja raskused mis teatud vanusega võivad kaasneda. Sellised probleemid mis algul võivad meile tunduda muret tekitavad, aga mis tegelikult käivadki lihtsalt teatud eaga kaasa ja on osa lapse arengust.  Ma leidsin sealt üsna mitu tabavat punkti 6 aastaste kohta ja seega lugesin huviga mida on ees oodata 7 aastaselt lapselt.
Mida siis 7 aastane laps endast selle artikli põhjal kujutab:

  • Kaldub kaebama ja kurtma kas oma vanemate, või reeglite üle, aga ka oma sõprade või teiste laste üle.
  • Tunneb, et paljud ei mõista teda.
  • Võib olla dramaatiline kooli, sõprade või üldise elu üle
  • Proovib kasutada sõnu kui räägib oma tunnetest, aga võib muutuda vihaseks ja ärritunuks kui on õnnetu, pettunud või mures.
  • Muutub rohkem teadlikuks teiste inimeste arvamustest.

Toetus mida nad vajavad:

  • Kuula ja teadvusta mida laps tunneb ja tea et sa ei pea ta probleeme ise lahendama.
  • Aruta lapsega kuidas ta saaks ise leida oma probleemidele lahendust. Anna talle ruumi ja julgusta teda ise oma ideedega välja tulema.
  • Ärge laske ennast liigselt mõjutada tema draamadest.
  • Ärge automaatselt mõelge, et asjad on 'metsas' sellepärast, et tema nii ütleb.
  • Keskenduge pigem positiivsetele asjadele

Mina igal juhul sain sellest artiklist häid juhtnööre, sest meil on osa 7 aastaste kohta kirjutatud 'sümptomeid' juba täitsa olemas ja kuna minul on alati kalduvus asju liiga tõsiselt võtta, siis võin end kergesti lapse draamadesse 'ära kaotada'. Samas Petel on oskus asju palju kainema peaga näha ja toob ka siis mind tihti tagasi 'maapeale' :)
Mainin igaks juhuks ära, et mingeid suuri draamasi meil siin tegelikult ei toimu. Lihtsalt vahel kõige tavalisemad ja klassikalisemad 'tema tegi seda' ja 'tema ütles seda'. Ühesõnaga ei midagi erilist.
'Emme, kuule mis oleks kui ma paneks oma juuksed nii nagu sellel Star War tädil oli?'

10 comments:

  1. Greta on väga vahva tirts. Mulle meeldib kui palju aega te pühendate ta arengule (organiseerite ja tasakaalustate ringe, reisite jne).

    ReplyDelete
  2. Tänud Jelena :)

    Laste ringide organiseerimise ja tasakaalustamise ning reisimise suhtes ei tee me tegelikult midagi teistmoodi kui kõik siinsed vanemad. Teisiti lihtsalt ei saagi, sest lapsed ise tahavad igasse ringi minna ja erinevaid asju proovida, aga kõigeks ei jätku lihtsalt aega. Just võitlesime siin Greta sõbranna emaga, et tüdrukuid golfi trennist 'ära meelitada'. Nad ise hirmsasti tahtsid minna, aga meie ei tahtnud selle trenni eest maksta :)
    Reisil käivad ka enamus peresid ja kindlasti koos lastega. Ok, on ka erandeid, aga üld juhtudel ikka alati lastega koos. Nii, et selles mõttes ei tee me siin midagi erakordset ega pühenda eriliselt aega lapse arengule. Siin lihtsalt tehaksegi lastega koos rohkem asju ja lapsed on tähtis osa pereelust.

    ReplyDelete
  3. Kallistused sünnipäevalapsele ja emmele!
    Greta on natuke meie kala-lapsukese moodi. Loovus igal sammul, empaatia ja pealehakkamine on nii tuttav. Kalad on vahvad tegelased - kui karm elu nende õrnale hingele liiga haiget ei tee.

    ReplyDelete
  4. Justkui oma lapsest loeks :D Aga see draamatsemine (vòi tegelikult..kòik need punktid mis 7-aastase kohta kàivad)....tuli meile juba ennem jòule...ja see vòtab meilt topeltenergia. Need 7-aastased on ikka nii teravakeelelised, et issssver! Vahest mòtlen, et kas ma ise olin ka juba nii noorelt nii...kade ja edev.
    Nàiteks tàna mu tùtar làks lokkis juustega kooli, ta ise tahtis ning seega tegin pàev varem talle patsid pàhe. Lòunaks tagasi koju tulles, oli nàgu tàiesti norgus ning muudkui plàrtsus ja kàitus agressiivselt. Nimelt koolis olid paar poissi, klassikaaslased, teda narrisid. (et kas sa tàna kammisid juukseid hambaharjaga ning et su juuksed nàevad vàlja nagu ussinahk).

    ReplyDelete
  5. Oi kui kurb seda kuulda :(

    Meil õnneks selliste teravakeelsetega või narrimistega probleeme pole (ptui,ptui üle õla :).
    Lapsed teavad, et nii ei käituta ja et pole ilus teistele pahasti öelda. Kool on selles osas väga range ja neid õpetatakse juba kohe kooli algusest peale üksteise vastu inimlikult käituma. Kool on kui suur pere ja klassikaaslased kõik omavahel sõbrad (nii poisid kui tüdrukud).
    Meil pigem sellised väikesed asjad mis tegelikult ei ole üldse märkimist väärt. No näiteks, et vahetundide ajal Ryan ajas mind taga kui mina ei tahtnud et ta seda teeks (aga ise jookseb eest ära ja ergutab seda tagaajamist :). Või näiteks selline jutt, et Sam (ma mõtlen nimed välja :) kõditas mu sõbrannat Rachel-it, aga tema ei tahtnud enam ja ma siis panin käe ette, et ta enam seda ei teeks ja siis sai Sam haiget. Ning siis ütles kolmas tüdruk, et ma olen 'mean', aga neljas ütles, et ei ole, et Sam ise pani pea ette jne jne.

    No selline täiesti tavaline mänguväljaku temaatika ilma millegi tõsiseta :) Kui midagi tõsist peaks juhtuma, siis see lahendatakse koolis kohe automaatselt ära ja kui keegi kedagi veel kambaga peaks narrima hakkama või pahasti ütlema, siis nendega räägib juba direktor ise :)

    ReplyDelete
  6. Nii armas lugemine :) Sellised ülevaated-kokkuvõtted on sul hea mõte, pean ka järgi tegema :) Aastate pärast on tore lugeda.

    ReplyDelete
  7. Eveli, kui vähegi suudad siis kindlasti kirjuta. Pärast on tõesti hirmus hea lugeda ja meenutada ja just sellepärast mul ongi kahju, et ma viimasel kahel aastal seda korralikult ei jõudnud teha. Alati võtab sünnipäevapidude korraldamine kogu mu aja enne sünnipäeva ja pärast sündmust on kõikest muust kirjutada või muid asju teha ja nii see põhijutt jääbki kirjutamata.
    Väiksemate laste puhul on veel eriti tore kirja panna nende naljakad ütlemised.

    ReplyDelete
  8. Ma jooksvalt ütlemisi ja naljakaid juhtumisi ikka kirjutan. Aga selline kompaktne iseloomustus on nii hea. Olen enne ka mõelnud, et peaks kirjutama, millised nad just praegu on, aga asi on ikka jäänud kättevõtmise taha. Võtan end kokku, luban :)

    ReplyDelete
  9. Aah! Tõesti mõnus mõte!. Vanema lapse puhul on osaliselt selle töö ära teinud lasteiakasvatajad ja õpetaja (waldorfis on hinnete asemel arengu hinnang) aga noorema puhul alustan vähemalt nüüd, viieaastaseltki :) Sest kogemus ütleb, et see kõik läheb nii kiirelt meelest, mina küll enam ei mäleta, milline laps oli vanem poiss viieselt.

    ReplyDelete