Saturday, 4 July 2015

NATUKE KÕIGEST

Jäädvustan siia läbi piltide meie viimaste nädalate tegemised. Aeg lendab nii ruttu. Naljakas on neid pilte vaadata, sest meie vana kodu tundub kuidagi nii kauge mälestusena, kuigi lahkusime sealt vaid nädal tagasi.

Vahepeal oli meil isadepäev. Õnneks tegi Greta koolis issile kaardi ja vuntsid ning prantsuse keele koolis ka eraldi kaardi nii et mina ei pidanud isadepäeva tegemistest ise üldse osavõtma. Hommikul tegi laps veel ka issile pasteedi näkileivad pähklitega (pildil näeb see kandik üsna jube välja  aga maitse on hea ;)

 Jaanipäeval me kelgutasime
 ja tegime piparkooke
 Pakkimise vahepeal õnnestus paaril korral ka viiulit harjutada
Siis algas kuuri naabriaeda vedamine. Nimelt me otsustasime, et me ei võta kolides oma kuuri uude kodusse kaasa. Algul pakkusime seda £250 eest ka meie maja uutele omanikele, aga nemad ei soovinud. Nende jaoks tundus hind liiga kallis ja nad lootsid midagi odavamat leida (me ise ostsime selle kuuri pea £1000 naela eest, sest poe omad ei sobinud, kuna meie aed läheb otsast kitsaks. Lasime seega spetsiaalse kuuri endale ehitada). Siis otsustasime kuuri hoopis meie naabritele kinkida. Nemad olid kingi üle väga õnnelikud. 
Just kui olime kuuri naabritele lubanud teatasid uued omanikud, et nad ikka on sellest kuurist huvitatud. Ütlesime, et jäid hiljaks, sest ega me siis oma lubatud kingitust enam naabrite käest tagasi ei hakka võtma. Meie muidugi jäime oma rahast ilma, aga mis siis ikka. Meil hea meel, et me ei pidanud kuuri kuskile vedama hakkama või tükkideks saagima.

Algul Pete muretses, et kuidas meil küll õnnestub seda kuuri ühest aiast teise saada. Naabrimehel oli aga suurepärane plaan panna paar jalgpalli kuuri alla ja sedasi kuur oma aeda veeretada. Mehed sai tööda paari minutiga hakkama.


 Greta rõõmustas kuuri tagant leitud rebase luustiku üle. Proovis mitu päeva skeletoni kokku sobitada
 Samal ajal nägi me maja välja seest selline. Täitsa uskumatu tagasi vaadata ja mõelda, et ma pakkisin ÜKSINDA kogu maja kokku. Pete muidugi aitas ka, aga mitte pakkimisega.
Kuna ma pakkisin viimsel ööl veel ka siis kui kell juba kõvasti üle kesköö näitas, siis mul polnudki vaba või sobivat hetke meie vana maja üle mõtiskleda. Mõtlesin vaid kuidas maja kokku pakkida. Sedasi tööd rabades ei olnud võimalik isegi mitte kurbust tunda, või siis seisatada ja tunnetada, et kas hinges üldse oligi mingi kurbus, või vaid elevus uue alguse suhtes.  
Mingit kurbust või igatsust vana kodu järgi ei ole ma siiani endas leidnud. Hinges on vaid väga soojad ja rõõmsad mälestusest meie vanast pesast. Vahel küll mõtlen, et kõik see töö, vaev ja raha mis me oma vana kodu koduks muutmiseks kulutasime on nüüd kellegi täiesti võõra kasutamiseks ning meie peame nüüd siin kõiki nende töödega otsast peale alustama, aga selline on juba see eluke. Ühtepidi väga põnev sedasi otsast peale alustada, aga samas nii paganama raske ja keeruline ning otseloomulikult meeletult raha imev.
Kui meie Petega mingit erilist kurbust lahkudes ei tundnud, siis Gretal oli küll väga kurb meel. Kohe nii kurb, et teel kooli jooksid suured pisarad põski mööda alla. 
Viimased kaks pilti kokkupakitud vanas kodus Gretaga.

Kolimismehed olid meil super tublid. Meil tegelikult üldse vedas et endale kolimisteenuse lõpuks leitsime, sest kuna maja dokumentide vahetuspäev lükkus aina edasi siis need firmad kellega me olime suuliselt eelnevalt kokkulepinud ei olnud enam meie kolimispäeval vabad. Meie aga ei julgenud ka suurt ettemaksu ära maksta, et kedagi endale kindlustada, sest kui kolimispäev oleks mingil põhjusel viimasel minutil muutunud, siis oleks me oma ettemaksust ilma jäänud. Viimase minuti firmade hinnad olid aga kõik kõvasti üle £1000 ja meil tekkis juba vaikselt hirm, et kas tõesti peame me oma kolimise eest maksam £1600 £900 asemel (kolimis firmade pakkumised meile olid selles vahemikus).
Meil vedas, et me lõpuks leidsime ühe firma, kes oli meile sobival päeval vaba ja kes ka hingehinda kolimise eest ei küsinud. Me küll algul natuke kartsime, et kes teab millise firmaga on tegu ja kas nad üldse õige päeva hommikul kohale tulevadki, aga õnneks oli tegu väga toredate india poistega. 

Kuna nad ei oleks oma suure kolimisautoga meie tänavasse keerata saanud siis tulid nad hoopis kahe väiksema autoga. Me eelnevalt muretsesime Petega, et kas nad ikka suudavad kogu meie elamise oma kahte väiksemasse autosse ära mahutada ja enda rahustamiseks rentisime veel ühe väikese kaubiku. Pete käis õhtu enne kolimist kaubikul järel ja me toppisime selle siis ka kohe ääreni igasugu mööblit ja muud kraami täis. Hea oli, et kaubiku rentisime 40 naela eest, sest tõesti kogu kraam ei oleks nende autosse ära mahtunud, kuigi kuna me kolisime vaid 6 minuti autosõidu kaugusesse, siis nad oleks ülejäänud kraamile uuesti järgi tulnud.
Meil vedas ka sellepoolest, et meie vana maja uued omanikud ei plaaninud samal päeval sisse kolida ja seega me ei pidanud võtmeid üle andma kindlaks kellaajaks milleks tavaliselt on kuskil 12- 13 vahel, vaid meil oli aega kuni kella 5ni õhtul. See oli võimalik sellepärast, et uued omanikud ostsid meie maja endale elamiseks, aga plaanivad nende praeguse maja hiljem rendile anda, seega neil ei olnud kiiret kohe samal päeval oma vanast kodust välja kolida.

Tänu sellele õnnestus mul Greta ka pärast kooli veel korraks tühja majja tagasi tuua ja majale veel kord head aega ütelda. Ma märkasin et seal olles käis Greta toast tuppa ja aias iga põõsa ja lillede juures käega imelikult vehkides. Kuna mul aga oli kiire majast viimaseid asju autosse tassida siis ma ei süvenenud eriti ta tegemistesse. Pärast tuli välja, et Greta oli oma peo peale I LOVE YOU kirjutanud ja käis seda igale seinale ja uksele ning aias lilledele näitamas. 
Greta toa seinalt leidsin ma Greta poolt sinna kunagi kirjutatud 'I love...' kirjutise. Ma ei saagi aru, kellele ta selle tekstiga armastus avaldanud on. Pean järgi küsima.
Ja ka ühe ise tehtud ukse mille taha ta oli ühe aknaluku võtme peitnud :)




Kolimispoisid tõstsid meie maja super kiirusega tühjaks. Sattus just nii, et meie kolimis päeval oli õues hirmus palav, samas õnneks ei sadanud nagu algul lubati. Meestel olid pluusid higiniresid täis, aga nad ei kurtnud mitte kordagi. Pigem ütlesid, et meie maja kolida on käkitegu. Et eelmine päev olid nad kedagi suurest majast 4nda korruse korterisse kolinud ja vat see oli alles raske olnud. Nad olid oma töö seal lõpetanud kell 2 öösel! Kusjuures üks meestest pidas veel ramadaani mis tähendas, et ta ei söönud kordagi kogu meie kolimisprotsessi jooksul. Aru ma ei saa kuidas ta suutis terve päeva selle palavuse käes raskeid kaste tõsta ilma kokku kukkumata?
Kui me uude majja jõudsime leidsime me köögist südansoojendava kirjakese maja vanalt omanikult. Kirjale lisaks oli ta Gretale jätnud suure pulgakommi. Nii armas temast, seda enam, et ta polnud Gretat ennast üldse näinudki, ta lihtsalt teadis et meil on väike tütar. 
Gretal kulus uues majas kõige rohkem 20 minutit kui ta juba teatas, et talle meeldib siin rohkem kui vanas kodus. Ei mingeid pisaraid või 'võõrastamist'. Kindlasti aitas sellelele kaasa ka pulgakommi olemasolu :) Ma vahel ikka küsin ta käest, et kas ta vana maja igatseb veel või mitte ja ta siis ütleb, et natukene igatseb aga et talle meeldib siin uues kodus väga elada.
Tema kõige lemmikum koht on aed. Koolist tulles jookseb kohe esimese asjana aeda. 
Kuna me kolimispäev oli nii väsitav ja pikk ning kõik kokkamis asjad kuskil kastis peidus, siis otsustasime välja sööma minna. Ma küll olin selleks ajaks juba nii väsinud, et vaevalt suutsin ennast restorani lohistada, aga hea et ikka lohistasin.

Tüüpiline oli see, et kui me õhtul kella 6 ajal kodust lahkusime siis oli ilm veel palav ja ma jätsin Greta koolivormi kapsuni koju. Kodu uksel veel hoidsin käes, aga Pete ütles, et kindlasti ei lähe vaja, ära hakka tassima. Ju ma siis olin nii väsinud, et ei vaielnud vastu või ei mõelnud asja korralikult läbi, sest kohe kui me restorani jõudsime oli õhutemperatuur juba palju madalam ja laps kananahas. Mina ei olnud oma pusast nõus loobuma ja seega ei jäänudki muud üle kui toitu oodates Gretaga korraks ruttu kõrval olevasse Nexti hüpata ja lapsele uus kampsun osta. Saime just siis poeuksest sisse kui nad poe sulgesid. Oleks me kaks minutit hiljem poodi läinud, oleksime ukse taha jäänud.

Ma pärast vaatasin, et see kampsun sobib nii hästi Greta koolivormiga. Mõtlesin juba Greta kooli direktorile ettepaneku teha selle kampsuni koolivormi vastuvõtmise kohta :)
Koju jõudes tormas Greta muidugi kohe aeda, et veel ruttu enne magama minekut mu vaarikataimi kasta :)
Sellega ka me pikk ja väsitav kolimispäev lõppes. Aga tegelikult on see kõik alles algus.

8 comments:

  1. Kas teil roos ka kolis kaasa? Kunagi kirjutasid, et kolite roosi kaasa..

    ReplyDelete
  2. Jah, roos kolis ka kaasa :)
    Saab näha kas vaarikad ja roos ellu jäävad sest meil ei olnud aega neid kohe kolimispäeval mulda istutada ja kui siis üks päev istutasime siis tuli kuumalaine peale. Praegu näevad küll kurvad ja kuivanud välja, aga ma usun, et järgmine aasta ärkavad uuesti ellu

    ReplyDelete
  3. Meie kolisime koera kuuti kahe plastiktoruga. Kuna koer ei tahtnud kuuti minna, arvasime et võibolla on vale koht ja nii me sõidutasime seda torudel mööda hoovi :) Kuuti ei lähe ta siiani :) Parem magab hanges :)

    Tühja maja pildid on natuke kurvad.

    ReplyDelete
  4. Nii armas, kuidas Greta käis lilledele i love you näitamas.
    Vahva suur kollane põõsas on teil aias ja aed ise tundub suurem, kui tavaliselt linnamajade juures on.

    ReplyDelete
  5. Nii tore, et teile maja nii väga meeldib! Õnne ja armastust ka uues majas!

    ReplyDelete
  6. Meil, muide, on täpselt selline punane koolivormi kleit :) Martale veel natuke suur.

    ReplyDelete
  7. Oi kui armas ja kui palju tegemist nùùd on! Natukene olen isegi kade...tahaks ise ka kolida :D et just pakkida ja lahti pakkida :D
    Aga jòudu tòòle!

    ReplyDelete
  8. Raine, kadeduseks ei ole põhjust. Oleks asi nii lihtne, et vaid korra kokku pakkida ja siis uuesti lahti, aga kuna me ju peame iga toa eraldi ära 'kaunistama' ja igasugu ehitustöid tegema siis ma saan siin vist veel ka järgmise aasta alguses asju kastidesse pakkida ja sealt uuesti välja :) Ühesõnaga väga väsitav töö, aga noh uue kodu nimel kannatame ära :)

    Ma proovin nüüd natuke aega ka blogimiseks leida kuigi Greta kooli sisene ja väline elu ning meie kodu korrastamine on nii tihe, et lihtsalt pole aega isegi maha istumiseks.

    ReplyDelete