Wednesday, 30 December 2015

KAUA OODATUD JÕULUPÄEV

Kui me niinimetatud Eesti jõuludega lõpetasime ja Greta magama oli jäänud, avasime me Petega päkapikkude töökoja. Pidime ju kõik jõuluvana tulekuks valmis sättima. Ma küll olin suurema osa kingitustest juba varem ära suutnud pakkida, aga paar nipet-näpet asja ootas veel paberisse panekut. Pete suurim töö oli jalgrataste paberisse mässimine, millega ta sai suurepäraselt hakkama.

Greta jaoks oli loomulikult taas üks elu parimaid päevi tulemas (nagu tal on tihti kombeks öelda) ja ta lausa muretses, et äkki ta ei suuda suurest elevusest magama jääda. Tegelikult ei olnud magama jäämisega mingeid probleeme, lapsel piisas vaid pea padjale panna kui ta oli juba unenägudemaal.

Enne magama minekut oli ta viinud õue porgandi ja riputanud põhjapõtradele ka natuke sätendavat toitu, et nad teaksid kuhu majja tulla (meil siin laste seas väga populaarne kraam mida väikese raha eest müüakse ja mis koosneb kaerahelvestest ja natuke sätendavast purust). Jõuluvanale jäeti kamina ette väike tass piima ja mince pie nagu traditsioon ette näeb. Greta lisas ka ühe kirja Jõuluvanale. 
Neid kirju ja jõulukaarte on ta siin paari viimase nädala jooksul juba terve portsu kirjutanud küll Jõuluvanale ja Päkapikule. Mul oli vahel täitsa hirm, et ma ei leia neid kirju hilja õhtul ülesse ja siis on laps hommikul pettunud, et kiri ikka veel alles, aga õnneks seda siiski ei juhtunud.
Kuskil kella 2 ajal öösel pääsesime Petega lõpuks magama. Õnneks me laps on võimeline ka jõuluhommikul kaua magama ja nii me siis kõik ärkasimegi kuskil alles kas kella 9 või 9.30 ajal hommikul ülesse. 

Gretal oli tegelikult päev enne Jõuluvana tulekut suur hirm, et võib olla ei saanud Jõuluvana ta soovide nimekirja kätte ja jõuluhommikul ei ole seega tema jaoks ühtegi kinki. 

Ta küll hakkas Jõuluvanale mõeldud nimekirja piisavalt varakult kirjutama, aga see jäi poolikuks ja niisama lauale vedelema, ning siis kadus üldse ära ja talle tuli kogu see nimekirja asi alles palju hiljem meelde. Nii ta siis hakkaski muretsema, et võib olla Jõuluvana nüüd ei teagi mis ta soovid olid. 

Ma tegelikult ise võtsin ja peitsin selle tema kirjutatud nimekirja ära, sest kuna mul olid nimekirjas olevad asjad juba selle aja peale muretsetud, siis ma ei tahtnud, et ta nimekirja üles leides seda siis parandama hakkab, või mingeid uusi asju juurde kirjutab, või maha kriipsutab.
No ühesõnaga ma proovisin vältida sellist momenti
Tegelikult enam vähem nii juhtuski, sest veel päev enne tähtsat sündmust kirjutas Greta jõuluvanale uue nimekirja (ise veel googeldas iPadi abiga asjade õigeid nimesid, et Jõuluvana täpselt teaks) ja noh sealt nimekirjast ma siis leidsingi paar asja mida eelmises nimekirjas ei olnud. Ega ta ise ka enam täpselt ei mäletanud mida ta algul kirja pani. Ma siis pidin teda kurvastama, et Jõuluvana küll enam uute nimekirjadega ei tegele ja kindlasti juba on neid kuskil teisel maal lastele jagamas. See muidugi muutis lapse veelgi murelikumaks, aga ma lohutasin teda sellega, et ju see oli siis Päkapikk kes selle esimese nimekirja ära võttis ja ise Jõuluvanani viis. 
Ma võin vaid arvata mida lapse väike hing hommikul üleva korruse trepist alla kõndides tunda võis. Elevusele lisaks kindlasti ka natuke närvi ja kartust, et kuidas nende kinkidega siis lõpuks lood on. 
Üldse meile Petega tundus, et sel aastal oli kogu jõuludeeelne aeg ja jõulud ise ka Greta jaoks kuidagi eriti erilised. Ta võttis kogu sellest võlust kogu hingega osa, ning nii tema rõõmu, kui ka hetkelised kurbuse või mure tunded olid ehedad. 

See, et ta hommikul kuuse all olevatelt pakkidelt ka oma nime nägi kinnitas talle, et võlujõud on olemas...









Pete oma kingitustega



Ega meil ei olnudki kaua aega niisama pidzaamades logeleda ja kingitustega mängida, sest paari tunni pärast olid meile Pete vanemad külla tulemas. Pete pani kalkuni juba hommikul vara ahju (veel enne kui oli oma kingitused kätte saanud). 

Mahe kalkun toodi meile eelmisel päeval otse ukse taha, nii et ega Petel ei olnudki palju muud teha kui see lind sealt ukse tagant lihtsalt ahju tassida. Tellisime väikese kalkuni, aga see nägi ikka ilmatu suur välja. Me veel algul kahtlesime, et ei tea kas sellest meile kõigile jätkub. Õnneks oli, et me suuremat ei tellinud, sest muidu ei oleks see meie ahju ära mahtunud.







Magustoiduks me midagi erilist ei teinud, kuna Pete vanemad ei saa kõiki asju süüa (Pete isa ei tohi kiudainete ja rasva rikkaid asju süüa ja Pete ema peab hoiduma happelistest toitudest ja puuviljadest). Tarretis, besee ning jogurt on asjad mis alati neile hästi peale lähevad ja mida ka meie süüa saame, seega ma ei hakanud üldse midagi keerulisemat välja nuputama. 

Ainuke asi mida ma tahtsin katsetada oli kihilise tarretise tegemine. Tegin seda maasika, laimi ning mustsõstra tarretisi kasutades. Ma kujutasin ette, et see tarretis tuleb välimuselt selline mõnusalt värviline, aga kui ma tarretise vormist välja kopsisin oli kogu kupatus ühtlaselt punane :( Ma olin nii pettunud ja ei saanud aru mis juhtus. Arvasin, et võib olla valasin ma kihid liiga lühikeste vahedega üheteise peale ja nad lihtsalt sulandusid kõik ühtlaseks massiks. Ma küll enne uue kihi panekut katsusin, et eelnev kiht ei oleks enam vedel, aga mine sa tea seda asja.

Kui ma aga tarretist lõikama hakkasin siis nägin, et kihid olid ilusti olemas. Ma tahtlikult ei pannud laimi liiga palju, sest see on üsna tugeva maitsega kuigi just laimi tarretis annaks ilusa heleda värvi ja kontrastsem oleks vist kui selle sisse punaseid triipe teha. 
(Pilt on küll kahjuks väga vilets, aga natuke ikka näha milline see tarretis mul välja kukkus)
Pete vanematega oli meil väga meeldiv ja kodune olemine. Nad on nii meeldivad ja toredad inimesed, et teisiti ei olekski võimalik olnud olla. Peale sööki vaatasime telekast ühte vanaaegset filmi, pärast käisid osad meist väikesel jalutuskäigul, siis mängisime lauamänge ja nii see aeg õhtusse jooksiski. Pete viis oma vanemad alles kuskil peale kaheksat õhtul koju. Me leppisime kokku, et Pete toob ja viib neid, et nad saaksid meie juures täielikult lõõgastuda ja ei peaks õhtul hilja veel autosõidu ajal keskenduma. Tegu ikkagi juba kõrges eas inimestega, mis sest, et nad meist vaid 30 minuti autosõidu kaugusel elavad.

Ühesõnaga oli meil äärmiselt tore kodune jõulupäev. Järgmisel päeval oli plaan Pete õe juurde jõulusöömingule minna, aga sellest juba natuke hiljem.

6 comments:

  1. Te ikka võtate asja põhjalikult ja hingega :)! Lapse rõõmu on nii tore vaadata.
    Rõõmsat pühadejätku teie armsale perele!

    ReplyDelete
  2. Suured tänud heade soovide eest :)

    Kui majas on väike (no enam mitte küll nii väike) laps, siis ega teisiti vist ei saagi.
    Ma ise arvan- loodan, et eredad ja perekesksed lapsepõlve mälestused on aluseks tugevale ja tervele täiskasvanule ja noh eks selle nimel tasub natuke rohkem pingutada. Proovin ise samas olla lapse kingades ja kuna see lapsepõlv on nagunii tänapäeval üsna lühike, siis ei näe ka mõtet talt usku võlusse veel ära võtta ja seega mängime kogu teemaga kaasa :)
    Õnneks enamus ta klassikaaslaseid on kõik samas seisus ja keegi pole veel kuskil mingit Jõuluvana mitte eksisteerimisest juttu teinud :)

    ReplyDelete
  3. Armas Alice ja su tore pere! Lugesin nüüd ühe hooga terve portsu su jõulujutte läbi. Varem polnud mahti, sest olin jõulud Dubais tütre juures, kuhu kõik mu lapsed üle maailma kokku sõitsid.Ka uus pereliige, neljakuine James oli kohal. Nii et minul olid toredad jõulud koos omadega. Teie pere tegemistest lugeda ei tüdine ma vist kunagi. Sinu kirjutised on alati nii huvitavad, nii soojad. Jagugu teile kõigile uuel aastal palju õnne ja rõõmu ja sulle ikka väledat sulge (ha-ha) blogimiseks, sest su kirjutisi ootavad ja hindavad väga paljud.
    Head vana-aasta lõppu ja ilusat uut aastat.
    Leelo

    ReplyDelete
  4. Oi Leelo, suured tänud nii ilusate ja soojade sõnade eest!

    Ma kujutan ette kui toredad sinu jõulud seal kaugel soojal maal olid, mitte ainult sooja päikese ja rannaliiva pärast, vaid eelkõige just sellepärast et sa said oma kallitega koos olla. Kõike head ja ilusat ka sulle uueks aastaks!!

    ReplyDelete
  5. Mulle nii meeldivad sinu postitused! Kõik tundub nii koordineeritud ja läbimõeldud ja ideaalne :) Ja teie jõulud on alati nagu unelmast :)

    ReplyDelete
  6. No ma ei tea :) See ideaali pilt on pigem see mida lugeja ise endale ette kujutab, sest kui sa ikka mu tekste korralikult lugeda siis on ju näha, et ei ole see elu siin midagi nii ideaal :) No kas või selle postituse tarretise lugu :)

    Sama moodi jälle tundub mulle, et sul seal 'metsas' on selline romantiline ja vanaajahõnguline ideaalne elu, kuigi lähemalt analüüsides ei ole ma sugugi nii kindel, et ma päriselt tahaks sinu asemel sinu elu elada ja sina minu asemel minu, aga minu arvates unistamiseks on just selliste blogide lugemine inspireeriv ja elus edasiviiv.
    Nii, et aitäh sinu ilusa kommentaari eest mulle ja selle eest, et sa ise blogi pead ja oma idüllilisest elus kirjutad :) :)

    ReplyDelete