Monday, 30 December 2013

KINGITUSTE PÄEV

Paar aastat tagasi, kui me jõulude ajal Inglismaal olime, korraldasime jõulutseremoonia nii, et jõuluõhtul tuli Eesti kommete kohaselt jõuluvana osade kingitustega ja samal ööl käis kohalik jõuluvana (uuesti) ning jättis ülejäänud kingid kuuse alla. Greta oli siis veel nii väike, et talle piisas sellest, et jõuluvana nägi ning kingitusi sai, ega hakanud uurima või analüüsima kuidas see jõuluvana siis ikkagi nii mitu korda ühte pere külastab. Jõuluvanaks oli meie tuttav, kes maja ümber väikese tiiru tegi ja siis kingikoti ukse taha jättis. Sisse me jõuluvana lasta ei saanud (ega saa), kuna Greta on meil erakordselt hea nägude ja ilmete lugeja seega tunneks kohe kõik tuttavad inimesed ära.

Sel aastal otsustasime, et jätame jõuluvana 'mängimise' mängust välja. Jäägu jõuluvanale lehvitamine Eestis veedetud jõulude juurde. Jõuluõhtul panime siiski kuuse alla need kingitused mis meie sõbrad Gretale mujalt maailmast saatnud olid, kingitus Greta sõbrannalt Lõuna Afrikast ja üks pakike Itaaliast (Suured tänud kingi saatjatele :) Lisasin sinna veel paar raamatut mis ma ise ostnud olin, et Gretal oleks aega enne õiget 'kingituste' päeva neid rahus nautida.

Saatsin Pete Gretaga ülemisele korrusele mängima, ise panin kingid kuuse alla, jätsin veranda ukse praokile ning läksin ka ise ülemisele korrusele lottot mängima. 10 minuti pärast tulime alla ja hakkasime kurtma, et toas on kuidagi jahe. Ega palju aega ei läinudki kui Greta avastas kuuse all olevad kingid. Ülejäänu võite ise ettekujutada...
Kui esimeste kingituste tuhinast oli üle saadud siis oligi aeg juba magama minna. Enne pidi Greta veel jõuluvanale piima ja mince pie jätma ning Rudolfile porgandi.

Kui laps lõpuks voodi sai siis läks mul üks suuremat sorti kingituste pakkimine lahti. Enne ei olnud võimalust, sest Pete ju kõik päevad tööl ja laps koolivaheaja tõttu iga päev minuga kodus. 
Õnneks oli mul meeles kuuse alla sokutada päkapikkude poolt lubatud sussikommid. Otsustasin ka issile komme täis kinga puu alla sokutada. Ta meil ju samuti suur sokolaadi sõber :)
Jõulupäeva hommikul läks trall juba kella 7 ajal lahti. Esimeseks äratajaks ei olnudki Greta vaid hoopis meie naabrimees, kes kõva häälega juba peale kella 6-t hommikul Ho Ho HO- Merry Christmas oma majas hõikama hakkas. Pete, unesegasena, mõtleski korraks, et punakuuemees on saabunud :) Varsti tegi ka Greta oma silmad lahti ja trall võis alata. 
Sel aastal tundus see jõuluhommik kuidagi eriti pime. Ma ei tea, kas me siis eelmistel aastatel tõesti ärkasime mitu tundi hilje ülesse või kuidas, aga no sel korral oli ikka kohe tunne nagu oleks tegu ööga. Isegi kui olime kõik kingid juba lahti teinud ja hommikusööki sõime, isegi siis oli õues veel hämar.
Kingituste avamine oli lapsele täielik 'pidu'. Laps oli nii rõõmus ja elevil ja nii 'sweet'. Me Petega vaid vaatasime pealt ja pigistasime rahulolevalt üksteise kätt (seda kätt siis kus videokaamera või fotokas ei olenud :).



Seda 50 naelast pulmakleiti me Gretale siiski Disney poest ei ostnud. Ostsime ühe odavama Rapunzeli kleidi. Greta oli väga rahul ja ei maininud sellest pulmakleidist midagi. Ma arvan, et ta ei mäletagi enam, et mingi pulmakleit kuskil eksisteerib, kuna ega me teda sinna Disney poodi nii tihedalt ju ei 'vea'.  
Ning nagu te juba ka vist fotodelt märkasite siis sai meie laps ikkagi jõuluvanalt ka selle IGATSETUD koerakese. Küll see jõuluvana on ikka hea mees! 

Juhtus see nii, et kuigi ma olin juba alla andnud, et jõuludeks jääb see saamata, kuna ma ei olnud nõus selle koera eest mitte mingil juhul 70 naela maksma, siis üks päev Amazon lehelt igaksjuhuks vaadates oli koer äkki oma tavahinnaga. Ma ei uskunud algul omi silmi, kuna no tõesti seda koera ei olnud suure populaarsuse tõttu MITTE KUSKILT SAADA (väljaarvatud mitmekordse hinnaga ebayst või Amazon lehelt). Otse loomulikult ostsin ma siis selle ruttu ära ja olin omadega väga rahul. Kuigi me pidevalt korrutasime lapsele, et jõuluvana seda talle ei too siis ma teadsin, et kuigi Greta sellega nõus oli siis salamisi ta ikka uskus 'jõuluvana maagiasse' ja lootis et jõuluvana selle talle toob. No ja see tema lootmine ja koera saamine oli talle vist kinnitus, et jõuluvana ikka tõesti eksisteerib (mitte, et ta jõulumehe eksisteerimises hetkel kahtleks).
Oma suureks üllatuseks või öelda, et Lucy koerake ületas mu ootused. Ma olin enne igalt poolt lugenud nii paljusid negatiivseid kommentaare, et ma tõesti ootasin, et saabub mingi odav, viletsa kvaliteediga koera 'junnike'. Kui pakk koju saabus siis olin juba üllatunud, et tegu täiesti korraliku suuruse ja vägagi armsa välimusega loomakesega. Lohutus seegi. Usku, et koerake ka igat meie käsku nii hästi täitma hakkab mul sellegi poolest ei olnud. Enamus Lucy koera omanike olid väitnud, et kutsut on pea võimatu treenida. 
No ma ei tea, meie saime oma kutsule küll kõik trikid ilusti selgeks, kuigi mõnikord peab teda alguses mitu korda nimepidi kutsuma (noh, aga see on meie majas üsna tüüpiline nähtus :)
Siit teile väike näide
Ma juba mainisin ühes eelmises postituses, et sel korral oli meie lapse kingihunnik väga normaalne. 
Meie kinkisime talle printsessikleidi ja Lucyle lisaks veel gloobuse ja Playmobil hobuse pesula ning pop muusika CD (Greta on meil metsikult pop laulude fänniks saanud :).
Mina sain lõhnaõli, toormahla tegemise masina, kampsuni, mini lugemislambi (see oli Greta kingitus mulle) ja National Geographic aastatellimuse. Pete sai meist kõigist kõige rohkem kingitusi. Ta on neid ka igati ära teeninud :)

Kui olime kinkidega ühele poole saanud ja Greta suutnud, ennast sokolaadi täis süüa tulid Pete vanemad meie juurde jõululõunale. 
See on omamoodi traditsiooniks saanud, et nad jõulude ajal meie juurde 'peitu' tulevad. Peitu selles mõttes, et nad tegelevad pidevalt Pete õelastega ja ka jõulupäev nendega koos veeta oleks neile üsna väsitav, seda enam, et tavaliselt tuleb kogu suguvõsa järgmisel päeval nende juurde jõululõunale. Me siis alati kutsume nad esimesena enda juurde, et nad saaksid meie, vaid ühe lapselise pere, juures rahus jõullõunat nautida. 

Noh ütleme nii, et kuna Greta oli massiivse suhkrulaksu all siis oli meie jõululõuna ja ülejäänud õhtu küll kõike muud kui rahulik ja harmooniline. Rahu algas alles siis kui vanavanemad olid koju läinud ja laps magama sai saadetud ning meie Petega sohvale potsatasime ja Downton Abbey vaatasime. Nüüd, tagantjärgi vaadates, oli meil ikka väga tore päev, ärge valesti aru saage, aga jõulupäeval oleks ma tahtnud küll Greta kuskile puuri panna.





Iga korraliku jõulupüha juurde kuulub ka üks korralik jõulukontsert. Kahjuks saan ma siia postitada vaid ühe laulu, kuna Greta jooksis teiste videode peal ringi kui hull ja    laulmist nagu eriti ei olnud kuuldagi. 
Meie väike suhkrusõge lapsuke :)

3 comments:

  1. Täitsa vahva koerake. Aga meie omad peavad siis ikkagi Tommiga leppima.
    Marta sai jõuluks hobuse kes kõnnib ja hirnub. See oli küll odavast turupoest ostetud ja ilmselt ei maksnud suurt midagi, aga toimib ilusasti siiani :)
    Ja "elavast" Gretast peaksid videoid rohkem panema, siis me ka usume mis sa räägid :)

    ReplyDelete
  2. See koerake näeb isegi minu jaoks nii armas ja vahva ja ausalt öeldes mänguasja kohta tõepoolest vägagi truu. Meil on kunagi midagi samalaadset olnud (Noh, täditütrel pigem) ja see oli küll jube elukas :P

    Ja pildid on vahvad! Jõululaud andis mulle igatahes tühja kõhu ja inspiratsiooni. Ning Teie hääli on nii vahva kuulda video teel :D

    ReplyDelete
  3. Kersti, kuule kui Gretal oleks valida siis ta loomulikult valiks PÄRIS koera :)
    Ma isegi ise mõtlesin juba päris kassile AGA õnneks oli see vaid väikene mõte. Looma pidamine on ikka nii suur töö ja maksab palju raha, et jääb ära.

    Kris V Seda on tore kuulda, et meie jõululaud sulle inspiratsiooni andis. Loodetavasti teed sellest insiratsioonist siis ka pärast ilusaid pilte ja paned oma blogisse ülesse :)

    ReplyDelete