Wednesday, 18 March 2015

KORISTAMISEST JA MITTE KORISTAMISEST

Ritsiku kommentaar eelmise postituse all pani mind täitsa mõtlema ja asja üle arutma. Kuna sellele kommentaarile vastamine oleks üsna pikaks läinud siis otsustasin kohe eraldi postituse teha :)

Ritsik kirjutas:Kui meil selline aktiivse koosmängimise faas oli, siis paremate sõpradega ikka kehtestasime reegli, et enne kojuminemist pannakse koos asjad oma kohale tagasi. See töötas ja tegi asjad palju kergemaks.
See on hea (tegelikult ju täiesti normaalne) lahendus MÕNELE segadusele, aga selle laste koristamise juures on nii mõnigi 'aga' lisaks.

Räägin siin algatuseks natuke meie pere koristamise mõtetest ja reeglitest. Ma olen seda teemat siin ka korra varem kuskil käsitlenud, aga ega topelt ei kärise.

Meie peres pole kunagi olnud sellist reeglit, et kõik mänguasjad peab kohe peale mängimist või õhtu lõpuks ära koristma. Seda eelkõige sellepärast, et paljud mängud ei lõppe lapse jaoks ära vaid paari tunniga, vaid kestavad mitu päeva. No näiteks kui laps on puuklotsidega endale mitu tundi linna ehitanud ja sedasi endale 'mänguvälja' moodustanud siis ei ole meil südant tal käskida see mäng ära lõpetada lihtsalt sellepärast, et õhtu on saabunud ja asjad peavad silmapiirilt kaduma. Lapse mäng on lapse looming ja me austame seda loomingut. Tihti kestavad mängud mitu päeva järjest ja mina isiklikult hindan lapse mängu ning pean seda tähtsaks, et laps saaks ilma takistuseta oma mängud loomuliku lõpuni mängida.

Kui mäng hakkab liiga laiahaardeliseks minema siis loomulikult paneme me omad piirid peale, aga nii kaua kui tõsiselt mängitakse siis meid põrandal oleva mänguasjad ei häiri. 

Lauamängudega on alati olnud reegel, et need pannakse peale mängu lõppu kohe tagasi karpidesse ja see pole kunagi probleemiks olnud.

Ka ei ole meil olnud kunagi sellist reeglit, et laps peab KÕIK mänguasjad alati ISE ära koristama. Loomulikult oleme me jälginud, et mingi vastutus on siiski alati lapsel olnud see peamine koristaja ja oma asjade eest hoolitseja olla, aga 2 või 3 aastaselt lapselt ei ole me kunagi nõudnud ranget mänguasjade ÜKSINDA koristamist. 
Koristamine on alati olenenud sellest kui suur segadus parasjasti on olnud. Kui on väiksem segadus ja meie hinnangul on laps selle likvideerimisega võimeline ise hakkama saama, siis seda oleme ka nõudnud. Kui tegu suurema segadusega siis oleme alati aidanud ja kui laps on mängu lõpuks väsinud või on juba liiga hilja jne siis ei ole me talt midagi nõudnud, vaid oleme öelnud, et koristame sel korral ise segaduse ära. Seda ka tihti siis, kui lapsel on külas olnud sõbrad ja sõbrannad ning mäng ei ole vaid meie lapse kontrolli all olnud.

Minu uskumused on, et kui juba väga väikeselt lapselt hakata nõudma pidevat mänguasjade ära koristamist, siis seal on oht, et see 'tapab' loomingulise mängu. Eriti sel juhul kui koristamine lapsel tegelikult üle jõu käib või kui see koristamine pidevaks näägutamiseks kujuneb. Mõni laps õpib ruttu vähem segadust tekitama, et end tüütust koristamisest säästa. Mõnel korral võid see aga tähendada, et seda tehes piirab ta enda kujutlusvõimet. Ta ei saa lubada, et mäng ta endasse neelaks, ta ei saa mängu sukelduda ja selle käigus end unustada. 

Kindlasti paljud nüüd ütlevad-mõtlevad, aga elus ongi piirid kui palju keegi midagi teha saab või tohib ja kui seda juba varakult ei õpita-õpetata siis võib lapsel hiljem elus probleeme tulla. 

Jah, eks see olegi ka nii, aga samas, et elust rõõmu tunda ja olla võimeline elus midagi saavutada on vaja ka osata väljaspool 'kasti' mõtelda ja tegutseda. See ei pea ju alati tähendama midagi negatiivset ja ohtliku. Piiramatu kujutlusvõime mängus tuleb pigem just hilisemas elus kasuks, sest kui sul on oskus elada vaid piirides siis sul ei ole oskust väljaspool 'kasti' mõelda.
Kui mängule panna ranged piirid siis tapab see kujutusvõime ja hiljem ei oskagi laps enam mängida või mänge välja mõelda. Mängus ei ole enam seda maagiat ja ärevat põnevust mis kujutlusvõime endaga kaasa toob. Lapse mäng on lapse töö. Mängul on lapse elus ka väga tähtis terapeudiline  osa, sest mäng aitab lapsel kasvada, areneda ning oma murde ja kasvuraskustega hakkama saada. Mängus on lapsel võimalik oma mured lagedale tuua, neid ohutus kauguses näha ning neile sobiv lahendus välja mõelda-mängida. Mäng on teraapia, kus kontroll maailma üle on lapse käes.

Tänu arvutimängudele on tänapäeval suur oht, et kui meie täiskasvanud ei soosi, võimalda või innusta oma lapsi juba väga noorest east alates mängima, siis võtavad aruvitmängud ja iPadid lapsed enda valdusse. Pannes piirid lapse vabale mängule pöörduvad lapsed arvutimängude poole, sest enamus arvutimängudes on kõik teemad ja piirid juba seatud, ja mis peamine, arvutimängud ei tekita segadust :)

Palun ärge minust nüüd valesti aru saage, ma ei ole üldse arvutimängude vastane. 
Samuti kui laps ikka käib toas ringi ja pillub asju üle õla siis seda ei kutsu ma ka mänguks ega sellist segadust loominguliseks 'segaduseks' :)
Ka hindan ma iga pere omi reegleid. Oma jutuga ei proovi ma väita, et kui keegi palub/sunnib omi lapsi enda järgi mänguasju koristama, et siis see kindlasti kahjustab või 'tapab' nende laste arengut, mängu või mida iganes. Ma räägin siin vaid meie pere uskumustest ja reeglitest. Meie teeme ja analüüsime asju meie lapse põhiselt ja seega ei eeldagi, et see kuidas meie oma last kasvatame (ei kasvata) peaks kõigile sobima.

Jutt läks küll nüüd kuidagi sujuvalt koristamiselt mängule :) Koristamise juurde aga tagasi tulles, siis ma arvan, et kuigi me ei ole Gretat kunagi sundinud kõiki mänguasju enda järelt koristama, siis on ta igati võimeline seda vajadusel tegema ka ilma palumata ja teab meie koduseid reegleid. Ma olen tähelepannud, et ta on samasugune 'pesa punuja' nagu me Petegagi oleme. Talle tulevad aegajalt peale hood kui ta tahab oma tuba ringi tõsta või toas asju teist moodi sättida. Viimasel korral tegi ta seda ilma ette hoiatamata ja ma pean tõdema, et tema poolt korraladatud muudatused olid palju loogilisemad ja praktilisemad kui minu tehtud. Tihti ka koristab ja ilustab ta oma algatusel oma toa ära (kuigi mõnikord tähendab see seda, et laual olevad asjad tõstetakse lihtsalt kuskile sahtlisse ja kõik kaelakeed ja käevõrud riputatakse igale poole tuppa ülesse kaunistuseks :). No minu arvates 5 aastase kohta piisavalt hea koristamine :) Näitab vähemalt et laps armastab oma 'ümbrust', oska selle eest hoolitseda ning selle suhtes loominguline olla.

Öeldes seda, siis hetkel on Gretal tegelikult komme asju enda järgi lohakile jätta. Taldrik jäetakse peale sööki lauale, ööriided sinna põrandale kus need seljast võeti, kommipaberid sinna kus komm lahti tehti jne. Ma ei tea kui palju see nüüd mänguasjade koristamisega seotud on, pigem arvan, et lihtsalt sellise 6 aastase arenguga kaasnev 'mitte kohal olemine', sest pea on paksult igasugu muid mõtteid täis ja laiskus hakkab kontidesse tulema. Arvan-loodan, et seda kommet ei tohiks olla raske lapsest välja juurutada, sest kuna tegu ei ole mänguga, siis võib vabalt ranged reeglid peale panna ja nõuda asjade enda järel koristamist. 

Sõpradega mängides tekitatud segaduse ja Ritsiku poolt jäetud kommentaari juurde tagasi tulles siis selle koos koristamise juures on paar takistust.
Üheks selleks on AEG. Kui Gretal tuleb sõber või sõbranna peale kooli külla siis jõuame koolist tavaliselt koju kuskil 15.40 või natuke peale seda. Lapsed saavad umbes tunnikese mängida, kella 17 ajal söövad (võtab umbes 30 min või rohkem aega) ja kella 18.00 tuleb vanem lapsel juba järgi. Oleneb milline sõbranna või sõber parasjagu küllas on, aga enamuses meeldib neil koos just selliseid loovaid mänge mängida mis haaravad kogu elamise. Selliseid kus 'ehitatakse' endale kodu, loomahaiglaid, onne (patjadest, tekkidest). Korraldatakse etendusi erinevate kostüümidega, kaunistatakse lava ise tehtud kaunistustega, kirjutatakse valmis etendus (igaüks kirjutab valmis oma sõnad ja tegevuse etenduses). Siis tuuakse kogu see etenduse kraam allakorrusele 'lavale' kus meid vaatajateks kutsutakse. Kõik see eeltöö võtab aega. Siis peab vahepeal mängu poolikuks jätma ja sööma hakkama. Kui söödud on jäänud tavaliselt veel viimased 15 minutit, et mäng lõpuni mängida enne kui koju peab minema.
Ma ju võiksin selle viimase 15 minuti jooksul neil paluda enda järgi asjad ära koristada, aga ma ei raatsi. Pean tähtsamaks, et lapsed saaks mängida kui seda, et mina pean pärast maja koristama. Tavaliselt venib see koju minemine nagunii pikemaks kui see, et külaline täpselt kell 18.00 meie kodust lahkuks. Koristama hakata aga siis kui lapse ema on juba tulnud oleks ka vale, sest see lisaks koju minemisele veel ekstra aega otsa. See kindlasti ei rõõmustaks teisi emasid, sest siin lähevad enamus peredes lapsed magama 19.00 ja 20.00 ajal (ka meie peres) ja kui meilt alles kella 19.00 ajal lahkutakse siis on kogu magamamineku rutiin sassis (eriti veel kui kaasas või kodus on nooremad õed-vennad).
Loomulikult, kord kui 'külaline' on läinud aitab Greta meil natuke segadust koristada, aga kõike vaid tema õlgadele nii hilja õhtul jätta ei ole võimalik ega ka poleks aus. 
Ka usun ma et ma pigem koristan ise kui teen reegli, et maja ei tohi mängides segamini ajada. Ma ei soovi, et Greta oleks selline laps kes külla tulnud sõbrannadel ei lubaks midagi katsuda või millegagi mängida, kartes, et need ajavad ta elamise segamini (ma tunnen ühte sellist last :)

Samas kuna lapsed on erinevad ja erinevatel lastel on erinevad mängustiilid, siis sellest sõltuvad mängib Greta oma sõbrannadega ka erinevaid mänge. Mõnele lapsele meeldib mängida väiksema haardelisi mänge (näiteks nagu sellest postitusest on näha). Sel juhul pole muidugi koristamisega mingeid probleeme, sest kui mäng on läbi siis pannakse see ära ja võetakse uus mäng ette. 
Samuti selliste laste puhul haakun ma neid alati laua katmisse (mis näiteks Gretale väga meeldib) ja lasen neil ise endale vett kallata ja sööki tõsta jne. Selline restorani mäng.

Teine asi koristamisega on ka see, et kuigi tihti on paljud me külalised pakkunud end koristama (ka meie täiskasvanud tuttavad) siis me oleme alati viisakalt 'ei' öelnud ja seda sellepärast, et külalised nagunii ei tea kuhu asjad meie majas käivad. Kui inimesed meile külla tulevad siis me ikka soovime võimalikult palju nendega koos aega veeta ja jutustada kui nõusid koos pesta või maja koristada. Teine asi muidugi kui külalised näiteks nädalaks jäävad. Siis me ikka lubame neil oma taldriku kööki tuua :)

Näiteks on meil kodus üle 20 diivanipadja (meil on kodus 4 diivanit :) ja kui need kõik mängu võetakse siis ega meie külalised või nende lapsed ei tea kuhu diivanitele mingi padi kuulub. Põhimõtte pärast võime ju lastel lasta koristada, aga see siis tähendaks, et me peame pärast nagunii uuesti üle koristama. Parem las nad siis kasutavad seda aega mängimiseks kui koristamiseks. 

Samas Ritsiku kommentaar pani mind mõtlema, et võib olla peaks ikkagi mingi väikese koristussüsteemi sisse seadma. Mitte just minu säästmiseks vaid lihtsalt põhimõtte pärast. Ma arvan, et alati leidub paar asja mida saab paluda lastel oma kohale panna ja mis ei võtaks rohkem kui 5 minutit aega. Katsetan järgmine kord.

Samas ega ma tegelikult ei kurda üldiselt koristamise üle. Mulle meeldib koristada ja veelgi rohkem korras majas elada. Lihtsalt viimasel ajal on seda koristamist seoses koolivaheaja ja maja müügiga hullus koguses olnud ja mul on sellest juba villand. Kui maja müük käsil ei oleks siis poleks ju vahet kui maja mõnda aega natuke segamini oleks. Seda enam, et see mis meie silmis segamini tähendab ei ole tegelikult pooltki nii segamini kui mõne teise inimese puhul :)

Vat selline väikene kommentaar sel korral. Nii tore, kui lugejad kommenteerivad ja mind mõtlema panevad :)
Greta üks vana lasteaia sõbranna käis külas mängimas ja pärast saatis Gretale sellise kirja.
Tõlge:
You are my best friend in the whole entire world!

5 comments:

  1. ma ka ei nõudnud koristamist, kui olid suured süsteemid ja tsivilisatsioonid valmis ehitatud. Pigem siis, kui nt kõik väikesed mänguasjad põrandal segiläbi ja proovitud kostüümid hunnikus vms.
    Ja vbla Eestis on külaskäimine ka teistmoodi, mitte nii ette planeeritud ja kindla lõpukellaajaga. Meil oli tavaline, et emadega sai veel pool tundi rahus jutustatud, kuni lapsed suurema sodi kokku panid.
    Aga jah, natuke kurb, et nüüd saan sellest kõigest minevikuvormis ainult rääkida..

    ReplyDelete
  2. Kui meil lastetuba valmis sai, tegime reegli, et elutuppa toodud mänguasjad viiakse õhtul alati lastetuppa tagasi. Lastetuba aga koristavad noormehed ise ja meie käime lihtsalt ütlemas, et see nurk ja voodialused palun ka. Eks poistel ole ka teistsugused mängud, kuna meil on üsna avar, siis sõpradega rohkem liigutakse ringi ja ühe koha peal ehitamist juhtub harva, isegi Unistaja puhul.
    Võib-olla oleks abiks - vähemalt ma ise teeksin Sinu olukorras nii -, kui tekitaksid mingi korvi või kasti, kuhu nii Greta kui külasolev laps saaksid pärast mängu lõppu kõik maja peale laiali veetud pisividinad kokku koguda ja siis saaks Greta nad sealt kastist või korvist ise pärast oma toas õigetesse kohtadesse ära panna? See võtaks külalistelt tõesti viis minutit ja Gretal on ju hiljem aega, ka järgmisel päeval, kui tarvis - aga asjad ei vedele hunnikus, vaid on lihtsalt ärapanemist ootavate asjade korvis.
    Mina poistelt ikka nõuan, et nad nt elutoas süües - meil tuleb vahel telekatagust näksimist ette - oma taldrikud kööki viiksid. Viivad, ka minu oma kohta küsivad, et emme, kui sa oled lõpetanud, siis ma viiks ära. :) Sokkide ja pidžaamadega on küll asi lootusetu, need ilmuvad tihti alles mitu päeva hiljem kuskilt kapi tagant välja.

    asooh, reet olen, see Lillebroriga, tavalisel moel sisse logimata.

    ReplyDelete
  3. Ritsik, jah, Eestis on kinldasti laste külaskäimine teistsugune. Seda juba sellepärast, et tuttavad lapsed ju kindlasti elavad lähestikku ja kuna kõik on nii turvaline siis võivad nad vabalt ringi liikuda ja sõpradele külla minna ja sealt uuesti koju tulla. Loomulikult eks vanusel ole ka oma osa. Greta sõbrad ju praegu enamalt on siiski 4-5 ja mõned üksikud 6 aastased. 4-5 aastaseid üksi nagunii tänavale seiklema ei lase ja noh siin ju ei ela inimesed kõrval majades vaid ikka autosõidu kaugusel.
    Samuti koolipäeva pikkus on lühem ja Eesti lapsed lähevad ju 9 või isegi 10 ajal õhtul magama. Eks see kõik mõjutab ka mägimist ja koristamist.

    Reet, kui ehitamist silmas pidada siis Greta ehitab peamiselt ikka omaette mängides, sõpradega üli harva. Ja tema üksikud ehitised võivad olla küllaltki laiahaardelised (loe terve elutoa põrand ja natuke verandat otsa :)
    Sõpradega mängides tavaliselt väikeseid vidinaid ei ole, seega kokkukorjamiseks läheks ühte meeeeeletult suurt korvi vaja :) Aga ega mind see koristamine tavaliselt ei häiri, lihtsalt Ritsiku kommentaar pani mõtlema ja ma arvan, et moepärast võik ikka mingi väikese süsteemi teha :)

    ReplyDelete
  4. Meil on küll siis rohkem selline mitteorganiseeritud segadus :) Terve põrand on ikka meeletult igast vidinaid täis.
    Kahjuks pole meil ühelgi lapsel korraarmastust veres.
    Õnneks laste kasvades väheneb ka asju nii et mänguasjad on vaid Martal.

    ReplyDelete
  5. Meil on põhiline see, et poisid oma jalanõud tuppa tulles ära paneks (trepi alla kappi) ja et vanni minnes riided pandaks pesukorvi ja mitte vanni korvale põrandale. Mänguasju me aitame neil koristada, eriti kuna need on tavaliselt Legod ja neid on alati kohutavalt palju põrandal. Onne ma lasen ehitada kuigi teistele täiskasvanutele majas käib see nats närvidele :| Mina olin väiksena aga suur onnifänn!

    ReplyDelete