Monday, 7 September 2015

JALUTUSKÄIGUD VANALINNAS

Ma ei tea kuidas, aga kuidagi juhtus sel korral nii, et vanalinna me eriti selle Eesti reisi ajal ei saanudki. Paaril korral aga siiski ikka. 

Üks asi mida me kindlasti Eestis tegema pidime oli uue pass tellimine Gretale. Kuna Sõle tänavale pääsemine muutus meile üsna keeruliseks siis otsustasime Gretaga ise Lasnamäe külje all olevasse passimajja kõndida. Meie õnnetuseks aga just sel ajal ei töötanud trammiliinid ja seega olime sunnitud selle tee jalgsi ette võtma. Ega jalgsikäimisel polegi midagi viga, Greta on väga, väga tubli käija, aga nii mina kui tema olime juba hommikul tõustes väsinud ja päike lõõmas ka taevas, nii et ega me seda käiku eriti ei nautinud. Samuti läks sellele jalutuskäigule üsna palju aega kaduma mida me oleks saanud hoopis vanalinnas kolamiseks kasutada. Seda enam, et politsei jaoskonnas oli väga pikk järjekord. 
Õnneks oli seal üks vene tädike kes andis meile oma kasutamata järjekorranumbri ja me saime sedasi 20 inimese võrra ettepoole.

Teel passijaoskonda ilmus meie kõrvale tänaval äkki üks noor neiu mikrofoon käes ja tahtis teada mis meie selle suve söögielamused on olnud!! See kõik toimus kuidagi nii äkki, et mul ei olnud võimalust isegi öelda, et ma tõesti ei ole huvitatud ja ei soovi intervjuud anda, aga tema juba surus oma mikrofooni mu nina alla ja jäi kindlameelselt vastust ootama. 
No mida mul allergilisel inimesel on sellise küsimuse peale vastata, seda enam, et ma ju ei elagi üldse Eestis ja polnud siin oleva ajaga ka veel jõudnud kuskil söömas käia. Greta sõi parasjagu jäätist ja Eesti jäätis on talle suur elamus nii, et seda me siis sellele neiule ka ütlesime. 

Eestis olles põikame me alati sisse Raekoja platsil olevasse nukupoodi. Mulle on jäänud mulje, et see pood muutub iga aastaga kesisemaks. Seal on küll väga palju ilusaid õmmeldud asju, aga puidust asju jääb iga aastaga aina vähemaks ja vähemaks. Meile aga näiteks meeldivad just puidust väikesed loomad. Mõni aasta tagasi müüdi neid igal pool, üks ilusam kui teine, aga nüüd pole ma neid enam kuskilt näinud. Pood on ise aga endiselt armas ja ma loodan, et see jääb sinna veel pikaks ajaks. Hinnad on muidugi hulmeliselt kallid, aga ju siis inimesed (turistid) ikka ostavad ja hoiavad poodi elus. 



Eestit võiks vist vabalt jäätiseriigiks kutsuda. Ma ei tea kas kuskil maailmas ongi ühtegi sellist riiki kus nii palju eri sorti jäätiseid on müügil? Ma ei ole Lätis ja Leedus 'sada' aastat käinud nii, et võib olla seal on sama seis kui Eestis, aga mujal Euroopas vist küll mitte.
Greta Eesti dieet koosnebki alati kohe kindlasti vähemalt ühest jäätisest päevas. Kui vanasti oli ta väikese Tomi fänn (nii pulga kui vahvlitopsiku oma) siis sel aastal oli ta nõus maitsma ka teisi sorte. Tundus, et sel aastal oli tema lemmik sokolaadijäätis krõbedas vahvlitutus. 
Ja kujutage ette, minu peaaegu viimasel päeval Eestis sattusin ma Rimis äkki piima, gluteeni ja soja vaba jäätise peale. Ma ei suutnud oma õnne ära uskuda. Ma algul, paberit avades, olin küll natuke hirmul, et äkki on vastiku maitsega, aga kohe kui ma olin esimese ampsu võtnud olin ma 'in heaven'. Ok, natuke liiga magus oli see jäätis, sest sokolaadikastme oleks nad võinud jäätise sisse lisamata jätta, aga see on tõesti väikene asi kogu selle jäätise juures mille üle nuriseda.
Kahju, et ma selle jäätise alles Eesti reisu lõpus avastasin.

Kõik kindlasti juba teavad kui palju ma raamatupoode jumaldan. Eriti veel Eesti omi, sest sinna saan ma jätta Greta rahus kuskile lastenurka mängima ja ise samal ajal terve poe peal raamatuid lehitseda. Ei ole vaja karta, et keegi Gretaga poest minema kõnniks.
Raamatupoodides on muidugi võimatu piirduda vaid vaatamise ja raamatute lehitsemisega. Kui ma veel endale mõeldud raamatutega suudan piiri pidada, siis lasteraamatutega on seda väga raske teha. Sel korral valdas mind ka CD ja DVD-e ostu hullus (ostetud raamatutest, filmidest ja muusikast tuleb eraldi postitus).
Selles ostuhulluses võin ma vist natuke ka Gretat süüdistada, sest kui tema poes virisema ja vinguma hakkaks, ning ära minemist nõuaks siis jääks mul palju rohkem raha kulutamata. Tema peab aga vapralt vastu ka riidepoodides.

No ja vaadake kui südantsoojendav see alumine pilt on
Vanalinna sattusime uuesti siis kui Greta passil järgi käisime (õnneks tegid nad passi paari päevaga valmis ja me ei pidanud selle saatmist UK-sse tellima). Kuna me aga pidime õhtul sugulaste juurde sõitma siis jäi vanalinnas olevat aega taas väga väheks. Me siiski jõudsime nii mõndagi näha ja teha, aga mul oli kahju sellest, et pidin Gretat igal pool tagant kiirustama ja teda huvitavatest kohtadest ära tirima ajapuuduse pärast.


Sel korral meid õnneks kuskil toiduga ära ei mürgitatud. Linnas käies sõime paaril korral Viru keskuse 'sööklas'. Ma küll korra sain seal väikese ehmatuse osaliseks kui ma Greta tellitud pastat kanaga nägin ning mis minu ootustele vastupidiselt oraanzikat värvi oli. Menüüs kuskil kirjas ei olnud, et pasta kanaga on tegelikult pasta maitsestatud kanaga, aga õnneks Greta jäi rahule ja oli nõus seda ka veel ühel teisel päeval sööma. Mina sain seal ka korralikult söödud ja toit oli väga maitsev. Kui nüüd mõtlema hakata siis oleme me alati seal endile midagi süüa leidnud ja alati väga rahule jäänud.









Huvitav kas Dereku Burger proovib selle 'lendava' lehmaga oma kliente külla meelitada, või hoopis eemale peletada?





SEEBID
Kas ei ole toredad vildist kotid? Neid loomakesi saab taskutest välja võtta ja uuesti tagasi panna.

Et rongi ooteaega parajaks teha, tegime üks päev väikese jalutuskäigu Baltijaama turul. See oli küll kui jalutuskäik kuskil Venemaal. Värske kraami osa oli väga ahvatlev ja värviline, aga kõik muu tõesti kui otse Venemaalt. 
Minu jaoks oli see nii jube ning masendav koht, et ei kutsunud isegi pilti tegema. Nüüd ma muidugi kahetsen, et kaameraga rohkem ei klõpsutanud.

Mustsõstralehed ja tillivarred on Inglismaal defitsiit. Ma mäletan kui ma paar aastat tagasi käisin nagu hull igal pool ringi ja proovisin kuskilt varrega tilli leida, kuid asjatut. Lõpuks kuskilt farmist õnnestus mustsõstrapõõsas leida ja sealt küljest lehti näpata. Mustsõstrapõõsas on mul nüüd aias täitsa olemas, aga kuna ei Petele ega Gretale ei maitse soolatud kurk siis ma ei hakka vaid enda pärast siin ka midagi 'käärima' panema.

Lennujaama kohvikus.

No comments:

Post a Comment