Tuesday, 17 November 2015

LAENUTATUD RAAMATUD

See postitus tuleb küll suure hilinemisega, aga ega sellel tegelikult mingit vahet ei ole. Nimelt tegu siis raamatutega mida ma suvel Eestis käies raamatukogust laenutasin.

Endale võtsin sellised 4 raamatut. Tahtsin tegelikult midagi muud, aga neid ei olnud parasjagu raamatukogus saada ja ma siis valisin need mis olemas olid.
'Surmamõistetud märkmed' rääkisid Patarei vangalas olevatest vangidest, või siis lähemalt ühest vangist. Patarei vangla vastu on mul alati olnud suur huvi, aga see raamat osutus natuke igavaks ja segaseks minu jaoks. 

Raamatukogust läksin ma laenutama Vahur Kersna viimast raamatut, aga kuna neil seda parasjagu ei olnud, siis võtsin tema esimese raamatu. Raamatukogutädi ütles, et see on nii kergesti loetav raamat, et tema luges selle ühe päevaga läbi ja kindlasti soovitas mul laenutada. Tal oli õigus. Ma küll ühe päevaga läbi ei saanud, sest mul oli väga vähe lugemis aega, aga kiiresti sain läbi küll. Raamatust ei oska midagi tarka arvata - elulugu nagu elulugu ikka.

'Ühe Elu Killud' oli kannatusi täis raamat. Internetist leidsin sellise sisukokkuvõtte 

Väike Milli elab koos perega Venemaal eestlastest väljarändajate külas. Naiste- ja viinalembene isa põhjustab perele hulganisti kannatusi. 1941. aastal viiakse kogu küla sõja jalust ära Siberisse. Ränga haiguse käes vaevlev Milli jätab sõjakomissariaadi kutse metsatöödele minna tähelepanuta, karistuseks seitse aastat vangilaagrit. Poolsurnuna hospidali sattunud, päästab Saksa soost arst ta uuesti elule. Ootamatult vabastatakse Milli 1945. aasta kevadel ja kogu pere sõidab Eestisse. Pärast mõnda aastat Võrumaal kolib Milli Läänemaale, kus abiellub, saab kaks last ja jääb leseks, pisem alles kaheksakuune. Leidnud mõne aja pärast uue abikaasa, muutub Milli elu joodikust rusikakangelase karmi käe all päris põrguks. Kannatused ja raske töö ei murra siiski Emiliet ning ta tüürib oma pereelu viimaks rahulikumale rajale.  
Mul õnnestus see raamat läbilugeda ainult tänu sellele, et ma võtsin ta Rootsi reisile kaasa ja siis öösel laevakajutis lugesin kui ma magada ei saanud. 

'Tänavalapsed' raamatut olen vist isegi enne lugenud, või olen ma lihtsalt sellest kuskilt sisukokkuvõtet näinud ja seega tundus kogu raamat väga tuttav. Taas ei midagi erilist - järjekordne masendav raamat. Ma ei tea miks ma just igasugu masendavaid raamatuid sel korral raamatukogust koju tõin?

Lasteraamatuid laenutasime järjekordselt suure portsu. Osa selliseid, et eelnevalt kontrollida, et kas kannatab endale osta või ei ja ülejäänud vaid lugemiseks. 

'Unekoer' oli piltide järgi paljutõotav raamat, aga millegipärast mulle üldse ei meeldinud. Mitte et lasteraamatut minusugusele kirjutatud on, aga kuidagi väga raske oli mul seda Gretale ette lugeda. Gretale jälle väga meeldis. Lugesime seda kahel õhtul ja ma tegelikult salaja lootsin, et võib olla ta järgmiseks õhtuks on ära unustanud, et meil see koera raamat pooleli jäi, aga ei. Magama minnes kohe tuletas meelde, et meil jäi raamat pooleli.
Raamat rääkis koerast kes tahtis oma inimeste (peremehe ja perenaise või nende laste) voodis magada, aga nemad ajasid ta alati ära. Koer otsustas siis taevasse koerajumala juurde minna ja temalt paluda, et ta nii teeks, et ta saaks inimeste voodis magada!!???!!. Minu arvates kuidagi imelik teema.

Kord kui koer taevasse jõudis siis oli tal veel pikk maa koerajumala juurde ja seda läbides ei tohtinud ta mitte mingil juhul igal pool ta ümber olevaid vorste ja liha jne süüa (keelatud vili). Ma ei mäletagi enam kuidas seda kolme peaga koera kutsuti, aga tema igal juhul esindas kurjust ja paha ning väikesel koerale oli see üsna suur katsumus selle hirmutise eest ära joosta, et jumala juurde jõuda ja pärast jälle jumala juurest tagasi paradiisi väravateni.

Ma ise algul arvasin ja lootsin, et sellega siis ka raamat lõppeb ja koer saab oma tahtmise ning peremees ja teised pereliikmed lasevad tal siis vahel enda juures magada, aga tegelikult läks kogu lugu veel mitu, mitu lehekülge edasi. 
Minu õnneks me seda raamatut ei ostnud, vaid laenutasime, aga samas see on vaid minu enda arvamus. Gretal vist ei oleks midagi selle vastu kui tal see raamat kodus riiuli oleks.

'KODU' raamat oli ka selline mida oli tore luged, aga osta meile koju kalli raha eest ei sooviks. Ma arvan, et see raamat sobiks hästi Gretast noorematele lastele, ehk siis sellistele lasteaialastele. 
Raamat räägib ühest poisist, kes oli ühel päevl sunnitud ise lasteaiast koju tulema. Ta oli emaga ise koju tulemist eelnevalt harjutanud ja tal oli tee selge, aga muidugi kui selline väikene poiss üksi tänaval kõnnib siis jääb talle silma palju huvitavat mis ta koju jõudmist aina pikemaks venitab.


Raamat oli iseenesest OK, aga kui aus olla siis raamatu lõpuks olin ma juba peaaegu unustanud kust kogu lugu üldse alguse sai, sest koduteel peatus poiss nii pikalt ja nii mitme inimese juures. Raamatu lõpp oli ka natuke segane, või vähemalt jäi Gretale nats segaseks, sest kuigi ema ja isa läksid poissi õhtul otsima ja ta ka siis leidsid (või jõudis poiss lõpuks ise koju, ma enam ei mäletagi), aga raamatus ei toodud seda otseselt välja või seda ei rõhutatud piisavalt, et vanemad olid poisi pärast väga mures. Ma kahjuks küll enam ei mäleta täpselt kuidas see lõpp oli, aga ma mäletan, et minu arvates oleks võinud seda natuke rohkem välja tuua kui mures vanemad oli ja milline suur kergendus see neile oli kui nad poisi kätte said. Ühesõnaga minu arvates jutu peamine point jäi üsna nõrgaks. Samas muidugi saab iga vanem oma lapsele ise jutu iva lahti seletada. 

Ühesõnaga, ilus raamat, aga Greta jaoks natuke titekas juba ja sõnum ei jõudnud korralikult kohale. Meie jaoks oli tore seda laenutada ja lugeda, aga mitte osta. 

Vesta-Linne raamatud on meil kõik kodus olemas välja arvatud see üks.

Gretale need raamatud väga meeldivad, sest seal on toredad pildid ja ka tore jutt. Minu jaosk, kuna tegu on tõlkeraamatuga, on raamatu teksti natuke raske lugeda. Tekst ei jookse soravalt ja tihti ma pean ühte lauset kaks korda lugema, et rõhk õigesse kohta saada. Kuna peres on palju lapsi, tegu on Soome nimedega ja pereisa ei ole kõikide laste isa, siis meil on üsna tihti segaseks jäänud kes on kes.  
'Kõik võiks olla roosa' ostaksime küll hea meelega endale koju riiulile mis sest, et tegu on tegelikult mudilaste raamatuga. Tegu sellise väga lihtsa raamatuga. Vähe teksti, toredad pildid ja mis peamine- tabav lõpp.


'Beebivahetus' on ka tore raamat. Ma olen seda raamatut ka Inglismaal näinud, aga kuna mõeldud väikestele lastele, siis loomulikult Gretale enam ei ostaks, ega laenutaks ka siinsest raamatukogust. Eesti keeles lugemiseks sobis aga ideaalselt.


'Punane Õun' on meile samuti juba Inglismaalt tuttav raamat. See raamat on oma sisu poolest sarnane 'Naeri' raamatuga. Ilus raamat, aga kui võtta arvesse kui kallid on raamatud Eestis siis ise ostma ei hakkaks. Greta jaoks ka muidugi juba liiga titekas.


'Tuvi ei taha saia' raamat meeldis Gretale väga. Kohe nii väga, et kui me peale selle lugemist paar päeva hiljem poes jäätiseleti ees seisime ja Greta seal rosinatega jäätist müügil nägi, tahtis ta seda tuvidele osta. Kes raamatut lugenud on saavad aru miks :)

Minu arvates on raamat väga ilusti kujundatud. Kui Greta oleks noorem siis oleksin kindlasti selle raamatu talle ostnud.



'Suur Tõll' raamatut olema ma juba mõnda aega tahtnud osta, aga kuna see on hirmus kallis siis pole raatsinud. Sel korral laenutasin raamatukogust, et Gretale sealt seest pilte näidata. Ma olin kindel, et Gretale sellised verised pildid meeldivad.
Raamatu lugemiseks meil aega ei jäänud ja kuna mul on plaan see raamat nagu nii soetada, siis ei tahtnudki juttu eelnevalt lugeda. Lihtsalt tahtsin testida kas Gretale läheks peale või ei.

Mingi aega tagasi toimus meil Inglismaal selline tore ja väga kuulus üritus nagu The BBC Proms. Sel aastal mängiti seal ka Arvo Pärdi 'Credo'-t ja kui ma sellest kuulsin siis loomulikult vaatasime me seda kohe ka telekast (ja lubasime, et järgmisel aastal läheme kindlasti koha peale seda üritust nautima).
Credo muusika põhineb hea ja paha võitlusel. Ma ütlesin Gretale, et kas ta mäletab seda Suure Tõllu raamatut ja pilte sellest raamatust, et see muusika ongi nagu Suure Tõllu muusika. Minu arvates sobib see muusika ja see raamat suurepäraselt kokku

3 comments:

  1. Me kahjuks jah, selle kalli hinna tõttu, raamatuid ei osta. Käime ka raamatukogus. Kuna mul endal pole aega Martaga raamatukogus käia, siis alati ta tuleb sealt mingi printsessi raamatuga. Ma ükskord juba ütlesin Laurale et ta vaataks sinu blogist mõni tore raamat valmis.
    Aga me loeme ka mõnuga :)

    ReplyDelete
  2. Minu meelest käändub see sõna Tõll-tõllu. See Suure Tõlla muusika kõlab nagu naljakalt. ☺

    ReplyDelete
  3. Sille, suured tänud, ma ise ei pööranud sellel üldse tähelepanu, Parandasin ära :)

    ReplyDelete