Thursday, 11 June 2015

VIIMASED PÄEVAD SHVEITSIS

Proovin nüüd ruttu Shveitsi juttudega ühele poole saada, sest uued teemad tulevad laviinidena peale. 

Eile saime lõpuks oma maja müügi ja ostuga nii kaugele et kõikide asjaosaliste lepingud said vahetatud. Meie ostumüügiketis on kokku 5 maja müüjat ja ostjat, kes kõik ühel ja samal päeval lepinguid vahetasid ja nüüd 2 nädala hiljem samal päeval kolima peavad nii, et igati keeruline värk. Sellest aga juba mu teises postituses.

Teine mägimatka päev oli meile mõeldud üllatusena. No seda me juba teadsime, et minek on pilvepiirile ja et sinna on vaja end soojalt riidesse toppid, aga seda, et minek Euroopa suurimat veehoidlat La Grande Dixence imetlema saime teada alles viimasel minutil. 

Sõit mäkke oli taaskord väga nauditav. Autotee oli küllaldaselt lai ja minu mäletamist mööda ei olnud ühtegi lõiku kus me oleks otseselt kuristikuserval sõitma pidanud. Suureks abiks oli muidugi ka see, et sõitsime Mäepere auto järel ja seega ei pidanud ise muretsema kurvis vastu tulevate autode pärast ning kuna järske kurve ei olnud palju ei jõudnud isegi Gretal süda pahaks minna. 

Üldse pean ma mainima, et Shveitsi mäed on minu jaoks oma olemuselt kuidagi väga soojad, pehmed ja sõbralikud ka oma järskude kurvide ja kuristikega. Või siis vähemalt need mäed millega me Shveitsis kokku oleme puutunud. Ma olen mitmetes eri maade mägedes enne käinud, kuid väga tihti on need mäed mulle oma olemuselt rusuvad ja peaaegu et depressiivsed olnud. Mõnes kohas on mulle mäed lausa sellise tunde jätnud, et nad on kohe mulle peale kukkumas või siis sosistavad oma vaikuses nii kõvasti, et mul tuleb hirm peale hulluks minemise ees. 

Kuna kõik mäed on enamuses nii võimsad ja ühtpidi hirmuäratavad siis mul on mägedes viibides alati väga suur austus nende vastu. Lõppude lõpuks on siiski minu elu täielikult nende käsutuses. Kui ikka mägi otsustab korraks köhatada või oma ühe külje siruli lasta või muidu oma pinda mu jalge all kohendada, siis minul kui pisikisel kirbul ta kõrval ei ole küll mitte mingit võimu end kuidagi säästa või päästa. Oma kätes on muidugi see, et ise ei tasu liiga kuristiku äärele ronida, näiteks kas või mingi vinge foto jäädvustamise eesmärgil :)

Mul küll ei ole mingit hingelist sugulust jumalaga, aga mägedes on küll selline tunne, et need mäed on kui jumal mu kõrval. Mida kõrgemale minna seda sügavam see tunne on ja seda suurem aukartus mind valdab... Samas kui ma aastaid tagasi Prantsusmaal mägedes suusatamas käisin ja tõesti kõrgemal kui pilved olin siis seal mul küll sellist tunnet ei olnud, aga võib olla ma oli siis ka veel liiga noor ja uljaspäine et sellistele asjadele üldse mõelda või tähelepanu pöörata :)

Vaated on mägede tipus loomulikult hingematvad ja minu jaoks seda kõige otsesemas mõttes - matavadki mu hinge. Seda nii oma ilu ja võimsuse poolest, aga samas ka see hirm mis selle vaatega koos mind valdab. Ma ei tea, võib olla see mägede värk on kuidagi ka jumala või yoga või mis tahes 'minna laskmise' liikumisega seotud, sest võib olla tõesti kui ma oleks seal kuristiku serval võimeline lasta enda hirmudel minema lennata ja jääda sinna vaid oma avatud hinge ja avarusega, siis ma võib olla suudaks täielikult kogeda seda igavese elu naudingu 'orgasmi' mida vist paljud inimesed mägedes kogevad. Ainuke asi mida mina ilusale vaatele lisaks näen on see kuidas Greta kuristikku kukub ja mina siis talle sinna järgi hüppan. Huvitav, et iseenda pärast ma seal nii palju ei kardagi, pigem ikka oma pereliikmete pärast. 

Samas ärge nüüd valesti aru saage, ma loomulikult ikka naudin ka kogu seda matkamise ja ronimise protsessi TÄIEGA ning kõiki neid vaateid ka, aga Petega arutades tulime  taas järeldusele, et mäeinimesed me ise kohe kindlasti ei ole. 
Seda enam on ülitore, et meil on Mäepere kellele külla minna ja läbi kelle nendest mägedest väikese toosi jagu osa saada (Mäeperega on ka ülitore Londoni tänavatel ringi kolada nii, et ega me neid vaid mägede pärast enda läheduses hoia ;)

Nüüd aga aitab sellest filosoofilisest jutust ja pöördume tagasi meie super toreda matkapäeva juurde :)

Vurasime siis rahulikult aga autoga ülesmäge edasi kui üsna varsti nägimegi juba kauguses ilutsevat võimsat tammi - meie sihtmärki.
Üsna varsti ilmus teele tõkkepuu mis me edasisõitu takistas ja seega parkisime autod tee kõrval olevasse parklasse. Me ei saanud arugi, et tegu mingi probleemiga enne kui nägime autost välja tuleva Mäemamma ja pappa mureliku nägu. Nimelt kuna mägihooaeg ei olnud veel alanud siis enam kõrgemale autoga ei pääsenud. Mäepere oli selle ära unustanud ja kuna sinna kõrgele veehoidla tippu aga oli veel omajagu kõmpimist siis sellest siis ka see mure, et mis nüüd edasi. Mina ise ei osanud otseselt midagi muretseda, sest kuigi ma nägin kui kaugel see veehoidla meist oli siis polnud mul mingit ettekujutust millist teed pidi või kui pikk tee sinna ülesse tegelikult on. Nähes aga Mäepere mureliku nägu eeldasin et meid ootab ees midagi katsumusrikast.
Esimene asi mis mul muidugi peast läbi käis oli, et kuidas Greta selle teekonnaga hakkama saab. Ta on meil alati olnud super kõndija, aga kuna sellised pikad ülesmäge matkad ei ole siiski ta igapäeva elu siis väike kahtlus oli sees küll. Seda enam, et kuna ta nüüd ju juba suur ja raske tüdruk siis ei ole palju lootust, et Pete teda pool teed kukil jõuaks kanda. Sellele lisaks oli ta ju ka veel eelnevate päevade varajasest ärkamisest ja päevasündmustest küllalt rasitud

Pikalt me aga kaalutlema ei jäänud. Pete haaras kogu meie varustuse kohe oma selga ja ja hakkasime marssima. Tuleb mis tuleb. Mina saan ise kõndimsega suurepäraselt hakkama nii kaua kui ma mingit rasket kotti seljas ei pea kandma. Nimelt kuna minu keha on väga painduv ja kergesti üle võlli minev, siis see kunagine lapsepõlve raske koolikoti kandmine on mind ära vigastanud ja tänu sellele ei saa ma nüüd koti kandmisega üldse enam hästi hakkama. Ranitsaga veel, aga kõikidest ilusatest õlakottide kandmisest võin ma vaid unistada. Kuna sel korral aga jäi minu kanda vaid kaks kaamerat (millest üks tegelikult on ikka hullult raske) siis polnud ka mul midagi häda ja ülesmäge ronimine läks täiel tuuril lahti.



Tegelikult oli see meile ikka väga suureks boonuseks, et turismihooaega ei olnud veel alanud. Ümberringi ei olnud hingelistki. Kogu päeva jooksul seal mägedes kohtasime vaid paari inimest. Kõik mäed ja metsad olid meie päralt ja see oli üks ütlemata üllas tunne sedasi seal omakeskis ronida.


Isegi vaateid sai ilma kabuhirmu tundmata nautida, sest tee ülesse oli lai ja lastel oli küllalt ruumi ohutult asutmiseks. 





See pilt on mäemammalt pätsatd
See alumine pilt illusteerib kuidas me selle matka ajal omi sooje riideid kandsime :) Ütleme nii, et üks vahe seal pilvepiiril hakkas meil isegi nii palav, et pakusude kampsunite ja jopede asemel koorisime end hoopis lausa alusärkideni paljaks (pean silmas mind Mäemammaga :) ja pidasime lumesõda. Samas kui nüüd tagantjärgi vaadata siis kinnaste kaasa võtmine väiksematele lastele oleks küll kasuks tulnud, sest lumega mängu oleks kindad kohe kindlasti pikendanud.


Etteruttavalt võin öelda, et väikesed lapsed olid super tublid. Kogu selle matka jooksul võttis Pete Greta kukile vaid paaril korral ja lühikest maad. Kogu ülejäänud maa kõmpis laps ise. 
Siit pilt meie vägevast kaamlist tänu kellele meie pere matkamine nii valutult läks.


Siit üks väikene Pete filmitud klip (igaksjuhuks mainin, et ta teeb nalja, juhul kui mõni naljale pihta ei saa)
Iga käänakuga jõudsime ikka lähemale ja lähemale oma sihtkohale

Peaaegu käega katsutav, aga tegelikult ikka veel tunni jagu kõmpimist sinna äärele.
Selle ilusa pildi tammest näppasin ka Mäemammalt

Nii kahju, et me matka alustades keegi kella ei vaadanud. Modernse ajastu värk, kõigil käekellade asemel mobiilid ja noh kes siis mägedes mobiile näppima hakkab. Ühiselt arutades võttis meil matk vist meie esimesse peatuspunkti kuskil kaks tundi. See siis oli see koht kuhu autoga oleksime saanud tulla. Sealt edasi veehoidlani oli veel mingi vähemalt 30 minutit ronimist. Kuna Greta oli selleks ajaks juba väsinud ja näljane siis ma jäin kahe väiksema lapsega sinna laagrisse samal ajal kui teised edasi ronisid. 
See oli igati õige otsus, sest pärst teistelt ronijatel kuulsin, et tee veehoidlani oli kohati jäine ja imekitsas, et Gretaga sealt ronimine ei olekski eriti võimalik olnud. Või kui oleks siis vähemalt oleks mulle närvivapustuse tekitanud :)
Sel ajal kui teised veehoidla servalt meile lehvitasid pidasin ma silma peal kahel Star War võitlejal, kel äkki kuidagi väga palju energiat veel üle oli. Pidasime väikese lumesõja ja mõnulesime niisama. Ma küll mõnulemise vahel pidasin lastel pingsalt silma peal, sest olime siiski kuristiku äärel ja mul suur hirm et keegi kuskilt alla veereb. 
Tegelikult kuna tegu oli nii inimtühja ja mahajäetud kohaga siis ma pidevalt kujutasin end ette Walking Dead filmi, ainult et ilma Zombideta (kes seda sarja teab, see teab ja kes mitte see parem ärgu isegi mitte hakaku uurima :) Mõtlesin, et kuidas oleks sellises inimtühjas kohas elada ja ellu jääda. Mulle tulevad alati sellistes natuke ekstriimsetes kohtades sellised natuke ekstriimsed ellujäämise mõtted peale :)

Sealt ülevalt nad meile siis lehvitasidki üsna varsti
Mingi aeg hakkasin lugema seinal olevat plakatit kus oli kirjas et oleme 2200 m kõrgusel merepinnast. Juures oli ka pilt veehoidlast.
Siis ma lugesin sealt veel, et südamehaiguste probleemidega inimestel võib sellises kõrguses hingamisega raskusi olla. Ma siis hakkasin muidugi kohe Pete pärast muretsema. Mitte et tal südamega midagi viga oleks, või mees halvas vormis oleks, vaid mine sa tea, teine ikkagi tassis sellist rasket koormat mitu tundi mäest ülesse ja polnud veel ka lõunat söönud ja nüüd ronib veel kilomeetri võrra kõrgemale. 
Plakatil oli ka soovitus eelnevalt soojalt riidesse panna, sest üleval pidi temperatuur 6-8 kraadi vahel olema! Minu mees läks tüüpiliselt talle sinna taevasse vaid T-särgi väel, isegi mütsi jättis millegipärast meie juurde. Hiljem tuli muidugi välja, et mehel polnud viga midagi. Tema nautis selliseid vaateid



Mu väikesel kaameral on nii hea zoom, et sain omad inimesed ilusti sealt pilvepiirilt pildile.

Taaskohtumine

Tagasi alla
Kogu matk toimus ilma äpartusteta, jättes välja Greta imepisikese verise kriimustuse :)

Taas autoparklas olles oli uhke tunne küll tagasi vaadata ja näha kui kõrgel me ära käisime. 
Pärast kodus kaardilt proovisime arvutada kui pika maa me siis viie tunni jooksul ära käisime. Alustasime punktist Mayens de Meribe ja lõpetasime kaardi lõpul oleval telliskivide moodi müüril (mina jäin lastega viimase kollase täpikese juurde). Kokku kuskil 4.5 km ülesmäge ja sama palju pärast alla. Teised kõndisid veel 1km otsa, ehk siis kokku 10km.
Meil Petega oli ülejärgmisel päeval jalalihased üsna valusad (mul rohkem kui tal), aga uskumatu oli see, et Greta ei kurtnud üldse mingit valu ega väsimust hiljem. Kolm päeva hiljem koolist tulles mainis küll, et jalad on väsinud, aga see võis ka koolis toimunud jalgpallitunnist ja sporditrennist tingitud olla. Ometigi käis tema sama pika maa maha kui mina (plus veel kõik need edasi tagasi kepsutamised mida mina matka ajal ei teinud) ja tema ju palju väiksem!?

Meie viimasel Shveitsis viibimise õhtul pidasime maha ühe Monopoly lahingu. Kuna aega oli napilt (lapsed pidid magama minema) siis mängisime topelt kiirusega mis tekitas hullult hassarti ja samas hullult stressi. Tegu ikkagi korraliku kapitalistliku ja rahahõngulise mänguga :)
Esmaspäeva hommikul nautisime veel viimaseid Shveiti hetki ja hingasime Shveitsi õhku. Kuna lend läks alles õhtul kell 4 või 5 siis meil oli aega küllaga. Olnud jätnud hüvasti Mäeperega plaanisime veel enne lennujaama minekut natuke Genfis ringi jalutada. Teel Genfi peatusime ühes toidupoes, et natuke snäkke kaasa osta.

Äkki ütles Pete, et kuule, meil tegelikult ei ole üldse aega siin kaua jokutada, sest me peame lennujaamas tunni aja pärast olema ja sõit sinna võtab täpselt tunni. Ma ei tea kuidas me ajaliselt nii valesti olime arvestanud. 
Lõpuks oligi nii, et jõudsime napilt veel enne lennujaama jõudmist rendiauto bensiini täis võtta ja auto tagasi anda kui pidimegi juba check in-i tormama. Seal tuli speedy boardes piletite omamine igati kasuks, sest järjekord oli meeletult pikk ja töötas vaid üks check in kassa nii, et kes teab kui kaua me seal tavaliste piletitega seinud oleksime. 


Väikesed kostüümi proovid lennujaama suveniiripoes

Lennujaamas saime veel väikese shoki osaliseks. Me muidugi  teame, et Shveitsis on hinnad kallid, aga kuidagi olime ära unustanud, et lennujaamas on need hinnad veel ERITI kallid. Lippasime rõõmsalt enne lennukile minekut vett ostma. Võtsime ühe tavalise vee, kaks väikest mullivee pudelit ja imepisikese mahla. Maksma läks see meile £15 ehk peaaegu 21 eurot!!!!... aga küll oli hea vesi ;)

Siin pilt meie väikesest lendajast. Hakkasin just ükspäev mõtlema, et Greta on oma 6 eluaasta jooksul ikka hullult palju lennukiga lennanud. Lennuk on tema jaoks peaaegu nagu teine kodu juba. 
Nii, et nagu näha võite oli meil taas super mõnus Shveitsi reis ja mälestusi kohe pikaks pikas ajaks. Suured tänud nii Mäeperele kui ka mägedele!

3 comments:

  1. Ilusad pildid.
    Väga omapärane huumor su abikaasal.

    ReplyDelete
  2. Noh, need kes Pete tunnevad need teavad, et tegu on väga hea huumoriga mehega ja saavad ka sellest naljast aru :)

    ReplyDelete