Monday, 25 May 2015

SECRET GARDEN

Nüüd siis juba nädal tagasi käisime Sissinghurst Castle Garden. Ise ka imestasime, et kuidas me seal varem käinud ei olnud. 
Ilm oli suurepärane ja sõit lossiaeda ka mitte väga pikk. Meie jaoks tunnised autosõidud ei ole midagi. Esimesed 30  minutit sõitu mis tahes ilmakaarde on nagunii meile juba nii tuttava ümbrusega, et seda läbides ei saa arugi et osa ajast juba möödas. Järgmised 30 minutit (või rohkem) sinna otsa ei ole ka mingi asi, nii et sedasi me siis pea igal nädalalõpul ringi sõidamegi :)
Täna näiteks piirdusime vaid kohaliku farmipoega ja Greta oli nii pettunud. Ta oli hommikul vara juba oma koti päevaks valmis pakkinud kuhu ta siis paneb mõned oma mänguasjad (millega küll päevajooksul kordagi ei mängita ;) mingi väikese snäki ja muidu nipet näpet. Viimane kord sõin ma tema kaasa pakituid viinamarju ja oli nii õnnelik, et ta need oli kaasa võtnud.

Aga nüüd siis hunnik pilte. Ega siin suurt midagi rääkida ei olegi.







Torni tipust avanesid sellised vaated





Greta jaoks oli see koht kui Frances Hodgson Burnetti 'Salaaed'. Ta küll ise sellest raamatust veel midagi ei tea, aga kui ma teda seal aias ringi jooksmas vaatasin siis tahes tahtmata tuli just see raamat ja film mulle meelde. Salaaia raamat on meil muideks täitsa olemas ja kapi nurgal lugemist ootamas. Sama lugu filmiga.





Mina kõndisin ringi ja pildistasin ning Pete mängis Gretaga samal ajal sedasi peitust, et Greta jooksis eest ära ja Pete siis teeskles, et teda taga otsis. See otsimine oleks seal nagunii üsna keeruline olnud, sest tõesti ühe heki taga oli üks väike aiake ja kohe selle taga juba järgmine. Ühest avast sisse teisest välja, kolmandast läbi neljandasse ja nii edasi. Aitas täitsa sellest, et Greta seal ise ringi jooksis, sest varem või hiljem sai ta nagunii Petega kuskil aiakeses kokku.



Vahepeal oli ikka kuulda ka kui keegi kuskil heki taga emmet hüüdis ja siis minu asukohta leida proovis, et siis minult küsida kus issi on. Või siis ilmus kuskilt avast hoopis Pete mu kaamera ette kellelt ma siis imestades küsisin, et kas ta Gretaga koos siis ei olegi ja kuidas nii, et ta ei tea millise heki taga laps parasjagu on.


Mingi aja pärast õnnestus meil siiski laps nähtamatu rihma otsa saada ja koos meiega edasi liikuma panna














Seda majakest lossiaias on võimalik rentida ja siia ööseks jääda kel tahtmist. 

Minu jaoks on see allolev pilt väga Inglismaad iseloomustav pilt (jätte siis loomulikult Londoni oma punaste busside ja Big Ben-iga välja).

Kui me lossist lahkusime rääkis meile üks töötajatest, et paar aastat tagasi suvel oli üks külastaja Ameerikast nende aeda imetlemas käinud ja oli sellest meeletust lillemerest nii vaimustatud olnud, et otsustas talvel oma sõbraga uuesti tagasi tulla. Tuligi. Oli aias rinig käinud ja siis juhatajale kaebama läinud, et aiast on kõik lilled kadunud ja vaatepilt ei ole pooltki nii ilus kui viimasel korral siin olles!!

No comments:

Post a Comment