Monday, 14 September 2015

VÄGA PIKK 'SELETUSKIRI'

Minu tänast postitust ajendas kirjutama ühe blogilugeja Pia kommentaar, kes väga viisakalt mulle mõned küsimused esitas.

Kui ma teiste blogisid loen siis ma juba tean ette, et blogi ei anna kunagi kellegist täieliku pilti. Nägemus blogijast on väga palju siiski mõjutatud blogija kirjutamise stiilist ja lugejatest endist. Kirjuta kui tihedalt või detailselt tahad, eri lugejad on ikkagi suutelised samast tekstist eri asju välja lugema. 

Loomulikult ei kirjuta ma blogis kõikides meie eluseikadest. Esiteks poleks see juba ajaliselt võimalik ja miks peaksime me üldse meie elu nii peensusteni võõrastega jagama? See aga ei tähenda automaatselt, et me iga hinna eest nüüd kõiki negatiivseid seiku meie elust varjaksime.
Üks lugeja kirjutas
Ja Greta blogile on iseloomulik see et tema ema ei hakka reklaamima negatiivseid seiku ja aspekte oma lapse elust vaid keskendub positiivsele
Minu arvates on mu blogis ka küllaldaselt negatiivseid seiku nii Greta, kui meie elust. Ma ei tea mida nii palju ja negatiivset saab olla ühe 4, 5 või 6 aastase lapse elus millest nii hirmsasti kirjutada oleks. Greta on täiesti tavaline 6 aastane maailma avastav laps. Ma ei hakka ju eraldi postitusi tegema igast sellest korrast kui Greta näiteks vahel jalgu trambib või uksi paugutab, või muidu suurest suhkruannusest hulluks läheb. Minu arvates on Greta hingeelust ja tegemistest siin blogis juba piisavalt avalikult kirjutatud, nii positiivse kui negatiivse nurga alt, ja minu arvates on nii Gretal kui meil täielik õigus mõningasele privaatsusele. 
Ei tohi unustada, et meie blogi peaeesmärk on hoida minu vanemaid ja lähedasi sugulasi ning tuttavaid kursis Greta (ja meie) eluga Inglismaal, sest kõigiga eraldi kontaktis olla oleks meeletult aeganõudev ja mitte üldsegi nii informatiivne. Samuti kirjutan ma blogi meie endi tarvis, et pärast oleks tore tagasi vaadata ja vanu asju meenutada. Sellest kirjutamisest on juba praegu meile palju kasu olnud, sest see on uskumatu kui kiiresti mõned asjad meelest ära lähevad. Ma loodan, et ka Gretal on üks päev seda blogi tore lugeda. Mul küll oleks.

Seega ma ühtepidi mõtlen, et kas üldse tasub midagi seletama hakata. Las igaüks loeb ja maalib endale mis tahes pildi meist. Nagunii on nad ise mingi osa sellest pildist. Seda enam, et selliste diip-ide teemade peale kulub kirjutades alati nii palju aega (kõige rohkem just öötunde) ja et ma lihtsalt ei raatsi või jaksa nii ajaliselt, kui ka emotsiooniliselt selliste teemadega tegeleda. 

Kuna aga Pia kommentaar erines teistest kommentaaridest selle poolest, et Pia kirjutas oma tunnetest ja muljest mida mu blogi talle on jätnud viisakalt, ning lihtsalt palus minu poolset selgitust ja arvamust, siis loomulikult sellise kommentaari peale ma proovin nii palju kui ma oskan ja jaksan vastata. 

Ausalt öeldes Pia kommentaari lugedes jäi mul esimese hooga suu lahti. 
Sellised tähelepanekud meie perest tundusid nii jubedate ja hirmutavatena. Nende põhjal jäi mulje nagu me juhendaks siin mingit range reziimiga kliinikut, kus Greta on patsiendiks ja kus laps pääseb välja vaid silmaklapid peas rihma otsas lilli ja vikerkaari vaatama, ega tea päris elust midagi. 

Hakkasin juba endalt küsima, et kas me tõesti oleme sellised hullud vanemad, aga õnneks tõi Marit oma kommentaariga mind maa peale tagasi. Aitäh Marit :)
Eestis elavale eestlasele tundud jah ehk tiger emana ��. Lastekasvatus lihtsalt on siin erinev. Muidu olete taiesti tavaline middle class pere uk-s, ei midagi eksteeemset, meil suht sarnane eluke teile.

Pia kommentaar, millele ma nüüd vastama hakkan oli selline.
Teie ja eriti Greta elust jääb blogi põhjal mulje, kui millestki, mis on viimse detailini pedagoogiliselt väärtuslik ja läbimõeldud. Kõik - alates Montessori lastaiast, superheast koolist kuni arvukate huvialaringideni pärastlõunal ja väljasõitudeni nädalavahetusel - on maksimaalselt positiivselt arendav ja pedagoogilselt väärtuslik. Lisaks veel elukeskkond suht priviligeeritud piirkonnas ning armastav ema, kes väga suure osa oma ajast pühendab samuti ainsa lapse arendamisele. Kui negatiivselt tahaks öelda (mida ma absoluutselt ei taha! Ma ei tunne sind, mu arvamus on tekkinud puhtalt blogipostituste põhjal!), siis nimetatakse seda vist veidi "vati sees kasvatamiseks". 
Ja selle kõrvalt ongi kontrast eriti suur, kui Greta puutub kokku järsku "reaalse eluga": mitte nii pedagoogiliselt läbimõeldult käituvate täiskasvanutega (nagu see tädi, kes käskis tal nö. "valel ajal" liimile korgi peale panna) või valesti käituvate täiskasvanutega (purjus inimesed laeval ja rongijaamas). 

Aga jah, kui aus olla, siis tegelikult huvitaks jah, milline on sinu seisukoht selles suhtes, kui palju ja kuidas sina õigeks pead ühe lapse arendamist. Ja millisel määral üks laps peaks nö. tegelikku, ilustamata elu nägema. Ja mil määral lihtsalt ise olema ja ka negatiivseid kogemusi omandama. Ilma pedagoogilise juhendamiseta täiskasvanu poolt.  
Mõnikord su blogi lugedes tekib jah selline kahetine tunne - ühest küljes selline nö. heas mõttes kadedus, et nii tore kool ja toredad huvialaringide võimalused (kindlasti üle selle taseme, mis meie nö tavaline külakool on). Aga teisest tekib mõnikord tunne, et kas seda kõike LIIGA palju ei ole. Seda vaimset stimulatsiooni, mis ühelt poolt on nagunii suurlinnas nagu London (maailmatasemel muuseumid, värgid jne käe-jala juures alati) ja siis kogu see pedagoogiliselt läbimõeldud peagu tervet päeva täitev programm sinna juurde.

Esiteks tahan ma kohe alguses ära mainida, et Greta ei käi mingis erilises, megasuperhyper koolis :) Võib olla minu enda hassart ja vaimustus kooliasjadest kirjutades jätab teile mulje nagu tegu oleks ühe erakordse kooliga, aga ma üldse ei imestaks, et ma kirjutaks enam vähem sama juttu ka siis, kui Greta mingis teises koolis käiks. 

Enamus algkoole Inglismaal on samasugused kui Greta kool. Kõikide riiklike algkoolide õppeprogrammid ja õpetamiseviis on samas vormis ja samade eesmärkidega, kui Greta kooli oma ja iga kool pakub erinevaid (nii tasuta kui tasulisi) huviringe ja trenne. 
See on iga kooli ja õpetajate valida mis viisil nad õppeprogrammid lastele selgeks õpetavad, aga põhimõtteliselt on vahe vaid selles, et üks kool õpetab näiteks kujundeid ja värve läbi transpordi teema, teine kool läbi superheros ning kolmas hoopis läbi elu loomariigis. 

Ok, kõikidel riiklikel algkoolidel ei ole oma välis- või siseujulat, aiamaad või spordiväljakut, aga on ka palju koole kus on palju suurem ujula, mänguala ning täiesti eraldi asuv spordihall kui seda Greta koolil on. Ja sellised koolid ei pea üldse asuma kuskil priviligeeritud piirkonnas, vaid võivad täiesti vabalt olla kuskil sotsiaalabi majade rajoonis. 

Tõestuseks mu jutule võite ise google otsingusse sõna 'primary school' panna ja vaadata erinevate koolide õppeplaane (year groups) ja trennide- huvialaringide nimekirju (extra curricular) või niisama nende veebilehtedel ringi uudistada. Praegu on ainult see paha asi, et kuna uus õppeaasta on just alanud, siis kõik koolid ei ole veel jõudnud uue õppeaasta plaane ülesse panna, aga vanad peaksid sellegi poolest veel alles olema. Või vaadake pilte google image-st.
Suvaline pilt internetist
Greta igapäevane elu ei erine suuresti tema sõprade elust. Neljaselt alustavad kõik kooliteega, koolis viibivad nad ajavahemikus 9-15.30, peale kooli käivad trennides ja ringides või sõpradel külas ning nädalalõpud veedetakse pereringis. Tasuta lastehoid on saadaval alates 3-ndast eluaastast (ehk siis aasta enne kooli algust) ja korraga 3 tundi päevas. Sellised riiklikud lastehoiud koolivaheaegade ajal lahti ei ole. Kui tahad oma noorema kui 3 aastase lapse hoidu panna ja pikemaks ajaks kui 3 tundi päevas, siis pead kasutama eralastehoidu mis maksab palju (näiteks ei ole mingi ime kui päeva hinnaks on £80) või palkad lapsehoidja (nanny või Au-pair-i). Eralastehoidudega saad ise valida kui pikalt, või kui mitmeks päevaks nädalas sa oma last (lapsi) sinna hoida anda soovid. Iga pere enda otsustada kuidas neile paremini sobib, meeldib või võimalik on.  

Taas ei ole seal midagi erakordset, et vanemad oma lastele lastehoidu hoolega valivad. Meie valisime Montessori meetodiga lastehoiu, sest selle ülesehitus kattus meie lastekasvatuse tõekspidamistega. Montessori meetod toetab laste iseseisvust, laseb neil ise asju neile sobivas rütmis avastada ja ei pane piiranguid laste võimetele. 
Kuna meil oli valikuvõimalus siis valisime meile sobiva lastehoiu, kui ei oleks olnud oleks oodanud kui Greta saab 3 aastaseks ja ta siis tavalisse riigihoidu 3-ks tunniks päevas pannud. 
Montessori lastehoide on siin palju ja nad on populaarsed. 

Koolide 'valimis' juttu olen ma korduvalt oma blogis kajastanud. Kuna erinevalt lastehoiust ei saa lapsevanemad ise lapsele kooli valida, vaid saavad vaid oma soovi avaldada, siis lapse soovitud kooli sisse saamine on paljudele lapsevanematele suur, suur murekoht.
Kooli koha määrab sulle kohalik omavalitsus vastavalt su elukoha piirkonnale ja kooli vabade kohtade olemasolule. Mis ühe kooli teisest paremaks teeb on tavaliselt see millise perede lapsed koolis ülekaalus on ja millise kooli õppeedukus parem on. 
See ei ole üldse harukordne, et elukoha soetamise üheks esimeseks kriteeriumiks on lähedal asuvate heade koolide olemasolu, või et ühest piirkonnast teise kolitaksegi just koole silmas pidades (nagu meiegi seda just tegime)
Erinev ühiskond, erinevad mured. Meie ei ole Greta kooli 'valiku' osas teinud midagi erinevalt tema sõprade vanematest.


See ei vasta absoluutselt tõele, et mina väga suure osa oma ajast Greta arengu või lihtsalt Greta peale pühendan. Ma ei pühenda isegi mitte poolt oma vabast ajast ta peale, vaid see aeg mis ma otseselt Gretaga tegelen on ikka väga väike.
Eriti peale seda kui Greta koolis käima hakkas. Loomulikult me suhtleme temaga ja veedame koos aega, aga mingit sellist ette plaanitud pedagoogiliste arendamistega, nagu Pia kommentaarist välja võis lugeda, me kohe kindlasti siin ei tegele :). Lihtsalt elama tavalist siinset kesk-klassi inglaste elu ja tegeleme asjadega mis igapäevaselt ette tulevad.

Ja kuidas ma saakski temaga siin hullult tegeleda kui ta terve päeva kodust ära on (seda viimased 2 aastat juba olnud ja nüüd kolmas käimas) ja peale kooli kas siis trennis, sõprade juures mängimas, sõpradega meie juures mängimas, või siis lihtsalt kodus oma asjadega tegelemas. Ma vahel lausa tunnen end rongaemana kui ma näiteks temaga vestlemise või tegelemise asemel hoopis pidevalt arvutis istun, ta peale karjun või pidevalt nõuan laulmise ja vilistamise lõpetamist :) Ta laulab KOGU aeg ja iga pool!

Peale koolitööde tegemise ei tegele ma temaga siin suurt midagi, ega mõtle mingeid pedagoogiliste väärtustega harivaid tegevusi välja. See kui ma kirjutan mis põnevaid asju nad koolis teevad ja kuidas siin lapsi koolis õpetatakse, see ei ole ju mida mina ja Pete temaga teeme või valmis plaaninud oleme.  

Jah mõnikord ma annan talle Eesti 1-se või 2-se klassi matemaatika töövihikust harjutusi teha, aga see ekstra õpetus nüüd küll kuidagi üle võlli ei ole. See ekstra õppimine on ikka väga väikene võrreldes, kui palju seda mõned teised vanemad oma lapsega siin teevad.

OK, unejuttu loen ka mõnel õhtul ja alati eesti keelseid raamatuid kasutades (sellepärast ma neid siia kokku ostangi ;). Me tavaliselt teeme seda Petega kordamööda, vastavalt kes parasjagu viitsib, või kel aega on ning mõnikord läheb ta üldse ilma unejututa magama. Taas ei midagi erakordset mida teisedki pered oma väikeste või suuremate lastega iga õhtu ei teeks. 

Trennide osas ei pea me ka rohkem mingeid pikki analüüse või pedagoogilisi plaane kui see, et lapsele ei satuks näiteks kolme sporditrenni nädalasse, sest see oleks füüsiliselt liiga koormav. Või kolme laulu-tantsuringi, sest mis mõtet oleks sama asja eest kolm korda maksta. Selliseid asju ei saa ju jätta 5 või 6 aastase lapse otsustada. Meie planeerime nii, et oleks tasakaal nii meile kui talle ja et ta saaks erinevaid asju katsetada ja kogeda. Samamoodi tegeleme meiegi ju oma hobidega.

Üldiselt ongi nii, et esimestel kooliaastatel käiakse rohkem trennides ja proovitakse erinevaid huvialaringe, et näha mis ala kellegile kõige rohkem sobib või meeldib. Kord kui koolikoormus ja kodutööde maht suureneb ei jää nagunii enam nii palju aega trennidega tegelemiseks, kuid siis oskavad lapsed juba ise paremini valida mis tegevused neid kõige rohkem huvitavad ning vastavalt sellel siis paar ringi või trenni välja valida. Ma küll tean, et Greta koolis, vaatamata vanusele, tegelevad lapsed paljude erinevate asjadega ja sooviksid isegi rohkem tegeleda, aga selleks on nädalas liiga vähe pävi ja vanemad lihtsalt ei luba. 

Kõik oleneb muidugi ka ju lapsest endast. Mõni laps ei tahagi üldse trennis käia, mõni jälle hirmsasti tahab. Mõni väsib koolipäevast ära, teisel jälle jätkub energiat öötundideni. Iga vanem otsutab ise kui palju on liiga palju ja kui vähe liiga vähe tema lapsele või lastele, või kuidas mingile perele parasjagu sobib või võimalik on. Siin ei olegi mingit valemit, et mis see õige kogus oleks. 

Samas ei tasu alahinnata laste võimeid. 5 aastane laps on just selles eas kus ta on väga huvitatud ja avatud kõige uue ja huvitava vastu ning on võimeline asju lennult õppima. Kui talle serveerida asju ilma surve või pingeta ja põnevas vormis, siis seda tehes tal ainult kasvab huvi õppimise ja ümbritseva maailma vastu. Selline lähenemine ei võta lastelt mängimis oskust või lusti ära, pigem just muudab värvikamaks.

Greta on rõõmus ja elav laps, kool ja trennid teda ära ei väsita, saab väga palju aega sõpradega koos olla ja küllaldaselt ka üksi omi asjadega tegeleda, nii et meie arvates on ta piisavalt stimuleeritud ja saab ka piisavalt rahus olla. Tavaline siinne koolilaps. Seda oleks ju kohe märgata, kui ta liiga palju midagi teeks. Mida me aga küll jälgime on see, et ta saaks piisavalt magada. Et kui on näha, et laps on väsinud või on paaril õhtul hiljem magama läinud siis järgmisel õhtul saadame ta palju varem voodi. (Ideaalne oleks kui ta kell 8 juba magaks. Kell 9 magama jäämine oleks väga hilja, aga kui on näha et ta on väsinud siis organiseerime nii, et ta jääks magama juba 7.30 ajal. Tavaliselt kui ta ka väsinud on siis ta ka jääb) Ja see, et väikesed lapsed siin õhtul kella 7 ajal juba magama lähevad on täiesti normaalne. Päeval ju lapsed ei maga.

Jah, see on tõsi et London on oma kirevusega väga väsitav suurlinn, AGA meie ju ei ela Londonis. Elame Londoni lähedal elamurajoonis kus ei ole isegi mingeid korterelamuid, pilvelõhkujatest rääkimata. Me ümber on palju rohelust. Ametlikult elame külas, kuigi Eesti mõistes on külast asi kaugel.
Meie kodukoht näeb välja umbes selline

Samas eks iga inimene kohandub tema ümbritseva keskkonnaga. Maal elava inimese jaoks võib Tallinn liiga väsitavana ja kirevana tunduda, samas kui mõne tallinnlase jaoks jälle maal liiga vaikne ja igav. Meie oleme immuunsed siinse elu suhtes, aga näiteks kui mu tädi Pärnust meile külla tuli, siis hakkas temal juba meie tavalises, meie jaoks väikses, ostukeskuses pea ringi käima. Nii, et kindlasti paljude lugejate jaoks tundub meie elu liiga kirev ja kiire, aga meie jaoks otseselt mitte. Samas me ju loomulikult reguleerime ise kui palju või vähe me midagi teeme ja kus käime. 

Nädalalõppudel käimegi tihti kuskil väljasõidul või saame sõpradega kokku, puhkuse ajal reisime. Tegime seda Petega ka enne Greta sündi, teeme ka nüüd. Selline käimine või reisimine ei ole kohe kindlasti vaid Gretat silmas pidades, või arenguliste eesmärkidega planeeritud. Jah, mõnikord siiski käime ka kohtades mis on seotud Greta koolis õpetatud materjalidega, aga ma küll ei näe selles midagi erilist, et vanemad koolis õpitavat materjali kodus toetavad. Seda pigem palutakse kooli poolt vanematel teha ja me pole ainukesed kes seda soovitust järgivad (võimaluste piires siis ja mitte igat asja).

Eks see olene iga pere maitsest, võimalustest, harjumustest ja tahtmisest mida nad oma nädalalõppude, puhkustega või  üldse elu endaga peale hakkavad. Niisama paigal istudes kulub aeg nii kiiresti käest ära ja elu muutub masendavalt rutiinseks. Meile meeldib liikuda, ringi käia ja uusi ning põnevaid kohti näha, seda enam, et Inglismaa on paksult igasugu põnevaid kohti ja sündmusi täis. Kahju oleks igapäev kodus istuda ja elul sinust niisama mööda minna ( ärge valesti aru saage, me veedame palju nädalalõppe ka lihtsalt kodus mitte midagi tehes :)

Kui mina olin väike, siis meie pere käis ka väga tihti nädalalõppudel teistes linnades niisama ringi uudistamas, poodides ja restoranis-sööklas söömas. Suvepuhkuste ajal sõitsime tihti oma väikese sapakaga (hiljem juba zhiguliiga) Lätti, Leetu või Venemaale. Pete pere tegi oma perega sarnaseid reise UK piires, sest välismaa puhkusteks neil neljalapselise perena raha ei jätkunud ja sel ajal ei olnud see ka nii moes ning lihtne kui tänapäeval. Nii et meil on sellised käimised ja reisimised juba lapsepõlvest saati veres.
Lossid ja mõisad mida me tavaliselt nädalalõppudel külastame on alati lastega peresid täis, sama käib restoranide ja kohvikute kohta. Lapsed on väga suur osa ühiskonnast, neid märgatakse ja nendega tegeletakse. 

Samuti ei ole see siin midagi erilist, et isad intensiivselt lastekasvatustest ja pereelust osa võtavad. Loomulikult mitte kõik isad, aga mina kirjutan neid inimesi silmaspidades kellega meie kokku puutume või igapäevaselt tänavapildis näeme. Iga isa muidugi võimaluste piires, aga näiteks pühapäeva hommikuti on tihti mänguväljakud just isasid ja lapsi täis. Isad võtavad ka aktiivselt osa laste kooli tegevustest, musitavad lapsi kooliväraval kooli saates jne,  Pete ei ole selles suhtes kuidagi eriline, et ta Gretaga palju koos aega veedab või temaga erinevaid asju koos teeb. Kodu ja pere eest hoolitsetakse koos ning üksteist toetatakse. Mõnele võib olla paistab see välja kui intensiivne kasvatustöö ja kullipilguga laste jälgimine, meie jaoks taas täiesti normaalne siine pereelu.

See jääb mulle küll arusaamatuks, et kuidas koolis, trennis ja mõnel nädalalõpul kodust eemal veetev laps kuidagi vati sees kasvatatud on, või eluvõõras? Nende ees on ikka meeletu suur maailm avatud ja iga päev täis erinevaid sündmuseid. 

Võib olla on selle märkusega silmas peetud seda, et Eestis on lastel palju turvalisem üksi ringi liikuda. Jah, loomulikult on Eesti suur pluss see, et Eesti nii väike ja turvaline maa on. Loodetavasti veel pikaks ajaks. 

Samas siin ei ole ju ka mingit keeldu, mis ei lubaks lapsel ise koolis käia, üksi koju jääda, või õues üksi ringi liikuda. On aga ju loogiline, et riigis kus on 1,3 miljoni elaniku asemel 60 miljonit leidub selle võrra ka palju rohkem haigeid ja hulle inimesi.
Meil on ühes linnas ka kaks korda rohkem inimesi kui Eesti peale kokku. Londonis koguni 6 või 7 korda rohkem. 
Arusaadavalt muretsevad siinsed vanemad oma laste turvalisuse pärast rohkem kui Eestis elavatel inimestel põhjust oleks ning sellepärast on siin ka kasutusel rangemad turvameetmed.
Sellele vaatamata ei tähenda aga see üldse seda, et mõned algklasside lapsed ei käiks siin üksi koolis. 4 ja 5 aastased loomulikult mitte, aga ega siis Eestiski nii noored lapsed ise lasteaeada ei kõnni või linna peal ringi ei liigu. 

Mõningateks piiranguteks on ka vahemaad ja liiklus. Meie vanast kodust näiteks ei olekski Gretal olnud võimalik ise kooli minna ei kõndides, ega ühistransporti kasutades. Sama kehtib mõnede trennide kohta mis koolist väljaspool toimuvad.

Samas enamus 11-12 aastaseid lapsi, kes algkooli lõpetanud on, käivad ikka ise koolis, sõpradega väljas, linnas, kinos, shoppamas jne. 
Arvate, et ma viin Gretat kuni ta 18 aasataseks saamiseni käekõrval kooli? Ta hakkab kohe kindlasti 11 aastaselt ise kooli jalutama. Ning kui ta kool peaks asuma teises linnas kuhu saab vaid rongiga siis läheb rongiga, just nii nagu me naabripoisski teeb :)
Jah, hoovis ta üksi ei mängi, sest meil ei olegi siin sellist asja nagu hoov, autoteel aga last ju ka mängima ei lase. Ka ei ole meie tänaval ühtegi Greta vanust last. 
Meie tuttavad aga kes maal elavad, neil mängivad igas vanuses lapsed maja ees asuvas hoovis, või maja ees tänaval kus autosi ei sõida. 
Kooli jalutavad ka mõned Greta kooli lapsed, kes koolile lähedal elavad, küll aga mitte Greta vanuses lapsed veel. Mina ka ei vii teda üsna varsti enam iga päev käe kõrval kooliväravani välja, vaid lasen ta teeotsal autost välja ja ta siis ise kõnnib kooli. 
Üksi koju jätame teda ka kohe kindlasti üsna varsti. Mitte nüüd küll tundideks, aga nii kauaks kohe kindlasti kui ma külapoest piima toomas käin. 

Samas me peame muidugi võtma arvesse, et kui selle aja jooksul Gretaga peaks midagi juhtuma, siis riigil on õigus meilt me laps ära võtta, või meid juhtunu eest ka karistada, isegi vangi panna (vastavalt siis millega tegu peaks olema). Ja selles suhtes ollakse väga karmid.

Nii et arvata, et kõik UK-s elavad lapsed hädapätakad ja memmekad sellepärast on, et nad nii vabalt ja turvaliselt tänaval ringi ei saa käia, kui Eestis, on natuke vale.  Iseseisvusel on ju nii mitu eri tahku ja kõik oleneb lõpuks siiski eelkõige lapsest endast. Minu arvates on paljud siinsed väikesed koolijutsid väga iseseivad võrreldes mõne muu maa samavanuste lastega, mis sest, et kõik ise kooli ei kõnni. 

Ja otse loomulikult see oht, et keegi su lapsele pihta paneb või ära tapab on ikka selle võrra suur, et niisama sellise asjaga riskima ei hakka. 

Mitte üldse kaua aega tagasi proovis üks naine ja mees meist mitte üldse kaugel asuva kolme kooli juures oma õnne. Õnneks üks laps jooksis kohe õpetajale teatama, kui võõras mees temaga rääkima tuli ja teine rabeles enda vabaks, kui ta kinni haarati ning kolmanda kooli juures vist lihtsalt nähti neid tegelasi ringi luusimas ja lapsi jälgimas. Pärast seda juhtumit oli koolide juures väljas politseivalve sel ajal kui lapsi kooli toodi ja koolist viidi. Greta kooli juures käib ka aega ajalt üks tore politseitädi laste kooli tulekut ja sealt minekut valvamas. 

Ma teistest palju tõsisematest ja väga kurva lõpuga lugudest ei taha siin oma blogis üldse rääkimagi hakata. Alles hiljuti tappis üks Läti mees ühe 14 aastase tüdruku ära. Tüdruk leiti pärast pikki otsinguid kanali põhjast ja mees poos ennast metsas enne ülesse kui ta kätte saadi. 

Aga siit nüüd hoopis üks lõbus pilt ühest lollipop lady-st, kes lastel aitab koolide juures teed ületada.
Klassikaline Lollipop lady
Küsimusele, et millisel määral üks laps peaks tegelikku, ilustamata elu nägema ja mil määral lihtsalt ise olema ja ka negatiivseid kogemusi kogema, ilma pedagoogilise juhendamiseta täiskasvanu poolt on raske vastata. 

Ma ei tea, minu arvates see on taas selline küsimus millele ei saa konkreetset vastust anda. Kõik oleneb ju lapsest ja tema emotsionaalsest arengust, vanusest ja sellest mida ilustamata elu ja negatiivsete kogemuste all üldse silmas peetakse. 

Ma arvan, et see küsimus on esitatud silmas pidades minu kirjeldust sellest kuidas me ei lasknud Gretal peaga vastu asfaldi kukkuvat joodikut vaadata. 
Võimalik, et ma väljendasin ennast oma tekstis valesti, AGA jutu point ei olnud selles, et me teda joodikute nägemise eest oleks kaitsnud, vaid me ei tahtnud et ta näeks kuidas keegi oma pea lõhki kukub, või rongi alla jääb. Me ei teinud seda pikalt ette planeerides, vaid see oli meie esimene reaksioon sel hetkel ta silmad katta. Ka mina ei tahaks pealt näha kuidas keegi auto või rongi alla jääb, või kuskilt kõrgelt pea ees alla kukub. Ma pigistaks automaatselt kas või korraks silmad kinni. Greta seda aga teinud ei oleks, ja see vaatepilt, kuidas keegi rongi alla jääb, oleks teda kindlasti emotsionaalselt traumeerinud. Pete, kui endine tuletõrjuja, teab täpselt mida selline vaatepilt endast kujutab ja mis jälje võib jätta, sest tema on aastaid inimeste kehaosasid avariipaikkadest ära tassinud või tema kätel viimaseid hingetõmbeid võtnud inimeste silmi sulgenud. Õnnetuspaigal oleks ta mitte ainult oma last, vaid kindlasti ka kõrval olevat võõrast last sellise õudsa pildi eest kaitsnud. 
Õnneks sel korral midagi küll ei juhtunud, aga ega meie ju seda ette teadnud. Meie poolt oli sellise negatiivse kogemuse lapselt ära võtmine meie last ja vanust silmas pidades õigustatud. Kellegi teise lapse ja lapsevanema puhul võib olla mitte. Igaühe enda otsustada. 


Minu arvates elab Greta igatpidi ilustamata elu. See, et ta Inglismaal elades harva kedagi suures joobes näeb ei tähenda, et me purjus inimesi ta eest peidaks. Pete ei ole ka lapsena ühtegi oma pereliiget, sugulast või tuttavat maani täis näinud. Loomulikult on siin ka inimesi kes ennast täis joovad, või kroonilised alkohoolikud on, aga me ei lähe ju Greta pärast neid spetsiaalselt kuskilt otsima. Minu märkus Gretat silmas pidades oli see, et alkoholi kuritarvitamise teema puudust Greta igapäevases elus märkan ma alles siis, kui me Eestis oleme. Veini, viskit või õlut joovaid inimesi näeb ta siin igapäevaselt ka, ainult selle vahega, et need inimesed joovad kultuurselt.

Loomulikult kui ta kasvad suuremaks ja saab vanemaks, siis automaatselt avaneb ka maailm talle laiemalt. Midagi otseselt aga me tema eest küll ei peida või ei tee ilusamaks.

Seda muidugi küll, et me ei lase väikesel lapsel vaadata vägivaldseid filme. Mingeid tapmisi, vägistamisi, Süüria sõda või terroriste tegevusi kajastavaid uudiseid ka ei lase ei kuulata ega vaadata. Seda enam, et need uudised on tavaliselt väga graafilised ja tihti hoiatusega, et nähtavad kaadrid võivad mõndadele inimestele häirivalt mõjuda. Selliseid uudiseid tuleb meil iga päev ja iga kell ning väldime ka suurelt osalt ise.

Muidu päevakorras olevatest maailma asjadest ja uudistest räägime ja arutame kui jutuks tuleb või kui ta ise huvi üles näitab. 
Eile telekat vaadates küsis ta mu käest mida 'refugee' tähendab. Seletasin ära, vaatas telekat edasi ja sellega asi piirdus. Rohkem ei küsinud ju siis oli piisav info või teda ei huvitanud asi rohkem.

Sõprade vahelised probleemid lahendab ise sõpradega. Kui midagi muret teeb küsib abi kas õpetajalt või teistelt täiskasvanutelt nii, et ma ei oska otseselt midagi muud selle küsimuse peale öelda. 

See näide Ilona Imedemaal oleva 'liimitädiga' ei näita minu arvates küll kuskilt otsast seda nagu Gretal puuduks kokkupuude reaalse eluga ja et ta nagu vati sees kasvatatud oleks. 
Minu (ja nii mõnegi teise Eestis või väljaspool Eestit elava inimese) tähelepanek on olnud see, et Eesti käies kohtab tihti inimesi kellel on kombeks võõraid lapsi manitseda ja neile minu arvates mõtetuid märkusi teha ilma, et lapsed midagi otseselt valesti teeks. Siin elades, või mujal Euroopas ringi reisides, me sellist asja ei ole kohanud. Pigem tullakse alati lastega rääkima, neid märgatakse, neile naeratakse, lehvitatakse, Itaalias pistetakse kindlasti kuskil su lapsele mõni väike komm pihku või tahetakse last katsuda ja kallistada. Eestis aga näiteks öeldakse juba raamatukogu uksest sisse astudes, et peale mänguasjadega mängimist tuleb kõik asjad tagasi riiulisse panna. 

Minu arvates siin ei ole mingit seost reaalse või vähem reaalse eluga. Meie jaoks ei ole elu Eesti reaalsem kui see elu mida me igapäevaselt elame. Asi lihtsalt kahe erineva ühiskonna erinevas suhtumises ja lihtsalt minu küsimuses , et huvitav küll miks? Miks oli vaja liimile kork peale panna kui sa seda paari sekundi pärast uuesti kasutama hakkad? Või miks ei tohi jalgu toolil istudes kõigutada? 
Ma ju ei heitnud otseselt sellele naisele seda ette, et ta nii ütles, seda enam, et tegemist oli väga meeldiva tädiga.


Tegelikult tegin ma valesti, et seda juhtumit kirjutades üldse Greta reaksiooni kirjeldasin, sest asja mõte ei peitunud ju üldse Greta reaksioonis, või temale isikupärases iseloomus. Greta poolse osa oleks võinud selles jutus vabalt välja jätta, sest jutu mõte ju peitus mujal. 
Aga see selleks, ma tõesti ajaliselt ei jõua igat mu blogisse kirjutatud sõna või lauselt enne kirjutamist põhjalikult läbi analüüsida, nii et las siis olla.

Ja üldse ei tasu selliseid minu väikeseid tähelepanekuid nii hinge võtta ja suureks puhuda. Mul on ju õigus omale arvamusele ja tähelepanekutele. Kui ma ise igapäevaselt Eestis elaksin siis ma kindlasti ei märkaks neid asju millest ma siin vahel kirjutan, sest oleks nii harjunud nendega. Samamoodi näiteks nagu ma ei märka siin elades nii erksalt erinevaid rasse kui seda teeks keegi Eestist tulnud inimene. 

Ma ju ei väida, et Eestis KÕIK inimesed sedasi käituvad. Pigem olen ju just kirjutanud sellest kuidas inimesed on aastatega üha enam ja enam avatumaks muutunud ja oma koorest välja tulnud. Ja üldse postitan ma ju Eesti kohta nii palju ilusaid ja positiivseid postitusi, et need mõned negatiivsed asjad küll kellegile pinnuks silma ei tohiks jääda.

Samas ma aga ei leia, et inimesed kes elavad keskkonnas kus rohkem teretatakse, naeratatakse, või teisi müksates või jala peale astudes vabandatakse, elaks siis kohe mingit pidi vati sees, või reaalsest maailmast väljapool. Ma ei ole kuskilt otsast väitnud, et Inglismaal ei ole omi pahesid ja halbu jooni ja et siinne elu vaid ainuõige ning kõige parem on. Ma ei saa ju iga kirjutise juures hakata lahkama iga maa ajaloolist tausta või kõikide inimeste tagamaid arvesse võttes. Mu blogi ei olegi üldse seda tüüpi blogi ja ma ei usu, et saabki kunagi olema. Mul on nii palju muid asju mida ma päris elus teha tahan ja teen, et mul lihtsalt ei ole korralikuks blogimiseks kunagi küllaldaselt aega. Mu tekstid ei saa kunagi olema ajakirjanduslikud ja igat muud pidi perfektsed. Mulle on kõige sobivam panna posu pilte, paar rida vahele kirjutada ja kogu moos.
Nii et kui ma siin mõnikord Eesti kallal natuke vingun, siis elage lihtsalt üle. Mul ju siiski on õigus omale arvamusele, olgu teised sellega nõus või mitte.

Samas aga jah, see ei ole tegelikult üldse vale tähelepanek, et mu lastekasvatust kajastavad tekstid tihti väga pedagoogilise nurga alt on kirjutatud ja põhjalikult analüüsitud. 

Seal ei ole kahtlustki, et me Petega hoolitsevad ja armastavad lapsevanemad oleme, kes oma lapse heaolu eest hoolt kannavad, vahel muretsevad ja vajadusel võitlevad. Me ei näe sellises käitumises midagi erilist või valet. Loomulikult me ei ole täiuslikult, ega püüagi olla, vaid lihtsalt käitume nii nagu me õigeks peame ja mis meile jõukohane on. 

Kuna mina aga olen kogu oma elu väikeste lastega töötanud ja ma olen oma ametilt terapeud, siis otseloomulikult kirjutan ja näen ma asju natuke sügavamalt ning teise nurga alt, kui mõni teine ema seda ehk oskaks näha. Teen seda ühelt poolt sellepärast, et see pakub mulle suur rahuldust ja lihtsalt tuleb loomulikult välja, aga ka sellepärast, et võib olla võib sellest kellegile mu lugejatest kasu olla. 

Tegelikul me ju ikkagi igapäevaelus tegutseme peamiselt oma instinktidest juhitunana, mitte kõike asju viimase detailini eelnevalt ette planeerides. Asjade analüüs toimub alles hiljem ja selle peale ei kuluta ma kohe kindlasti palju aega, sest nagu ma juba ütlesin, see tuleb mul automaatselt. 
Mõelge nüüd ise kui palju päevi on nädalas, kuus ja aastas ja kui vähe asju ma nendest päevadest siin blogis kajastan. Mingi kunstiprojekt väikese Gretaga kestab ju vaid mingid 20 või 30 minutit. Trennide organiseerimine ka vaid lühikest aega. Ööpäevas on aga 24 tundi, nädalas 168. See ei ole ju suur kogus aega ühel emal või isal oma lapse peale kulutada. 

Jah, ma olen kodune ema, ehk housewife. See ei ole siin ühiskonnas midagi erakordset ja selline seisus on igati ühiskonna poolt aktsepteeritud. Eestis nii võrd ei ole.
Meie perele on kasulikum kui ma kodune olen. Seda enam, et minu poolt teenitud palgast peaksin ma väga suure summa tulumaksu peale maksma ja osa raha eest veel Gretale lapsehoidja palkama või peale ja enne kooli pikapäevarühma eest maksma. Meie perele on raha asju arvestades ja ka teistel põhjustel palju lihtsam ja kergem kui ma tööl ei käi...vähemalt praegu.

See aga, et ma kodune olen ei tähenda automaatselt, et kogu mu vaba aeg kuluks Greta peale. Suure osa mu ajast võtab kodu eest hoolitsemine ja blogimine ning kuigi ma ametlikult tööl ei käi, siis siiski tegelen palju tööasjadega. Näiteks nõustan ma inimesi interneti teel, annan üksikuid  konsultatsioone (minnes peredega koju kohtuma)(preagu näiteks ühele perele, kelle kolmest lapsest vanim käib Greta koolis). Samuti proovin ma koolitada ühte Eesti elavat-töötavat logopeedi, aga kahjuks on vahemaa meie vahel liiga pikk, et seda tihedamini ja intensiivsemalt teha saaks. (Eestis oleks mul üldse palju tööd, kahjuks aga ei oleks kellegile mulle seal palka maksta :) Kohe kui me maja elamiskõlblikumaks saame, tahan ma seda logopeedi siia koolitusele tuua. Jne, jne. 
Teate ise ju küll kui kiiresti aeg kaob, kas või lihtsalt emaili kirjutades. Nii, et kuigi alguses tundub, et päev on pikka ja mul siin meeletult palju vaba aega, siis tegelikult see nii ei ole. 
Samas muidugi võrreldes hommikust õhtuni tööl käivate emade kõrval on mul vaba aega palju rohkem. 

Minu blogi ei ole oma vormilt kuidagi unikaalne. Ka Eestis on palju selliseid blogisid, kus emad oma laste arengust ja käekäikudest kirjutavad, lapsekasvatusteemadel arutlevad ning pilte lastega koos tehtud tegemistest ülesse panevad. 
Ma tean isegi ühte isa kes sellist blogi peab :)

Ühtede jaoks üle stimuliseerimine ja vati sees kasvatamine, teiste jaoks lihtsalt tavaline elu. Erinevad pered, erinevad tõekspidamised, või siis koguni erinevad ühiskonnad.

Nii, et kui te mu blogi loete siis lugege seda, nagu inglased ütlevad 'with a pinch of salt', sest päris tõde ei saa te nagunii kunagi teada :)

Järgmiste postitusteni!

24 comments:

  1. Mul oli lihtsalt jube põnev lugeda seda pikka juttu, UK ühiskonnas laste kasvatamisest ja nii edasi. No kohe jube põnev! Nii et suur aitäh, et sa viitsisid kirjutada :D

    Aga jah, võrreldes sellega, kui palju te käite ja teete, tundub küll, et me ei tee üldse mitte midagi :D

    ReplyDelete
  2. Alice, ma tahaks ka selle pika jutu peale miskit öelda. Mulle väga meeldib su blogi lugeda. Te olete üks vahva kokkuhoidev pere, kus vanemate jaoks on oma laps kõige tähtsam. Just nii nagu olema peab. Mulle, erinevalt mõnest kommenteerijast, väga sümpatiseerib see, kuidas te Gretaga koos kõike teete, kõikjal käite. Eestis on kahjuks vanematel oma eludega tihti nii palju tegemist, et lapse tähetunnidki pole olulised. Pean silmas seda, kui vähe on vanemaid nende laste jaoks olulistel esinemistel, spordivõistlustel jms. Alles hiljuti rääkis tuttav lasteaiaõpetaja, kuidas ta pidi emadepäeva kontserdi katkestama, sest noored emad ei jälginud mitte oma laste esinemist, vaid ajasid kõva häälega juttu.
    Greta on alles nii noor, et talle tulebki pakkuda erinevaid võimalusi erinevate asjadega tegelemiseks ja talle ei pea näitama elu pahupoolt. Küll see näitab end ükskord ise. Ühiskonnad Eestis ja UK-s on lihtsalt nii erinevad, aga suhtumine inimestesse on Eestis küll asi, mis muutmist vajaks. Olgu selleks siis lihtsalt teenindaja rõõmus nägu (mu välismaal elav tütar ütles suvel kodus käies, et enamus nendest teenindajatest, kellega tema Eestis olles kokku puutus, lastaks mujal maailmas kohe lahti), või rõõmus suhtumine võõrasse lapsesse, mitte näha lapses kohe potentsiaalset pahandusetegijat. Hoolivust ja märkamist on meil siin vähe. Ja virisema ja kadestama oleme me ka varmad. Igatahes soovin teie toredale perele ikka palju rõõmu üksteisest ja kasvatage oma Gretat edasi nii nagu teie seda soovite ja õigeks peate. Vanematega on Gretal küll väga vedanud.

    ReplyDelete
  3. Mhh. Ma juba tolle alkoholi-postituse kommentaaride peale tahtsin pikalt kirjutada, aga tundus, et läheb liiga paljusõnaliseks. Nüüd Sa kirjutasid ise ... ma tõesti ei saa aru, kes tuleb selle peale, et te kasvatate last kuidagi "vati sees" või pingutate muidu kasvatamisega üle. Mina 35 aastat tagasi umbes samas seisus nagu Geta - küpses eas vanemate ainuke tütar - ja ainuke põhjus, miks mulle ei võimaldatud viit huviringi, oli, et ma ise keeldusin kõigest, mis lugemist segas. :) Teatris, kinos, muuseumides ja võimalust mööda reisimas sain käia palju rohkem kui paljud mu eakaaslased. Ainult ühte last ju kasvatataksegi niimoodi, see on normaalne. Te olete täiesti normaalsed väga head vanemad!
    Kui meie oleme vahel mänginud mõttega kolida palju suurema asustustihedusega riiki, läheb minu mõte kohe ka sellele, et siis käiks, teeks ja avastaks kohe palju rohkem. Suvel saime ühelt noorelt inimeselt sõbralikult pragada, miks meie oma lapsi kirikutesse ja muuseumidesse veame, lastega käiakse lõbustusparkides - aga kogu perega kuhugi minnes tuleks ikka teha seda, mis kõigile meeldib, ja väikesest peast muuseumides käima harjunud lapsed käivad seal ka suurematena meelsasti. Greta on muidugi praegu veel sellises õndsas eas, et talle tõesti pakub kõik huvi ja seda tuleb ära kasutada. Samuti, nagu sa väga õigesti kirjutasid, ei oska ta veel õudse vaatepildi peale pilku ära pöörata ja kuna kuueaastane laps ei ole veel maailma koledustest ära tuimestatud nagu täiskasvanu, võib hirmutav vaatepilt jääda teda kummitama. Ma ei tea, kas mina taipaksin sarnases olukorras Lillebrori silmi katta, aga kindlasti püüaksin lapsi motiveerida vaatama mujale. On ka suur vahe, kas laps näeb midagi koledat telerist või otse, päriselus.
    Ühesõnaga, Sa ei pea midagi seletama ega kellelegi aru andma, on selge, et kajastad siin toredaid sündmusi ja võõrastel, kelle hulka ka mina kuulun, jääb üle olla ainult tänulik, et lubad oma pere tegemistest osa saada.

    ReplyDelete
  4. Tikker, mul on hea meel, et sa mu pikka romaani nautisid. Sa ei kujuta ette, kui palju aega selle kirjutamine mult võttis ja mitu ööd ma olin peaaegu magamatta, sest kuigi proovisin magada, siis pea proovis ikka edasi kirjutada :)
    Sellest on tegelikult kahju, sest mõnikord ma nii tahaks just natuke 'tõsisematel' või asjalikumatel teemadel kirjutada, aga mul lihtsalt ei ole selleks aega. Näiteks olen ma nii pikka aega tahtnud kirjutada oma tööst, aga lihtsalt ei jõua.

    Aga tead, Eestis ei olegi ju nii suurt valikut kuhu minna ja mida teha. Ilm on teil ka ju suurema osa aastast pikalt pime ja külm, võrreldes meie ilmadega. Ega selliste ilmadega ju ei tahagi eriti kuskile minna ja midagi teha. Palju hubasem kodus soojas istuda. Suvel te ju tegutsete tunduvalt rohkem kui ülejäänud aja aastast.

    Aitäh Kakamami ilusate sõnade eest (ma tean, et sa ükskord ütlesid mulle ka oma päris nime, aga mulle see kakamami väga meeldib :)
    Ma arvan, et kui inimestel endil on mingi kogemus või seos eluga väljaspool Eestit, siis nad saavad paremini aru mida ma oma märkustega silmas pean, või oskavad seda meie elu natuke paremini ette kujutada ;)

    Reet, no Sina oled tegelikult veel hullem kanaema kui mina :D :D Mulle väga meeldib kuidas sa oma pere elu tegemistest kirjutad ja ma alati loen su postitusi MÕNUGA, mis sest, et me maitsed alati kokku ei lange.

    Eks Greta eelis ole see küll, et ühe lapsega saab rahaliselt endale rohkem lubada: Samas me kindlasti teeksime samu asju ka kahe lapsega. Kolmega ehk juba piisavalt vähem, sest siis me oleks Petega kindlasti suurema osa ajast lihtsalt omadega täitsa läbi :)

    Muuseumite koha pealt niipalju, et Londoni muuseumid ongi mõeldud nii suurtele kui väikestele. Sama kehtid ka losside ja mõisate kohta. Lapsed on sinna oodatud ja nende peale mõeldud. No näiteks, et suures ja muidu laste jaoks ehk igavas maalinäitusel antakse lastele eraldi töölehed kus nad peavad kas siis piltide pealt kasse või koeri leidma või saalis olevate piltide hulgast habemega mehed kokku lugema või mida iganes. Seda tehes nad ju tegelikult ikka saavad väga suure osa kunstist endast ka mis sest, et tähelepanu natuke mujale on juhitud. Nii, et nii muuseumites ja lossides-mõisates just lastega pered käivadki. LÕbustuspargis ei viitsi keegi nädalalõpul pikkades järjekordades seista ja lõbustuspargid maksavad hirmus palju ka.
    Samas me teeme Gretagi ikka palju vaid lastele mõeldud asju ka. Varsti on meil plaan ühte põnevasse lastele mõeldud kohta minna millest ma siis kindlasti siin ka kirjutan. Ma ise olen juba väga põnevil, sest see koht sundub tõesti põnev :)

    ReplyDelete
  5. Ma olen UKs elus kaks korda käinud ja täiesti tavaliste võõraste inimeste hulgas on sõbralik lahkus tõesti palju-palju rohkem levinud kui Eestis.
    Millal siis veel lastega tegeleda ja nendega igal pool käia kui mitte praegu? Praegu on just see aeg, kui lapse emotsionaalsele turvalisusele vundament laotakse.

    ReplyDelete
  6. Alice,
    ma vist pole varem eriti kommenteerinud, aga mina loen ka sinu blogi suure huviga just sellepärast, kui põhjalikult ja huvitavalt sa kirjeldad UK kooli- ja lasteaiasüsteemi. Elan ise ka Londonis, aga selle maailmaga mul muidu kokkupuude puuduks; võimalus Greta elu kõrvalt jälgida on minu jaoks jube tore, sest see on nagu üks tükk siinse ühiskonna puzzlest, mis mul muidu täitsa puudu jääks. Nii et suur aitäh!

    Mina su blogi lugedes aga küll ei eelda, et ma nüüd saangi teada, milline Sinu/teie pere elu tegelikult on. Ma arvan, et seal juhtub nii palju muud, millest me ei tea ja teadma ei peagi, ja mulle ei jää muljet, et kogu su elu ja aeg kuluks lapsega tegelemise peale. Lihtsalt... see siin on teemablogi! Nii, nagu mõni kirjutab söögitegemisest ja mõni spordist, kirjutad sina Greta elust.

    Ja mulle ka ei jää kuidagi muljet, nagu oleks tegu mingi vati sees kasvatamisega. Kas ma elan ka "vati sees", kui ma nädalavahetusel kõrtsi asemel muuseumis käin?:)

    (ma isegi ei võtaks seda Eesti ja alkoholi teemat enam eraldi üles, aga - mina olen sinuga nõus! tõesti siit vahel harva Eestisse sattudes on see märgatav vahe.)

    Suur aitäh vahva blogi eest ja palun kirjuta ikka samas vaimus edasi!

    ReplyDelete
  7. Ma tahtsin juba ennem sinu kaitseks kirjutada kui selle alkoholi teema all sulle ebameeldivusi kirjutati aga siis ei olnud piisavalt aega.

    Mulle su blogi väga meeldib ja kuna meil siin tugivõrgustik lähedaste näol puudub on hea lugeda kuidas nö kohalik pere elab, mida teeb ja kuidas tähistab jne.
    Minu jaoks oled sa heaks eeskujuks :)

    Nagu ma arusaan siis tegelikult kirjutad sa enda pere jaoks aga nüüd on kujunenud nii, et see blogi on ka võõraste jaoks muutunud huvitavaks ja tihedalt külastatavaks.
    Mina alustasin su blogi lugemist 2012 novembris, ja esialgu kujunes mul teist selline arvamus:
    Kolisid noorelt Inglismaale, tegid juhutööd fotograafina siis tutvusid Petega, armusite abielusite, ostsite elamist ja siis sündis teie kaua oodatud laps.Petega kooselamisega muutus sinu elukorraldus ja võimalused ja nii jäigi, et oled kodune, tegelet lemmik asjaga ja healjärjel abikaasa kannab teist hoolt.Kuna vanus mõlemal 35+ siis on kujunenud nii, et ta on ja jääb ainukeseks, keda siis üritatakse kasvatada nii hästi kui osatakse.

    Nüüd ajaga on järjest rohkem teist välja tulnud, tänases postitused näiteks mõlema varasemad ametid jne. Olen muidugi ajaga oma arvamust muutnud ja saanud aru, et ei ole midagi sulle nö talvest alla kukkunud.

    Ja selle alkoholi teema kohta siis mind painab see ka, kahjuks meil olukord keerulisem, kuna minu isa liialdab alkohiga siis näen meeletult vaeva Eestis olla, et oma kahe aastase pojale see teema võõraks jääks.
    Mina ka ei jookseks joobes inimesele appi ja veel vähem laseks lapsel seda vaatepilti järgida.

    Nii, et keep calm and carry on, you are cool! :)

    ReplyDelete
  8. Kitty ja SotonFamily tänud teilegi ilusate sõnade eest :)

    No näed siis kui huvitavad pildid erinevatel inimestel meist kujunenud on :)

    Oi see oleks hullult tore kui ma fotograaf oleks ja veel ka selle tööga leiba saaks teenida :) :) Minu elu on ikka olnud kordadest kirevam ja põnevam ja ühtpidi ka hirmus raske siinelades, aga ma olen kogu mu elu ja teekonna oma kätega ülesse ehitanud ja ma olen selle üle väga rahul.
    Kogu see siia Inglismaale tuleks ja kõik need aastad enne Petega kohtumist, need on ikka väga värvikad olnud. Enne Inglismaale kolimist elasin ma üldse mõned aastad Soomes. Tead ma ei hoia seda osa endast üldse saladuses ja ma hea meelga kirjutaks sellest lähemalt, aga taas, mul lihtsalt ei leia selleks aega. Võib olla üks päev. Ja oma tööst tahaks ma ka kunagi kirjutada.

    Jah, Pete oli palju aastaid tagasi 9 aastat tuletõrjuja. Meie kohtusime ikka mitu aastat pärast seda kui ta tuletõrjuja töö oli maha jätnud ja ennast ise raamatute abil IT meheks koolitanud. Tuletõrje amet ei olnud üldse tema tüüpi või talle sobilik amet, vaatamata sellele, et ta tuletõrjujana nii pikalt töötas.

    Minu vanus lapse saamise juures ei ole probleemiks olnud küll aga see, et mu kehas on nii nimetatud killer cell mis loodet ründab ja sellst lahti proovib saada. Ma olen 4 korda rase olnud. Taas teema mida ma üldse otseselt ei peida, aga ka ei jookse kohe blogisse kirjutama ja noh aega ka kirjutamiseks pole. See ei ole teada kas killer cell on minus kogu elu elanud või see on midagi sellist mis alles peale esimest rasedust ellu on ärganud. On inimesi kel on juba 5 last sünnitanud ja alles siis hakkab killer cell tegutsema.

    Minu puhul ühtepidi on see hea asi, et killer cell ei ole väga agressiivne ja teda saaks väga kergesti stereoidide abil 'magama' panna, AGA vot just nende stereoididega on mul suur probleem. Ma peaks neid võtma väga suure osa rasedusest ja juba enne rasedust, aga nad panevad mul hinge kinni. Samuti, kuna ma 'tänu' vaksiini kahjustustele väga tundlik igasuguste rohtude vastu siis selliste stereoidide ja muude rohtude võtmine keeraks mu organismi liiga nässu ja mul oleks pärast tervisega rohkem probleeme kui seda vaja oleks. Seega see on meie endi otsus, et tervis on tähtsam kui teine laps. Ja kui aus olla siis mul tõesti ei ole enam mingit soovi rase olla. Ükski rasedus peale nässu läinud rasedust ei ole enam nauditav. 9 kuud stressi, iiveldust ja kõike muud ebamugavat ja kes teab mis see lõpp tulemus veel oleks...no thanks :)

    Samas mulle endale küll ei tundu, et me sellepärast Gretat kuidagi rohkem nunnutaks või armastaks, et ta meie ainukene laps on. Tore muidugi oleks kui meil neid kaks oleks, aga minu arvates on meil isegi elus hästi läinud. Tänapäeval ei ole ühelapselised pered ka mingi haruldus. Ja kui veel mõelda, et nii paljudel inimesel ei ole üldse võimalik lapsi saada, siis meil ei ole siin midagi kobiseda ja kaasa keegi meile ka ei pea tundma :)

    Vot sellised lood!

    ReplyDelete
  9. Oi, nii tore, Alice, et võtsidki vaevaks nii pikalt vastata. Äärmiselt huvitav lugemine!Su postitusest leiab mõtlemisainet pikemaks, kui hetkel pärast väsitavat tööpäeva kommenteerida jaksan. Proovin nädalavahetusel ehk pikemalt!

    Eks ma seda püüdsingi väljendada, et objektiivset pilti on ju vaid blogi põhjal väga raske luua. Kes see ikka kirjutab nendest nädalavahetustest, kus ilm ja tuju on kehvad ja midagi ei viitsigi ette võtta ;) Kuna su blogi jah just Greta arengule keskendub, siis võib minusugusele kõrvaltvaatajale jah ehk jääda mulje, et see teema on sulle ebaproportsionaalselt tähtis. Peale su "seletuskirja" läbilugemist see mulje veidi muutus küll.
    Ma ei oska praegu veel kindlalt väita, et kas Inglise koolisüsteem ikka nii väga siis erineb Saksa omast - sinu blogi põhjal on selline mulje jäänud, et teie kool vähemalt on tunduvalt suuremate võimalustega ja ka aktiivsem kui üks keskmine kool siin. Mis üllatab, on see hea kooli nimel kolimine, mida ma siin pole kohanud nagu.Huvitav, aga ka hirmutav perspektiiv mõnes mõttes.
    Su tähelepanekuga selles suhtes olen nõus, et Eestis üldiselt manitsetakse lapsi rohkem kui mujul. Eriti pärast seda, kui üks sakslannast sõbranna just kurtis siin, et küll sakslased ikka on ebasõbralikud laste suhtes võrreldes itaallaste / hispaanlaste jt lõunapoolsete rahvustega ;) Äkki on see automatism, mis liigitab igasuguse lapseliku lärmakuse ja aktiivsuse kohe kasvatamatuse alla, kuidagi seotud tõsise protestantliku moraaliga, mis eestlastel ja sakslastel ajalooliselt suht sarnane?
    Selle lühikese kommentaari lõpuks tahaks veel kiita su Eesti lasteraamatute ülevaateid! Olen meie eestikeelset raamatuvalikut selle põhjal mitu korda täiendanud juba!
    Veelkord suur tänu põhjaliku kommentaari eest ja jaksu edasisel blogimisel!


    ReplyDelete
  10. Pia, ma arvan, et seda hea kooli nimel kolimist ei olegi võib olla Sakasmaal, sest Saksamaal ei ole klasside vahe nii suur kui see on UK-s. Ma tegelikult ei taha koguaeg seda madalama klassi teemat päevakorda tuua ja jätta muljet, nagu ma oleks hirmsasti selle klassi inimeste vastu. Pigem mul on väga kahju, et paljud inimesed on sedasi elus lõksu jäänud ega saa, ega oska või taha sealt lõksust enam välja roomata. Viga ei ole vaid neis, viga on ka valitsuses, aga samas klassid on siin riigis alati eksisteerinud ja jäävad ka alatiseks eksisteerima...sest ilma kõrgema klassita ei püsiks ka madal klass elus.

    ReplyDelete
  11. Hei Alice,
    Ma olen ka vilets kommenteerija, aga loen su blogi hoolega... Ma arvan, et oma 3 jõmmiga ma olen suhteliselt "tavaline" siinne ema. Mulle meeldivad su postitused Greta arengust, sest meil on kodus pm samas vanuses laps ( lisaks veel + vanuses ja veidi noorem kah) - hea on näha millega tegelevad sealsed "saarelapsed" selles vanuses... Vati sees? Sellist mõtet ei ole mul kordagi pähe tulnud... Loeme õhtujutte, käime nädalavahetuseti kolamas, veame autoga ringidesse... Siinne rongisõit on tore, aga ma ei taga, et mu lapsed näeksid seda Balti jaama elu ( joodikud, narkarid jms kangem kraam, rääkimata kukkumistest). Tavaline ju? Tallinna nö eliit-koolidest ei ole ilmselt mõtet rääkida - seda peab nägema mis toimub selleks, et kuskile laps sisse saada... Eht-eestlaslikult ma ehk õiendan ka muidugi vahepeal lastega, manitsen ja kõik see muu - aga sellisteks puhkudeks ongi head just sellised `silmaringi` blogid, nö britishid ( ja see ei ole mitte neg. hinnang :)). Pealegi olen ma saanud siit paremaid lasteraamatute ülevaateid kui 2km kaugusel asuvast raamatupoest :) Selle vati-sees-asja me peame ikkagi ükskord järele proovima - see jäi ju kunagi tegemata vist tuulerõugete vms punnide pärast... terv, FrikaTell

    ReplyDelete
  12. Oi FrikaTell, FrikaTell, ma igatsen su humoorikaid lugusid. Nii kahju, et sa enam ei blogi :) Jah, meil jäi see kokkusaamine üks suvi ära. Ei mäletagi enam kas selle tuulerõuge pärast või lihtsalt ajapuuduse tõttu, aga no ehk ükskord proovime ikka ära teha.

    Aga tead,ma karjun, riidlen, kamandan ja lähen Greta peale närvi ikka ka ja vahel täitsa regulaarselt :) Pete ka :) Nii, et me ei ole kohe kindlasti mingid ime või model vanemad. Ma blogis ikka olen sellest kirjutanud ka :)
    Uus raamatuid tutvustav postitus on ka varsti tulemas.
    Suured tervitused teie vahvale perele vastu!

    ReplyDelete
  13. Oih kui pikk seletuskiri :) Ma voin kinnitada koikidele teistele, et olete taiesti normaalsed lapsevanemad :) Endal mul on hea meel et ma eesti keeles ei blogi - ja mitte oma lastest ja erakoolide systeemist, jne. - mul pole aega nii pikki seletuskirju trukkida :)

    ReplyDelete
  14. Jah Mrs B, ma isegi praegu veel olen recovery stage peale nii pika postituse kirjutamist :) Võin kinnitada, et harjumuseks see kohe kindalsti ei saa :)

    ReplyDelete
  15. jah! ja pealegi, sa ei peagi teistele, vòhivòòrastele, seletama oma elu! :*

    ReplyDelete
  16. Raine, seda küll, aga samas kui keegi ikka ilusti küsib ja tõsiselt huvi tunneb ja mitte ei heida sarkastilisi kommetaare või muidu ei porise, siis mul ei ole selle vastu midagi kui ma kellegile asja natuke seletan (samas muidugi ikka teatud piirideni ja ilma liiga isiklikuks minemata :)

    ReplyDelete
  17. Sinu ja minu natukesel on suuuuuur erinevus :D Ma küll ei viitsiks! Tubli!!!

    ReplyDelete
  18. No küll on huvitavad mõtteavaldused!Selle muuseumidesse ja mujale vedamisega ongi nii, et kui lapsele ei ole seda kõike tutvustatud, siis ta ei teagi, millest ta ilma on jäänud ja kes on harjunud lapsena kultuuri tarbima, see teeb seda ka täiskasvanuna. Ja siis ei juhtu nii nagu meie koolis, kus 10. klassi noormees balletti vaadates imestunult küsis: "Kas nad üldse rääkima ei hakka?"
    Kakamami on tuletis minu laste nimede esisilpidest. Minu enda nimes on kaks ee-d ja kaks elli ning üks o. Leelo.

    ReplyDelete
  19. Mulle meeldis su postituse lõpulause ja MrsB komm ka :D Ja oled tõesti tubli, ma poleks ka seletuskirjaga vaevunud ega viitsinud, vähemalt mitte nii pikaga :) Kallistused!

    ReplyDelete
  20. Lugesin huviga ja tuli selline mõte, et kas... et kas Briti kultuurides pannakse suurem rõhk pere vastutusele laste eest? No näiteks koolisöögi teema: Eestis ja Skandinaavias on koolisööklad, nii et see on nii-öelda laiem, ühiskonna vastutus, et lapsed söödud saaks. Siin Uus-Meremaal peavad kõik ise söögi kaasa tooma, isegi lasteaias. Kui sel teemal väideldakse, siis ütlevad kohaliku tava pooldajad, et see on vanemate kohustus lastele head, tervislikku sööki teha. Mind ajab see närvi, sest valdav enamus söövad okei toitu, jah, aga pea igas koolis on paar õnnetut last, kelle vanemad on "debiilikud" ja kuidas saab eeldada, et laps, kes ei söö või sööb väga halba toitu, jaksab õppida!? Või näiteks arstivisiidid: alles sel aastal tõsteti tasuta arstiabi vanusepiir 13 aasta peale, enne seda pidi üle 5-aastaste laste eest maksma, kui arsti juures käidi, ja siis oli jälle mul see teema, et kui vanemad on "debiilikud" ja joovad raha maha ja ei ole raha, et laps arsti juurde saata, kui on VAJA, siis miks peab laps kannatama!? Eestis on koduseid emasid vähe, Uus-Meremaal on palju. Et... kogu see kultuur on niimoodi üles ehitatud, et see on nö pere enda asi, et oma laste eest seista, mille tulemusena võibki jääda mulje, et lastega hästi palju tegeldakse.

    Või mis sa arvad?

    ReplyDelete
  21. Tsau Maria :)

    Ma vastasin sulle koguni eraldi postitusena :) Siin oleks jutt liiga pikaks läinud ja ma arvan et mu vastus oleks ka teisi huvitanud :)

    ReplyDelete
  22. UUH, Nii pikk lugu ja nii pikad ja palju kommentaare. Uudishimu poolest tahaks lugeda, aga pole hetkel ega ka hiljem aega. Natuke ikka lugesin. Kirjutan kahe kaega alla Mrs B kommentaarile.

    Meie elu Inglismaal ei n2e palju erinev v2lja, eriti kuna meestel sarnane t00, ainult lastetegevused, tuleb vaid 4ga korrutada. Reisimist on meil selle ja ka muu t6ttu vahem.

    Eestiski on nyyd rohkem v6imalusi, aga kindlasti mitte veel nii palju kui seda UKs.
    Kui ma Eestis yles kasvasin, siis oli balleti tundi mineku v6imalus ainult neil, kes Tallinna balleti kooli l2ksid (10 aastaselt yhikasse). Inglismaal on pea igas v2ikeses ja suures kohas v6imalk seda ja mitmeid muid asju harrastada. Samuti ei maksa see palju.

    Saan aru, et paljud v66rastest lugejatest tulevad siia uudishimust, et mis ja kuidas mujal, aga tuleks aru saada, et see elu toimubki mujal, mitte Eestis. Igal pool erinevad v6imalused ja kombed. Inglismaal on v2ga rikas ajalugu ja selleparast on siin palju sellised nyannse, mida Eestis pole ja millest paljud Eestis pole ka teadlikud. Ja miks peakski, ainult et tuleks ka kellegi teise blogisse suhtuda austuse ja arusaamisega.

    Ja 5+ selle eest, et anonyymsed postitused keelasid:)

    ReplyDelete
  23. See pole tosi, Tallinnas balletikoolis, kes elasid Tallinnas, ei elanud internaadis, täitsa vale jutt!
    Mis 10 aastaselt ühikasse jutt! Täitsa vale!
    Ise käisin 8 a balletikoolis.

    ReplyDelete
  24. Oh deary me! K6ik inimesed Eestis ei ole p2rit Tallinnast ja paljudel, kes mujalt, pole seal ka sugulasi, kelle juures maanduda. T2itsa vale jutt t2hendaks, et mitte keegi ei elanud internaadis?!

    ReplyDelete