Sunday, 8 September 2013

NATUKE VEEL VANALINNA

Siit veel üks pildiseeria Tallinna vanalinnast. Me tegelikult käisime vanalinnas ikka rohkem kui vaid kahel korral, aga ma lihtsalt ei kandnud iga päev kaamerat endaga kaasas. Ega meil ongi Tallinnas käies vaid kaks põhilist kohta kus me kõige rohkem aega veedame ja need on vanalinn ning raamatupoed. Kusjuures mu laps nautis neid objekte sama palju kui mina nii, et täielik nauding. Noh, lapse puhul oli naudingupaketis veel ka igapäevane jäätise söömine mida mina, kahjuks, sain vaid pealt vaadata ja meenutada.
Greta on meil suur puuokste armastaja. Iga kord kui mõni jalgu jääb siis võetakse see kohe kaasa. Sel korral ristus me tee veel eriti suure puupulgaga, mida Greta siis loomulikult kohe mitte kuidagi ei suutnud maha lebama jätta. Peale mõningast kaalutlemist lubasin tal selle kaas tirida. Kuna inimesi oli ümberingi nii vähe siis ei olnud otsest ohtu kedagi jalust maha niita. 


Jalutuskäigul jäi meile ette Köismäe torn. Pistsime ninad kohe uksest sisse aga kui nägin, et pilet sinna torni oli €5 ja seda ka Gretale siis hakkas rahast kahju. Eestis olles ma ju arvestan kõiki asju raamatutes :) Noh, et mitu raamatut kulutatud raha eest saaks. Kuna see jalutuskäik toimus meie Eesti reisu lõpus, kui rahakott juba hõre, siis tundus 10 eurot natuke liiga palju sellise torni eest. 
Käisime seal siiski ära. Piletitädil õnnestus meid ära osta. Ära ostis ta meid piletiga. Nimelt, et torni külastada, peab külastaja kõigepealt endale pileti tegema. Raske haamri kätte võtma ja mündile kirjad peale taguma. Pärast pandi mündile nöör taha ja riputati meile kaela. Mündi ühele poolele oli trükitud kõik nimed mida Tallinn on oma ajaloo jooksul omanud. Kahjuks ma ei mäleta enam mis tekst teisel pool oli ja ei viitsi ülesse tuppa seda otsima ka minna. 
Selline tegevus muutis pileti hinna automaatselt palju talutavamaks. Sai sepatööd teha, torni näha ja pärast veel kaelakee (nn pileti) ka kaela. Minu arvates 5 eurot igati väärt.
Ega seal tornis suurt midagi erilist näha ei olnud, aga näiteks sain ma teada, et seal korraldatakse vahetevahel Linnateatri poolt etendusi. Minu arvates nii vinge sellises kohas etendust teha ja etendust näha. Kuna ruum on väike siis tekib kindlasti näiteljate ja publiku vahel mõnusalt intiimne atmosfäär.
Torni akendest avanevad vaated olid loomulikult ka oma hinda igati väärt. Seda enam, et erinevalt Raekoja tornis pilte tehes, ei pidanud ma siin lapse elu pärast muretsema. Alla potsatamise oht oli peaaegu puudulik.


Kui me tulles oma 'piletid' valmis olime meisterdanud siis piletitüdruk ütles, et vanasti oli veel kombeks seda münti rannaliivaga hõõruda ja mingi soov soovida. Seda kuuldes ütlesin Gretale, et mulle tundub, et peame veel enne kojusõitu ühe väikese reisi mereranda ette võtma. Reis aga jäi ära kuna nad olid selle eest juba hoolt kandnud ja liiva rannast torni toonud. Ei jäänudgi muud üle kui vaid soovida. 
Mina jäin igal juhul selle torniga väga rahule ja mul oli hea meel, et seal sai ära käidud. Uuesti sinna niisama uudistama ei läheks, aga mõnda etendust vaatama küll suurima heameelega.
















Vahepalaks natuke jäätist





Mida teie teeksite kui tänaval kõndides äkki sellist sildikest väravapostil näeksite? Minul igal juhul hakkas küll süda kiiremini lööma. Mõtlesin, et kuidas see on võimalik, et ma ei ole Okasroosikese Lossist enne midagi kuulnud. Jõudsin kahjuks juba Gretaga oma avastust jagada. Tuli välja, et see pidavat olema mingi kunsti- või tantsustuudio. Hoovil asuva restorani ettekandja ei osanud mulle täpselt öelda mis kohaga tegu, aga seda kinnitas küll, et lossist on asi kaugel. Kahju...




2 comments:

  1. Me käisime ka seal Köismäe tornis. Me käime alati seal lillefestivalil jalutamas ja sel korral sattusime sisse. Näed, meil ikka täitsa sama trajektoor ;-) Järgmine kord saame kohe Eestisse jõudes kokku ja siis näeme kõiki neid võrratuid kohti koos :-)

    ReplyDelete
  2. Ja jah, me tavaliselt vallutame vanalinna mitmelt eri poolt :)
    Jääme siis aga järgmist suve ootama :)

    ReplyDelete