Friday, 18 September 2015

ROOTSI ESIMENE PÄEV

Hommik laeval ja viimased multikad enne maale minekut
Ma olen küll Rootsis ka varem käinud, aga kõik need terminaalid on selle ajaga muutunud ja otse Eestist ei ole ma Rootsi kunagi sõitnud. Seega oli kogu terminaali lähedane ümbrus mulle täiesti tundmatu. 
Algul, kui meil Rootsi sõidu plaan mõttesse tuli, otsisin ma majutust läbi Airbnb. Meie jaoks sobib selline korterite rentimine rohkem kui hotellis ööbimine. Korteris on rohkem ruumi ja saab vajadusel ise süüa teha (minu allergiaid arvesse võttes). Kuna aga mul ei õnnestunud Stockholmis meile ühtegi sobivat majutust leida (olid kas liiga kallid, liiga kaugel keskusest, liiga koledad, ei mahutanud 3 inimest, või siis juba väljaüüritud meie reisikuupäevadel), siis pidime majutust otsima hakkama hotellide hulgast. No tegelikult tegelesin ikka mina siin nii reisipiletite kui ka hotellide otsimisega ja Pete oli vaid see mees, kes oma pangakaardi iga otsingu lõpus ulatas :)

Lõpuks õnnestus mul üks normaalne korterhotell leida üsna sadama lähedalt. Kuna mul ei olnud sel hetkel head ülevaadet Stockholmi linnast ja sellest kui kaugel mingi asi keskusest täpselt asub, või mis piirkond normaalne on, siis sadama lähedane hotell tundus küllalt lihtsana, et me Gretaga sinna Rootsi jõudes üksinda kohale suudaks kõmpida. Sadamast välja astudes ei olnud mul küll õrna aimugi kuhu poole kõndima hakata, aga üks taksojuht näitas suuna kätte. 
Õues oli küll mõnus jahe tuul, aga päike oli väga terav. Kohe nii terav, et ma pidin Gretale mütsi pähe panema ja vahepeal mõtlesin juba endale ka mingi tagavara pluusi pähe tõmmata enne kui peanahk ära põleb. Ma ei mäletagi millal ma viimati nii terava päikesega kokku puutusin. Ma lausa kaalusin Rootsis olles endale mütsi ostmist, aga kuna ühtegi meelepärast ei jäänud ette ja kuna Rootsis on hinnad siiski üsna kõrged, siis ma ei tahtnud ka mingit suvalist lotut kalli raha eest soetada. 

Kuigi tee sadamast hotelli ei olnud pikk, siis kuuma päikese käes mäest ülesse ronida, magamata olekus ja raskeid kotte järele vedades ning last ergutades oli üsna piinarikas. Seda enam, et tee ei olnud tuttav ja ma ei olnud mitmel korral kindel kas me üldse õiges suunas kõnnime. 
Lõpuks siiski leidsime oma hotelli ilusti ülesse ja Pete saatis ka sõnumi, et ta on Stockholmi maandunud. 

Kohale jõudes tuli välja, et meie tuba ei ole veel valmis ja enna paari tundi me tuppa ei pääse. Kõik minu unistused voodisse pikali heitmisest purunesid, aga ega midagi teha ka polnud. Otsustasin jätta me kohvrid hotelli ja natuke ringi kolada. Ma olin küll nii magamata, laevaga sõidust ja eelmise päeva seiklustest piinatud, et iga liigutus tundus suure katsumusena ja ma oleks parema meelega üldse ennast kuskile kerra tõmmanud. Ise ka kirusin, et igati tore algus meie väikesele ''puhusele'. Teadsin, et Petega koos reisides ei oleks asjad pooltki nii hullud olnud ja seega ootasin juba pikkisilmi Pete liitumist meiega. Tema koos olles ei pea ma vähemalt rasket ranitsat seljas kandama:)

Jalutasime siis Gretaga tunnikese ringi. Gretal oli ka võhm täitsa väljas juba. Leidsime mingi väiksemat sorti ostukeskuse, käisime mõnes poes, laps sai jäätist, otsisime ühe rootsi neiuga koos keskuses asuvat WC-d ning seadsime siis sammud tagasi hotelli. Pete oli meid seal juba ootamas.
Meie suureks imestuseks ei lastud meid ikka veel tuppa. Me olime selleks ajaks juba natuke kurjad ja meil viskas vaikselt hotelli töötajate külm suhtumine üle. Mitte, et nad oleks midagi valesti teinud, või ei olnud viisakad, aga lihtsalt me oleme nii harjunud Inglismaa üliviisaka klienditeenindusega et selle kõrval ajas nende suhtumine meid nats närvi. See on uskumatu kui suur mõju paaril sõnal võib olls, et üks olukord teiseks muuta. 

Sellelt pildilt võib tundub nagu oleks tegu mingi luksusliku hotelliga, aga tegelikult oli hotell ise täiesti tavaline hotell. Ilus puhas ja kõik vajalik olemas (välja arvatud korralik interneti ühendus teatud tubades (ka meie omas)) nii et kindlasti soovitame soojalt. 
Ootasime siis aga edasi kuniks me tuba valmis sai. Pete käis endale vahepeal kuskilt putkast süüa ostamas ja meie lugesime Gretaga rootsi kroone üle. Gretale andis vanaisa natuke taskuraha ja Pete veel omakorda meile mõlemale ja nii me seal siis kahekesi imetlesime ja arvutasime kokku oma välismaa raha sel ajal kui Pete süüa käis otsimas :)
Lõpuks pääsesime tuppa ka




Ma enam ei mäletagi kas ma magasin mingi aeg hotellitoas, või lihtsalt panin korraks silmad kinni, aga mingi aja pärast otsustasime ikka linna peale kolama minna. Hull oleks sedasi hotellitoas istudes oma esimest päeva raisku lasta minna. 
Kohe hotelli lähedal oli bussipeatust kust sai bussiga otse linna. Me kasutasime esimesel korral taksot, aga hiljem ka mitmel korral bussi.
Kord kui me linna jõudsime tundsin ma ennast juba täitsa inimesena. Ma arvan, et sain energialaksu taksoaknast väikeseid Rootis butiike nähes :) 


Otsustasime, et ei hakka enam sel õhtupoolikul muuseumitesse end suruma vaid kolame niisama vanalinnas ringi ja naudime Stockholmi atmosfääri. 















Etteruttavalt ütlen, et söögiga ei olnud mul Rootsis eriti mingeid probleeme. Hotellitoas ei söönud ma rohkem kui vaid hommikuhelbeid ühel hommikul. Kõik ülejäänud toidukorrad sõime väljas. Olime Rootsi minnes teadlikud, et tegu on kalli riigiga, aga kui aus olla siis väljas söömas käies ei tundunud hinnad meile sugugi kallid. Ja toit oli ka väga maitsev. 
Vanalinnas peatusime mingis suvalises itaalia restoranis kus ma sõin nii maitsavat 'steak'-i (veiseliha), et ma peaaegu oleks endale teise portsu tellinud. Ports ise oli meie mõistes üsna väike ja selle söömisega poleks nagunii probleemi olnud, aga just see liha oli kuidagi nii maitsev et ma oleks vist isegi suutnud selle nimel ka kolmanda portsu oma kõrist alla kugistada. Lisa portsu tellimine jäi aga siiski aja puuduse tõttu ära. Me ei tahtnud veel mingi 20 minutit lihtsalt minu lisaroa pärast ootama hakata. 
Jäi silma, et Rootsis on väga populaarsed sokolaadipallid, martsipanikoogid ja natuke nagu vedelat vahukommivahtu täis sokolaadipommid või vorstikesed, kaneelirullidele ja teistele saiakestele lisaks.
Ma ei tea täpselt mis nende vahukommitäidisega koogikeste nimed on, aga paljusid neid sain ka mina süüa. Kui aus olla siis ega ma nendest mingit maitseelamust ei saanud, peale südant läikima paneva doosi, aga oli vähemalt midagi mida teistega koos väljas jalutades süüa. Mäletamist mööda ostsin ma neid enamalt siiski poest karbiga ja mitte pagariärist lahtiselt.
Pilt siit
Pilt siit

Pilt siit
Selliste sokolaadipallikeste juures oli pagariäris kohe eraldi silt, et need on gluteenivabad. Ma läksin mitmel korral alt, sest enda peas kujutasin ma ette, et tegu on selliste Eesti tüüpi rummipallidega mida mul on õnnestunud ka Tallinna Vegan restoranist paaril korral saada (ja mis on üli,üli head), aga tihti oli neil siiski üheks koostisosaks gluteenivaba kaer (mida ma ei saa tarbida), või siis olid seest nagu vahukommid. 

Siin fotol siis üks selline pallike, mida ma enne söömist suure õhinaga pildistama hakkasin, aga kui hambad olin sisse löönud siis sain aru, et kuigi nad on gluteenivabad siis sisaldavad siiski gluteenivaba kaera ja ma ei saanudki neid nautida :(


Täiesti juhuslikult kõndisime ka mööda Stockholmi Eesti koolist. See asub ühel kõrvalisel tänaval ja kui me ei oleks just sel hetkel peatänavalt ära keeranud ja sinna poole astuma hakanud, siis poleks me ka selle ukse eest mööda kõndima sattunud. Täiesti juhus, et ma isegi sel hetkel seda silti juhtusin lugema, sest mingit Eesti lippu seal kuskil ei lehvinud ja silte oli ka teiste majade peal igasuguseid.




Selline näeb välja Stockholmi bussipilet

Kuskil kella 8 ajal õhtul Rootsi aja järgi jõudsime tagasi hotelli. Surmväsinud, aga päevaga igati rahul. 
Järgmisel päeval ootasid meid ees juba uued sündmused ja elamused. Nendest aga lähemalt juba järgmises postituses.



No comments:

Post a Comment