Sunday, 23 February 2014

SVEITSI, SÕBRAD JA SUUSATAMINE

Talvel Sveitsi sõitmise mõte tuli meil juba eelmisel aasta kevadel Mäemammal külas käies. Mõtlesime, et kuna nad ju elavad suusamäe jalamil siis milline ideaalne võimalus Gretale natuke suusatamise pisikut sisse süstida. Meie peres olen hetkel vaid mina potensiaalne suusataja (ja sedagi mõnigaste piirangutega) seega kuskile korralikule suusapuhkusele minek oleks üsna mõtetu ja meeletult kallis meie jaoks.
Plaanid olid meil head, aga me Petega tegelikult olime peaaegu kindlad, et seda plaani me ellu viia kahjuks ei saa. Kuna Greta meil ju koolilaps siis teadsime, et koolivaheajal reisimine väga kalliks läheks ja Pete ei tea ju kunagi nii pikalt ette kus firmas ta üldse töötab ja kas just koolivaheajal töölt ära saab. Polnudki midagi muud teha kui jätsime selle ilusa plaani lihtsalt õhku rippuma ja oma aega ootama.

Juhtus aga nii, et mingil ajal enne jõule hakkasin ma huvipärast EasyJet lennupiletite hindu vaatama ning lennukuupäevadega mängima. Avastasin, et kui me Greta saaksime koolist tunnikese varem ära võtta (viimasel koolipäeval enne vaheaega) siis säästaksime üle £100 ja asi oleks täitsa tehtav.

Veel tuli välja, et omakorda üle £200 säästaksime kui kasutaksime ühe meie siinsest toidupoest (Sainsbury) ostetud ostudelt kogutud Nectar punkte. Me tegelikult väga harva käime Sainsbury poes, aga üle aastate oli meil neid punkte ikka omajagu kogunenud ja kuna punkte saab ka selle toidupoeketi bensiinijaamadest bensiini ostes ja meie elektrifirma teenust kasutades, siis eks paari aastaga oligi selline ilus summa kaardile kogunenud. 
Kogutuid punkte saab kasutada väga paljudes kohtades ja neid arvutatakse erinevalt. Seega samade punktide väärtus võib olla erinev olenevalt kus kohas sa oma punkte kasutada soovid. Neid erinevaid kohti kus punkte kasutada saab võite näha siit kui huvi. 
Tavaliselt oleme neid punkte hoidnud meile külla tulnud külaliste jaoks, et nad saaksid siin olles raha kokkuhoida ja tasuta näiteks meie lähedasse lõbustusparki või Legolandi minna. Oleme ise ka nende punktide eest Legolandis käinud kui Greta väiksem oli. 
Igal juhul oli meie punktide väärtus EasyJeti 'rahas' umbes £240 ja seega oleks me lennupiletid Sveitsi meile maksma läinud üle £400 asemel vaid mingi £80 (sinna lisaks küll ka veel autorent ja kohvrite maksumus). Selline avastus oli loomulikult väga teretulnud ja ega me enam kaua ei mõelnudki. Ostsime piletid ära ja hakkasime veebruari ootama. Hurraaa…

Mulle tundus see pileti ostu seletus siin vajalik juhul kui muidu on teile jäänud mulje, et meil on raha jalaga segada ja me muud ei teegi kui vaid reisime :) Eelmine kord käisime me Mäeperel Sveitsis külas kooliajal ja siis maksime me oma piletite eest kokku vaid  £117.

Aga nagu ikka kõikide meie reisidega, siis ega ka sel korral ei pääsenud me seiklustest. See on alati kui mingi karistus mulle. Mul ei ole kunagi enne reisule minemist ärevust või suurt ootust sees, kuna reisule minemine tähendab mulle alati meeletut pakkimis ja organiseerimist. Ma küll alati proovin sättida nii, et viimasele minutile ei jääks palju midagi teha ja et ma saaks öö enne reisi õigel ajal voodisse, AGA iga kord juhtub ikka midagi mis mult viimasegi energi röövib.

Sel korral oli siis selline lugu, et öö enne lendu ärkasime me Petega kella 4 ajal hommikul kõva alarmi peale ülesse. Üldse aru ei saanud, et kust hääl tuleb. Pete läks aknast vaatama, et äkki on üks meie autodest. Ei olnud. Oli hoopis maja alarm, kuna elekter oli ära läinud. Teatavasti olid meil siin Inglismaal meeletud üleujutused ja tormid ja mis iganes. Meie kandis mingeid üleujutusi või muid probleeme õnneks ei olnud, aga arvata võib, et kuskil midagi oli kas tuule või vihma tõttu siiski nässu läinud ja nii meie kui ka paari meie naabri maja ilma elektrita jätnud. 
Ma nüüd ütlen teile seda siin saladusekatte all, et kuigi meil on majas alarm siis meie sellest alarmist midagi ei tea ja kasutada seda ei oska. Kastike on maja välisseina peal, vilgutab tulukesi ja peletab huligaane eemale, aga see on ka ainuke viis kuidas ta meid petlikult kaitseb (õnneks meil on mõlemal pool sellised naabrid, kes iga päev kodus on seega meil on väga hästi töötav naabrivalev ;)

Seisime siis hommikul kell 4 esikus alarmikasti ees ja ei teadnud mida teha. Elektrit ju ei olnud ja seega ei olnud ka alarmikastil ühtegi numbrit näha. Väga võimalik, et elekter oli juba varemgi ära läinud, aga kella neljaks hakkas lihtsalt alarmi aku tühjaks saama. Kui aus olla siis me isegi ei teadnud kas tegu on meie või meie naabri alarmiga ja nagu hiljem selgus siis seisis ka naabrimees just samal ajal oma esikus alarmikasti ees ja mõtles samu mõtteid, sest ka tema ei teadnud oma alarmist midagi. Nii palju ta siiski teadis, et kuskil olid mingid juhtmed mida ta püüdis kastist välja rebida ja kas siis sellest, või lihtsalt alarmi aku tühjaks saamisest, lõppes see meeletu kisa lõpuks ära. Uhh…
Minu puhul ei tulnud magamisest enam midagi välja. Tunni aja pärast kobis Greta ka veel meie vahele ja varsti oligi aeg laps äratada ja kooli viia. 
Egas midagi, elu läheb edasi. Lootsime, et ehk ikka enne meie ära minekut tuleb elekter tagasi. Aga ei tulnud. Tore küll kodust ära minna ja tagasi tulla haisva külmutuskapi ja ülessulanud külmikuga koju. Musti nõusi täis olevast nõudepesumasinast rääkimata. 
Pesemisest ei tulnud ka midagi suurt välja kuna meil on Power Shower mis töötab elektriga ja kuna elekter läks ära öösel siis ei olnud ka piisavalt sooja vett või survet, et seda külmagi vett dussist välja suruda. Õnneks siiski meie gaasipliit töötas (kuigi pidime selle tikuga süütama) seega sõime kõhud täis, läksime Gretale kooli järgi ja sealt otse lennujaama.
Kõige rohkem aga kartsime me seda, et mis siis kui me oleme ära läinud ja elektri tagasi tulles me alarm taas huilgama hakkab...

Oeh, ma olen juba nii pika romaani siia kirjutanud, aga Sveitsi ma oma jutuga ei ole ikka veel jõudnud. Pidage vastu. Käige ja tehke endale vahepeal väikene tassike kohvi või teed ja sirutage jalgu :)

Ilm oli meil selline. Ei mingit märki suurest tormist, vihmast või üleujutustest. Ütleme nii, et järgmisel õhtul, peale meie äralendu, oli meie kandis taas üks suur torm ja paljud lennud tühistati.
Lennujaama sõit oli ilma seiklusteta ning lennujaamas oli vähe rahvast. Koolivaheaeg ei olnud ju veel ametlikult alanud.
Lennujaamas jäi mulle silma selline huvitav masin. Mul on tunne, et ma olen ka enne sellest juba siia blogisse pildi pannud aga noh, topelt ei kärise. Maksad väikese summa ja saad oma telefoni vastavasse 'kapikesse' luku taha laadima panna.
Lend Genfi on nii lühike ja mõnus. Tund aega möödus nii kiiresti, et vavalt jõudsime oma snackid ära süüa kui juba oli aeg korjata oma kodinad kokku ja lennukist lahkuda. Saabusime Genfi kohaliku aja järgi kell 20.00.
Lennujaamas ruttu rendiauto järgi ja suund Mäepere poole. Sõit ei kestnud kaua, aga ma ei naudi eriti võõras riigis, võõra autoga pimedas sõitmist. Mina muidugi ise ei juhtinud, aga valges sõitmine on siiski vähem väsitavam ja põnevam. 

Selle sõidu ajal tuli välja, et meie seiklused selleks päevaks ei olnud veel sugugi lõppenud. Olime sõitnud, ehk nii 15 min, kui hakkasime märkama, et taga olevad autod nagu vilgutaks meile tuledega. Algul ignoreerisime neid, aga kui üks meist möödasõitva auto juht ka juba näpuga meie peale hakkas näitama siis hakkasime vaikselt paanitsema. Peatasime auto, et uurida kas meil mitte kuskilt tagaluugist mingi laip välja ei ole rippumas. Kahjuks Õnneks siiski selles probleem ei olnud. Me hullud lihtsalt sõitsime pimedal kiirteel tuledeta!!! See juhtub siis kui su autodeks on tavaliselt Volvod milledel tulevad alati automaatselt tuled peal. 
Parandasime vea, hingasime kergendatult ja vurasime edasi. Hingamine kiirenes aga taas korraks, kui sõidu ajal saabus sõnum Mäemammalt hoiatusega ettevaatlikult sõita, kuna nende kandis on hakanud lund sadama. Meil Petega tuli korraks kananahk ihule. Kujutasime juba ette, et ees saab ootama midagi sellist mis meiega Disneylandi sõites juhtus.
Kohale jõudes aga oli lumesadu juba lõppenud ja lumi ise ka jõudnud juba ära sulada. Kallid, musid, tass teed ja voodisse.
Hommikul ärgates vaatasid meile vastu juba tuttavad vaated. Meie suureks rõõmuks natukene isegi valged.

Greta ei jõudnud ära oodata, et saaks õue lund katsuma.

Mäepere suuremad liikmed läksid reede hommikul tööle ja väiksemad kooli seega lõbustasime endid sel päeval paar tundi ise. Koht oli meile juba nii tuttav, et otsustasime kohe sõita lähedal olevasse linnakesse. 





Taaskord ei suutnud ma ära imestada kui palju viinamarja istandusi igal pool on. 
Gretat tõmbas vaid lumi, lumi ja veel kord lumi. Palju seda tänavatel ei olnud, aga õnneks just nii palju, et last natukenegi rõõmustada. Ta oli enne Sveitis tulekut juba terve portsu lumeteemalisi pilte valmis joonistanud nii, et ootused olid suured.







Greta kõndiski nii lund käes hoides mööda linna ringi kuniks see ära sulas.
Linnas oli reedene laadapäev

Neid kukeseeni oleks ma küll sealt tahtnud koju kaasa osta.






Hurra, veel üks hunnik lund!
Greta on Sveitsi lehmadest väga vaimustatud. Juba eelmisel korral jätsid nad talle sügava mulje. Ta on lause eraldi teemana nendest nii lasteaias, kui ka hiljuti koolis rääkinud. Otse loomulikult valis ta siis ka suveniiri laualt oma puuloomade kollektsiooni uueks liikmeks Sveitsi lehma. 
Pete aga tahtis kohvi...
ja KOOKI!
Valentine päeva puhul olid koogipoed südamekujulisi koogikesi täis. Üks ilusam kui teine. Pete oli õnnelik. Mina isiklikult oleks tahtnud maitsata seda 'nuudli' kooki. Nagu ma aru sain siis tegu ehtsa 'pasta' tootega. Tundub rõve mõelda pastat vahukoorega süüa, aga ma olen kuulnud, et see pidavat väga maitsev olevat. Mul ei jää kahjuks muud üle kui seda vaid uskuda, kuna ise ma ei saa ei seda pastat ega ka seda kreemi süüa. No ja Pete ei oleks sellist kooki vist isegi raha eest ära söönud seega temast mul abi ei oleks olnud maitse tuvastamiseks.
Korra hüppasime sisse ka ühte mänguasjade poodi, sest meil oli vaja üle vaadata Sveitsis pakutavad Playmobil mudelid. Nimelt on igas riigis osa Playmobil mudeleid teistsugused. Sellised mida kuskilt mujalt osta ei saa kui vaid sellest riigist. Üllatus, üllatus, Greta valis endale väikese Sveitsi lehmakestega komplekti. Pärast soovis, et ma temast Playmobil kujukesega pilti teeksin.
Reede õhtul õnnestus meil siis ka lõpuks väikestele mäekollidele tere ütelda. Hommikul me veel magasime kui nad kooli läksid.
Kaks väiksemat nupsut
ja kaks natuke suuremat

Minge ja käige vahepeal pissil. Sirutage selga, jalgu. Uus tass kohvi-teed ja jätkame…

Käisime Petega poest mune ostmas. Me sööme tavaliselt kumbki hommikuti kolme munalised omletid ära seega otsustasime mäemamma munakogust oma munavarudega natuke täiendada. Häbi ka teiste mune hävitama hakata :) Petele jäid eelmisel päeval poes sellised värvilised munad silma. Ma pole veel kunagi kuskil enne poes valmis värvitud mune näinud! Huvitav kas need kes munadepühade ajal ei viitsi–oska–taha ise mune värvida siis lähed ja ostad lihtsalt poest? Või kleebitakse neile munadele mingid klepsud pühade ajal peale? Minu teada on see vastavate munakleepsude kasutamine Saksamaal kombeks (aga ega ma kindlat ei tea ka). 
Omletti nendest kahjuks teha ei saanud, kuna nagu hiljem välja tuli oli tegu keedumunadega :) :)
Laupäeval oli Greta esimene suusatund. Sellepärast me ju Sveitsi üldse lendasimegi…tegelikult sõitsime me sinna ikka oma sõprade pärast, aga noh sel korral oli see suusatamise värk ikka ka üsna tähtis.
Väike suusataja
Kella kümneks olime mäeotsas. 15 minutit Mäepere kodust ja olimegi kohal. Greta oli autos väga vaikne, aga kui ma küsisin, et kas ta pabistab siis ütles, et ei. Ma arvan, et suur ootus lund näha ja katsuda oli nii suur, et see mattis vähemagi närvi suusatunni eest.
Greta tormas kohe autost välja tulles lumehange ja kui me teda ei oleks sealt ära kamandanud siis oleks ta üli õnnelikult kõik meie seal oleku päevad nendes hangedes veetnud.
Esimene suusatund PÄRIS lumel võis alata.


Isegi paparazzid olid kohale tulnud seda tähtsat tundi jäädvustama :)

Kohalik kirjanik ja lumeskulptor 

Treeningmägi oli võrreldes meie tehislumemäega palju parema laskumisega. Meie 'mäed' siin on väga lühikese jooksuga ja palju järsemad, seega kui õpid siis saavutad sa kohe suure kiiruse aga sul, kui algajal, ei jää eriti palju aega selle laskumise ajal midagi teha või praktiseerida.
Siin aga sai ikka ilusti kiiruse sisse, aga jäi ka küllaldaselt aega mitmeid pöördeid teha. 
Nagu te näha võite siis ilm oli IMELINE! SELTSKOND KA :)! 

Õpetaja pani kõigepealt Greta kepi taha. Lasid sedasi korra mäest alla ja siis juba tuldi mäest korra sellise nööriga alla. 
Õpetaja harjutas Gretaga paar korda pizza pidurdamist, siis keeramist koos pidurdamisega ning esimese tunni lõpuks tuli laps juba ise keerates ja tasakaalu hoides mäest alla. Ski liftiga sai ka sõita. Algul õpetaja jalge vahel, aga pärast juba iseseisvalt ees ja õpetaja natuke kaugemal järel.
Siit väike video paarist alla laskmisest. Kahju, et mingid naised oma jutu ja naeruga video alguse ära rikuvad ;)
PS. Pange ka tähele üsna video alguses Greta taga sõitvat ema oma väikese lapsukesega.


Esimese suusatunni lõpuks oli Greta omadega üsna läbi. Ta vahepeal juba hakkas küsima, et mitu korda ta peab veel mäest alla laskma. Esimese korra värk. Emotsionaalne pool füüsilisele tööle lisaks. Tavaliselt on ta tunnid 30 min kestnud ja eks see uus keskkond, päris lumi ja 60 min trenni ikka väsitab väikese lapse ära ka. Samas seda oli silmaga näha, et Greta oli iseendaga väga rahul ja nautis suusatamist.
Kui tund läbi sai sõitsime tagasi mäejalamile, korjasime Mäepapa ja ülejäänud lapsed auto peale ning läksime järgmiseid mägesid vallutama. Vahepeal ikka kiire eine ka.

Meile oli see esimest korda selliste värkidega kõndida :)

Greta pani õhinal 'reketid' alla aga kõndis põhimõtteliselt just nii kaua kui ma selle pildi valmis sain klõpsatud.
Lapse ainuke soov oli LIHTSALT lumes püherdada, seda nautida ja SÜÜA! Saime ta õnneks ikka kõndima ka (ilma nende värkideta küll), kuigi teda tõmbas pidevalt just sinna kõige sügavama lume sisse. Loomulikult võttis sellises lumes liikumine kümme korda rohkem aega seega, et ülejäänud kambaga sammu pidada tirisime teda nendest hunnikutest üsna tihti välja :)



Vaated olid loomulikud imeilusad. Või oli see lumi mis asja nii muinasjutuliseks tegi?

Jõugu juht Pete käsklusi hüüdmas :)

Pete sai seal mäe peal täieliku trenni. Ta kandis kotile ja oma suuskadele–ķeppidele lisaks Greta suuski ja keppe ning vahetevahel võttis Greta ka veel kukile. Aga talle meeldis.



Mulle ka täitsa meeldis nende papudega käia, kuigi alguses oli see mulle üllatuseks kui rasked nad tegelikult jalas on. Samas korra kui saad kõndimise hoo sisse siis harjub ära ja kõndimine on vaid puhas nauding. Nii väikese lapsega, nagu seda on Greta, ei tulnud meil aga sellest kõndimisest palju midagi välja. Greta tahtis vaid lumes hullata. Tundus natuke valena teda keelata seda teha, seda enam, et laps näeb nagunii lund ju nii harva. Ta oli tegelikult juba nii väsinud ka, et ime üldse, et suutis ennast püsti hoida. Otsustasimegi siis, et me laseme Gretal parem lumes mängida, nii kaua kui teised matkavad.
Tegelikult me lumes raamatut ei lugenud. See pilt on spetsiaalselt tehtud kooli jaoks. Neil on järgmisel nädala koolis 'Book Week', ehk raamatute nädal ja neil paluti kooli tuua mõni foto kus nad loevad raamatuid ebaharilikes kohtades. Kuna ma sain selle emaili Sveitsis olles siis kasutasin kohe võimalust üks selline pilt siis ka seal lavastada.
Greta KÕIGE lemmikum tegevus


Kell oli vist kuskil 5 ajal kui me tagasi 'koju' sõitma hakkasime. Ma üldse ei imestanud, et kohe kui me Greta turvavöö kinni saime jäi laps magama. Pilt on tehtud ikka siis kui me juba kohal olime, sõidu ajal magas ikka autos püsti turvavöö vahel juhuks kui kellegil peaks tekkima selline küsimus :) Ma jäin temaga autosse istuma, et ta saaks natuke veel puhata, kuigi päev oli juba õhtus. 
Mul küll meie õhtust pilet ei ole siia panna, aga mainin ära, et igav meil ei olnud. Naerda sai nii, et kõhu- ja lõualihased olid valusad. Uskumatu, et kaks täiesti võõrast perekond on teineteise juurde sellisel kummalisel moel tee leidnud. Veel uskumatum, et me kõik nii hästi omavahel klapime. Sellist kombinatsiooni annab ikka leida.

Kuidas on? Kas hakkab juba uni peale tulema? 
Mul on kell 1 öösel praegu ja voodi lausa karjub mu järele. Ma siiski jätkan, kuna homme ei ole mul enam aega kirjutamiseks ja aeg aina lendab ning uued sündmused tulevad peale. 
Aken lahti, sõõm värsket õhku, väike näpistus põsest ja jääääätkame…

Järgmisel hommikul tervitas meid mäejalamil vihmane ilm, aga mäe otsas oli kogu öö lund sadanud ja suusatundi minek oli kui Narniasse sõit. 
Sel korral Greta juba teadis mis teda ees ootas seega oli võimeline kohe jätkama kust eelmisel päeval pooleli jäi. Lumi oli küll natuke kleepuv, mis takistas sujuvat libisemist, aga kord kui inimesed olid mäelt paar korda alla sõitnud oli liug juba täitsa OK.



Teise tunni lõpuks sõitis me laps sedasi
Igal juhul me olime Greta üle väga uhked. 
Keha hoiak on veel üsna jäik ja tahapoole kalduv, aga arvan, et kui tal oleks olnud võimalus rohkem tunde saada siis oleks ta selle enesekindlamaks saades ise automaatselt ära parandanud. Tühja sellest :)
Me alles hiljem hakkasime mõtlema, et me oleks võinud meie kojusõidu hommikuks veel ühe tunni talle kinni panna, aga kahjuks tuli meil see mõte natuke liiga hilja. Olime ta suusad ja saapad juba ära andnud ja nende uuesti sobitamine oleks järgmisel päeval liiga tülikaks läinud. Noh, eks järgmisel korral oleme targemad. Esimeseks korraks täitsa aitas, kuigi Greta ütles koju mineku hommikul, et tema tahab uuesti suusatama minna. 

Ma siin kiidan oma last, aga see on nii võrratu näha kuidas väikesed, isegi mingid kahe aastased, seal mäe peal suuskadega ukerdavad (ja isegi suusatavad). See on kui osa nende käima õppimisest. Nii vägev on vaadata kuidas siis need tillukesed sealt mäest alla vuhavad. Kahju kohe, et nii paljudel lastel ei ole seda võimalust, et kas või korra elus suusamõnusid nautida. Kõik muidugi ei naudiks, aga kui ei ole võimalust proovida, ega siis ei tea ka kas naudiks või ei.
Mäemamma lastest ka natukene. Loodan, et Mäemammal ei ole siin midagi selle vastu kui ma ta perest siin nii palju räägin, aga no tõesti ta lapse on kõik nii nupsikud. Kassid ka :)


Kõik 4 last (Gretaga koos) on enam vähem kahe aastase vanusevahega. Greta ja Sten klappisid oma mängudega loomulikult kõige paremini. Õigemini oli sel korral mänguks see, et iga kord kui Sten Gretast mööda läks ei suutnud ta olla ilma, et ta kas Gretat oleks tõstnud või kaisutanud või taga ajanud. Kuna ta tegi seda, aga nii hellalt ja ettevaatlikult siis Greta nautis sellist tähelepanu ja kontakti täiega. 
Saskia on selle eest aga Greta suur eeskuju, autoriteet. Temaga ei olegi vaja otseselt mängida (kuigi koos mängiti ja räägiti ka, Saskia räägib väga hästi eesti keeles) aitas täitsa sellest kui Greta sai Saskia kõrval vaikselt söögilauas, autos, või sohval istuda. Juba aasta on olnud kõik Sveitsiga seotud jutud alati eelkõige Saskiaga seotud. Kõige ilusam ja armsam aga oli minu jaoks see, et tihti mängisid kõik 4 last koos. Anders juhtis neil vist mingit Greta kaisujänese mängu ja vaatamata sellele, et Greta nende seas ikka üsna titt oli, jäi mulje, et ka suuremad lapsed nautisid täiega sellist tite mängu :)





Sel korral Sveitis olles tajus Greta vist küll esimest korda mis tähendab õe või venna omamine. Ta nägi pealt kuidas kõik kolm Mäemamma last omavahel läbi said ja omavahel käitusid ning tänu neile, et nad ka Greta nii omaks on võtnud oli Gretal võimalus esimest korda elus tunda õe venna tunnet.
Viimasel ööl Sveitsis, kui ma Gretat magama panin, hakkas Greta minuga rääkima:
-'Emme kas sa TIAD ma päriselt nutan! Ma niiiii väga ei taha ära minna. Mulle niiii meeldib siin. Ma tahan siin olla. Siin minu voodis mis Saskia mulle tegi'

Mina vastu, et mina ei taha ka ära minna ja, et mulle meeldib ka siin väga, aga me kindlasti tuleme veel tagasi ja lapsed tulevad ka meile Inglismaale varsti külla.
Greta natuke rõõmsamalt
-'Kas Saskia saab minu juurde sleepoverile tulla?'
-Üks päev kindlasti.

Greta on vait ja mõtleb natuke, siis ütleb
-TIAD, ma tahan, et oleks emme, issi, mina ja veel üks laps. Üks laps kes käiks minuga samas koolis ja samas lasteaias. 
-Sa tahad endale õde või venda nagu Saskial on jah?
Greta on natuke vait ja siis lisab
-Aga see ei happen. Its not possible. Ma pean enne kasvama ja siis ma saan kaksikud, kaks poissi ja veel üks tüdruk. Nagu Saskia. Aga enne pean ma ühe poisi valima (Greta pidas silmas mehele minemist). Mis sa arvad kes see on? Kas sa arvad, et Noah? (üks tore poiss Greta klassist)
Andsin lapsele loa abielluda kellega ta iganes soovib ja ega ta enam kaua vastu ei pidanudki, uni murdis maha :)

Aga nüüd meie päevaga edasi, kuna tegelikult ju jäi jutt keskpäeva juures pooleli. 
Pühapäevane lõunasöök. Veel samal õhtul kui me Sveitsit koju saabusime tegeime täpselt sama toidu endale õhtusöögiks. Isegi viinerid ostsime Sveitsist kaasa. Nii nämma kui harva saab :) Kusjuures neid viinereid sain isegi mina süüa.
Peale lõunat põgenesime taas metsa. Sel korral võtsime lastele kelgud kaasa.
Oeh, seal oli niiiii mõnus, nii mõnus. See vaikus. See lume lõhn ja tekstuur. Need vaated. Ja otse loomulikult õnnelikud ja rõõmsad lapsed.
Saan aru, et Eestis elavad eestlased ei erutu eriti nendest talvepiltidest, aga kuna meie saame nii harva lund nautida siis ma kohe pean siia neid pilte ja videosid nii palju panema, et seda mõnu meie jaoks pikendada. 






Greta sõi seal olles pidevalt lund. Ma ei viitsinud eriti keelata ka, kuna ega ma ise palju parem polnud :) Ma ei oskanud nagu eriti karta, et mida see lumi ikka teha saab. On teine kui jäätis, ainult ilma suhkruta. Mägedes veel puhas ka nii, et lasku aga hea maitsta. Vahepeal, kui ikka see möödaminnes söömine liiga intensiivseks läks, me keelasime ikka ka, aga ega sellest palju tolku polnud.



Ma ei tea kust Greta seda energiat sai, aga ta ei väsinud lume sees sumpamisest, kelgutamisest ja mäe otsa tagasi jooksmisest. Kus vähegi võimalik siis ikka läbi kõige sügavama lume. Tihti ei olnud isegi meil võimalik selles sügavas lumes kõndida, kuna lihtsalt vajusime sinna sisse ja ainuke võimalus oli sealt ennast välja rullima.




Selle maja ees oli enne paks lumi. Meie sõitsime sinna rajad sisse. Kuskil seal lumehangede all on vist puuriit, kuna me leidsime paar halgu ja lapsed lõid enda paaril korral lume sees ukerdades ära.




Siit sai alguse üks suur lumesõda. Lõpuks olime me kõik lume sees pikali ja meil oli nii lõbus, et meil ei olnud enam õhku naermiseks. Isegi Pete ütles pärast mulle, et ta oli viimati poisike kui ta nii korraliku lumesõda maha pidas. Pilte sellest meie lumes ukerdamisest loomulikult ei ole, kuna ma olin ju ise ka käed ja jalad lume sees kinni. 

Koju tulles oli kõigil võhm väljas
Ja saabuski viimase päeva hommik. Pakkisime asjad, jõudsime veel koolist lõunaks koju tulnud lastele uuesti tere ja head aega öelda ning seatsimegi suuna taas lennuvälja poole.

Kogu tee lennujaama rääkis ja laulis Greta prantsuse keeles (nii palju kui ta seda oskas, enamalt korrutas samu asju). Nimelt alustati Greta koolis sel aastal ka Greta vanustele lastele prantsuse keele klubiga kord nädala. Eelmistel aastatel sai seda teha vaid vanemad lapsed. Kuna Gretal on juba lasteaiast prantsuse keele maik suus siis olime me selle uudise üle väga rõõmsad ja panime ta sinna klubisse kohe kirja. Gretale seal meeldib.
See reis oli hea võimalus Gretal prantsuse keelt harjutada ja näha, et sellest ka mingit tolku on. Loodetavasti motiveerivad sellised võimalused teda rohkem keelt õppima ja seda vabamalt kasutama. Eriti hea 'auhind' oli talle see, kui me lennujaamas sokolaadipoodi läksime vaatama (ostnud me nagu nii midagi ei oleks kuna kõik oli hirmus kallis) ja kui siis Greta täiesti spondaalselt ise tere ja head aega ütles ning poe tädile vastas kui see ta nime prantsuse keeles küsis. Gretale tegi nalja kui tädike teda mademoiselle Gretaks kutsus. Seda kuulis pealt ka kassas olev tädi, kes siis kohe Greta juurde jooksis ja talle väikese sokolaasi andis. Kindlasti jagati neid sokolaade seal ka aeg ajalt teistele inimestele, aga Greta jaoks oli see selge auhind selle eest, et ta prantsuse keelt tädiga kasutas. 

Samas oli naljaks vaadata kuidas ta Mäepere juures tihti ei teadnud kellega mis keeles parajasti rääkida. Kõik rääkisid ju läbisegi enam vähem kolmes keeles. Näiteks läks ta üks õhtu kööki mäemammale ja papale head ööd ütlema, aga kui kööki jõudis siis lihtsalt keksis seal ühelt jalalt teisele ja naeratas. Ta ei teadnud kuidas prantsuse keeles head ööd öeldakse ja seega ei taibanud, et teised saava nii eesti kui inglise keelest ka aru.

Tundus, et kui aga oli aeg koju minna siis läksid äkki prantsuse keele kanalid lahti ja last oli raske vaigistada. Sama asi muideks juhtus ka eelmisel korral kui me Sveitsis käisime, et lahkudes kasutas Greta paari prantsuse keelset sõna veel mitu päeva hiljem ja rääkis millegi pärast palju paremini eesti keelt ka.

Siit väikene näide. Natuke lavastatud, kuna kui ma spontaalselt teda lennujaamabussis filmima hakkasin siis pani bussijuht just mootori käima ja midagi ei olnud enam kuulda. 


Lõpetuseks paar pilti lennukiaknast



Vot selline reisijutt siis sel korral. Suur aplaus nendele, kes suutsid lõpuni lugeda. Kõige suurem plaus aga loomulikult Mäeperele võrratu vastuvõtu ja võrratu seltskonna eest.

17 comments:

  1. Tundub, et teil oli väga tore reis. Inglismaal kasvava lapse jaoks on korralik lumi kindlasti eksootika. Meie lapsed jällegi naudivad sel aastal olukorda, kus veebruarikuus on väljas plusskraadid ja lund nagu pole olnudki, ainult Unistaja ohkas mõni nädal tagasi, et tahaks ikka korra lund rookida ... Aga meil on viimastel aastatel olnud ka väsitavalt palju lund.
    reet, taas sisse logimata.

    ReplyDelete
  2. Hahaaa, pastakoogikesed:) aga kastanitordikesed maitsevad superhead muide.

    ReplyDelete
  3. Mul ei jää midagi muud üle kui sind uskuda nende kastanitortide osas :) Ise testida ma ju neid kunagi ei saa :)

    ReplyDelete
  4. Nende lumepapude kohta öeldakse eesti keeles "räätsad"
    Väga lahe lugemine!

    ReplyDelete
  5. Võrratud pildid, eriti veel kelgutamise ja see loodus, mmm! :)

    ReplyDelete
  6. Tänud 'räätsade' eest :)
    Ma jah ei suutnud, välja nuputada ja ei olnud aega uurida mis nende papude õige eesti keelne nimetus oleks :)

    ReplyDelete
  7. Oeh, oli see vast reis, nagu oleks kohe ise mäeperel külas käinud. Saskiast on kohe eriti äge neiu sirgunud vahepeal. Ja kassid kah nii suured karvakerad juba. Poisid ikka õnneks samasugused:) Ja see lumi, lumi, lumi... Aitäh jagamast, tõesti tore oli osa saada!

    ReplyDelete
  8. See kelgutamisevideo ajas meid kõiki naerma! Hääd iseseisvuspäeva!

    ReplyDelete
  9. Kaks niivõrd toredat perekonda :) Eesti sünnipäeval on kuidagi eriti armas lugeda, kuidas Eesti inimesed mujal elavad ja kokku hoiavad!

    ReplyDelete
  10. Oi IVI, aitäh sellise ilusa komplimendi eest :) :) ja veel Eesti sünnipäeval :)

    Eestlus on mõlemal perel tõesti üsna kõrgel kohal ja alati kokkusaades arutame me seda eestluse teemat ja sellega seotuid küsimusi ja mõtisklusi.
    Me küll Eestis ei ela, aga meie Eesti armastus on meeletult suur ja Eesti juured ei lase meid kuidagi lahti :)

    ReplyDelete
  11. Naudin su reise ja oskust leida odavaid reise. Olen jöudnud ka tervise töttu dieet toidule, väga rangele, kus ainult kala ja juurviljad, puuviljad.
    Imetlen su oskust leida sobiv toit reisudel!
    Palun teata, kas kindlustate alati pagasi? Vaatasin telekast, et on kohti kus tegutsevad vargad. Vötavad pagasilindilt kohvri ja kaovad, seal oli näide Maiamist, aga millised Euroopa lennujaamades on kadumise vöimalused. Tänan vastuse eest!
    Greta on vörratu!
    Tervitusi Soomest

    ReplyDelete
  12. In, odavaid lennupileteid on Uk pidevalt saada igale poole maailma kui sul on võimalus reisida koolivaheaegade ja pühade välisel ajal. Täiesti võimalik on minna nädalaks kuskile Hispaaniasse puhkama makstes nii hotelli kui ka lennupiletite eest 400 naela ringis kokku (kahele). See siis selline kõige odavama hotelliga variant, aga kui tahad odavat puhkust ja päikest siis on täitsa asja eest.

    Easyjet pakkub näiteks hetkel lennupileteid Genfi märtsi kuuks £26.49.

    Toiduga on selline lugu, et kui me kuskile pikemaks ajaks läheme siis me üürime alati eraldi elamise ja mitte hotelli.
    See tegelikult ei ole vaid minu söömisest kinni vaid ka sellest, et me eelistame reisida kohtades kus on vähe turiste aga rohkem kohaliku elu ja olu. Korteris või majas elades on ka pind suurem. Tavaliselt hotellides on sul ju vaid magamistuba ja vannituba, korterit või maja rentides aga köök, elutuba ja magamistuba (toad) jne.
    Oma köögiga on see söömine välismaal palju kergem, kuna saan teha just seda sööki mis mulle (meile) sobib. Samuti kergem Gretaga, kuna restoranides iga päev söömas käies läheks kalliks ja kindlasti jääks palju sööki järgi või ei sobiks tema maitsele. 5 päeva nädalas pastat ei taha me tal ka süüa lasta :)

    Lühemate reisidega (ühe, kahe öölistega) saan ma ilusti restoranides söödud (või hotellis), kuna iga korralik restoran on võimeline tegema puhast riisi, kala, stake, kartulit, salatit jne. Inglismaal ollakse väga teadlikud erinevatest allergiatest ja seda võetakse tõsiselt. Igasa korralikus restoranis on juba ka eraldi menüüd gluteeni talumatusega inimeste jaoks.
    Samas, aga eks selle sööömisega ole ikka omajagu probleeme ja just välismaal, ning alati kui me kuskile reisime siis ma ikka võtan endaga osa toiduaineid kaasa, et ma päris hätta ei jääks :)

    ReplyDelete
  13. Ah jah, pagasit me pole kunagi eraldi kindlustanud.
    Meil on reisikindlustus mis katab meid kogu aastaks vaatamata kui palju reise me selle aasta jooksul teeme.
    Maksab £45 aasta. Nüüd kui suusatama läksime siis lisasime igaksjuhuks ka 'tugevama' suusakindlustuse sinna juurde juhuks, kui Gretaga oleks Sveitsis midagi juhtunud või mis iganes.
    Tervisekindlustus on meil tasuta. Sama mis igas EU riigis
    http://www.nhs.uk/NHSEngland/Healthcareabroad/EHIC/Pages/about-the-ehic.aspx

    ReplyDelete
  14. No nii, loetud :) Esimesel päeval vaatasin pildid, teisel päeval lugesin ja täna vaatasin videod :)
    Suur tänu reisimuljete ja ilusate lumepiltide eest Selline lumi teeb meid sel aastal küll kadedaks. Meie lapsed said vist korra kelgutada ...

    ReplyDelete
  15. Su pildid on alati imekaunid! Olen neid alati imetlenud ja lootnud, et ühel päeval saan ka enda mälestusi samamoodi salvestada. Kuna mul ka nüüd joppamise peale on kaamera, millega teoorias saaks ma ilusaid pilte teha, kas mingeid erinippe on soovitada? :) (juhendi lugemine on poole peal ja plaanis on palju katsetama hakata)

    ReplyDelete
  16. Su pildid on alati imekaunid! Olen neid alati imetlenud ja lootnud, et ühel päeval saan ka enda mälestusi samamoodi salvestada. Kuna mul ka nüüd joppamise peale on kaamera, millega teoorias saaks ma ilusaid pilte teha, kas mingeid erinippe on soovitada? :) (juhendi lugemine on poole peal ja plaanis on palju katsetama hakata)

    ReplyDelete
  17. Mari, tead ma arvan, et mängi lihtsalt oma kaameraga ja ära liiga palju nendesse juhenditesse süvene. Juhend ajab asja liiga keeruliseks. Mul tuleb alati lootusetuse tunne peale kui ma seda loen :)

    Mina pildistan peaaegu eranditult kõik oma fotod A mode peale (A for Arpeture mitte Automatic). Samas kaamera on sätitud Automaadi mitte Manual peale nii, et ise ma teravust ei säti vaid aparaat sätib selle mulle ise ära. Ma ei tea kas saad aru mida ma mõtlen, tuli vist natuke segane? :)

    Mul on 50mm 1.4 objektiiv mis on mu lemmik millega saab siis arpeturet madalamaks või kõrgemaks panna vastavalt sellele kui udust tausta sa pildile soovid. See sulle soovitatud objektiiv on ka hea, mul on juba ammu olnud plaanis see endale osta aga pole lihtsalt veel jõudnud.
    Nende objektiividega aga zoomida ei saa seega see objektiiv mis kaameraga kaasa tuli on samuti väga kasulik ja hea.

    Samas kui aus olla siis minu jaoks oli D7000 NII palju igasugu lisa settinguid ja värke seal kaamera juures, et mind need vaid segasid ja ma ei teadnud neist midagi ning ei oska ka neid kasutada. Lihtsalt ei ole olnud aega nendega tegeleda ja kui ma perega reisidel või muidu pilte teen siis lihtsalt ei oleksgi aega kõiki settinguid eraldi sättima hakata. Greta oleks ammu pildilt ära jooksnud või Pete tüdimusest lõhkenud :D
    See on ka üks põhjus miks mul see D7000 siin riiulil seisab ja ootab ära müümist :( Tahan hoopis uut kaamerat.

    Aga jah, lihtsalt kateseta ja mängi ja vaata You tube videoid. Sealt saad kõige paremat ja selgemat infot. Jõudu!

    ReplyDelete