Wednesday, 31 December 2014

ESIMENE PÄEV EESTIS

Kui me lennuk Tallinna kohale jõudis avanes meile selline lumine vaade.

Me muidugi olime ülimalt õnnelikud, sest veel eelmisel õhtul emaga rääkides oli Eestis maa must. Greta ei jõudnud ära oodata, et lennukist välja saaks. Kui keegi oleks talle langevarju pakkunud siis oleks ta kindlasti kohe lennukist alla hüpanud ja lumme hullama läinud. Kui me lõpuks lennukist välja kõndisime siis selle väikese vahemaaga, lennukist terimnaali, suutis laps juba ühe lumepalli valmis teha mida ta siis mingi hinna eest ei raatsinud enam ära visata ning proovis igal võimalikul viisi terminaali hoonesse sisse tuua.
 Õues hakkas samal ajal kergelt lund sadama.

Meil oli plaan kohe lennuväljalt Ülemiste keskusesse minna, et Gretale lumekindlad kindad osta. Aega oli paar tundi, sest kella kolmeks pidime juba logopeedi juures olema. Vaene laps, tal ju ei olnud lennukilt tulles lumekindlaid riideid seljas, ega saapaid jalas, sest meil Londonis oli lahkudes 13 kraadi sooja. Pidime teda lausa vägisi igast hangest eemale tirima, et autoparklast ostukeskusesse saada. Tagasi autosse minnes olime juba natuke targemad ja Pete krahmas Greta kohe sülle, ega lasknud enne lahti kui olime autos.
Kindaid me muidugi ei saanud. Jooksin mitu poodi läbi, aga kuidagi ei olnud nõus 20 või 30 eurot kinnaste eest maksma, seda enam, et siin UK ei ole meil nende kinnastega ju midagi peale hakata. Uus ja uhke ostukeskus nägi ilus välja, kuigi seal on väga kerge ära eksida. 
Greta lemmik oli seal muidugi see suur liutoru. Kuna meil aga ei olnud aega, siis pidin taas ta sealt peaaegu vägisi ära vedama. Mis mind selle toru juures aga väga üllatas oli see, et tagasi ülesse sõitsid lapsed eskalaatoriga. Ma ei tea kui tihti seal lastega õnnetusi juhtub, aga selle paari minuti jooksul mis mina seal olin, oleks üks väikene laps (ehk 2.5 või kolmene) kahel korral oma käed trepi vahele jätnud. Käputas teine seal trepil, et tasakaalu hoida ja napilt tõusis enne püsti kui trepp ära lõppes. Samuti oli seal paar suuremat poissi, kes siis trepil jooksid ja nügisid ning oleksid peaaegu nende taga seisava lapse trepist alla lükanud. Minu arvates väga imelik eskalaatorit lastele mängimiseks anda.

Edasi sõitsime siis logopeedi juurde. Selleks ajaks oli õues juba mõnus lumetuisk. Ma ei ole seda siin vist varem maininud, aga Greta on Skype teel Eesti logopeediga koostööd teinud. Gretal ei ole rääkimisega või hääldamisega mingit probleemi, aga kuna ma tahan, et ta saaks inglise 'R'-ile lisaks ka eesti keelse 'r'-i, siis ma otsisin abi logopeedilt. Ma võin ju siin ise temaga nii palju eesti keelt rääkida kui tahan, aga ega ma ju ise ikkagi ei oska ega tea kuidas ma talle seda R-i selgeks saan õpetada. Kui tal jällegi oleks see eesti R, siis tal oleks hiljem elus palju kergem võõrkeeli õppida. Ma näen siin praegu Pete pealt, kes intensiivselt itaalia keelt õpib, kui raske tal on neid põrisevaid itaalia keelseid sõnu öelda. Oleks tal eesti 'r' siis ei oleks mingit probleemi.

Juhtus nii, et kui meil jäi üks Eesti sõit ära siis logopeed pakkus ise välja, et ta võib tunde teha ka Skype teel ja nii see siis algaski. 
Nüüd jõulude ajal õnnestus meil siis ka lõpuks logopeedi näost näkku näha.
Oleme teinud erinevaid harjutusi ja kohe pärast paarinädalast treenimist hakkas Greta vilistama. Oi te ei kujuta ette kui õnnelik ta selle üle oli. Mitte et vilistamine üldse mingi eesmärk oli logopeedi töös, vaid lihtsat olles keelt treeninud tuli see Gretal järsku iseenesest välja. Sellega seoses siis kohe ka uus mure, et laps pidevalt nüüd vilistab. Ka kohtades kus seda teha ei sobiks. Eriti oli see probleemiks just Eestis olles, sest siin, Inglismaal, ei loeta vilistamist kui sellist eriti ebaviisakaks. 
Õhtul siis lõpuks pääses laps lumme möllama. Õiged kindad saime me küll alles järgmise päeva õhtuks (toidupoest 9 euroga :), aga saime ka vanadega ilusti hakkama. 
Me Petega olime jalutama minekust sama ärevil kui Greta, sest see on ju lihtsalt nii võrratu õhtul tänavatule valguses lumes hullata. 




Snow angel 
Greta, suur lume hull, ainult söökski lund. No täitsa võimatu. Tal tõesti PIDEVALT oli lumine käsi suus. Ma lõpuks isegi ei viitsinud enam keelata, sest sellest keelamisest nagunii ei olnud mingit kasu.



Need lumised õhtused jalutuskäigud Eestis on kindlasti mälestused mis meie kõigi mällu sügavalt sööbinud on ja millele me alati heldinult tagasi vaatame. No see on lihtsalt midagi nii mõnusat. Just sedasi tunnikeseks õhtul jalutama minna ja pärast kaminatule ees kuuma teed juua ja piparkooke süüa. Sel korral sain isegi mina Eestis olles piparkooke süüa, aga sellest juba ühes teises postituses.

2 comments:

  1. teinekord saate sportsdirectist osta alla 10€ kindad ja suusapüksid jms kraami ju valmis

    ReplyDelete
  2. Seal ei müüda selliseid pikkade varrukatega laste kindaid.
    Meil on see pood siin meie linnas täitsa olemas, aga mulle ei meeldi seal käia. Ostan sealt vaid aeg ajalt Gretale spordi jalatseid, sest üheski teises spordipoes ei müüda lastele normaalseid spordijalanõusid. Ma ei ole isegi näinud, et seal talveriideid oleks müüdud. Võib olla internetis, aga sealt ma ei taha tellida, sest kui ei sobi siis nad ei anna raha tagasi vaid lasevad vaid vahetada :I

    ReplyDelete