Wednesday, 10 June 2015

SHVEITSI MÄED JA SHOPPAMISED OSA 2

Väike vahe tuli sisse, aga jätkan siis nüüd meie Shveitsi reisi ülekandega.

Muideks ma alles nüüd avastasin, et eesti keeles kirjutatakse Shveitsi ja mitte Sveitsi :) Seda, et Geneva eesti keeles Genf on ma teadsin ka mingi aeg, aga selle Genfiga tuli mul siin maal nii palju segadust, et ma automaatselt juurutasin endasse vaid Geneva ja elu muutus kohe palju kergemaks :) Nii et vabandage, et oma kirjutistes Genevat kasutan. Eeldan et enamus mu lugejatest saavad aru millest jutt käib :)

Enne kui me Shveitsi lendasime andis Mäemamma käsu kindlasti kaasa võtta mõned soojad riided, kuna neil oli plaan meid ühel päeval maa ja taeva vahele viia ja seal pidi külm olema. Mul puudus täielik ettekujutus kui külma seal pilvepiiril siis olla võib ja peaaegu hakkasin juba endale kindaid ja Gretale sukkpükse kaasa pakkima. Mõtlesin isegi korraks, et võib olla peaks lapsele suusapüksid kaasa võtma. Õnneks siiski jätsin talvevarustuse koju, lootes et kui tõesti vaja peaks minema siis ehk on midagi Mäepere lastelt laenata. Samas anti ka käsk soojadele riietele lisaks suvekleidid kaasa pakkida, sest mäejalamil pidi ilma väga mõnusalt suvine olema +25 kraadi ringis.

Mina olen muidugi see kõige osavam kohvrite pakkija. Ma pean alati endaga pool kodu kaasa võtma, et end hästi tunda ja igaks olukorraks valmis olla ja selliseid temperatuuri kõikumisi arvesse võttes pakkisin ma siis meile igaks aastaajaks midagi kaasa. Lisan siia vaid seda, et Shveitsi läksime me vaid 3 ööks ja lõpuks õnnestus mul koju jätta ikka paar süvepükse mida mul kohe Shveitsi pinnale astudes vaja oleks läinud. Tüüpiline!

Järgmisel päeval peale hommikusööki pakkisime pikniku kaasa ja alustasime oma esimese väikese mägimatkaga.



Esimene päev oli nii öelda soojenduspäev. 
Poolde mäkke sõitsime läbi väga omapäraste tunnelite. Tee oli meie jaoks õnneks küllaldaselt lai seega nii kaua kui me vaid ettepoole vaatasime oli kõik OK. Tavaliselt sellistel mägiteedel ma istun autos nagu siili seljas ja suurest ärevusest ning mäenõlvalt alla kukkumise kartusest olen kaetud külma higiga. Sel korral aga oli sõit täitsa nauditav... nii kaua kui ma kuristike poole ei vaadanud. 


Greta pärast olime küll sunnitud korraks ühe väikese vahepeatuse tegema, et talle oksekott kätte anda. Õnneks lõppes sõit siiski kotti täitmata, aga meil on juba kogemusi Sardiinia mägedega, kus ta kahel viimasel aastal on mägisel teel hommikusöögi üle oma riiete välja heitnud, seega sel korral proovisime halvemat ära hoida. Ta autotooli panime ka keskele, et ta saaks otse aknast välja vaadata. 
Ei teagi kas sellisel mägisel teel südame pahaks minemine on ka kuidagi lapse vanuse ja kasvuga seotud, sest vanasti tal sellist probleemi ei olnud. Võib olla pikemana ja suure lapse autotoolis istudes loksutab kuidagi teisiti mis ajab südame pahaks.

Üsna pea olimegi kohal. Parkisime auto, panime natuke soojemad riideid selga, sest õhk oli tõesti jahedam kui all ja alustasime oma väikese jalutuskäiguga.













Natuke matkasime ja siis pidasime ühe pika ja mõnusa pikniku. Päikse käes istudes läks üsna palavaks nii, et me pidevalt võtsime riideid vähemaks ja siis jälle väikese tuuleiiliga panime kampsunid tagasi selga.

Mingi aja pärast läks Greta Mäepoisiga tagasi järve äärde mängima ja kui ta sealt naases siis olid tal jalad läbimärjad. Kohe nii märjad, et ma väänasin ta sokkidest vett välja. Laps muidugi ise oli väga rahuloleva näoga. Ma olin tegelikult ennast vaimselt juba ettevalmistanud, et selline asi võib juhtuda, nähes kuidas ta varem seal vee ääres ei suutnud ennast mudast eemale hoida. Hoiatamisest ja keelamisest ei oleks nagunii suurt kasu olnud, sest kui jalg ikka tahab magnetina vette astuda siis ta seda ka teeb ja ma tõesti ei tahtnud last järjepidavalt vabas looduses keelama hakata (seda enam, et kuristikuga paralleelselt kõndides peab nagunii pidevalt manitsema, et liiga ääre peale mänguhoos ei jooksta või hüpata).
Ettenägeliku lapsevanemana olin ma õnneks reisule talle kaks paari botaseid kaasa võtnud. Tänapäeva väikelastele mõeldud firma botased on üldse millegipärast sellised enamalt ninaosades vett läbilaskvast materjalist. Laps ei pea isegi mitte vette astuma, et jalad märjaks saada, aitab ka täiesti niiskel murul käimisest. Sellepärast siis võtsin juba reisule minnes lisa paari kaasa.
Nüüd aga oli hirm, et kui ühed jalanõud juba märjad ja järgmisel päeval ees matk taas kuskile märjemasse kohta (lumme) siis me jääme ilma jalanõudeta.
Kuna õhtul oli Mäemammal nagunii plaan spordipoodi minna varustust täiendama siis otsustasime ka oma lapsele korralikud vettpidavad matkasaapad osta.


Playmobil lilled päris looduses :)
Piknik söödud, lapsele märjad botased tagasi jalga surutud asusimegi sõitma tagasi orgu. Poolele teel tegime ühe väikese pildi tegemise peatuse. 
Ütleme nii, et ikka väga ebamugav on äärepealt alla vaadata. Mu pea hakkab kohe automaatselt alla kukkumis filmi mängima ja ma pean ennast vägisi sundima millegile muule mõtlema enne kui ma ise suurest hirmust kogematta alla kukun :)


Kahjuks mul ei ole siia lisada neid pilte kuidas me laps hiljem ostukeskuses nagu mustlaslaps paljajalu ringi jooksis. 
Kuna läksime poodi talle uusi jalanõusid ostma siis me ei hakanud talle autos enam neid märgi botaseid jalga panema vaid Pete tassis ta süles poodi. Poes muidugi avastasime, et matkasaapaid me talle sealt kohe kindlasti ei osta, sest hinnad olid meeletud. Õigem oleks siis ikkagi öelda, et hinnad olid siiski normaalsed, lihtsalt ma tean, et Inglismaalt ma tean poode kus neid saapaid saaks palju, palju odavamalt ja kuna lapse jalg nagunii kasvab nii kiiresti siis pole mingit mõtet sellist kallist hinda harva kasutavate jalanõude eest maksta. 
Hakkasin siis matkasaabaste asemel talle hoopis mingeid 'odavaid' botaseid vaatama. Greta jooksis teiste lastega poes ringi ja selleks ajaks kui ma ta enda juurde botaseid proovima kutsusin olid ta jalad juba nii mustad, et ma tihanud neid uute botaste sisse ilma sokkideta panna. See aga tähendas, et meil oli nüüd ka veel lapsele sokke vaja enne kui üldse saime uusi jalavarje proovida või osta.

Lõpuks siis tassisime Gretat ühes poest teise. Spordipoest siiski leidsime Gretale ilusa ja otstarbeks sooja tuulejope ning H&M saime odavad sokid (loomulikult ikka Shveitis hindadega, seega kallimad kui need samad sokid UK-s oleks maksnud) ja ühest teisest kingapoest ka uued Nike botased. Poes oli jalanõude valik küll üsna suur, aga ei midagi sellist mis Gretale oleks sobinud või mitmekordset kasutust leidnud. See oli juhus, et ma neid Nike botased üldse nägin. Ostsime numbri suurema, sest kolme samas suuruses botaseid Greta kohe kindlasti ei jõuaks korraga ära kanda (tavaliselt on tal üks paar kogu aeg koolis ja teine paar kodus trenni ja muidu väljas jooksmise tarbeks).

Lõppude lõpuks juhtus aga nii, et Greta märjad botased kuivasid juba samaks õhtuks minu SUUREKS üllatuseks ära ja tal ei läinudki ei lisa, ega uut paari jalanõusid vaja. Kolmandat paari poleks üldse olnud vaja osta, aga noh nüüd on vähemalt uus paar olemas kui vanad väikseks jäävad. Maksime küll nende eest kuskil £35 kui UK oleks sama paari £19.99 eest saanud aga see ei ole nii suur vahe mille pärast pisaraid valada. Pigem midagi mida muigega meenutada.

Vabandust, et reisikirjeldus ostuülevaateks sujuvalt üle läks :) Mägedest aga kuulete uuesti reisijutu kolmandas ja ühtlasi ka viimases osas.

5 comments:

  1. Mina olen ka tegelikult ùks paanitseja, kui jutt làheb nende kalju ààri-veeri mòòda kòndimise peale. Aga seda alles PÄRAST matkamist, kui selle peale mõtlen või pilte vaatan :D Matka ajal pole mul probleemi lastega erinevaid radu mòòda kõndida (Emilil hoian käest kinni, sest temal lihtsalt "juhtuvad" äpardused. (Ta võib vabalt ka siledal põrandal komistada ja kukkuda (korduvalt) )
    Ootan juba jàrgmist postitust :)

    ReplyDelete
  2. Reine, ma iga kord mõtlen Teie pere peale, kui oma blogis mägedest kirjutan, sest ma tean missugune mägede hull sa oled ;-) Tasase maa lapsed nagu me oleme :-D

    Hääd matkamist Teile!

    ReplyDelete
  3. Mina pelgan ka kõrgust.

    Marta oksendab ka igakord pikemal reisil. Ja täiesti ootamatult. Ükskord sai endale tänu sellele isegi täiesti uued püksid, muidu tal enamus riideid kellegi teise vanad :) Meil on nüüd apteegist ostetud spetsiaalsed kotid ja siis istun ta kõrval kott käes valmis :)
    Ma olen ise ka õrn selles suhtes. Ma ei saa sõidu ajal mitte millegi muuga sehkendada, pean istuma ja koguaeg otse ette vaatama. Ja nii lapsest peale.

    ReplyDelete
  4. Nii ilus, tasase maa lastel ei saa vist tõesti mägedest kunagi küll.
    Tahaks ka Mäemammale külla.

    ReplyDelete
  5. Ritsik, ütle ainult kuupäev, et ma veinid jöuaks välja valida!

    ReplyDelete