Friday, 4 September 2015

BLOGI SÕBRAD JA MUIDU SÕBRAD

Kuna ma olen elanud nii palju aastaid Eestist eemal siis minul otseselt ei olegi Eestis enam selliseid sõpru kellega iga aasta Eestis käies kokku saada. Üheks põhjuseks on ka see, et paljud mu lapsepõlve ja kooliaja sõbrad on samuti laias maailmas laiali, või siis need kes Eestis paikseks jäänud elavad natuke raskemini kättesaadavates kohtades :)

Sellepärast juhtubki nii, et Eestisse tulles kohtume me alati hoopis blogi sõpradega. Kas siis nendega, kes Eestis elavad või siis nendega kes eri maailmapaigust Eestimaale suveks puhkama on tulnud. 

Meie õnneks suvitab üsna meie vanaema lähedal üks tore pere Itaaliast (siis eesti-itaalia pere). Selle pere lapsed on ka peaaegu ainukesed lapsed kellega Gretal suviti Eestis käies kõige rohkem kontakti on. Meie suguvõsas on lapsi kuidagi väga vähe ja Greta vanused peaaegu üldse puuduvad, seega Gretal ei ole Eestisse tulles eriti kellegiga mängida. Ta küll ise selle üle ei kurda, aga minu arvates oleks tore kui tal oles Eestis oma sõber või sõbranna kellega Eestis alati kokku saada ja koos mängida.
Ühe sugulased siiski on, kus peaaegu Greta vanune poiss ja tema väike vend, ja temaga on Gretal alati lõbus mängida, aga kahjuks elavad nad Raplas ja me tavaliselt jõuame nende juurde meie Eesti reiside ajal vaid korra (sellest tuleb eraldi postitus)

Aga seda enam on tore, et meie lähedal need Itaalia suvitajad pesitsevad. Sel korral käisime Lastekirjanduse majas ja juba eelmisest korrast tuttavaks saanud Klaus restoranis (sellest kohtumisest saate lugeda siit).





Pärast käisime veel paaril korral nende kodus mängimas. Nende juures on lõbusam kui meie vanaema juures, sest seal on lastele kõik vajalik olemas. Meie majas vaid beebi mänguasjad ja väikene beebi :)
Meil läks sel korral isegi nii toredasti, et Petel õnnestus samuti selle toreda perekonnaga oma ühepäevalise Eesti visiidi ajal kokku saada. Siiamaani ongi ta nende silmis vaid blogitegelane olnud aga nüüd nägi nii pereema kui ka pereisa oma silmaga Pete ära. Sel korral oli see kohtumine küll väga lühike, aga kuna mul on plaan Pete järgmiseks suveks Eestisse nädalaks meelitada siis loodetvasti saame ühe korraliku perede kokkutuleku maha pidada. Pete saab siis taas ka oma itaalia keelt praktiseerida. 
Greta ja Greta
Tegelikult on meil neid Itaalia peresid veel teisigi kellega Eesti suviti tavaliselt ikka kohtume, aga kahjuks sel korral jäid need kohtumised aja nappuse tõttu :(

Küll aga saime taas korraks kokku Tikri perega. See on meil juba väikeseks traditsiooniks saanud, et Pärnus käies nende juurest läbi hüppame.

Ma kohapeal tavaliselt ei viitsi eriti pilte tegema hakata, aga pärast kui kodus paari tehtud pilti vaatan siis alati mõtlen, et nii kahju et rohkem ei teinud. Kindlasti on tore paari aasta pärast neid pilte vaadata ja imestada kuidas küll lapsed on nende aastatega kasvanud ja muutunud.

Üks pilt pikakoivalisest Tikrist ka :) Ma pole vist kedagi oma elus kohanud kes suudaks nii kiiresti rääkida kui Tikker seda teeb. Tal tuleb jutt nagu kuulipildujast :D
Ma alles nüüd avastasin, et ma olen jätnud kirjutamata ühest väga toredast tutvumisest mis meiega ühe suve ajal Eestis olles juhtus. Nii kahju, et aja puuduse tõttu jäävad mõned postitused siia kirjutamata, aga ma proovin nüüd seda viga parandada. 

See oli vist eelmine suvi kui me üks päev Gretaga rongis sõitsime. Ühes peatuses tuli rongi üks tüdruk emaga ja nad istusid meist rida ettepoole vastas ritta. Greta pakkus tüdruk huvi ja juhtus nii, et ka see tüdruk oli väga suhtlus aldis. Ma kahjuks ei mäletagi nüüd enam kas oli nii, et ühes peatuses kui nende kõrval olevad inimesed lahkusid kutsus selle tüdruku ema meid nende juurde või tuli ta ise meie juurde istuma, aga igal juhul edasi sõitsime me koos. 

Tüdruku ema osutus väga toredaks inimeseks. Ütleme nii, et täiesti vastupidine tavalisele vaiksele eestlasele. Tüdrukud hakkasid koos vadistama ja veel enne kui me rongiga linna olime jõudnud olime me selle emaga juba telefoni numbreid vahetanud ja leppinud kokku uue kohtumise. 

Ja nii see meie sõprus alguse saigi. Käisime neil külas ja kui olime tagasi UK naasnud siis saatsid tüdrukud veel üheteisele väikeseid kingitusi. Jõulude ajal Eestis olles käisime neil taas kogu perega külas.
Ma ei mäletagi enam kas me kevadel ka nendega kohtusime, aga sel suvel oli kindel plaan taas midagi koos teha. 

Ja siis ühel õhtul, kui olime päeva Vanalinnas veetnud ja otsustanud ka vanaema lõpuks rongiga sõitma viia, kargas mulle rongi sisenedes äkki üks naine 'kallale'.

Täitsa uskumatu, aga me kohtusime taas täiesti juhuslikult rongis ja nii super tore et kohtusime, sest nagu pärast välja tuli siis meil korralikuks kohtumiseks sel korral ei jäänudki aega.
Naeratus



Väike video ka
Mis aga selle asja juures veelgi huvitavam oli, oli see et kui ma samal õhtul kodus selle päeva pilte sorteerima hakkasin siis leidsin ma meie sõbrad ühelt mu vanalinna pildilt. 
Tuli välja, et me käisime nende jälgedes juba vanalinnast rongijaama. 



4 comments:

  1. Lahe foto neist Jumala poolt äramärgitud noormeestega!

    ReplyDelete
  2. Ha ha :) Mu väike kaamera tõmbab jah kuidagi eriliselt neid päiksekiiri piltidele. Mul sellisied pilte päris palju juba.

    ReplyDelete
  3. Ma nagu oleks seda rongikohtumise jutu kuulnud/lugenud ... Või oli see kellegi teisega ....

    ReplyDelete
  4. Aa, väga võimalik, et ma siiski mingi aeg kirjutasin sellest aga lihtsalt ei leidnud nüüd kiiruga seda postitust ülesse ja arvasin et ei kirjutanud :)

    ReplyDelete