Saturday, 19 September 2015

ROOTSI TEINE PÄEV

Hommikusöök hotellis oli olnud OK. Mina söömas ei käinud, kuna esiteks ei viitsinud nii vara voodist välja tulla ja riidesse panema hakata ja teiseks ei oleks minu jaoks seal nagunii palju midagi söödavat olnud. Sõin hoopis hommikusööki meie toas.

Pete ja Greta aga käisid söömas ja jäid rahule. 

Tegu vist ei oleks korraliku Rootsi hotelliga kui hommikusöögiks ei pakutaks lihapalle :)

Sel ajal kui Pete ja Greta sõid vaatasin mina hotellitoas telekat. Nii imelik oli Rootsi telekast inglise antiiksaadet vaadata (Antique Roadshow). Nagu oleks kodus. Tundus ka natuke imelik ja arusaamatu miks üldse Rootsi endale selliseid saateid sisse ostab. Punt suvalisi inimesi (enamuses pensionärid) oma vana 'kola' ekspertidele hindamiseks näitamas :). Vahetasin siis kanalit ja ei uskunud silmi, sest sealt jooksis järjekordne inglise sari. Eelmisel õhtul vaatasime ka mingit inglise filmi paar minutit enne magama jäämist ja neid kõike Rootsi kanalitelt mitte BBC omadelt. Aga noh see selleks...

Seda allolevat pilti ei saanud ma kuidagi tegemata jätta. Nimelt on tegu hotelli fuajees oleva suure klaaslauaga mille peal oli väljas valik ajakirju. IKEA ajakirja võib vist küll ainult Rootsi hotellides leida :)
Peale hommikusööki sõitsime bussiga linna (väga lühike maa).




Plaan number üks oli ära käia lastemuuseumis JUNIBACKEN-is, aga sellest kohast juba eraldi postituses. Muuseum asus saarel nimega DJUDGARDEN põhimõtteliselt kohe VASA muuseumi kõrval. Samal saarel asub ka vabaõhumuuseum SKANSEN ja ABBA muuseum.
Ilm oli väga soe, aga õnneks puhus üsna jahe tuul mis olemise mõnusaks tegi. Palav ei olnud, aga ära põlemise oht küll.

Vasa muuseum kuhu meil kahjuks ei olnud sel korral aega minna

Lastemuuseumi Junibackeni üks osa, aga nagu ma ütlesin siis sellest toredast kohast kirjutan ma juba eraldi postituses.

Mina tahtsin kindlasti vabaõhumuuseumisse SKANSEN minna. Pete ei näidanud selle vastu ülesse erilist vaimustust, aga kuna ta tegelikult ei teadnud täpselt mis kohaga on tegemis, siis sain ta kaasa meelitatud. 
Greta oli nõus minema kuhu iganes, nii kaua kui vaid sai kuhugi minna. Kuna ta oli ka just lastemuuseumist ostnud endale oma taskuraha eest ühe Rootsi multika kass Finduse, siis oli ta veel eriti õnnelik ja eluga rahul. 


Tegu siis väga suurel alal asuva vabaõhumuuseumiga. Kuna me ei soovinud kogu õhtupoolikut vabaõhumuuseumi alla matta, siis otsustasime et vaatame natuke ringi ja siis tuleme tulema. Samas kuna piletid olid üsna kallid, siis päris lühikeseke me seda külastust ka jätta ei tahtnud. 

Täiskasvanu pilet oli 180 SEK (ehk siis kuskil 15 naela-10 eurot) ja 6-15 aastaste laste pilet 60 SEK (5 naela-6 eurot). See hind kehtib suvekuude kohta (juuni, juuli, august). Teistel hooaegdel on piletid umbes 10 euro võrra odavamad täiskasvanutele. 
Minu mäletamist mööda sai Greta tasuta sisse, sest me ei hakanud ütlema et ta on 6 aastane ja keegi ei küsinud ka. Inetu küll natuke, aga mis siis.
Algus oli paljutõotav. Imetlesime oravat ja seda kuidas ühes vanas Rootsi majas kaneelirulle vanamoodi valmistati

Mulle on alati meeldinud vanu maju nii seest kui väljast vaadata ja ettekujutada kuidas inimesed seal vanati elasid ning oma eludega hakkama said. Ka Eesti vabaõhumuuseum meeldib mulle väga, mis sest et viimati käisin ma seal vist 5 aastat tagasi.
Vot aga aru ma ei saa miks, või kuidas nii, et Petele sellised kohad ei meeldi. Seda enam, et lossides ja kindlustes meeldib talle ju meeletult käia. 

Ei läinudki kaua aega kui ma märkasin, et Pete huvitavad kõik muud asjad kui need vanad majad. Küll utsitas ta Gretat karuselliga sõitma, siis viitsid nad kaua aega jäätist ostes ja suveniiripoes uudistades. Minu plaan oli, et jalutame ruttu muuseumist läbi, vaatame paari asja lähemalt ja siis lahkume, aga kuna nemad tegelesid kõige muuga mille eest pileti raha maksid, siis mina olin samuti sunnitud seal juures passima ja nende järel ootama. Ise ma eriti kuskile omapead hulkuma ei saanud minna, sest kuna territoorium oli nii suur, siis esiteks oli kerge ära eksida (Petel, mitte mul) ja teiseks mul ei olnud ju mõtet kuskile kaugele üks kõmpida ja siis pärast pargi teise otsa nende juurde tagasi tulla. 

Kuna Pete leidis kaardilt, et neil on seal ka laste loomaaed, siis hakkas ta äkki väga muretsema, et Greta pole midagi näha saanud ja et me peame ikka Greta eest hoolitsema ja tema peale mõtlema ja ta nüüd kindlasti kohe neid loomi vaatama viima. Tuletagem meelde, et me olime just tulnud lastemuuseumist kus me olime pool päeva veetnud :) :)



Paar maja mul siiski õnnestus ruttu ära vaadata nii seest kui väljast, aga mingit selget ülevaadet ma sellest kohast kahjuks ei saanud. Ma olen seal kunagi väga ammu küll ka korra käinud, aga need mälestused on ammu mälust pühitud. 
Läksime siis lõpuks pika vingumise peale seda lastele mõeldud loomaaeda seal vaatama, aga see oli ikka üsna vilets. Isegi Pete ja Greta pidid tunnistama, et ei olnud üldse vaatamist väärt koht. 
Meie jutu peale palun aga ärge kindlasti vältige seda, sest otseselt ei olnud loomaaial midagi viga. Lihtsalt kuna me oleme siin Inglismaal selliseid väikeseid laste loomaaedu nii palju külastanud ja näinud, siis nende kõrval tundus see jamana. Teistele inimeste jaoks võid tegu olla täiesti toreda kohaga.

Peale seda loomaaeda ei olnudki mul enam jaksu pikalt seal ringi jalutada (loomaaeda otsides kõndisime juba pika maa maha ja osa sellest veel ka vales suunas :) Otsustasin, et parem on kui läheme ära. 
Mul oli tuju korralikult rikutud nende kahe vinguva 'lapse' poolt, aga pean lihtsalt järgmine kord ise sellega arvestama, et Pete ei tasu vabaõhumuuseumitesse vastu tema tahtmist vedada, sest teda tõesti ei huvita sellised vanad majad. Ju siis temas pole seda talupoja geeni mis teda nende poole tõmbaks.

Pete tahtis hoopis hirmsasti ABBA muuseumi minna. 

Kui me enne Rootsi reisi Stockholmi linnakaardiga tutvust tegime, siis puudus meil arusaam kui suured on vahemaad. Need väikesed saared tundusid algul nii suurtena, et ma kujutasin ette kuidas neid läbides peab hullult pika maa maha kõndima, aga tegelikult tuli välja, et kõik on ilusti enam vähem käe-jala kaugusel. Mõnda kohta pidi küll trammiga sõitma, aga kuna trammi ja bussiliilus oli väga kättesaadav ja lihtne, siis põhimõtteliselt ei olnud mingit probleemi ühest kohast teise saamisega. Järgmisel korral oleme juba palju osavamad ja oskame aega paremini planeerida (mitte et meil sel korral ajaga mingeid probleeme oleks olnud).

Õnneks asus ABBA muuseum sama saarel kus lastemuuseum ja Skansen. Põhimõtteliselt kohe Skanseni kõrval. Kuna muuseum oli õhtuti üsna kaua lahti, siis oli meil küllaldaselt aega veel samal päeval ka selle muuseumi 
külastamiseks. 

Muideks need kellele ABBA muusika või vanad majad huvi ei paku, aga keda ajaks elevile tiirlevad karusellid ja taevasse kihutavad Ameerika mäed, siis nende jaoks on kohe ABBA muuseumi kõrval suur lõbustuspark GRÖNA LUND. Meie otsustasime sinna sel korral mitte minna, aga võib olla mõnel teisel korral. 
Need aga keda peaks selline koht huvitama, siis teadmiseks, et seal saab ka eurodega maksta, või kohapeal raha vahetada. 



ABBA muuseum ostutus väga huvitavaks. Ma algul ei olnud eriti vaimustuses sinna minemisest, aga nüüd olen rahul, et sai ära käidud. 

Teadmiseks, et kohapeal ei ole võimalik sularahas maksta. Internetist eelnevalt pileteid tellides on piletid paari euro võrra odavamad. 
Alla 7 aastased lapsed on tasuta, täiskasvanute pilet on umbes £16 (20 eurot).
Kohapeal saab tasuta kasutada kapikesi kuhu oma kotte või muud kraami muuseumikülastuse ajaks jätta. Meie elupäästjad, sest meil oli kaks rasket ranitsat mida oleks olnud üsna tüütu ja väsitav kogu muusemis veedetud aja kanda. 






Muuseumis sai Abba laule mixida
tantsida

Sai ka oma Abba muusikavideo teha. Kõik need asjad salvestati sinu loal interneti ja kasutades oma pileti numbrit oli võimalik neid pärast, teatud päevade jooksul, kodus internetist vaadata. 
Me ei saanud algul korralikult sellele salvestussüsteemile pihta, või et üldse midagi salvestati, aga kuna me järgisime juhendeid siis olid ka meil hiljem mõned salvestused internetis üleval
Stuudios sai ka laulda 






Kui olime muuseumi tiiruga ühele poole saanud uurisime suveniiripoe müüjalt kas ta ehk ei oskaks meile mõnda hea restorani soovitada. Kell oli juba pool 7 õhtul ja viimane aeg õhtusööki süüa. Noor neiu pakkus meile kohe ühe restorani välja ja asus abivalmilt seletama ja plaane joonistama kuidas seda restorani leida. Olime sellest samast restoranist lugenud ka mingitest turistidele mõeldud brosüüridest nii et päris ehku peale välja ei läinud.

Restorani pidime trammiga sõitma ja kuna me vist läksime natuke liiga vara trammi pealt maha, siis ka veel üsna pika maa jala kõndima. Õnneks oli google maps meile suurepäraseks teejuhiks.

Keskus nägi üsna armetu välja, kuna seal toimusid mingid suured ehitustööd
Leidsime oma restorani, milleks oli Griffin Steakhouse, ilusti ülesse. Abba muuseumi neiu oli meid hoiatanud, et restoran asub majas mis väljapoolt näeb välja kui mingi tavaline kontorihoone ja seega teadsime sellega arvestada. Ilma seda infot omamata oleksime vist mõnda aega abitult ringi tiirutanud.
Selfie 
Restoran oli rahvast täis, aga õnneks pidime vaid paar minutit ootama, enne kui meid juhatati vist küll restorani kõige vingema laua juurde. Kui kõik teised istekohad ja lauad olid ühesugused, siis meie istusime nagu kuninga kassid rohkete patjadega sinisel sohval ja nautisime ainulaatsed vaadet üle restorani.

Kõik ettekandjad rääkisid väga head inglise keelt ja keegi ei ehmatanud mu allergiate peale ära. Pigem hakkasid kohe ette lugema mida kõike nad mulle pakkuda võivad ja milliseid spetsiaalseid kastmeid teha. 
Meil muidugi oli meeletu nälg ka. 
Pete võttis eelroaks vähi, kuna ta ei olnudki seda sellisel kujul kunagi varem söönud. Pärast ütles, et liiga palju tööd :)
Gretale tellisime menüüst hot dog-i. Suur oli meie üllatus kui talle siis mingi aja pärast nina alla üks vorst pisteti. Tuli välja, et kuna oli tegu liha restoraniga siis hot dog tähendaski nende juures lihtsalt vorsti ja mitte ka sellega kaasnevat saiakest. Õnneks toodi siiski alustuseks lauale ka meile kõigile paberikotiga leiba, mida Greta sai siis süüa, ning hiljem ka topsiga friikartuleid. Kui ma ei eksi siis eraldi lastemenüüd neil polnud.

Me kõik jäime toiduga VÄGA rahule. Sama võrratu toiduelamus nagu eelmisel päeval vanalinna itaalia restoranis süües. Hinna pooles natuke kallim kui näiteks meie tavalised restoranis söömised Inglismaal, aga mitte palju. Me muidugi sõime ka mõlemad suure hunniku kvaliteetset liha ja steak on tavaliselt igas restoranis üks kallimaid asju menüüs. 


Kella 8 ajal õhtul lahkusime resotanist ja kella 9 ajal õhtul tegime veel paar sisseostu (ostsime kingitusi kodustele Eestis) ühes suures kaubamajas. 

Kui aus olla siis õhtul oli kesklinnas ja rongijaama läheduses täitsa kõhe jalutada. Igal pool oli hirmus palju, ma eeldan, pagulasi, kes väga agressiivselt käitusid. Ühes kohas linnas oli neid eriti suurtes gruppides ja seal oli tänavatel väljas ka hulk politseinike. Meile jäi arusaamatuks kas seal oli toimunud mingi rahutus, või oli see tavapärane õhtune vaatepilt Stockholmis. Meie igal juhul põgenesime sealt nii ruttu kui võimalik ära. 

Tagasi hotelli jõudsime kuskil kella 10 ajal õhtul surmväsinutena aga rahulolevatena. Kiired plaanid järgmiseks päevaks ja magama. Ees ootas meie viimane päev Stockholmis. 

No comments:

Post a Comment