Sunday, 15 February 2015

MAJA MÜÜGILUGU

Nii, asjad on nüüd nii kaugel, et ma võin vaikselt siin maja teemadel kirjutama hakata.
Loomulikult nii kaua kui paberitele lõplikult ei ole veel alla kirjutatud (ja see võtab tavaliselt keskmiselt 2 kuud aega), ei ole kõik veel ka 100% kindel, aga vähemalt oleme tänaseks nii maja müügi, kui ka uue ostuga poole peale jõudnud.

Aga alustame kõigepealt meie maja love story-ga. 
Jutt tuleb mulle omaselt väga pikk ja põhjalik nii, et pange aga vaim valmis :)

Aasta 2006 oli meie jaoks väga sündmusterohke aasta. Mais ostsime meie esimese ühise kodu ja kaks kuud hiljem abiellusime. Tänaseks oleme seega siin majas juba peaaegu 9 aastat elanud. Meil mõlemal on seda üsna raske uskuda, et sellest ajast on juba 9 aastat möödas kui siia esimest korda sisse kolisime!

Majja armusime esimesel silmapilgul. Mitte, et meile oleks meeldinud kuidas endised elanikud maja seest olid ära kujundanud, vaid lihtsalt me tundsime, et sellel majal on hea aura ning nägime potensiaali kuidas see meile meeldivaks koduks punuda.
Rentisime sel ajal maja ja tegelikult me osta veel otseselt ei plaaninud, küll aga mängisime selle ideega. Kuna rendilepingu lõpuni oli veel 6 kuud järgi jäänud siis tegime vaikselt uurimistööd, et mis oleks kui selle lõppedes hoopis ostaks. Tahtsime näha millised majad üldse sel hetkel müügil olid meile taskukohase hinna eest. Selleks ajaks kui me oma uuringutega meie praegusesse majani olime jõudnud, olime juba paari maja näinud ning üsna paanikas, sest hinnad olid kallid, aga majad selle raha eest üsna jubedad.

Oma maja nägime esimest korda hilja õhtul. Õues oli juba pime. Maja oli just müüki tulnud ja olime ühed esimesed uudistajad. Järgmiseks päevaks oli juba rida inimesi end kirja pannud.  Mäletan, et koduteel küsis Pete minult erutatult, et mida ma majast arvan. Sain kohe aru, et see ei olnud tavaline küsimus. Olin üllatunud, sest me ju läksime maja AINULT vaatama, mitte ostma! Maja mulle loomulikult meeldis.
Koju jõudes hakkas Pete numbreid kokku lööma, helistas oma vanematele ja lõpptulemus oli see, et me otsustasime pakkumise teha. Rendilepingu varajasema lõpetamisega võis küll probleeme tulla, aga me ei tahtnud maja sellepärast käest lasta. Kui me seda maja tõsiselt omada tahtsime pidime kiiresti tegutsema, sest sel ajal oli kinnisvara turul rohkem tahtjaid kui pakkumisi. Kui midagi head turule tuli siis see ka müüdi põhimõtteliselt üleöö. Otsustasime oma pakkumise samal ööl teha. Mäletan seda hetke kui me kella 12 ajal öösel voodis istusime, ärevalt teineteisele otsa vaatasime ja kui ühest suust ütlesime - Let's do it! 

Kell 12 öösel oli kinnisvarakontor loomulikult juba kinni, aga me jätsime oma pakkumise automaatvastajale. Kuna meie pakkusime esimestena täishinda siis saimegi maja endale. Tahtjate järjekord ukse taga oli sunnitud laiali minema :)

Mais kolisime sisse ja kaks kuud hiljem liitsime ka oma südamed :) Uus algus uues kodus täis armastust, mis on kestnud tänaseks peaaegu 9 aastat.

Nüüd on aga saabunud aeg, et edasi liikuda. 
Armast kodu on küll natuke kurb maha jätta, aga majas kasvanud armastuse võtame endaga kindlasti kaasa ning jätkame selle kasvatamist ka meie tulevases kodus.

Võib olla küsite, et kui me maja meile nii armas on siis miks me üldse kolime? 
Kolimiseks on mitu põhjust.

Esimene ja peamine põhjus on Greta tulevane kool. Soovime kolida ühe siinse hea kooli piirkonda, et enam vähem garanteerida Gretale sinna sisse saamine.
Keskastme kooliga alustab Greta küll alles siis kui ta on 11 aastane, ehk siis kuskil 5 aasta pärast, aga kui me kolida üldse tahame siis peame seda tegema nüüd. Mida pikemalt me ootame, seda lühemaks ajaks me saame majalaenu võtta. Praeguse 20 aastase laenuga on igakuused maksed väiksemad kui need oleks 15 aastase laenuga. Pikemaks ajaks kui 20neks aastaks Petele enam laenu ei antakski, ta on juba liiga vana :) 
Seda enam, et ega me siis ette ei tea kus Pete üldse 5 aasta pärast töötaks või millist palka saaks. Praeguse töö ja palga juures on meil kõige sobivamam aeg pangalaenu võtta. Samuti võib arvata, et 5 aasta pärast on kinnisvara hinnad veelgi kõrgemale nihkunud ja kes teab kas me siis enam üldse olekski võimelised maja ostuks. Kinnisvara langust meie kandis ei ole kunagi toimunud ja ma olen kindel, et ei saa toimuma ka tulevikus.

Teiseks kolimise põhjuseks on see, et kuigi meil on kolme magamistoaga maja, siis see kolmas magamistuba on kui väike karp. Täpsemalt siis 2,3m x 2m. 30ndate aastate Inglise standard kolme magamistoaga majade juures täiesti normaalne nähtus. Beebivoodi mahutab ilusti ära, üheinimese voodi ka kuidagi, aga rohkemaks ruumi ei jätku. Kuna meil aga käib tihti vanaema ja teised tuttavad külas, siis me tahame omada korraliku külalistetuba. Enne saime külalistele Greta toa loovutada, või nad ka suuretoa sohvale magama sättida, aga nüüd kui Greta on juba suur tüdruk, ei saa me teda enam külaliste ajaks enda voodisse võtta, või ta voodit enda tuppa tõsta. Toredam ikka kui külalistele oleks oma tuba pakkuda. 
Suuremat kööki sooviksime ka, kuigi meie praegune väike köök ei ole meile kunagi probleemiks olnud, aga eks suurem ole loomulikult ikka parem.

No ja kui kolida siis ikka eas, kui seda suuremat maja ka võimalus nautida ja kui Greta ka veel kodus elab. Kord kui aeg nii kaugel, et Greta omaette elama kolib (ma ei tea kas siinsete kinnisvara hindade juures ta seda üldse kunagi suudab teha) siis on meil plaan nagunii maja uuesti maha müüa, väiksem osta ja majast saadut kasumist vanaduspõli mööda saata. Kinnisvara on tavaliselt ainuke arukas koht kuhu raha panna ja kus see ka kasumit aastatega kasvatab (oleneb muidugi ka piirkonnast), panka kogutud naelte peale ei tasu loota.
Nii et meile on praegu just kõige sobivam aeg kolimiseks. 

Kinnisvara mees kelle palkasime (me kutsusime kõigepealt kolme erineva kinnisvarafirma esindajad meile hinnapakkumist tegema ja nende müügimeetodit tutvustama ja siis valisime nende seast meile sobiva välja), hõõrus rõõmsalt käsi, sest nägi kohe et tegu ilusa majaga mida on kerge müüa. Me teatsime seda juba enne, sest me oleme ka varem oma maja hinnata lasknud ja alati komplimente saanud kui ilus me maja välja näeb.
Ärge palun valesti aru saage, Inglismaal on ikka palju, palju ilusamaid, modernsemaid, vanamoodsamaid, suuremaid, parema kujundusega jne kodusid kui meie oma. Ma pean oma jutuga siis ikka silmas neid klassikalisi 1930 ehitatud semi-detached maju (kaks maja üheteisega kõrvuti koos) meie piirkonnas. Kinnisvara inimesed hindavad me maja kohaliku turu põhjal. Sama meie maja kuskil teises Inglismaa piirkonnas võib vabalt maksta kas poole rohkem või poole vähem.

Lõpuks siis 27 jaanuari õhtul läkski meie maja müüki. Juba järgmisel hommikul pani 4 huvilist end kirja. Kinnisvara mees soovitas teha Open House, ehk siis ühe kindla päeva kui kõik potensiaalsed huvilised saavad maja tutvuma tulla. Oleks olnud ka võimalus, et nad oleks kõik võinud ükshaaval siia sisse sadada, aga tavaliselt on Open House meetod palju tõhusam. Meile isiklikult ka sobivam, sest hirmus raske oleks ikka iga päev maja ülipuhtana ja korras hoida, et siis lühikse hoiatuse peale huvilisi sisse lasta. 

Maja pidin ma tegelikult juba siis steriilselt kolast tühjaks koristama, kui fotograaf tuli pilte tegema. Tema tuleku ajal sai vähemalt nii teha, et osa asju lihtsalt ühest toast teise tõsta pildistamise käigus, aga kui potensiaalsed ostjad ikka majja tulid siis pidi kogu kola silmapiirilt ära olema. Nii meil oligi siis vahepeal mustapesukorv ja rätikud pööningul, prügkast ja nõuderest õues, kõik üleliigsed toolid kuuris, mikrokas ja printer autos, Greta pooled mänguasjad ja meie kola kottidega kas siis samuti pööningul või autos peidetus. No aga kuna meile oli tähtis, et maja ikka müüdud saab, siis pidasime virisemata vastu :)
Pidevalt majja tulevate inimeste puhul oleks ka Petel olnud raske kodus töötada, sest me oleks pidanud ise selleks ajaks majast lahkuma (see ei olnud küll kohustuslik, aga see on parem kui maja omanikud samal ajal kodus ei ole).

Algul oli plaan Open Day korraldada kaks nädalat pärast maja müüki panekut, aga kinnisvara mees muutis selle nädalaks, kuna huvilisi oli palju. Esimese paari päevaga oli juba 8 huvilist kirjas. Iga huviline sai kinni panna 15 minutilise aja majaga tutvumiseks. 7ndal veebruaril toimus siis Open day. Selleks ajaks oli kirjas 14 huvilist kellest 10 tuli ka kohale. 


Huvitav oli see, et ühed potensiaalsed ostjad hakkasid oma taktika mängu mängima juba nädal varem. Ilmusid kohale valel laupäeval.
Pete oli läinud Gretat näiteringi viima ja mina veel kodus voodis logelemas kui äkki helises uksekell. Kuna me kedagi külla ei oodanud siis järeldasin, et tegu postimehega ja ei teinud kellast välja. Postimees jätab nagunii paki ukse taha (meil on selline väike kinnine osa välisukse ja meie kodu ukse vahel kuhu post jäetakse). Uksekell aga helises uuesti. Taas ei teinud ma välja ega vaevunud end ka veel riidesse panema hakata. Natukese aja pärast jälle uksekella helin. Mõtlesin, et võib olla on Pete võtme koju unustanud, aga teadsin, et sel juhul helistaks ta kas mu mobiilile või kodu telefonile, mitte ei pressiks närviliselt kellanuppu. Läksin siis Greta tuppa aknast piiluma, et kellega tegu. Lootsin, et ega see keegi ei viitsi  nagunii kaua kella helistada, mingi aeg kõnnivad kindlasti minema. Nägin maja ees võõrast autot ja kuulsin uut helinat. Arvasin, et no kui keegi nüüd nii järjepidevalt 10 korda järjest uksekella helistab ju siis peab midagi tähtsat olema. Tõmbasin kiirelt püksid jalga ja kampsuni selga ning läksin väriseva südamega asja uurima. Juuste kammimiseks muidugi enam aega ei jäänud. 
Ja imede ime, ukse taga üks india päritoluga paarike kes mulle teatab, et nemad tulid majaga tutvuma. Mina ütlesin, et vabandage väga aga te tulite valel päeval, majaga saate tutvust teha alles järgmisel laupäeval. Nemad vastu, et ei, ei, neile kinnisvara mees oli öelnud, et nemad saavad täna tulla. Mina viisakalt vastu, et nii see kohe kindlasti ei ole, sest Open House on alles järgmisel nädalal. Tegelikult olin ma nii kuri, et nad sedasi varem tulid ja nägid milline sassis juustega mutt siin majas elab. Open house päeval meid ju siin kodus ei ole ja seega potensiaalsetel ostjatel ei ole aimugi kellele maja kuulub (kui nad just hoolikalt me majas olevaid fotosi uurima ei hakka. Tavaliselt majasid külastades ei jää selleks eriti aega kui majas just kuskil mingid suured fotod väljas ei ole.)
Seisame siis mingi aeg seal uksevahel sedasi üksteisele otsa passides. Nemad ära ka ei hakka minema ja mina neid loomulikult sisse ka ei plaani lasta. Lõpuks siiski said aru, et ega neil midagi muud üle ei jää, kui lahkuda. 

Muideks me tuttavatel juhtus maja müügi käidus täpselt sama juhtum, ainult selle vahega, et kui pereema hakkas ust kinni panema, ilma huvilisi sisse laskmata, siis pandi jalg uksevahele, et teda takistada. Alles siis kui pereisa välja ilmus tõmbusid tagasi. 

Open House oli väga edukas. Kinnisvara mees ütles, et kõigile oli meie maja meeldinud ja kellegil ei olnud midagi negatiivset maja kohta öelda. Ainuke asi mis osasid ostjaid segas oli see, et me maja asub sõidutee ääres. Sel päeval juhtus veel ka olema tänu teetöödele meeletu ummik ja see loomulikult hirmutas paljud ära. Kahjuks ei paistnud ka päike, sest päiksega näeb me maja veel eriti ilus välja (ma ei väsi kiitmast, eks ole ;).
Üks inimene tegi pakkumise kohe kohapeal, kuigi madalam kui küsitud hind. Teine pakkumine tuli päev hiljem ja nemad pakkusid täis hinda. Ainuke takistus nendega oli see, et nad ei olnud veel oma maja müüki pannud ja seega ei saanud me nende ostusoovi peale väga lootma jääda. Kinnisvara mees proovis parasjagu esimeste pakkujate hinda kõrgemaks kergitada, kui mängu tuli kolmas pakkumine. Nende kahe vahel läks siis väikene pakkumisõda lahti ja lõpptulmus oli see, et me võtsime selle kolmanda pakkumise vastu. Eile kontrolliti üle, et kas nad on ikka rahaliselt võimelised ostu tegema ja kui see oli kinnitatud siis tulid nad me maja veel korra vaatama. Meie muidugi sel ajal kodus ei olnud, AGA me istusime autos ja parkisime auto üle tee nii, et saime meie maja ostjaid luurata. Noh tegelikult vaid nii palju kui nad autost välja tulid ja uuesti autosse läksid. Ma nüüd ei julge pead anda, aga need võivad need samad inimesed olla, kes valel laupäeval me ukse taha tulid!?
Ideaalis oleks ma tahtnud, et me maja oleks edasi müüdud valgetele inglastele, aga päeva lõpuks on kõige tähtsam ikka see, et maja müüdud saab. Loodetavasti armastavad ja hoiavad nad seda maja sama hästi kui meie ja meist eelmised omanikud. 

Ühesõnaga nüüd ei jää muud loota kui seda, et kogu ostuprotsess libedalt ja ilma probleemideta läheks, sest ka meie oleme vahepeal endale uue kodu leidnud, pakkumise teinud ja sellele kinnituse saanud! :) 
Kuna paberitööd võtavad maja ostu-müügi puhul üsna palju aega siis kolimise peale on veel vara mõelda. Vahepeal võib veel kes teab mis viperusi mängu tulla. 
Nii, et päris rõõmustada veel ei julge, aga raskem töö on igaljuhul seljataga. 

Maja ostmisest aga juba järgmises postituses. 

Selle posti lõpetuseks panen siia aga mälestuseks professionaalse fotograafi poolt tehtud pildid meie kallist kodust. 
Tundub natuke 'paljastav' sedasi peensusteni oma kodu näidata, aga kuna me nagunii kolime (kui kõik läheb hästi) siis sel ei ole vist enam vahet.

Muru on natuke härmatisega kaetud











8 comments:

  1. Ma nüüd ootan huviga seda järgmist postitust... Niiii põnev! :D

    ReplyDelete
  2. Ilus kodu oli teil. Mul oleks ka kahju sellisest kodust lahkuda. Aga praegu või öelda, et tegelikult polegi see nii raske. Kui uus kodu meeldib ja on aega, et see südame külge kasvaks, siis tegelikult igatsust eelmise järele nagu polegi. Pealegi on kõige olulisem, et seal kus pere koos on, seal on ka kodu.

    Aga selles pole ma sinuga sugugi ühel nõul, et kinnisvara on väga hea investeering. Ma muidugi ei tea Inglismaa ja teie linna käekäiku ega olukorda. Võibolla kui on õige kant ja õige hind, aga sellegipoolest jään kahtlevaks. Näinud nii Eestis kui Itaalias, kui kiiresti ja lihtsalt see mull lõhkeb...

    ReplyDelete
  3. Riina, sul on nii õigus.
    Meil oli ikka ka algul, kui meie maja juba müüki läks ja uut veel polnud leidnud, kurb ja ka natuke hirmus tunne sees. Samas me teadsime, et ega me ju nagunii ei ostakski maja mis meile ei meeldiks seega kaotada ei olnud suurt midagi, sest kui me sobivat maja ei leia siis jääb meile ju meie vana alles.
    Me oleme Petega mõlemad 'pesa punujad'. Vahet ei ole kas elame muldonnis või palees, mõlemast teeksime endale mõnusa kodu.
    Ja mina muidugi ei suuda ära ootata millal ma saan uues majas seinu värvida ja tapeete panna jne :) Ma ju jumaldan neid töid. Kui vaid raha oleks ka kotiga seljas siis oleks täielik lust ja lillepidu :)

    Nii, aga selle kinnisvara asja juures sa eksid. Inglismaa kinnisvaraturg on ikka täiesti erinev. Eestiga muidugi ei tasu üldse võrrelda, sest Tallinn ikkagi ei ole ju London (või Inglismaa) ning Eesti kinnisvaraturg on mitmetel erinevatel põhjustel alati väga riskirohke.




    Muidugi eks see olene kus piirkonnas Inglismaal sa elad, ja kui raha kinnisvarasse investeerida siis peab ikka eelnevalt tugu uurima, et sa oma raha ei kaotaks. Üks aga on kindel, et Londoni lähistel ja ka kõikides kaugemates kohtadest millel on Londoniga hea rongiühendus kinnisvara hinnad ei lange kunagi vaid ainult kasvavad aastast aastasse.
    Mida lähemale Londonile seda kõrgemad hinnad.

    Meie küll ei ela Londonis, aga meil on Londoniga väga hea rongiühendus.
    Näiteks selle peaaegu 9 aastaga mis meie siin majas oleme elanud on meie maja hind kasvanud üle poole algpärasest hinnast. Võin öelda, et jutt ei käi vaid paarikümnest tuhandest naelast vaid ikka kohe kõvasti rohkemast. Meie ei aitanud ise sellele kasvule kuidagi kaasa. Eriti kui arvesse võtta, et vahepeal oli ju väga suur majanduskriis ja see ei mõjutanud kinnisvaraturgu rohkem kui vaid ehk hinnad tõusid võib olla natuke aeglasemalt kui muidu oleks tõusnud. MIngit langust küll ei olnud.

    Samas sellest meie majast saadud kasumist ei ole meil eriti nüüd kasu, sest seal piirkonnas kuhu meie kolida tahame kasvasid ju samuti hinnad. Kasu oleks siis kui me Londonist palju kaugemale koliksime, sest kaugemal on hinnad odavamad ja me saaks selle raha eest endale palju suurema maja osta.

    Ega me muidugi ette ei tea mida järgmised 20 aastat endaga kaasa toovad, aga palju arukam on raha kinnisvarasse investeerida kui panka arvele koguda või kullakangidesse panna :) Seda näitas juba ka viimane majanduskriis kus kõige valusama laksu said just need kellel raha säästudena pangas (eriti pensionäärid)

    ReplyDelete
  4. Väga ilus kodu, täpselt minu maitse. Kui palju ruutmeetreid teil seal elamispinda kokku on?

    ReplyDelete
  5. Ma kohe ei osanudki sellele küsimusele vastata, sest siin vaadatakse mõõte pigem põrandaplaani järgi, et kui suur iga tuba eraldi on :)

    Kinnisvaralehelt leidsin mingid andmed imepisikeselt kirjutatud mis ütlesid, et alumine korrus on keskmiselt 55.9 ruutmeetrit ja teine korrus 39.2 ruutmeetrit.

    Tahad äkki ära osta :)

    ReplyDelete
  6. :) ei, tänan. Meie kinnisvara ostmised on tõenäoliselt selleks eluks ostetud. Muidugi never say never, mul küll unistus kunagi talumaja osta ja lambaid pidama hakata :D
    Ruutude järgi päris väike maja aga piltide järgi paistab ruumi ja avarust küllaga. Meil on Tabasalu 2-toaline korter 54m2 :)

    ReplyDelete
  7. Ma lisasin postitusse ka põrandaplaani.

    Kokku siis umbes 95 ruutmeetrit.
    Suur me maja ei ole, aga alumine korrus on piisavalt avar ja valgusküllalne, et ilusti 25 inimest ära mahutada. Meie jaoks on just 'entertaining space' tähtis, sest magamistoas käime nagunii vaid magamas (välja arvatud siis Greta tuba kus ta peale magamise ka mängib).

    Kas sulle lambda ei mahuks juba praegu aeda ära? :)

    ReplyDelete
  8. Jah, meil on samuti toad suht väikesed, aga see-eest on parajalt suur kaminaruum ja avar õu, aga lammastele jääks kitsaks ja lauta ka pole :)

    ReplyDelete