Sunday, 5 April 2015

SUUR REEDE

Pete otsustas reede vabaks võtta (kuigi olid pühad siis ta oleks saanud töötada kui oleks tahtnud) et meiega kuskile 'välja' minna. Ta hakkas algul mingit tegevust meile Londonist otsima, aga mina laitsin selle mõtte kohe maha. Mind kutsus palju rohkem loodus ja rahu. Londonis on muidugi alati midagi huvitavat teha, aga Londoniga on ka see häda, et London on alati hirmus väsitav, pühade ajal ka kindlasti rahvast täis ning Londonis on väga kerge raha kulutada. 

Väikene otsing internetis ja juba leidsingi kohe kuhu minna- Chiddingstone Castle. Meist vaid 45min autosõidu kaugusel. 
Meie päev kujunes väga toredaks, ainut päike oli puudu, aga noh vähemalt ei sadanud.
Chiddingstone loss oli seest üsna hubane, aga mööbel oli kohati liiga kaasaegne. Ma vaatasin, et ühes toas voodil olid väga moekad kootud padjad, sellised mida praegu poes müüakse :) Ega see meid tegelikult ei häirinud, sest me oleme sadades lossides ja mõisates käinud ja nagunii hakkab teatud aja tagant kõik korduma või sarnasena tunduma. Meile lihtsalt meeldib nendes vanades majades jalutada. Gretale meeldib ka, sest ta on sellega juba nii ära harjunud ning tavaliselt on kohapeal ka alati laste peale mõeldud ja neile mingi tegevus korraldatud.


 See tuba oli eriti modernse välimusega
Teise maailmasõja ajal pesitses siin lossis Kanada armee ja peale seda kuni 1954 aastani tegutses lossis Long Dene kool. 


Selline tore kooli tualetruum :) Tegelikult oli üsna imelik mõelda, et seal majas tegutses kunagi kool, sest kõik ruumid tundusid kuidagi liiga väikesed kooliruumideks. Samas, ega sel ajal ju ei olnudki klassides 30 õpilast. Arvata võib, et hea kui kümmegi last korraga ühes klassis oli. 


Lastele mõeldud tegevus selles lossis oli leida igast toast väikene tibu. Gretal ei olnud kuskilt otsast igav või väsitav maja peal ringi käia, sest ta pidi 11-nest toast tibu üles otsima ja vastuse paberile kirjutama.
 Siin paar näidet peidetud tibudest
 Lastele jaoks oli ka eraldi ruum, kus väljas igasugu tegevusi ja kostüüme, mida lapsed võisid selga proovida 
 Laste oli võimalus hieroglüüfidega oma nimi kirjutada




Nartsissid on siin riigis kui umbrohi. Kevadel ei ole kohta kus neid ei oleks. Nii linn kui metsaalused paksult nartsisse täis. 


Kuna Greta leidis igast toast tibu ülesse siis sai ta autasuks väikese kingituse. Ma olin algul kindel, et auhinnaks on üks väikene sokolaadimuna, aga ma eksisin. Greta sai lausa kotikese täis igasugu kraami- medali, ühe kleepimis-kunsti komplekti, väikese sokolaadimuna, ja kotikese kus sees oli ühe vana maja katusekivi. See 800 aastane katusekivi tekitas minus natuke kahtlus ja ma läksin küsima, et kas tõesti tegu originaaliga. Loomulikult mitte, aga noh laste jaoks siiski põnev.

Samas, te ei oska arvata kui palju ma vihkan sellist nipet näpet kraami! Minu poolest oleks võinud täielikult piirduda selle ühe pisikese munaga, või siis veel parem, ühe kleepekaga. Meil on seda sodi siin kodus juba maast laeni ja ma tõesit ei salli, et igalt poolt antakse aga aina juurde. 
Ei saa ju ka öelda, et ärge antke, sest loomulikult ju lastele meeldib JÄLLE midagi saada. Poleks ju aus ka Gretal keelata auhinda vastu võtmast, kui teine on terve lehekülje teksti kokku kirjutanud.
Ega mul ei jäägi midagi muud üle kui lasta sellel kraamil siin paar päeva nüüd vedeleda ja siis prügikasti poole lennutada. Mõtetu raiskamine.




Kuna Chiddingstone loss oli üsna väike ja meil ei läinud sellega tuvumise peale palju aega siis otsustasime veel ühe mõisa või lossi kuskilt lähiümbrusest üles otsida. Siin on neid losse ja mõisaid ju iga nurga peal ja seega leidsime uue lossi juba 10 minuti kauguselt. 

Sel korral oli tegu Penshurst Paleega. Kahju, et ilm nii pilvine oli, sest päiksega oleks pildid palju säravamad tulnud. Üldse oli seal ilm palju külmem kui Londoni külje all. Kui me kodust lahkusime oli soojakraade 14, aga kohapeal kuskil 8 ringis. Mul oli mu õhukese jakiga täitsa jahe. Hea oli, et igaks juhuks suure salli kaasa võtsin ja Gretale teise mantli. 
Magnooliad ei olnud seal kandis ka veel korralikult lahti läinud, kui Londonis juba kõik õitemeres.




 See aed pani mind kohe Alice imedemaal peale mõtlema















Hiljem leidsin Pete telefonist ühe pildi ka endast. 
Selle lamba pildi juures on sobiv kõigile lugejatele 
Häid Munadepühi soovida!!

7 comments:

  1. Kats,
    Kuidas viiuliga muidu läheb?

    ReplyDelete
  2. Nii àge, et lastele on sellised interaktiivsed tegevused vàlja mòeldud (noh, ma olen selle itaalia kultuuriga harjunud...)

    ReplyDelete
  3. Jah, siin on see üsna tavaline, et kuskil kultuurses kohas ka alati laste jaoks midagi eraldi. Eks lapsi ikka proovitakse kultuurselt harida. Nende tibudega oli ju ka nii, et kord kui sa pabrile kirjutasid kus tibu parasjagu oli siis tuli ju jutuks mis asi see on või miks see asi just seal on (või kuidas majaga seotud)

    Kunstimuuseumides tavaliselt peavad lapsed midagi maalide pealt otsima (näiteks loomi).

    Tore on ajaloolistes kohtades näha elevil lapsi ja mitte 'When are we going home?' omi ;)

    ReplyDelete
  4. Alice, kui Sul on aega, kas saaksid, siis oma National Trust m6isatele jm panna juurde sildi National Trust. Muidu on m6isate ja v2ljas6itude all Sul ka palju teisi kahti

    ReplyDelete
  5. Jah see on hea mõte. Ma proovin seda teha, sest tõesti kõik kohad kus me käinud oleme ei ole National Trusti omad, nagu näiteks seegi loss :)

    ReplyDelete
  6. Suur t2nu, et juba j6udsid selle sildi teha. Sul nii head ylevaated, et on hea siia kiigata enne kui j2rgmise koha minekuks valin.

    ReplyDelete
  7. Katarina, me tegelikult oleme rohkemates NT kohtades käinud kui blogis kirjas. Mul nüüd endal ka kahju, et mõnedest kohtadest on kirjutamata jäänud.
    Muideks ma soovitan väga Scotney Castle. Me olime sel nädalalõpul taas seal ja see on vist meie lemmik loss. Seal on ka eraldi looduse keskus lastele (Selline väike eraldi majake kus lastel palju igasugu tegemist).
    Ma küll ei tea kui kaugele see teist jääb. Meie kodust on umbes 40 minuti kaugusel

    ReplyDelete