Friday, 18 September 2015

LAEVAL (ROOTSI REIS 12-15 AUGUST)

Nüüd olen Eesti teemadega ühele poole saanud ja järg on jõudnud Rootsi reisu kätte.

Rootsi reisu mõte on meil juba aastaid peas mõlkunud, aga alati on ühel või teisel põhjusel ära jäänud. Üks aasta Eestis olles olid meil isegi laevapiletid juba ära ostetud, aga siis jäi väike Greta palaviku ja me otsustasime reisu ära jätta. Meie asemel läks hoopis mu ema koos venna ja vennanaise ning tädiga. Mida me selle haige lapsega ikka oleks ühe päevaga Stockholmis peale hakanud.

Nüüd aga otsustasime uuesti proovida. 
Sel korral tegime nii, et mina ja Greta sõitsime Eestist laevaga Stockholmi kuhu Pete Inglismaalt lendas. Veetsime kaks ööd Stockholmis, siis tulime kõik laevaga tagasi Eestisse ja järgmisel päev lendasime kõik koos tagasi UK-sse. Sedasi ei pidanud Pete tervet nädalat töölt vabaks võtma, aga samas õnnestus tal ka Rootsile lisaks üks päev Eestis veeta. Lennupiletid Rootsi läksid tal vaid 30 naela maksma ja kogu reis kokku odavam kui edasi tagasi lend Tallinnasse oleks talle maksma läinud.

Rootsi sõidu hommik algas mulle ja Gretale juba varakult seiklustega. Leppisime kokku, et meie sõidame päeval rongiga linna, kust siis mu ema meid kella 4 ajal üles korjab ja sadamasse viib. Ühe kohvrikese andsime talle autosse kaasa, aga kuna teise kohvrisse pakkisin ma oma söögi, siis seda terveks päevaks kuuma autosse ei oleks saanud jätta Otsustasin selle ise linna vedada. Meeldetuletuseks, et Eestis oli parasjagu üks selline mini kuumalaine.

Õues oli üle ootuste palav ja kohver minu üllatuseks väga raske. Ohkides ja puhkides üle kivide ja kändude jõudsime lõpuks rongijaama (ema majast üsna pikk maa). Kergem oleks bussiga Tallinna sõita olnud, aga need bussid on tavaliselt juba normaalse ilmaga seest nii palavad, et üle 26 kraadise ilmaga oleks ma kindlasti seal saunalaval ära minestanud.
Kuna linna jõudes oli meil veel umbes tund aega vaba aega, siis otsustasin oma kohvrikese pakihoidu viia. Maksin oma 3 eurot ära ja viimasel minutil, enne kohvri ära andmist, otsustasin selle lukku panna. No nii igaksjuhuks.
Võtsin taskust telefoni välja, et emale helistada ning teada anda et oleme linna jõudnud, kui märkasin, et ma olin unustanud oma mobiili kodus laadida!! Hurraa, ma olen teel Rootsi ja mul ei ole isegi telefoni millega hädaolukorras helistada või Petega sidet hoida.

Seisin natuke aega nõutult ja küsisin siis pakiruumi tädilt, et kas ma võiksin oma telefoni pakiruumi laadima jätta, mul oli laadija kohvris olemas. Pakiruumi tädike (tegelikult mitte just tädi vaid noor naine :) oli sellega lahkelt nõus. Küsisin siis oma kohvri tagasi ja hakkasin lukku lahti tegema, AGA see lukk keeldus lahti tulemast. Ma keerutan ja keerutan neid numbrikettaid seal igat pidi ja igas erinevas järjekorras, aga  täiesti tulemuseteta. Vahepeal ma hakkasin juba igasugu suvalisi numbrikombinatsioone proovima, sest ma arvasin, et võib olla ma lukustades vajutasin midagi kuskil valesti ja lihtsalt muutsin sedasi oma koodi ära (olen kindel, et seda ma ka tegin).

Kohvri lukk aga püsis kinni mis kinni. Ma lihtsalt ei suutnud uskuda mis juhtunud oli. Telefon on tühi, kohver on lukus ja mina palavuse kätte ära suremas. Mis järgmiseks?! Proovisin oma viimase akukriipsuga Petele helistada, et võib olla oskab tema mulle öelda kuidas kohvrilukku lahti saada, aga tema muidugi ei osanud mind kuidagi aidata ise teisel mandril asudes.

Mõtlesin siis, et ega mul vist midagi muud üle ei jää kui lihtsalt kohvrilukk katki lõigata. Kujutasin juba ette kuidas ma selle lõhki lõigatud kohvriga laeva kõnnin ja pärast Stockholmis ringi liigun. Uue kohvri ostmist kaalutlesin ka hetkeks, aga vaid hetkeks. Teades Eesti ja Rootsi hindasid siis see oleks mulle hirmus palju maksma läinud ja ma parema meelega oleks tahtnud vältida selliseid väljaminekuid. 

Sel ajal kui ma seal kohvri kõrval vaikselt sajatasin ja juukseid peast kitkusin, tõi pakiruumi tädi tagaruumist ühe juhtme ja palus mul seda proovida. Jumal tänatud selle juhtme ja selle tädi eest, sest laadija sobis ideaalselt mu telefonile ja ma sain vähemalt oma telefoni laadima panna. 

Vahepeal oli mul ka mõte see lukuvärk sealt kohvrilt lihtsalt noaga eemaldada, aga õnneks oli pakiruumi tädi nuga selleks liiga nõrk ja vaevalt see eemaldaminegi oleks probleemi lahendanud. 
Hakkasime tädiga lukkseppi internetist otsima, aga nende juurde sõiduga oleks liiga palju aega läinud. Mõtlesin siis, et   ega mul muud midagi üle ei jää kui lihtsalt kuskilt vanalinnast abi otsima minna. Proovida ju võib. Mingi tunnike oli selleks kõigeks aega enne kui laeva poole pidi sõitma hakkama. Jätsin mobiili pakiruumi tädi juurde laadima ja seadisme sammud vanalinna poole.

Kõigepealt astusin sisse ühte hotelli kus ma kohe oma hädaga letti astusin. Sealsed töötajad olid väga abivalmid, aga ka nemad ei osanud mind kuidagi aidata, või midagi tarka soovitada. Otsisid samuti internetist abi, aga kõik lukksepad asusid liiga kaugel. 

Äkki tärgatas mulle mõte, et võib olla oskaks mõni kellasepp mu kohvri lahti muukida. Neil ju ka igasugi tööriistu ning vidinaid, et äkki nemad saaksid selle tööga hakkama. Nagu tellimuse peale öeldi mulle et kellasepp asub kohe üle tee olevas majas. Tormasin siis kibekiirelt nii Gretat kui ka rasket kohvrit järgi lohistades kellasepa juurde. Kellasepp istus ilusti oma luugi taga (maja seinas vaid luuk mille kaudu kellasepaga suhelda sai) ning oli lahkelt nõus mind aitama. Või siis õigemini vähemalt proovima. Te ei kujuta ette milline kergendus see oli kui ma nägin teda oma väikese kruvikeerajaga klõps ja klõps mu lukku avamas. Ma olin nii õnnelik, et ma aina tänasin ja kiitsin ning kutsusin teda mu elupäästjaks. Ma loodan, et ma teda oma suure õnnetundega ära ei ehmatanud. 
Kahjuks oli mu rahakott sularahast täiesti tühi, et talle ta abi eest maksta ning mul ei olnud enam ka aega kuskilt rahaautomaati otsima hakata. Nii ei jäänudki mul muud üle kui teda veel vähemalt mingi 10 korda tänada :)
Tema ise minult küll mingit tasu ei oodanud, aga ma oleks siiski väga tahtnud talle ta abi eest maksta. 

Kohver korras jooksime ruttu tagasi pakiruumi mobiilile järgi ning siis juba vanaema autosse. 
Sel hetkel ei olnud ma kindel, et kas need eelmised äpardused tähendavad nüüd seda, et sel päeval ongi asjad määratud untsu minema, või selle kohvri ja telefoni jamaga oli selle päeva norm juba täis. Mina igal juhul olin omadega täiesti läbi.

Sadamast laevale kõndides äratasid need pikad koridorid minus igasugu vanu mälestusi. Kui ma aastaid tagasi Soomes mõnda aega elasin siis sai neid pikki koridore korduvalt Helsingi ja Tallinna vahet reisides läbitud. Üsna imelik tunne oli sedasi oma ellu tagasi vaadata ja meenutada kes ma siis olin ja millest unistasin, ning kuhu ma olen nüüd oma eluga välja jõudnud. 

Greta ei jõudnud laevasõitu ära oodata. Ta oli nii elevil, et juba nädal varem hakkas päevi lugema meie Rootsi reisini. Nagu oleks tegu olnud jõulude või tema sünnipäevaga. Kõige rohkem meeldis talle see, et me seal laeval ööbime. Ta on meil alati suur hotellide fän olnud.

Kui me kahjutisse jõudsime ja kui me olime seal mõnda aega juba ringi uudistada saanud hakkasin ma mõtlema, et aga meil on ju vaid üks voodi. Kuidas siis nii, me tellisime ju kahe inimese kajuti. Ma oli niigi juba nii väsinud kogu päevast, et mul tõesti ei olnud vähematki tahtmist nüüd veel ka kajuti probleemidega tegelema hakata. Ma ise veel kiiresti mõtlesin, et äkki mahume ka kahekesi sinna ühte voodisse magama. Me olime juba peaaegu minemas laeva registratuuri aru pärima, kui ma õnneks taipasin oma nina diivani seljatoe taha pista kust mulle voodipesu vastu vaatas. Ma loll ju ise istusin selle teise voodi peal, see lihtsalt ei näinud esmapilgult samasugune välja kui kajuti teine voodi :) Kohe näha, et inimene ei ole varem kahjutis ööbinud.
Greta aga tundis ennast nagu kodus. Tal oli pikast päevast hoolimata enegiat veel küllaga. Isegi kajuti telekast näidati multikaid! Mida üks väike hing veel ihaldada oskaks. Mina olin ka meeldivalt üllatunud, et telekast nii suur valik kanaleid tuli. Ma eeldasin, et võib olla vaid paar Rooti keelset kanalit, millest ma nagunii midagi aru ei saaks, aga Rootsi kanalitele lisaks olid esindatud ka Soome ja Eesti TV.

Ük pilt minust ka tõestuseks, et ma seal laeval ikka oli :)

Kui laev liikuma hakkas siis läksime poodi vett ostma ja niisama laeva peale uudistama. Korraks läksime ka välja, aga selleks ajaks oli vaikselt tibutama hakanud ja seal ei olnud eriti mõnus olla. Küll aga panime me tähele, et üks väikene mootorpaat tiirutas edasi-tagasi laeva ümber. Tundus natuke imelik, aga ma arvasin, et võib olla siis mingi piirivalve värk või midagi sellist.

Läksime tagasi sisse ja poodi vett ostma. Me olime vaevalt poodi jõudnud kui laeval hakkas alarm kolm korda järjest huilgama ja naise hääl teatas valjuhääldajatest, et kapten annab teada, et me võtame osa mingist päästeoperatsioonist. Kuna pood oli jutustavaid inimesi täis, siis oli väga raske kuulda millest täpselt jutt käis. Ma oskasin sellele alarmile üldse tähelepanu pöörata sellepärast, et enne laeva sadamast väljumist tutvustati väljuhääldajast kõiki ohutusreegleid ja 7 alarmi tähendas põhimõtteliselt seda, et asi on tõsine. Küll ei mäletanud ma et keegi oleks kolmest alarmist midagi rääkinud.

Vaatasin siis enda ümber, et mida teised inimesed teevad või kuidas selle alarmi peale reageerivad, aga keegi ei paistnud sellest teadaandest häiritud olevat. Jätkasime siis ka kommikarpide uudistamist kuni natukese aja pärast lasti taas kolm alarmi ja jälle kuulutati midagi kaptenist ja mingist päästeoperatsiooni osavõtust. 
Kuna ma just eriti innukalt ei oodanud ees olevat ööd kõikuval laeval, siis mõte, et see reis veel päästeoperatsiooni pärast pikemaks venib kohutas mind. Mõtlesin et ongi natuke aega ilma viperusteta mööda läinu, et kas nüüd on siis järgmise viperuse kord käes.

Selle alarmi korral vaatasid ka paar teist mu kõrval seisvat eestlast kahtlaste nägudega ringi, saamata aru mis toimub. Lõpuks läksin ühe töötaja käest uurima et mis värk on. Tuli välja, et lihtsalt treeningu raames toimuv päästeoperatsioon! Seda sai isegi tekil olles pealt vaadata :) Laev sõitis samal ajal rahulikult edasi ilma mingi viivituseta. Ohkasin kergendatult, kuigi mõtlesin hirmuga, et terve öö on ju alles ees ja seega 100 võimalust mis tahes päris päästeoperatsioonideks.


Laeval oli hästi armas väikene pallimerega lastetuba. Seal olid küll 6 aastased lubatud, aga see tuba oli Gretale natuke titekas.

Ma olin õnneks enne reisu kellegi blogist täiesti juhuslikult lugenud, et sellele pallimeretoale lisaks on laevas veel ka eraldi suur laste mänguruum, mille see blogija oli oma kahe lapsega alles reisu lõpus avastanud. Ma siis loetu põhjal oskasin laeva registratuurist küsida kus see tuba täpsemalt asub ja tänu sellele sai Greta seal mõnda aega mängida.

Need hobused olid jube vägevad. Ma nägin midagi sellist esimest korda.

Ma algul kartsin, et mida ma Gretaga seal laeval pihta hakkan, et võib olla hakkab tal igav. Magama minekuni oli ju ka veel alles palju aega. Tegelikult aga oli meil mõlemal seal laeva peal üsna põnev. Gretal kohe kindlasti igav ei olnud, ta pigem nautis iga hetke täiega. Mina mitte nii täiega.

Lastele oli eraldi show, millest ka lapsed said osavõtta ja kuigi ma Gretat hoiatasin kohe alguses ette, et see ei saa olema mingi Londoni muusikali tüüpi etendus, siis Rootsi minnes oli pakutav show üllatavalt nauditav. Ma ise isegi plaksutasin nii kõvasti ja nii palju, et käed lausa pärast surisesid.
Lastele korraldati ka tsirkuse workshop. Kuna me Gretaga istusime üsna lava ees siis Greta haarati ka kohe gruppi. Tal ei olnud aeg otsustadaki kas ta tahtis üldse minna või mitte enne kui ta juba laval oli. 
See oli üsna korralik trenn lastele, eriti veel tagasõidu workshopi ajal. Lapsed ei saanud alati pihta mida nad täpselt tegema pidid, sest mehed olid Braziiliast ja seletasid lastele kõik asjad kehakeelega selgeks (või vähem selgemaks), aga hüpitati ja solgutati kõik lapsed sellegi poolest  korralikult läbi. 
Siit ka üks video. Kahjuks ma ei saa seda praegu lühemaks lõigata ja see on üldse üsna jupiti filmitud, aga mingi ettekujutuse siiski annab. Kõik lapsed said vähemalt ühe triki teha, seega ma kogu showed filmima ei hakanud, vaid proovisin filmida vaid neid kohti kus Greta peal oli. Ma ei tea mis tunne lastel oli pealt vaadata asju mida nad tegema pidid hakkama. Ma kujutan ette, et Gretal oli üsna kõhe tunne, kuigi ta seda eriti välja ei näidanud. Minul igal juhul oli küll väike hirm nahas nii Greta kui ka teiste laste pärast. Tagasisõidul oli kavas sama tsirkuse workshop  (kuigi natuke teiste harjutustega) ja siis teatas Greta kohe, et tema ei taha enam uuesti lavale minna.

Ma vaikselt muhelesin kui Greta kord (video lõpu poole) kätte jõudis ja mehed Greta õhku tõstsid. Nad kindlasti ei osanud arvata, et Greta meil raske kondiga tüdruk on ja et teda polegi nii kerge õhku upitada. Ha ha ha

Palun ärge unustage sealt rattast kvaliteeti kõige kõrgema peale panna (vanaema ma pean siin eelkõige sind silmas :)

Edit: Youtube ütleb, et see video on teatud maades blokeeritud ja sellepärast vist ei ilmu see mu blogisse ka kuigi ma olen seda mitu korda teha üritanud. Arvatavasti muusika pärast mida show ajal mängiti. Proovin mõni teine kord uuesti.
Kui tsirkus sai läbi siis läks tantsuks lahti. Minu arvates väga mõnus bänd mängis ja õnneks üsna kohe kui nad mängima olid hakkanud ilmus lavale üks rootsi või soome vanem paarike, kes kohe hooksalt tantsu vitsutama hakkasid. Mulle meenus kohe kunagi lapsepõleves Soome Tv-st nähtud 'Lauantaitanssit' saade :) Sellele paarile järgnes kohe ka terve hulk teisi tipsiseid või vähem tipsiseid paare ja nende hulgas ka Greta. 
Me avastasime juba Pete õe tütre pulmas juuli lõpus (mul pole olnud aega sellest veel kirjutada), et Greta on täielik dancing queen! Teda on võimatu tantsuplatsilt ära saada. Laevas tantsis ta enamalt üksi, aga pulmas koos ühe meie teise sugulasega ja nad kahekesid olid kui noor armunud paar. Vahepeal jäi mulje nagu tegu oleks nende pulmaga. Ma ei tundnud meie last ära, ega tednud kas peaksin häbenema või uhkust tundma. Aga see oli siis pulmas, praegu oleme me jutuga laevas.

Siit üks video sellest kuidas üks tipsine (vist) Rootsi naine proovis Gretaga tantsida, aga Gretat jättis see naine üsna külmaks. Ta ei saanud algul üldse aru miks see naine ta nina all vehkima hakkas :) 
           

Pärastpoole ma utsitasin Gretat ühe väikese tüdrukuga tantsima. Väike tüdruk väga tahtis tantsida, aga ise otse ei julgenud Greta juurde minna ja Greta ei pannud teda üldse tantsuplatsil tähele, ka siis kui tüdruk peaaegu et ta külje alla sahmerdas. Kui siislõpuks märkas siis ei julgenud ise tüdrukuga kontakti luua. Lõpuks nad siiski tantsid natuke koos. Päris alguses, aga läks Greta otsejoones ühe tantsulaval tantsiva mingi 8 aastase poisi juurde ja hakkas temaga koos tantsima nii, et kindlate valikutega laps :)

Greta jaoks oli eriti tore, et vahepeal mängis bänd 60ndate lugusi ja ka seda lugu (Twister) mille saatel Greta koolis oli tantsima õppinud siis kui neil teemaks 60ndad olid. Laps oli omas elemendis ja teadis kõiki liigutusi. 
Öö laeval oli minu jaoks kohutav. Voodi ja padi olid tegelikult väga mugavad, aga millegipärast ma ei saanud üldse korralikult magada. Korraks vaid suigatasin ja siis ärkasin taas ülesse ja nii mitu korda järjest. Vahepeal lugesin üldse oma kaasavõetud raamatu läbi, sest võimatu oli magama jääda. Võimalik, et mul tuli isegi vahepeal väikene paanikahoog peale. Ma küll ei tea kas ka päriselt, sest mul pole varem paanikahooge olnud, aga vahepeal oli küll selline tunne, et ma hakkan vaikselt surema. Ma muidugi oli nii üle väsinud juba enne laevale tulekut, pluss siis kõik need väntsutused sinna otsa ning kuum ilm, et ega ma tegelikult ei imesta selle üle, et ma magada ei saanud. Eestis olles on mul tavaliselt alati magamisega probleeme mitmel eri põhjusel. Laevas ma muidugi kartsin ka loksuvaid laineid, kuigi meri oli kogu sõidu ajal üsnagi rahulik. Greta magas aga nagu kott ja hommikul oli lausa raske teda äratada

Rootsis tervitas meid ilus päike ja õnneks oli ilm üsna tuuline. Õnneks sellepärast, et ma nii kartsin järjekordset väsitavat kuuma ilma. Olin õnnelik, et elasin selle laevasõidu üle :)

Laeva hommikusöögis aga pettusin. Õhtul sõime me kaasa võetud toitu, sest ma ei tahtnud kalli õhtusöögi eest maksma hakata. Seda enam, et ma nagunii ei oleks seal paljusid asju süüa saanud. Restorani uksel olev tädi, kes raha sisse kasseeris, teatas suure suuga, et ma saan vabalt nende juures süüa, et gluteenivabad toidud on kõik eraldi märgistatud ja kui abi vaja siis tullakse aitama. Maksin siis raha ja rõõmustasin, et saan kõhu täis süüa, aga ega seda rõõmu kauaks ei jätkunud. Pakutav toit nägi nii armetu välja.  Minu jaoks oli seal vaid keedumuna ja mingid kuivanud ahjukartulid. Ma eeldan, et need kartulid oli eelmise õhtu ülejäägid. Munapudru kohta küsisin, et kas see on tehtud piimaga ja seletasin naisele, et ma ei saa piimatooteid tarbida.  Naine vastas, et ei see on ju munapuder. Ma siiski ei julgenud teda uskuda ja palusin tal koka käest täpselt uurima minna. Kui tädi tagasi tuli siis teatas ta võidurõõmsalt et ma ju ütlesin teile, et see on kõige tavalisem munapuder, kokk on ainult koort kasutanud!!!
Sõin siis keedumuna ja kuivanud kartuleid ning paari tomativiilu ning nutsin vaikselt makstud raha taga. Greta ei söönud ka makstud raha eest midagi muud kui vaid ühe saiaviilu ja natuke sinki. 



Ainukeseks ülesandeks oli nüüd vaid leida ülesse meie hotell  Stockholmis ja Inglismaalt kohale lendav Pete. Sellest kõigest aga juba lähemalt järgmises Rootsi teemalises postituses.


Natukene ka tagasisõidust ja sel korral siis juba koos Petega.
Pete oli laevasõidu suhtes natuke umbusklik. Ta on küll ennemgi suure laevaga Inglismaalt Prantsusmaale sõitnud, aga mitte kunagi laeval ööbinud. Talle üldiselt ei meeldi laeva või paadiga sõita, nii et ega ta seda reisi eriti rõõmuga ei oodanud.
Greta aga muidugi oli jälle oma elemendis. Nüüd ta juba teadis ette mida see laevasõit endast kujutab, ainult selle boonusega, et sel korral oli meie kajutis narivoodi. Kiunus teine nagu koer suurest õnnest. Kolmanda voodi leidmisega mul sel korral õnneks probleemi ei olnud :)
   
Õhtu laeval kujunes aga üsna kohutavaks. No ausalt selline tunne oli nagu oleks mitukümmend aastat tagasi reisinud ja  tagasi nõukogude aega sattunud. Laevas oli nii palju selliseid kolhoosi venelasi. Istusid oma vooditel maikade väel, kajutiuksed pärani lahti ja mingi vene muusika viimase peal mängimas. Poodides rabati riiulitelt komme ja jooke nagu oleks maailma lõpp tulekul. Hea veel et sind pikali ei lükatud.
Laeva õhtuprogrammi vaadates oli ka tunne nagu oleks mingil suurel kommunistide peol. Suurem osa publikust olid venelased. Meie kõrval lauas istus üks abielupaar oma umbes 10 aastase tüdrukuga ja vist tüdruku onuga. Meeletult paksud kõik. Vodkat joodi kui vett ja programmi nauditi kõvahäälsete venekeelsete hõigete saatel. Vähemalt oli näha, et inimesed nautisid oma puhkust täiega. Pärast kui mees ja naine tantsima läksid siis lõi naine meest jalaga! Juuatäis inimesi oli laev paksult täis. 
Ühesõnaga täiesti teistsugune kogemus kui meil Gretaga Rootsi sõites oli, kuigi ega ka see mingi meeldiv kogemus just ei olnud.

Ühesõnga laevaga sõitma ei kipu me nüüd kohe päris pikka aega. Pete meenutab seda reisi siiani kui ühte jubedamat mida ta kogenud on. Mul on sellest natuke kahju, sest vaevalt, et need reisid nüüd alati nii paksult selliseid sovjete täis on, aga samas, ega ma ise ka ei sõidaks uuesti Rootsi laevaga. Nüüd hea vähemalt tagasi vaadata ja meenutada ning vaikselt naeru kihistada, sest no mõned vaatepildid olid ikka nii koomilised ja uskumatud, et polnudki midagi muud teha kui naerda.

2 comments:

  1. Ootan huviga Sinu postitusi, kuna meil on plaanis just sel suvel üks Rootsi reis Eestis olles ette võtta.

    ReplyDelete
  2. Väga tore, loodetavasti on mu postitustest siis natuke abi. Ma ise proovisin ka enne sõitu blogidest infot otsida, aga eriti midagi ei leidnud. Nii, et ma siis nüüd proovin ise kirjutada midagi kokku.
    Aga palun ärge meie mitte meeldivast laevareisist ära ehmatage, sest võib olla sattus meile lihtsalt selline joomane ja sovjetine seltskond. Oli seal ju ka toredaid asju, kuigi sellele vaatamata me uuesti sama reisi teha ei sooviks.

    ReplyDelete