Monday, 14 July 2014

NÄLJASED SARDIINIAS

See postitust tuleb toiduteemaline. Ärge aga lootke siit saada mingeid hõrgutavaid sardiinia toitude retsepte, sest jutt tuleb just sellest kuidas meil puhkusel olles pidevalt mingi jama toiduga oli ja ma mitmel korral mõtlesin, kui hellitatud ja kui palju meil Inglismaal elades toiduvaliku ja saadavusega ikka vedanud on. 

Kõigepealt oli jama poodide lahtiolekuga pühapäeviti, aga noh selle üle ma nuriseda otseselt ei taha, kuna see on pigem probleemiks meiesugustele turistidele. Kui ise kohapeal elaks siis saaks oma elu selle järgi seada. Õnneks meil õnnestus siiski pühapäeval seal turistidele mõeldud poes käia ja sealt meile söödavat ja joodavat osta, kuigi liha seal poes müügil ei olnud (ainult pakikese sinki ja Gretale viinereid).

Seda me juba teadsime eelnevatest aastatest, et esmaspäeviti on meie väikeses linnakeses turupäev. Esimesel aastal tulime turult suurte kottidega tagasi, kuigi mingit erilist ja joovastavat turuelamust me sealt ei saanud. Teisel aastal märkasime, et juurikate ja puuviljade müüjaid oli tunduvalt vähem ja suurem ülekaal oli igasugu nipet-näpet Hiina pahnal (tegelikult ma ei tea kas see kraam just Hiinast pärit oli, aga kui ma nii ütlen siis see annab teile parema ülevaate mida ma silmas pean).Peale selle oli see nipet-näpet veel ka hirmus kallis. Näiteks väike kotike plastmass loomi mis meil siin Inglismaal maksab 99 penni maksis seal 6 eurot.

Sel aastal oli turg kuidagi eriti mage, põllusaadusi müüs vaid kaks-kolm müüjat. Ma olin väga pettunud :(




Ma polnudki enne tähele pannud, et Greta mingitest ehetest või juuksekummidest ja juukseklambritest huvitatud oleks. Seal turul passis ta päris pikalt mõne sellise leti juures. Midagi saada ei soovinud, lihtsalt uudistas.

Lõpuks siis ka natuke midagi söödavat.

Minu eesmärgiks oli turult suur kotitäis kirsse ja miniploome saada. Mõlemat ka sain, kuigi kirsid (murelid) ei olnud üldse magusad. Poest ostetud olid palju maitsvamad.
Need väikesed ploomid olid aga minu lemmikud juba eelmisel aastal. Ma ei teagi millega täpselt tegu, aga internetis uurides tundub, et on tegu alõtsadega (tuntud ka kirssploomipuu nime all). Samas täitsa võimalik, et tegu Mirabelli ploomidega. Meil vanasti suvilas oli mitu Mirabelli puud, aga nende viljad olid väiksemad ja vaid kollased. Samas ma ei tea, võib olla on neid Mirabelli ploome mitut eri sorti. Igal juhul mulle väga maitsesid ja neid oli nii mõnus randa snäkiks kaasa võtta.
Millegipärast ei leidnud me neid ploome hiljem ühestki toidupoest. Üldse oli toidupoodides rohelise ja värske kraami valik väga nigel. Autoga ringi sõites märkasime küll, et teatud kohtades, kuskil põlluääres, olid putkad püsti kus müüdi tomateid ja muud kraami, aga need kohad olid meie kodust üsna kaugel. Möödaminnes osta ka ei saanud, kuna olime siis alati kuskile terveks päevaks minemas ja söögikraam oleks seal oleva kuumuse juures kohe kindlasti autosse jättes raisku läinud.
Ma nüüd enam ei mäleta kuidas seda kurgilist itaalia keeles kutsuti. Minu teada oli tal kohe oma nimi. Võib olla mõni Itaalias elav blogi lugeja oskab meile öelda. Maitselt oli täiesti kurk mis kurk. Võib olla ainult natuke kuivem.

Pete jaoks oli turg loomulikult ideaalne koht tema itaalia keele praktiseerimiseks. Ta on terve aasta iseseisvalt itaalia keelt õppinud ja ma pean tunnistama, et ta saab suurepäraselt hakkama. Kõik asjad saime enamalt itaalia keeles aetud. Seda ka tänu sellele, et ega paljud itaalased ei räägigi inglise keelt.
Greta õnneks jäätist siiski leidsime igast poest, kuigi valik oli taas palju nigelam kui eelmistel aastatel.

Eelmisel aastal oli meil tõsine probleem, et kuskilt poest liha leida. Otsisime näiteks kanaliha ja ainuke kana mida meil leida õnnestus oli külmutatud terve kana. Sellega ei olnud meil kahjuks midagi peale hakkata. 
Siis saime jälile, et kui mingit liha asja tahta siis peab hommikul vara poodi minema. Paaril korral õnnestuski punasest lihatükist kinni saada, aga kui sellest kodus süüa tegema hakkasime siis tuli välja, et tegu meeletult nätske ja peaaegu söömiskõlbmatu lihaga. Poes aga nägi väga hea välja. 
Sel aastal juhtus sama asi. Ma juba nägin silmade ees maitsvat liharooga, aga kui see lõpuks mu ette taldrikule maandus siis lendas see sealt peaaegu sama kiirelt prügikasti. Paganama kahju oli. Maksis ka veel üsna palju :(

Oeh, endal ka natuke paha tunne, et see jutt siin nüüd nii negatiivseks läheb, aga no tõesti väga raske on näljasena ringi kõndida, kui saia-leivaga kõhtu täita ei saa. Mina lihtsalt ei suuda mitu päeva järjest vaid juurikatest ja riisist-pastast elada. Mu keha lausa karjub proteiini järgi (oad ja pähklid seda vajadust ei rahulda) ja, et mul energiat ja jõudu jätkuks siis ma lihtsalt pean nii kala, kana kui ka punast liha sööma.  
Mida aga poes ei ole on kanaliha! Väikeseid toidupoode muideks aga võis meie linnakeses leida IGA nurga pealt. Algul tundus imelik, aga pärast oli väga mugav küll. Ei pidanud kuskile kaugele kõndima vaid said kahe tänava peale lausa kolme poe vahel valida :)

Lühidal öeldes olid meil Sardiinias sellised turistidele omased mured. Seda enam, et me elasimegi ju kohalikus linnakeses kohalikke seas, kus oli väga vähe turiste. Kohalikkel ei ole vaja mingeid silte või loosungeid kust mida kätte saada, sest nad teavad täpselt millise tädikese käest saab liha, millise käest värsket leiba või kellel on oma magamistoa kõrval müügilett kust mobiili sim kaarde osta saab. Meie avastasime iga aastaga uusi asju igapäeva kohalikustelust ja uusi kohti kust eluks vajaliku leida.

Kuna me juba eelmisel aastal hakkasime vaikselt itaalia keelt prussima siis meil õnnestus eelmise aasta VIIMASEL puhkusepäeval jälile saada kust majast kanaliha müüakse. Nimelt saime me sõpradeks kahe õega, kes ühte väikest supermarketit pidasid ja kui me nende juurde läksime kurtma, et kust 'pollo', 'pollo' (kana) saada, siis sain ma nende pikast seletamisest ainult nii palju aru, et mingi kana värki võib leida kiriku lähedalt. 
Meie koduke asus ka kiriku lähedal ja imede ime, nii me avastasimegi (peale peaaegu kahte aastat), et me põhimõtteliselt elamegi kahe sammu kaugusel kanapoest, millest me iga jumala päev mitu korda mööda kõndisime!
Meil ei olnud ÕRNA aimugi, et selles majas lihapood võiks olla. No vaadake ise, näeb välja nagu kõige tavalisem maja
Hommikuti ja õhtuti oli uks tavaliselt lahti, aga kuna ukse ees rippusid kärbseid eemale hoidvad pikad 'kõrs' kardinad, siis polnud poodi sisse võimalik näha. Ega ei hakka ju ka kellegi suvalise kodu ukse vahelt oma pead sisse pistma, et uurida ega juhuslikult ei ole tegu mingi poega.
Seega sel korral teadsime me juba täpselt kus lihapood asub, AGA jäime korra ikkagi pika ninaga. Nimelt marssisime me tähtsate nägudega esmaspäeva õhtul poe ukse taha ning leidsime selle lukus olevat. Tuli välja, et tädike ei tööta esmaspäeviti :)

Nagu ma juba mainisin siis tavalises toidupoes oli juurikate, puuviljade ja salatite valik väga, väga nigel. Võib olla ka sellepärast, et Sardiinia on saar ja sinna ei transpordita nii palju kaupa sisse kui mandrile. No ma kujutan ette, et enamus poest saadud kraam on siiski kohalik. 
Ma ise mõtlesin, et oleks väga huvitav näha mida kohalikud õhtusöögiks teevad, sest mina ei osanud nende paari pakutava baklazaani, porgandi ning rohelise ja kollase pipraga küll kogu pere nädala jooksul ära toita. 
Kindlasti on olemas väga häid retsepte ja ma ei kahtlegi, et kohalikud häid toite ei sööks-teeks, aga siiski mõtlesin ja olin tänulik, et meil siin Inglismaal on hooajalise toidu valik ikka tunduvalt mitmekesisem. 


Kindel oli aga see, et sidruneid oli saada igas poes, iga kell
Ja kui sa poodi ei viitsinud minna siis piisas vaid kui sa käe naabriaeda sirutasid :)
Rõõmsama poole pealt võin seda öelda, et isegi MUL õnnestus maitsta Sardiinia koogikesi. Kõndisime üks päev mööda ühest väikesest kondiitriärist ja ninna jäi meeldivalt magus lõhn. Ma peatusin ja pistsin nina uksevahelt sisse (oli kohe näha, et tegu oli poe ja mitte kellegi koduga :).
Leti juures avanes selline vaade
Algul uurisime, et kas neil on midagi kus muna sees ei oleks, aga siis tuli välja, et kaks koogikest olid ka sellised mida mina süüa sain. Oeh, ma olin nii rõõmus, et me saime korra kõik kolmekesi koos magusat nautida. Pean ütlema, et need minu koogikesed olid väga maitsvad, kuigi valmistatud väga lihtsatest asjadest.
Seal samas väikeses linnakeses, nimega PULA, oli ka üks nunnu kommipood. Meie laps kõndis poodi sisse ja sealt uuesti välja ilma ühtegi kommi küsimata. Pete hakkas juba poodi minnes rahakotti otsima ja oli väga üllatunud, kui pidi selle avamata uuesti taskusse panema.



Siit üks väike näide millise tantsu saatel meil 'kodus' risottot söödi
Sardiinias on Pete ja Greta suureks lemmikus Sardiinia leib. Välja näeb see umbes selline. Pildi tõmbasin internetist, sest meie leib söödi iga kord ära enne kui ma pilti teha jõudsin.
Ühel õhtul oli mul õhtusöögi välja mõtlemisest juba nii siiber, et otsustasime ühte restorani piiluma minna. Õigemini me piilusime sinna õhtu enne kui ise seal süüa plaanisime. Tuli välja, et nad on minusugustega harjunud ja et neil on mulle seal nii mõndagi süüa pakkuda. Nad lihtsalt pidid minu pizzapõhja järgmiseks päevaks ette tellima.


See restoran oli kõrgelt hinnatud ja ka paljude kohalikke lemmik.



Ma ei tea, mu ootused olid vist taas liiga suured, aga ma olin natuke pettunud selle kohaga. Ma ei ootanudki mingit luksusliku restorani vaid just eeldasin, et tegu saab olema nii öelda kellegi kohaliku oma väikese köögiga, mis näeb välja selline vana ja väsinud, AGA kus toit on jalustrabav. Mitte, et mina nüüd see õige inimene oleks kes toite saaks hinnata, aga mõned asjad jäid ikka silma. Noh näiteks see, et lauale toodi oliiviõlipudel mis arvatavasti oli kõrvalt poest ostetud ja mille puhu veel tegu mingi säästubrändiga. Ma lollike ootasin midagi 'rustic'-umat. Noh, et näiteks lauale tuuakse pudel oma aia oliividest tehtud õliga või midagi selle sarnast...
Kui me menüü kätte saime siis me Petega asusime kohe otsima kus on loomaliha kirjas. Tuli välja, et liha ei olnud üldse menüüs. Ok, selle üle ma ei kurda, kuna olime juba ise ka aru saanud, et selle lihaga on neil seal mingi eriline värk. 
Kuna Pete meil pizzat ei armasta, siis ainuke asi mida ta menüüst endale leidis oli kala. See oli ok, aga vaid OK ja ei mingit erilist maitseelamust. 
Minule tehti tuunikala riisiga. Mulle maitses väga, AGA ma ei saa aru miks toit nii paksult õliga üle oli kallatud. Ma ei tea, kas see käibki itaalia toitude juurde, aga ma olen ka paaril korral enne Itaalias restoranis sama asja kogenud. 
Selle õliga üleujutamise tagajärg on aga alati see, et see toit väljub minust tavaliselt veel enne kui ma koju olen jõudnud minna :(
Gretale palusime VÄIKESE taldriku spagette, aga toodi selline hunnik. Meie üllatuseks sõi laps kõik vaat et ühe hingetõmbega ära. 
Grillitud aegviljad olid head
Kuna mul oli meeletu nälg siis juba päev enne leppisime restoranimehega kokku, et mina tellin endale nii risotto kui  ka pizza. Mees küll imestas natuke, aga ma olin kindel, et suudan kaks pearooga ära süüa. Ja peaaegu jõudsin ka. Ega sellel pizzal küll rohkem mingit maitset ei olnud kui taigna maitse, aga kuna ma olin nii näljane siis sõin kolm neljandikku sellest ära. 
Pete oli peale oma kala söömist ka veel näljane ning seega tellis lisaks taldrikutäie friikartuleid. Me imestasime, et need üldse menüüs olid. 
Kokkuvõttes jäime oma restorani külastamisega rahule, aga mingit toiduelamust see meile küll ei pakkunud. Pean tunnistama, et me saame siin Inglismaal itaalia restoranides palju maitsvamaid roogi, aga tühja sellest. Kui me peaksime uuesti oma Sardiinia kodusse kunagi minema siis läheme kindlasti sinna restorani uuesti sööma ja proovime ka mõnda uut. 
Nii palju siis toidust :)

Kuna siinne jutt tuli nii negatiivse 'maitsega' siis postitan lõpetuseks ühe nunnu video meie Sardiinia puhkusest aastal 2012. Greta on siin vaid kolme aastane.

5 comments:

  1. Ok ma nùùd natuke kaitsen Sardiiniat, eks :)

    Saarel kus ainus loom, kes elab on lammas ( ja selle lamba juust pecorino on ùle maailma kuulus, eks), on natuke rumal tegelikult lehmaliha otsida ;)
    Kujutad ette kui pika maa see liha peab maha sòitma, eks. Noh ja kuna te polnud turstlikus linnas siis kindlasti ka sellepàrast te seda sealt ei leia. Kui kohaliku traditsiooni juurde ei kài lehmaliha siis pole poodnikel mòtet seda ùldse varuda. Itaalia vòlu ongi ju see, et igas maakohas on OMAD toidud ja need on tàiesti erinevad teise maakonna toitudest.
    Saarel sùùakse kala. punkt. :)
    Saarel minnakse varahommikul sadamasse, et head kala osta.
    Kui sa oleksid tulnud mulle kùlla siis siin ruulib siga.. Muidugi on meie suurtes poodides kòik saadaval aga ma arvan, et ka Olbia suures supermarketis vòi ka Cagliari omas on tàpselt sama valik kòike, mis teie Inglismaa omades.

    Veel on selline asi, et Sardiinia on ùpris vaene saar, eriti kui làhed tursmi kohtadest kaugele. Kui rahval pole raha, et osta siis pole ju mòtt kaupmeestel ka sisse osta.
    Aga ma tean ùht eestlast, kes elab Sardiinias ( kùll Olbias), ehk tema oskab veel paremini oma imeilusat saart kaitsta :)

    Noh, lòpuks olete ju ikka teie sùùdi hihihihi
    Muuseas, millal sa Eestis oled? Ma hakkan varsti lendama

    ReplyDelete
  2. Kuule, saart ei olegi vaja kaitsta, nii et sõbrannat ei ole vaja 'välja' kutsuda :D
    Ma ju kirjutasin meie, kui turistide kogemusest ja ma ju rõhutasin ka, et kui ise kohapeal elaks siis sellise asjaga harjuks kindlasti ära :)

    Meile meeldib Sardiinias väga käia puhkamas, aga meile ka meeldib igas uues kohas ettekujutada kuidas seal oleks päriselt elada. Noh, et kas suudaks selle rahu ja vaikuse ja aeglusega hakkama saada, plus siis minu (meie) puhul ka veel söök. Minu arvates on see vaid hea, kui me tuleme järeldusele, et meile siiski meeldib elada just seal kus me elame :)

    Cagliaris on kindlasti suuremates poodides saada suuremalt osalt ehk sama kaupa kui meie poodides (curly cale-i küll vaevalt :) AGA seal ei ole suured toidupoed isegi mitte laupäeva õhtuti lahti, pühapäevast rääkimata!!!
    Lõpuks ühe imetillukese imigrantide poe leidsime kust ma sain endale järgmiseks hommikuks, kui koju lendama pidime, õuna osta. Muud osta ei olnud, kuna kõik mädanes :( Ma olin juba tõeliselt mures, et kuidas ma suudan pika päeva vastupidada ilma mingi söögita.

    No ja ega nendel inimestel kellel pole probleeme leiba süüa, poleks Sardiinias toidu poole pealt kindlasti sama mujet jäänud ega nälga tundnud, kuna pizzat ja Sardiinia leiba sai osta iga nurga pealt :D

    ReplyDelete
  3. Ma unustasin kirjutada, et Eestisse tuleme augusti algul paariks nädalaks. Praegu veel nädalake koolis käia :)

    ReplyDelete
  4. Sardiinia leivast saab imehea söögi: lase lehed sips jooksva külma vee alt läbi ja murenda kaussi need nats väiksemaks + kaheksaks lõigatud küpseid kirsstomateid + oliiviõli + sool +väike küüslauguküüs viilutatult hästi peenikeseks - sega kõik ja mmmm nämmm!!!

    Sardiinias risottot ja pizzat süüa on küll nats imelik - need kaks ei ole ju nende oma köök, vaid imporditud toit ja kuna Sardiinlased kõigesse väljast tulnusse suhtuvad distantsiga, siis pole ime, et need sulle ei meeldinud - neile ka ei meeldi neid asju valmistada - rõhuge pigem kohalikule toidule!

    ReplyDelete
  5. Ing, sa vist ei ole mu blogi püsiv lugeja ja seega sa ei tea, et mul on palju allergiaid ja ma ei sa kõike neid toite süüa mida sooviksin, seega restoranis söömas käies söön mida saan :(
    See sinu kirjeldatud Sardiinia leiva asi tundub väga mõnus, ja mulle kindlasti maitseks kui ma seda leiba süüa saaks.
    Järgmine kord kui taas Sardiiniasse läheme siis teen mehele ja lapsele.

    Linna kõiges kolmes restoranis oli menüüs pizza, pasta ja kala-mereannid. Restoran oli suuremas osas itaaliasi täis. Pete sõi kala ja mina tellisin ka tuunakala aga nad ise pakkusid, et teevad riisi juurde. Ma tegelikult kujutasin ette, et mulle tuuakse suur tükk grillitud tunakala ja sinna juurde riisi, aga toodi hoopis risotto milles vaid natuke kala. Vahet ei olnud, kuna see oli hea ainult, et oliiviõliga üle ujutatud.
    Restoranis sõid enamus inimesi pizzat.

    Ma arvan, et eks need restoranid olegi seal tegelikult turistidele rohkem (seal on enamalt turistid Saksast) ja turistideks on ka itaalased ise, kes siis pealinnast või mandrilt tulevad.

    Aga jah, selline oli lihtsalt meie seekordne siklus toiduga ning lihtsalt juhtus nii, et poed olid kinni ja mina paaril korral näljas :)

    ReplyDelete