Friday, 7 November 2014

OOTAMATU SÕIT LONDONI

Ma täna terve päev mõtlesin, et kas minna üksi Londoni moonimerd vaatama või mitte.Pete tegi tööd ja Greta oli koolis seega kumbagi neist ma endale seltsi ei oleks saanud võtta. 

Nimelt oli asi selles, et see Moonimeri millest ma natuke juba siin kirjutasin, on veel vaid paar päeva inimestele vaadata enne kui näitus maha võetakse ja kuna sellest väljapanekust on saanud vaat et ajalooline sündmus siis mul oli väga suur soov ka ise sellest osa saada. Terve hommik mõtlesin, et lähen ja siis taas, et ei lähe kuniks Pete pakkus välja, et sõidame parem pühapäeva varahommikul sinna autoga kohale. See idee mulle meeldis ja sain seega rahus oma päevaga edasi minna. 
Kella poole 4 ajal läksin Gretale kooli järgi ja kui tagasi tulin hüppas Pete välisuksest energiliselt välja, ise kätega vehkides ja hüüdes, et hakkame minema, hakkame minema.  
Arvasin, et tal on igav hakanud ja niisama lollitab, aga tuli välja, et tema oli mulle sõnumi saatnud ning välja pakkunud idee pühapäeva asemel hoopis täna Londoni sõita. Ütles, et reede õhtu tahavad kõik inimesed Londonist välja mitte sisse sõita ja seega peaks liiklus olema rahulik ja me jõuaks kiiresti Tower of Londoni juurde.

Egas midagi. Tormasime tuppa, et Greta saaks kiiresti oma viiuli harjutused ära teha ja mina midagi näksimist kaasa pakkida ja olimegi juba tagasi autos ja sõit võis lahti minna.
Petel oli õigus, jõudsime Londonisse ilma kuskil ummikus istumatta ja ei läinudki kaua kui juba lehvitaski autoaknast meile Big Ben.


 ja London Eye

Nii uskumatu kui see ka pole siis sõitsime autoga OTSE Tower of Londoni KÕRVALE. Kaks sammu ja olimegi moonimeres. Kusjuures parkimine läks meile maksma VAID 2.50!!!
Paar sammu parklast välja 
ja olimegi kohe rahvasummas
Kuna sattusime just ajale kui loeti ette langenud sõdurite nimesid siis oli tõesti palju rahvast ja keegi ei liigutanud. Kõik seisid vaikides, andes au langenutele ja nende omastele. Sel hetkel oli Pete kukil istuv Greta ainukene kes üle rahvamassi moone nägi. Lõpetuseks mängiti 'Last Stand'
Kui pühalik osa oli läbi siis hakkas rahvas liikuma ja meil oli võimalus üsna ruttu otse aia ette saada ja kogu hiilgust oma silmaga näha. 
Kuigi selle väljapaneku suhtes on olnud ka kriitikat, et see näeb liiga ilus välja ja et see ilustab sõda. Et moonide asemel peaks seal olema hoopis surnukehad ja okastraat, sest selline see sõda just koos oma langenutega ju tegelikult oli. Ma ütlen ausalt, et minule isiklikult läks see punane moonimeri palju rohkem hinge kui mingid surnukehad seda teinud oleks. Loomulikult, et proovigi ma väita, et sõda kole asi ei ole, aga kui seal oleks olnud väljapanek küljest rebitud jäseme ja soolikatega siis oleks see mind pigem hoopis eemale tõrjunud ja mitte üldse ühegi langenud inimese peale sellise õõnestava kurbuse, kuid samas ka tänutundega mõtlema pannud, kui nüüd neid 888 246-t mooni vaadates. 

Just tänu nendele moonidele oli meil võimalik seda ka Gretale näidata ja sõjas langenud sõduritest rääkida. Seda, et sõda midagi hirmsat on teab ta isegi, kuigi kindlasti mitte selles õiges tähenduses. 
Aga kas ka meie, kes me seda tegelikult omal nahal kogenud ei ole, üldse oskame päriselt ette kujutada kui jube sõda on? Arvan, et ei oska ja samas südamest loodan, et nii meiekui ka me lapsed kunagi neid jubedusi kogeda ei saa. 

Küll, aga demostreerisid need 888 246 mooni ilmekalt seda kui palju süütuid inimesi vabduse nimel langesid… ja kui palju süütuid inimesi langeb ka tänapäeval kuskil maailmas sõja käigus.

Puhaku nad kõik rahus!



See pilt ja rohkem pilte ja juttu saate näha SIIT
Pilte sorteerides jäi mulle silma see pilt. Ma ei saanud algul üldse aru mis juhtunud oli, et kuidas see kindlus äkki keskelt pooleks on mu pildi peal läinud :) Selline optikalise illusiooniga pilt


Mul oli küll natuke kahju, et ma neid moone päevavalgel ei näinud, aga vähemalt olen nüüd sellise ajaloolise väljapaneku tunnistajaks olnud. Nii Londoni linnapea kui ka peaminister on avaldanud soovi, et see väljapanek pikemalt avatuks jääks, aga karta on, et siiski lõpetatakse 11 novembril ära. 
Õige ka. Esiteks ma kardan, et need moonid ei peaks hästi vastu öökülmadele ja muutlikule ilmale ja kuna kõik moonid on inimeste poolt ära ostetud ja ostjad ootavad nende kättesaamist, siis ei oleks vist hea idee neid veel sinna paariks kuuks välja jätta. Teiseks tõstabki just piiratud aeg selle väljapaneku 'hinda'. 
Ma kujutan ette, et sel nädalalõpul saab seal erakordselt palju külastajaid olema ja pole ime kui nad peavad taas lähimad metroojaamad kinni panema, kuna inimesi ei mahu enam nii maa alla kui maa peale ära. 

Et päevale veel ilus rasvane punkt panna siis koduteel tellisime mulle õhtusöögiks ühe gluteenivaba pizza. Avastasin selle pizza koha meie toidupoe lähedalt ja ma pean tunnistama, et pole vist kunagi nii hea põhjaga pizzat enne söönud, isegi mitte Itaalias olles (me tegelikult ei ole keegi siin suured pizza sõbrad ja ainuke kes vahete vahel natuke pizzat näksib on Greta, aga enamalt ei maitse ka talle pizzad.)
Igal juhul sõin ma ühe korraga ära poolteist pizzat ja pärast veel piimavaba sokolaadijäätist peale ja lõin mõnust nurru. 
Me kõik jäime tänase õhtuga väga rahule. Seda kõik tänu minu kallile mehele :)

Ilusaid Poppy pilte näitasin teile ka selles postituses.

2 comments:

  1. Super, et j6udsite seal ara kaija! Ma nyyd ootan, et meie moon koju kohale j6uab.

    ReplyDelete
  2. :) Ma kardan, et te peate üsna kaua seda ootama. Kõige pealt peavad nad need sealt ära korjama ja siis saatma hakkama nii, et ma eeldan, et paar kuud läheb ehk aega…AGA igati ootamist väärt :)

    ReplyDelete