Saturday, 19 September 2015

JUNIBACKEN-LASTEMUUSEUM STOCKHOLMIS

Nagu ma oma eelmises Stockholmi postituses mainisin, siis käisime teisel Rootsireisi päeval lastemuuseumis Junibacken. 

Rootsi sõidu plaan tuligi meil juba aastaid tagasi osaliselt ka  sellepärast, et tahtsime Gretat viia Pipimaale, ehk siis ASTRID LINDGREN'S WORLD
Ka sel korral plaanisime sinna sõitu, aga kuidagi ei punnitanud välja. Kuna see Pipimaa asub Stockholmist mitme tunni autosõidu kaugusel ja kuna Pete lendas sel korral Rootsi otse UK-st ja meie tulime Eestist, siis ma lihtsalt ei suutnud leida viisi kuidas seda sõitu organiseerida nii, et see oleks sujuv ja valutu. Autorenti, ronge, Pippimaa pileteid ja sealset öömaja kasutades oleks hind ka nii meeletult kõrgeks läinud, et see külastus ei oleks ennast lihtsalt ära õigustanud. 
Mul on sellest küll väga kahju, sest Gretale (ja ka meile) oleks seal kindlasti väga meeldinud, aga midagi ei jäänud üle, pidime leppima mini Astrid Lindgreni maaga Stockholmis, ehk siis JUNIBACKEN-iga.

Tegu siis samuti väga toreda kohaga kuhu igal lastega perel tasub kindlasti minna. 
Hetkel on seal ka väljas mini Muumimaa väljapanek, mis on muinasjutuline vaatepilt isegi igale lapsevanemale.





Piletid olid üsna kallid, aga meie arvates oma hinda igati väärt. Laste pilet oli umbes 15 eurot ja täiskasvanute oma natuke kallim.
Tore oli see, et seal lastemuuseumis olid eraldi lukku käivad kapid kuhu oli võimalik jätta omi kotte ja riideid. Meie muideks jätsime oma ranitsad ja muuseumipoest ostetud suure hulga asju sinna terveks päevaks luku taha. Ise käisime vahepeal Skansenis ära ja kuna sel saarel olid kõik kohad enam vähem lühikese jalutuskäigu kaugusel, siis Pete jooksis lihtsalt enne Abba muuseumi minemist Junibackenist läbi ja tõi meie kotid ära. Oleksime vabalt võinud neid ka sinna kauemaks jätta, aga kuna me ei teadnud kaua meil Abba muuseumis aega läheb siis tõime kotid igaksjuhuks enne ära kui riskida muusemi kinnipaneku ajaga. 

Mul on hea meel, et saime lõpuks seal lastemuuseumis ära käidud, sest järgmine aasta oleks see Gretale juba titekas olnud. Isegi nüüd mõtlesin, et 4 või 5 aastasena oleks see koht talle palju suuremat vaimustust pakkunud. Samas see ei tähenda üldse seda, et sinna vanemate lastega ei tasuks minna. Gretale meeldis seal väga, lihtsalt tundes teda tean ma, et kui ta oleks noorem olnud siis ta oleks kohast rohkem ahvivaimustuses olnud. Nooremana oli ta suur Pipi ja Karlssoni ja Finduse fän, nüüd enam mitte nii suur, kuigi talle kõik need tegelased endiselt meeldivad. 

Muuseumi esimene toas olid üli nunnud Rootsi lastekirjanduse tegelaste majad ja kujud kus lapsed said palju ronida ja rollimänge mängida. 







Greta koos Mamma Muuga




Ühes teises ruumis olid väljas ka Ilon Wiklandi joonistused 


Ja siis läksime me sõitma STORY TRAIN-iga, ehk siis sellise omapärase rongiga mis sõitis läbi erinevate Astrid Lindgreni juttude. Kahjuks seal ei tohtinud pilti teha, aga ongi hea, sest seda tasub tõesti kõigil oma silmadega näha. Isegi Pete ohhetas ja ahhetas ning pärast ütles, et see oli üks tema Rootisreisi kõrgpunktidest. 
Pippi majas käisin ka mina natuke ronimas, et näha mida see endast kujutab. Need kes on Tallinnas Kadrioru Miia-Milla-Manda muuseumit külastanud, need on enam vähem sama maja juba näinud ühes nende ruumides ainult et mini versioonis. 



Ja siis jõudis meie järg Muumimaa kätte. 
See Muumimaa osa on seal avatud kuni 2017 aasta jaanuarini nii et kel võimalik siis kindlasti käige enne ära.

Mulle jäi mulje, et Gretale meeldis kogu muuseumi juures just see Muumimaa osa kõige rohkem. Võib olla ka sellepärast, et see äratas ellu ta mälestused päris Muumimaast kus ta mitu aastat tagasi käis. Aastatagune Muumimaa külastus avaldas talle nii suurt muljet, et kuigi ta oli selle reisi ajal vaid 2,5 aastane, siis ta siiamaani räägib sellest kohast suure heldimusega.
Ma mõnikord täitsa imestan, et kuidas ta mäletab selliseid asju mis on ta elus toimunud 4,5 aastat tagasi!?




Gretale meeldis Muumimaa osas nii palju, et meil oli raske teda sealt ära meelitada. Kuna mina olin juba nälga nõrkemas, siis otsustasime vahepeal muuseumi restoranis söömas käia. Laps tuli kaasa ainult siis, kui lubasime, et pärast läheme sinna tuppa uuesti tagasi (õnneks see oli ka kohe restorani kõrval ruumis).
Muuseumis oli muideks ka väikene, kuid väga hubane ning omapärane teater. Kahjuks meie ei sattunud sinna sel ajal kui nad etendust mängisid, või siis võimalik, et mängisid siis kui meie teistes ruumides parasjagu uudistasime. Muumi etendused toimuvad muidu korra päevas.
Oeh, ja see muuseumi restoran oli kui Willy Wonka sokolaadivabrik! Nagu suur purk värvilisi klaaskomme. Nii ilus ja värviline, et oleks kohe tahtnud kuskilt midagi küljest ära hammustada :)




Ning te ei kujuta ette kui suur oli mu rõõm kui ma restorani (õigem oleks vist öelda söökla) seinalt menüüst nägin, et neil on gluteeni ja piimavabad toidud eraldi ära märgitud ja et neil on isegi piima ja gluteeni vabu PANNKOOKE!!!! 
Ma pidin peaaegu nutma hakkama suurest rõõmust, aga otsustasin enne ikka ära proovida kas need pannkoogid ka süüa kõlbavad ja alles siis nutma hakata :)
Pannkoogid olid 10+ ja kui mu mälu mind ei peta, siis ma tellisin veel ühe portsu pannukaid juurde. Ainult see valge vahukoore asendaja ei olnud hea maitsega, aga vahukoor mulle ei oleks nagunii maitsenud nii, et ma ei jäänud millestki ilma.
Hinnad olid ka seal 'sööklas' väga normaalsed nii, et me jäime täiega rahule. Kõik said söödud, kuigi Gretal ei olnud eriti aega toidule keskenduda, sest tal oli suurest Muumimaa elevusest kõht täis. Ma ikka sundisin teda sööma, sest teadsin, et kohe kui me sealt majast lahkume hakkab ta süüa küsima.

Peale sööki, tormas Greta kohe Muumimaailma tagasi ja mina muuseumi poodi.

Ma tõesti imetlen seda kuidas tänapäeva lapsed on nii osavad mitme keele valdajad. Ma mõtlesin sellele juba ükskord Tallinna lennujaama lastenurgas oodates, kui ma vaatasin kuidas eri rahvusest lapsed omavahel vabalt erinevates keeltes suhtlesid. Greta ja üks teine Eesti tüdruk rääkisid algul omavahel eesti keeles ja kui nendega liitusid vist kaks araabia keelt kõnelevat last, siis läksid kõik sujuvalt inglise keelele üle ja mängisid edasi ilma ühegi keelelise barjäärita. Lapsed muidugi on võimelised ka ilma keelt oskamata omavahel hästi suhtlema, mis omakorda on imetlust väärt, aga sel hetkel imetlesin ma hoopis neid väikeseid cosmopolitan lapsi. 

Sama asi jutus seal Junibackeni Muumimaailmas. Greta mängis seal ühe itaalia tüdrukuga, kes oskas üsna hästi inglise keelt ja veel ühe Soome tüdrukuga kes küll nendega ühsit keelt ei valdanud, aga kellele tehti kõik miimika abil selgeks. Greta pärast ütles, et seal oli ka üks Soome laps olnud, kellega siis tema oli eesti keeles rääkinud, aga kes sai ka natuke inglise keelest aru.

Sel ajal kui Greta möllas Muumimaailmas olin mina täieliku kaifi alla muuseumi poes. Mul polnud isegi aega pildistada. Nii palju imelisi raamatuid ja igasugu Rootsi lastekirjanduse tegelastega asju. Õnneks, et ma ise ei olnud laps, sest muidugi oleks mul küll sealt vist kõiki neid asju tahtnud. Õnneks ei ole ka Greta enam mingi väike mudilane kellele ma sealt nunnusi beebimänguasju või riideid osta oleks saanud hakata.
Lõpuks liitus ka Greta minuga ja siis hakkasime me välja valima mille peale me oma taskuraha kulutama hakkame. Pete jaoks oli poes õnneks üks väikene nurgake kus ta sai tugitoolis jalgu puhata ja meie järgi kannatlikult oodata. Ma pean tema kiituseks ütlema, et ta ei kiirustanud meid kordagi tagant, kuigi me olime seal poes juba mingi tund aega veetnud.  
Me mõlemad Gretaga kulutasime seal poes suurema osa oma taskurahast. Greta ostis endale multifilmi kass Finduse, Pipi ranitsa ja veel mingid väikesed asjad ja mina siis kõik ülejäänud kraami talle (no endale ju ei sobinud osta :)
Näiteks nagu selle raamatu Ilon Wiklandi ilusate piltide pärast



Sellise hunnikuga lahkusime lastemuuseumist

Ühesõnaga tegu hästi toreda kohaga kus vaatamist jätkub nii suurtle kui väikestele Astrid Lindgreni ja teiste Rootsi lastekirjanduse fännidele. Boonuseks veel muumid.

3 comments:

  1. Tundub tõesti nunnu koht.
    Meie käisime Pipimaal, kui suuremad lapsed olid 8-10aastased ja neile väga meeldis. Olime suurema grupiga, reisi hinna sees oli veel ööbimine järve ääres kämpingus, väga kena koht, ja Kolmardeni loomaaia külastus, mis asus ka seal lähedal.
    Pipimaal tundusid enam-vähem samad asjad olevat kui Junibackenis, isegi rong, aga mastaabid muidugi suuremad ja boonuseks mõnus looduslik asukoht.
    Nii et kui kunagi siiski Pipimaa plaani võtate, siis kindlasti võiks loomapargi külastuse sellega ühendada. Mulle väga meeldis, kuidas seal loomad on külastajatest eraldatud looduslike tõketega, ei mingeid puure. Ja seal on delfiini- ja tiigrimaailm!

    ReplyDelete
  2. Mind ennast ei saaks sealt muuseumist tõenäoliselt kuidagi minema, sest juba Sinu fotode järgi tundub kõik väga mulle meele järele. Kui Stockholmi satun, võtan plaani :)
    Keeleoskuse kohta ka. Meie noorem tütar oli 7-aastane, kui UK-sse kolisime. Inglise keelt ta ei rääkinud praktiliselt üldse. Nüüd see-eest vuristab täiesti vabalt nagu oleks terve elu ainult inglise keeles rääkinud ja me pole siin kahte kooliaastatki olnud. Lapsed õpivad keeli erakordselt kiiresti, anna ainult võimalus.

    ReplyDelete
  3. Jah, lapsed õpivad keeled väga kergelt selgeks ja kuna tänapäeval on tänu lahtistele piiridele palju segaperesid ja inimestel võimalus elada ja töötada erinevates riikides, siis tänu sellele on ka palju rohkem lapsi kes kahe, kolme või isegi nelja keelt valdavad :)

    ReplyDelete