Friday, 25 October 2013

KUNINGANNAL KÜLAS

Kui mu ema ja tädi meil septembris külas olid käisime järjekordselt Windsoris. Kui me seal juuli alguses käisime siis jäi meil lossi külastamine ajapuuduse tõttu ära.
Sel korral aga läksime kohale kohe kui loss oma uksed lahti tegi. Hommikul kodust lahkudes kiirustas Pete meid tagant, kuna ta oli internetist lugenud, et järjekorrad on pikad. Mul oli seda raske uskuda, et kes see nüüd ikka tahab kella 10-ne ajal juba kuskil sabas seista, aga kohale jõudes ootas meid tõesti juba meeletult pikk järjekord ees. 
Pildil on vaid üks osa sellest järjekorrast. Tegelikult oli see kolm korda pikem.
Õnneks olime meie piletid internetist enne ära ostnud ja pääsesime pikas järjekorras seismisest. Seisime hoopis ühes palju, palju väiksemas.
Piletid käes, turvakontrollist läbi (sellisest nagu lennujaamas kus kotid röntgenimasinast läbi lasti) suundusime lossi poole.
Ma mainin siinkohal kohe ära, et selle torni otsas, mis all oleval parema poolsel pildil on, selle otsas me käisime. Toon selle torni siin esile, kuna mul ei ole sellest tornist hiljem ühtegi korraliku pilti :) 





Selline vaade linnale avanes lossimüürilt alla vaadates. Minu eelmises postituses Windsorist oli just see tänav, mis pildil, see kus ma Gretast paar pilti tegin samal ajal, kui Pete autot parkis. 
Ah, teate ma olen selle postitusega nii pikalt venitanud, et nüüd ma enam ei teagi kuidas või mida siia kirjutada või kust alustada. Enamus huvitavaid fakte mida meile seal räägiti on ka juba meelest läinud, aga eks ma siis proovi ikka selle postitusega ühele poole saada.
Windsori loss on üks vanemaid ja suuremaid hõivatuid losse maailmas. Selles lossis on pea 1000 aastat pidealt sees elatud ja lossi on ajaloo jooksul pidevalt täiendatud. Osad omanikud tegid juurdeehitusi, et lossi kindlustada, osa et seda mugavamaks ja kaunimaks muuta.
Kuninganna Victoria ja Prints Albert veetsid suurema osa oma elust Windsori lossis ja just Kuninganna Victoria valitsemise ajal avati loss esimest korda osaliselt ka rahvale vaatamiseks (1845).
Tänapäeval kasutab Kuninganna Windsori lossi regulaarselt ja veedab suurema osa oma nädalalõppudest just siin.

Kui Kuninganna Elizabeth II lossi tuleb siis 'pesistseb' ta lossis talle kuuluvas osas. Kui te all olevat pilti vaatate siis selle ehituse keskmine osa, see madala torni moodi puuustega ehitis, ongi see osa kus ta lossis elab. Muideks, kui Kuninganna autoga lossi sõidutatakse siis sõidab auto nendest puust ustest läbi otse lossi sisse ja alles siis väljub Kuninganna autost. Vihmase ilmaga eriti mugav :)
Sellele osale lossist loomulikult külastajaid ligidale ei lasta ja näiteks kui me lossitornis käisime siis oli seal vaid teatud kohad tornis kust võis ümbruskonnast pilti teha. Otseloomulikult just sealt poolt kuhu jäi Kuninganna elamine pilti teha ei tohtinud. Nii, et kellegil ei olnud võimalust oma kaameraga Kuninganna tuppa zoomida :)

Torni saab külastada ainult teatud ajal aastas. Selleks peab eraldi pileti ostma ja alla 130 cm lapsed torni sisse ei saa. Seda eelkõige sellepärast, et torni ääred on kõrged ja nii lühikesed lapsed ei oleks sealt ilma tõstmata alla näinud ning see ei oleks just eriti turvaline olnud, kui kõik oma väikeseid võsukesi sealt kõrgelt üle müüri upitama oleks hakanud. Samuti oli tornitippu üle 200 astme seega väikeste lastega oleks see ekskursioon väga pikaks veninud. Torn on merepinnast 65,5 meetri kõrgusel ja sealt avaneb võimas vaade kogu lossi territooriumile (kokku 5,3 hektarit)
Meie kiid. Ekskursioon kestis 45 min, aga kui aus olla siis aeg läks nii ruttu, et mulle ei tundunud see küll kuidagi nii pikana.







Siit pildilt on näha 5km pikkune jalutustee mille Charles II lasi ehitada. Selle tee lõpus on üks monument. Osa sellest teest kuulub praegu lossi valdusse, aga ülejäänud osa kuulub rahvale kus nad võivad oma vaba aega veeta ja kukerpalli lasta :). Ma käisin seal ükskord, väga ammu, ühe noormehega date-il :)


Vaade Windsori linnale
Siit üks väikene video mille internetist leidsin
Kuna Gretat torni ei lubatud siis jäid nad Petega kahekesi välja jalutama. Piletid olime me küll kõigile ostnud ja kahju oli natuke raisatud rahast. Pärast tuli aga välja, et meil on võimalus selle torni eest makstud raha tagasi küsida. Seda me ka tegime. Nädal hiljem helises kodus telefon ja kui ma sellele vastasin kuulsin, et helistatakse Buckingham Palace-ist ja küsitakse Pete. Ma palusin naisel korrata kuna see tundus nii uskumatu, et Petele Buckingham paleest helistatakse :). Kahjuks Pete Kuninganna juurde lõunale ei kutsutud, aga Pete ja Greta said kogu pileti raha tagasi. Mitte ainult torni pileti oma, vaid ka Windsori lossi oma :) 

Kui me seal torni otsas olime siis teatas ema, et tema näeb all Gretat ja Pete ja et Gretal on must müts peas. Mina, et mis must müts. Gretal ei ole musta mütsi. Jõudsin veel mõelda, et ei tea kas tal hakkas külm ja Pete ostis talle mingi mütsi või mis.
Kui me tornist alla tulime avanes meile selline vaade
Greta seisis kivistunult vastasmaja ukse juures. Pete ei olnud kuskil näha. Ma mõtlesin, et miks Pete on Greta üksinda tänavale jätnud. Siis nägin Pete kaugemal seismas ja mulle märku andmas, et oota ja vaata. No ma siis ootasin ja vaatasin ning Gretale tuligi äkki elu sisse. Ta tegi järsu pöörde, seadis kujutletava püssi õlale ja hakkas marssima kui sõdur. Ta tegi seda nii ehtsalt, et isegi mina olin üllatunud tema näitelmis ja imiteerimis oskuses. Loomulikult, kes siis oma last ei kiidaks ja loomulikult on minu Greta kõige, kõige, aga nagu pildilt näha siis olid ka teised külastajad sellest show-st väga vaimustatud.
Pildil ei ole Greta kurva näoga vaid ta on ilmeteta, nagu seda on ka kuningakoja sõdurid. 

Aru ma ei saa, ma ütleks, et mu laps on iseloomult pigem tagasihoidlik ja selline muretseja-analüüsija tüüpi. Suures grupis hoiab pigem suu kinni, kui kõigi ees midagi kõva häälega seletab, aga kui näitlemishoog peale tuleb siis ei ole tal häbelikuse või tähelepanu keskpunktis olemisega mingit probleemi. Ta täielikult 'plays to the crowd'. Ta suutis nii hästi oma rolli sisse elada, et tema jaoks nagu teisi inimesi ta ümber ei olnudki. Jaapanlased (hiinlased, korealased või kes iganes nad olid) aina surkisid teda ja jooksid ta järgi, aga Greta oli just nii ilmetu ja oma marssimise või soolasambana seismisega ametis, et ei teinud neist suurt väljagi.
Ainult siis kui laps emmet nägi siis tuli väike naeratus näole :)

Pete ütles, et Greta oli seal juba pikka aega olnud inimesi oma marssimisega lõbustanud. Kui ma siis küsisin, et kas ta pilte või videot ka teinud on sain vastuseks 'ei'. Siis ta loomulikult hakkas kohe kiiresti filmima, aga kuna Greta oli meid juba näinud siis ei olnud ta näitlemine enam nii ehe kui varem. 
Siit siiski väike näide

Ja siin on õiged sõdurid marssimas



Siit videost näete natuke milliste koomiliste sammude ja liigutustega asi käib :) Kui vahtkonna vahetus tuleb siis alati kontrollib ülemus üle, et kas kõik on ikka nii nagu olema peab. Kahjuks ma ei kuulnud mida küsiti, aga mõnikord on neid küsimusi üsna palju. Siis kohendatakse kraesid ja mütse ning siis marsitakse minema.

Väike kasakas


Ühe korraliku lossi juurde kuulub paar korraliku suveniiripoodi ja kuna meil oli ju kaks turisti kaasas siis loomulikult astusime nendesse sisse. Pete enam ei viitsinud, kuna nemad olid Gretaga seal juba käinud ja sealt Gretale mütsi ostnud.


Greta viitsis küll poodi uuesti tulla. Seda enam, et seal müüdi ju Kuninganna koerakesi :) Oh, nii raske oli lapsele ei öelda, seda enam, et ta on meil tõesti koerte järgi hull.
Kuna lossis pilte teha ei tohtinud siis ei ole mul teile näidata milline see seest poolt välja näeb. Nii, et peate ise siia seda vaatama tulema. Näha on seal nii mõndagi ja kuna koht on Kuningannaga tihedalt seotud siis on lossi külastamine seda igati väärt. Samas ma võin öelda, et minule on väiksemad mõisad palju südame lähedased ja huvitavamad. Aga noh, seda saan ma öelda ainult sellepärast, et ma olen siin maal juba NIIIIIIII paljusid losse, mõisaid ja kindluseid näinud, et mulle ei avalda kõik asjad samasugust muljet kui neile kes võib olla Inglismaad vaid külastavad (seda enam, et ma olen Windsori lossi ka enne käinud). Igal juhul arvan ma, et loss on igati oma piletiraha väärt.

Lossi territooriumil asuvas St George's Chapel-isse on maetud kümme kuulsat valitsejat, nende hulgas ka Henry III. Kabel on väga võimas ja ahhetama panev (pigem küll mu ema ja tädi, kui mind ja Pete :)





Kuna lossi territoorium on suur siis on neid vahtkonna poste seal ka rohkem kui üks. 







Väljapääs
Ega midagi muud nagu ei olegi siia lisada. Veetsime lossis paar tundi ja siis suundusime kohvikusse kohvi ja koogitama.
Kuna Eton asub täitsa Windsori külje all siis tegime sinna ühe kiirvisiidi. Kuulsasse Etoni kolledzisse enam sisse ei jõudnud minna, aga ehk järgmisel korral käime ka seal ära. Koht ise näeb välja selline





3 comments:

  1. Uus staar on sündinud!

    Osadel sõdruritel tundusid püksid veidi kukekad ...

    Nad ei näe ju sealt karvade alt üldse välja, väga lihtne on nii ilmetut nägu teha :)

    Ma käisin ka kuskil lossis, aga ma ei mäleta enam mis loss see oli ...

    ReplyDelete
  2. Tohib küsida, et mis kaamerat ja objektiivi Sa kasutad? Pildid joonistuvad alati nii hästi välja.. :)

    ReplyDelete
  3. Ma lõpuks jõudsin siia kommenteerima :)

    Kersti, kõikide sõdurite püksid on natuke kukekad. Selline ongi nende munder.

    Ma arvan, et see on ikka omajagu töö ja vajab palju kannatust, et välja kannatada postil seismine (silmad karvade all peidus või mitte :) Mõtle ise kui iga sekundi tagant keegi su külje alla ronib pilti tegema. Nendele lisaks siis ka veel need, kes tahtlikult sind naerma ajada püüavad.
    Ma torkaks nii mõndagi püssiga :)


    Anonüümne,
    Kaameraks on kõige odavam (nii vana, et enam pole seda isegi müügis) Nikon D60 SLR kaamera. Lemmik objektiiviks on 50mm F1.4. Kasutan ka nikkor 18-105 objektiivi.
    Mul on ka palju kallim kaamera Nikon D7000, aga ma ei ole sellega üldse rahul ja seega seisab see mul lihtsalt nurgas :(

    ReplyDelete