Sunday, 20 September 2015

KOLMAS-VIIMANE PÄEV STOCKHOLMIS

Kolmanda päeva hommikul check-isime end peale hommikusööki hotellist välja, aga jätsime kotid hotelli pakiruumi hoiule. Plaan oli veel viimased tunnid vanalinnas ringi jalutada, siis hotellist kotid võtta ja hakata sadama poole astuma, kust meie laev kella 5 paiku õhtul tagasi Tallinna poole sõitma pidi hakkama. 

Hotellist võtsime takso, et kiiresti vanalinna pääseda. Kõigepealt läksime vanalinnas asuvat Kuningalossi uudistama. Lossi sisehoovil oli metsikult palju rahvast. Me ei saanud algul üldse aru mis värk on, et kas ongi nii palju külastajaid või on seal mingi spetsiaalne üritus toimumas. Näha oli palju väga pidulikult riides olevaid härrasid ja daame. Tegu oli vist kellegi pulmaga ja nagu natukese aja pärast selgus ka valvurite vahetusega. Enamus inimesi olidki sinna kogeunenud seda tseremooniat vaatama. 


Kuna meil oli aega napilt ja me ei olnud eriti sellest valvurite vahetusest huvitatud, siis kasutasime juhust ning põgenesime lossiga tutvuma. Meil ei olnud soovi seda pärast kogu selle rahvamassiga koos teha.
Valvurite vahetust õnnestus meil hiljem ka natuke lossiaknast näha, aga see ei olnud midagi mida me juba varem Inglismaal ei oleks näinud. Vahe siis vaid selles, et sõdurite mundrid punase asemel sinised. 
Loss ise oli OK. Kuna me oleme neid losse ja kindluseid nii meeletult palju varemgi näinud, siis ega meil seal midagi erilist silma ei jäänud. Samas siiski hea meel, et meie losside nimekirjas nüüd ka üks Rootsi oma kirjas on.

Lossis kohtasime ka kahte eestlannat, kes kindlasti olid Stockholmis ühepäevasel reisil, sest kui me mõned tunnid hiljem bussiga tagasi hotelli kottide järgi sõitsime, olid nad selles samas bussis mis ühtlasi sõitis ka sadamasse. 
Kuna ma ei soovinud lossis nendega vestlema hakata, siis suurema osa ajast ma sosistasin Gretaga rääkides, et nad ei kuuleks, et me eesti keeles räägime :) 

Neid vaadates ma ise veel mõtlesin, et selle ühepäevase reisiga jõuab Stockholmis ikka üsna vähe teha. Kui on soovi mitut kohta külastada siis peab eelnevalt eeltööd tegema ja välja selgitama kus midagi asub, et kohti otsides asjatult aega ei raiskaks. No ja need inimesed kes veel Rootis shoppama on tulnud, need peavadki siis vist vaid poodide külastamisega piirduma, sest rohkemaks minu arvates aega ei jääks. Samas ma võib olla ka eksin, lihtsalt mulle jäi selline tunne et ega seal palju aega ei jää midagi suur näha või teha. Need kaks naist ka põhimõtteliselt jooksid seal lossis saalist saali. 

Aga samas on ju ka niisama tore lihtsalt vanalinnas jalutada ja kuskil kohvikus tass kohvi juua ja kooki süüa, iseasi muidugi kas kallid laevapiletid (meie arvates olid kallid) sellist sõitu siis ka ära õigustavad. Vahelduse mõttes muidugi tore ja kellele laeval toimuv meelelahutusprogramma on meeltmööda, nende jaoks ei ole ehk ka need laevapiletid kallid.
Rootsi ajaloo ajatelg lossi koridori seina kaunistamas

Edasi liikusime vanalinna, aga mitte sellele tänavale kus suveniiri ja muud turistidele mõeldud poed külg külje kõrval asusid vaid sinna teisele poole, kus rohkem väikeseid butiik poekesi ja restorane oli. Inimesi oli aga mõelmas vanalinna osas väga palju. Ma ei teagi kas tegu oli turistide või kohalike inimestega. 
Ma olin eelmisel päeval linnas näinud ühte tädi kes kandis paberkotti mille peale oli kirjutatud Wooden Horse Museum. Sain kohe aru, et tegu on Rootsi kuulsa DALA hobuse muuseumiga ja kohe tekkis suur soov seda muuseumi külastada. Kui me õhtul hotelli jõudsime, siis uurisin välja kus see muuseum asub. Tuli välja, et vanalinnas, ehk siis ei olnudki vaja kuhugile kaugele kõndima hakata.

Tegelikult kujutab Wooden Horse Museum endast peaaegu kõige tavalisemat väikest suveniiripoodi, mille tagaruumis on välja pandud vaatamiseks ja ka ostmiseks hästi palju erinevaid Dala hobuseid. Me peaaegu kõndisime sellest muuseumist mööda, sest mäletamist mööda ei olnud seal kuskil mingit suurt silti väljas, et tegu muuseumiga rohkem kui vaid akna peale kirjutatud tekst. 

Tegelikult ma olin algul üsna pettunud, et tegu vaid mingi poega ja mitte korraliku suure muuseumiga, aga ma arvan, et kui seda fakti ette teada, siis ei ole ka mingit pettumust. 
Kuna seal poes-muuseumis ei tohtinud pilti teha siis võtsin paar pilti nende kodulehelt. 


Muuseumis saab näha ka imepisikesi hobuseid. Selliseid 9-18mm kõrguseid. Kõige väiksem hobune on aga vaid 3mm pikk, selline mis mahuks nõelasilmast läbi. Neid väikseid hobuseid sai seal ka osta, aga otseloomulikult vaid väga kalli raha eest.
Igal juhul kui Stockholmi satute ja te pole veel selles muuseumipoes käinud siis kindlasti tasub sealt läbi hüpata. Tasuta veel peale kauba :)














Nagu Venice 
Aeg lendas kiiresti ja varsti oligi jäänud vaid paar tundi selle ajani kui pidime laeval olema. Tahtsime kindlasti veel kuskile enne laevale minekut sööma minna, aga ei teadnud kuhu. Ma pakkusin välja, et mis oleks kui läheks tagasi sinna lastemuuseumisse Junibacken, kus sai odavamalt ja kiirelt sööduks ning mina ka veel magustoiduks pannkooke. Ega ma ei tea kas nad lubaksid eesuksest sisse minnes sind tasuta vaid restorani osasse sööma minna, aga kuna ma eelmisel korral panin tähele, et muuseumi jäätisekohvik asub õues ja sealt pääses ka kohe otse parki, siis ma eeldasin, et sama teed pidi saaks ka muuseumisse sisse minna ja restoranis söömas käia (restoran ja Muumimaa osa asusid kohe tagaukse juures).
Petele see mõte algul ei meeldinud sedasi ilma piletiteta salaja tagaukse kaudu sisse tungida, aga samas ega meil mingit muud varianti eriti ei olnud ka. Ma lohutasin teda sellega, et muuseum saab ju tegelikult kasu kui me seal söömas käime mitte kahju, sest ega me ju tagasi muuseumisse ei lähe. 
Tegelikult väga võimalik, et see restoran on ka avatud neile kes muuseumit ei taha külastada. Seda tagahoovis asuvat jäätisekohvikus võisid küll kõik pargis jalutavad inimesed külastada. Vahe oli vaid selles, et need kes muuseumi läksid nende piletiteks olid käepaelad ja ilma nendeta siis vist oleks muuseumist välja visatud. Samas ma ei tea kas keegi oleks üldse tähele pannud seal, et sul seda käepaela ei ole.

Igal juhul sööma me sinna läksime ja olime pärast  kõik õnnelikud. Mina toidu üle, Greta selle üle, et sai veel korraks Muumimaale minna (me lubasime tal seal nii kaua olla kui meie sööki ostsime) ja Pete peale söömas käimist selle üle, et me vahele ei jäänud :)
Sellega me viimane päev Stockholmis lõppeski. Hea meelega läheksime sinna tagasi, aga tundub, et otse Inglismaalt lennates tuleks piletid palju odavamad kui Eestist laevaga sõites.


4 comments:

  1. eestis saab aeg-ajalt soodusvautšereid ning mingitel aegadel (või ette ostes) päris soodsaid kruiise.

    ReplyDelete
  2. Ma maksin 20 euri kajutikoha eest. Krissu kunstikooliga rahvaga läheme märtsi lõpus.

    ReplyDelete
  3. Seda muidugi kui mingeid soodusvautsereid kasutada või päris tasuta reise saada, aga ma pidasin ikka silmas täis hinda ja siis seda ühepäevast kiirvisiiti :)
    Me ostsime ka piletid mitu, mitu kuud ette ja saime mingi imetillukese soodustuse. Vaevalt kõik ühepäeva reisijad suurte allahindlustega Stockholmi sõidavad.

    ReplyDelete
  4. Mul käis vanem laps Sügisjooksu maratonil ja sai ka (nagu kõik need tuhanded ülejäänud osavõtjad juba aastaid saavad) Tallinki kupongi, mille eest on võimalik Rootsi kruiis 4 le saada, maksta tuli juurde minu meelest 20 eurot ja kui paremat kajutit, siis veel veidi. On juhtunud, et käime seal päris sageli,eelmise aasta kevadisel koolivaheajal sain aknaga kajuti 4 le 86 euro eest, ilma igasuguse kupongita. Selline hind oli ainult loetud tunnid üleval, Tallink teeb vahel selliseid pakkumisi oma kodulehel. Ma ei usu, et keegi eestlastest üldse täishinnaga kruiise ostaks, püsiklientidele saadetakse ka kuponge igal aastalõpul. Laevasõit skääride vahel kevadel-suvel on nauditav juba varahommikust alates ja tagasisõidul samamoodi saab paar tundi üleval tekil istuda. Meelelahutusprogramm pole mind eriti kõnetanud aga laste osa on mõnikord päris tore.
    Kuna käime sageli, siis olemegi igaks korraks eraldi asjad välja valinud, ringi jooksma ei pea, saab rahulikult kulgeda, Vasa ja kõik need muud kohad on tegelikult nii lähedal sadamale, et sinna saab laevast ka jalgsi minna, kaardilt tuleb otse tee välja vaadata. Kui noorem laps oli 5 aastane, suutis ta selle maa virinata ära kõnidida, temaga sammu pidades kulus umbes 45 minutit. Nüüd, suuremana alati kohe ei jõua :) Lastele metrookogemuse andmiseks oleme ka sellega kuningalossini sadama lähedalt sõitnud, bussid minu meelest tiirutavad palju, neid pole proovinud, poodides pole ka eriti käinud, v.a toidupoed.
    Tõsi küll viimase aja pagulasteemad tekitavad tunde, et eriti enam ei tahagi minna ja metroos oli viimati juba päris kõhe.

    ReplyDelete