Monday, 21 September 2015

PONIKLUBI

5 septembril käis Greta poniklubis. 
Ütlen kohe alguses ära, et Greta ei ole selline laps kes hobuste järgi hull oleks. Tema lemmikud on ikka endiselt kassid ja koerad. Poniklubisse sattusime aga hoopis läbi Greta kooli. Nimelt võitsime me eelmine aasta jõulude ajal kooliloterii kaudu taas paar auhinda. Üheks auhinnaks oli ratsutamine. Kuna talvel oli ratsutamise koht kinni ja kevadel ning suvel polnud meil sobivat hetke ratsutamisega tegeleda, siis jõudsime alles nüüd, peaaegu aasta hiljem, oma auhinda realiseerima.

Mina sain alles paar päeva ette teada, et nüüd läheb minekuks. Kui aus olla siis ega me keegi täpselt ei teadnud kuhu me läheme või kuidas see ratsutamine seal täpselt välja näeb. 

Kui me poniklubi uksest sisse astusime siis esimene asi mida mina ütlesin oli 'WOW!'.
Ma ei osanud midagi nii omapärast ja ilusat oodata. Ma läksin oma ootustega ikka kuskile talli, hobusekaka sisse, aga kohale jõudes ootas mind ees selline vaatepilt




Ma sain algul aru, et Greta läheb lihtsalt hobusega ratsutama. Et keegi tõstab ta hobuse selga ja ta siis teeb paar tiiru kuskil platsil ning kogu moos. Kohale jõudes tuli aga välja, et tegu on poniklubiga. Klubi koosnes umbes 6st lapsest ja enne kui keegi ratsutama sai minna, pidid lapsed hobuse eest hoolitsema.
Kõigepealt räägiti lastele kuidas hobuse läheduses käituma peab. Siis sai iga laps endale välja valida ühe poni, võtta korvist harja ja minna koos saatjaga oma poni harjama. Greta poni nimi oli Elgin Sunset.
'Kiiver' pandi pähe tegelikult alles siis kui ratsutama mindi, aga mul lihtsalt sattus see pilt praegu siia.





Siis pandi ponile ohjad pähe ja sadul selga. Igal ponil oli oma nagi kus ta ohjasid hoiti, nagu ühe ülemise pildi pealt näha on. Sadula sai iga laps ise aia pealt valida vastavalt sellele milline talle meele järgi oli.


Lastega tegelesid noored neiud, kes enamuses on veterinaarkooli õpilased ja kes teenivad koolivaheaegadel taskuraha poniklubis töötades. Riietatud olid nad nagu ehtsad aadliverd mõisaneiud oleks ratsutama minnes. 
Kui kõikide vajalike toimetustega ühele poole saadi, siis oli aeg ratsutama minna. Vanemad jäeti algul mäe peale ootama, et lapsed saaks rahus keskenduda. Pärast kui lapsed olid põllul ühe ringi ära teinud kutsuti emad ja isad alla pilte tegema, 






Peale ratsutamist pidid lapsed taas sadula ja ohjad õigesse kohta tagasi panema ja oma ponile juua tooma.

Mina mõtlesin, et sellega on asi ühel pool ja et nüüd pääseme lõpuks koju (õues oli just sel päeval hirmus küll ja ma lõdisesin seal mäe peal), aga kus sa sellega. Tuli välja, et veel jagatakse ka tunnistusi ja lastele pakuti küpsist ning mahla (ma ei tea kas tegu oli vee või mahlaga. Kui mahlaga siis arvatavasti õunamahlaga, sest Greta ei oleks muud mahla joonud).



Kui me kogu seda värki seal Petega pealt vaatasime siis rääkisime, et see oleks tore koht kus laste sünnipäeva pidada. Ära minnes küsisimegi, et kas nad tegelevad ka sünnipäevade korraldamistega ja loomulikult pisteti meile kohe üks voldik pihku ja räägiti kuidas see pidu seal nende juures välja näeks. Greta sattus sellest loomulikult kohe vaimustusse ja juba hakkas soovima, et tema järgmine pidu seal toimuks. Meile Petega tundus see ka hea ideena sinna maani kui me sünnipäevapeo hinda nägime :I

PS. Kuna siin on poni teema juba käsil siis ma mainin ka selle ära, et eelmisel reedel oli Greta koolihoovis taas kolm hobust (kaks hobust ja üks poni). Sel korral tuldi ühele tüdrukule hobustega kooli järgi. Mul muidugi ei olnud taas telefoni taskus (ma jätan alati oma koti ja telefoni autosse) ja ma ei saanud kahjuks pilti teha. See oli igal juhul väga omapärane ja ilus vaatepilt.

5 comments:

  1. Igavene vahva asi. Lausa kadedaks teeb.

    ReplyDelete
  2. Ohoo, mulle siin Eestis üks lahe äriidee juures :P

    ReplyDelete
  3. Kris V, no näed siis kui tore et inimesed blogivad oma igapäeva elust :D :D
    Tee asi ruttu teoks siis saab kakamami sinu poniklubisse nautima tulla :D

    ReplyDelete
  4. Me oleme sünnipäeval käinud Ruila tallis. seal pole muidugi selline äge heinapakkudest peoruum, vaid tavalisem :) Aga ratsutada sai küll.

    ReplyDelete
  5. Kersti, neid ratsutamise kohti on kohe kindlasti nii mõenski Eestimaa nurgas :)
    See heinapakkudega ruum ei olnud eraldi peoruum (kuigi seda kasutatakse ka pidude ajal) vaid see oli lihtsalt koht kus vanemad niisama mugavalt istuvad ja kohvi joovad sel ajal kui lapsed põllul ratsutavad või hobuste eest hoolitsevad :)

    ReplyDelete