Sunday, 22 September 2013

ESIMESE KOOLINÄDALA UPDATE

Esimene korralik koolinädal on seljataga. Laps on igal päeval suure õhinaga kooli läinud ja sealt veel suurema õhinaga koju tulnud. Ma olin kindel, et ta reedeks kindlasti omadega täitsa läbi saab olema, aga esimese nädala lõpuks mingeid kokkukukumise märke küll näha ei olnud. Isegi peale koolipäeva ei ole ta väsinud olnud. 

Võib olla seda ka sellepärast, et me oleme erilist hoolt kandnud selle eest, et laps õhtul juba kella 7 ajal voodisse minema on hakanud ja seal hiljemalt 8 ajal magama jäänud (nagu ka ülejäänud kohalikud lapsed seda juba ammu teinud on). Eks praeguse uue keskkonna juures ongi see kõige tähtsam, et laps korralikult sööks ja magaks, et ta siis nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt tugev suudaks püsida. Kahel päeval oleme me küll koju jõudnud hiljem kui Pete (peale 17.00 siis). Ühel korral oli peale kooli balleti tund ja teisel päeval ma olin sunnitud otse koolist autoparandusse minema (see juba eraldi jutt).

Koolist tulles räägib Greta mulle hea meelega mida ta päeval koolis tegi, mida sõi ja kellega mängis. Tähti ja numbreid on nad õppinud iga päev. Reedel marssis koolist välja kleepekaga mis ta oli hea lugemise eest saanud. See oli spetsiaalselt lugemise kleepekas, väikeseid kuld tähekese kleepekaid jagati juba ka teistel päevadel. 

Reedel laulis ta meile ka 2 uut laulu, mida ta oli koolis õppinud. Ühte nendest teadsin ma juba ise ka, kuna olin seda mõned aastat tagasi koolis töötades kuulnud. Terve õhtu me muud ei teinudki kui vaid ümisesime seda laulujuppi, kuna selle sõnad ja viis on väga 'nakkavad'. Kõige naljakam selle juures on veel see, et see laul on kombainist! :)

Kuigi ma Greta juttu võin tavaliselt sõna sõnalt uskuda siis ma mõnikord ei saa siiski 100% kindel olla kas kõik ikka on just nii kuidas ta mulle rääkinud on. Osalt sellepärast, et mõnikord lapse arusaam asjadest on ju teine kui täiskasvanute oma ja seega võivad lapsed teha asjadest omi järeldusi.
Kui ma reedel sain koolist nädala uudistelehe ja sellega koos väikese paberilehekese all oleva tekstiga, siis see oli  tõestus sellest, et Greta oli mulle puhast tõtt rääkinud. Ta tõesti tuli iga päev koolist ja teatas mulle mis tähte nad olid just sel päeval õppinud. 
Kui ta esmaspäeval koolist koju tuli ja ma talt autos küsisin kuidas ta päev läks siis ta ütles, et tal oli alguses tulnud väikene 'tilk' (pisar) silma aga ta oli selle ruttu ära pühkinud, et keegi ei näeks ja, et pärast oli talle seal nii väga meeldinud, et ta ei olnud üldse kurb enam.
Mulle tegi see natuke muret. Mitte see, et tal koolis pisar silma tuli vaid see, et ta seda varjata proovis. Ütlesin Gretale, et kui tal tuleb koolis kurb meel, või kui ta haiget saab siis see on täiesti OK kui ta nutab ja et ta ei pea seda teiste eest varjama. 
Ma ei taha, et Gretast mingi viriseja ja vinguja kasvaks, aga samas ma ka ei taha, et ta oma tundeid varjama õpiks. Minu arvamus on see, et elus on palju kergem kui sa oma tundeid ja emotsioone teistega jagad ja hädas teistelt abi ja lohutust julged küsida. Oma tundeid ja muresid varjates eemaldad sa ennast teistest ja võid end ikka väga üksiku ja abituna tunda. 
Samuti ütlesin ma talle, et kui ta näiteks päriselt haiget saab siis ta lausa peab nutma (mingi väikese müksu või kriimustuse pärast Greta nagunii ei nutaks), kuna siis õpetaja saaks sellest teada ja oskaks olukorda vastavalt hinnata. 

Järgmisel päeval tuleb Greta taas hirmus rõõmsalt koolist koju ja räägib mulle suure õhinaga mida nad päeval tegid. Kui küsisin, et kas täna tal ka natuke nututuju peale tuli siis ütles Greta sama rõõmsalt, et jah korraks ta nuttis natuke, aga siis tuli õpetaja ja kallistas teda ning ütles, et ära nuta mu väikene tüdruk ja siis ma läksin ja mängisin rõõmsalt edasi. Ülejärmine päev oli taas sama lugu, et ta oli mänguväljakul natuke nutnud ja üks teine õpetaja oli teda siis lohutanud ja kui nad klassi olid läinud, siis talle väga meeldis seal mängida ja tal oli rõõmus. 

Põhimõtteliselt oli sama jutt iga päev ja mina ei saanud enam üldse sellest nutmisest aru. Ma ei saanud aru, et kuidas ta saab seda nutu asja mulle nii rõõmsalt ja rahulikult rääkida nagu oleks tegemist jäätise söömisega. Ma iga kord tegelikult sisemiselt natuke kartsin, et äkki ta nüüd järgmine päev ütleb, et ta ei taha enam kooli minna, aga järgmisel hommikul keksis laps taas rõõmsalt kooli ja ei mingit kobinat. 

Reede hommikuks olin ma juba nii segaduses sellest rõõmsast nutmisest, et ma küsisin õpetajalt mööda minnes, et kas see on üldse tõsi, et Greta koolis natukene nutab. Õpetaja ütles, et see on tõsi, et Gretal tuleb kurb tuju peale suurde saali sööma minnes. 

Kui ma hiljem Gretale kooli järgi läksin uurisin ma seda nuta asja ta käest uuesti ja küsisin, et kas see on tõsi, et ta sööma minnes ennast kurvalt tunneb. Greta ütles, et jah, et seal on mõnikord suured poisid kes lollust teevad. Ühel päeval oli keegi suur poiss kõikide peale sülitanud ja Gretale ei olnud see meeldinud. 

Noh, kui aus olla siis ma ei tea kuidas neil see söömine seal täpselt välja näeb, aga seda ma tean, et enamus koolilapsi söövad kõik koos. Ma ei usu, et Gretat suur rahvamass kui selline hirmutab. Ma pigem arvan, et see on kombinatsioon paarist erinevast asjast. Üks kindlasti see, et seal on suuremad lapsed, kes käituvad natuke lärmakalt ja teevad lollusi millega Greta harjunud ei ole. Seda enam, et Montessori lasteaias oli neil söömise ajal saalis selline vaikus, et lausa uskumatu. Lauas vesteldi vaid väga vaikse häälega ja tänu sellele said kõik rahulikus keskkonnas oma toitu nautida. Seega ei ole ime, et see suur lärm Gretat natuke kodu igatsema paneb. 
Teiseks kahtlustan ma, et ehk ta tunneb natuke vastutust oma munaallergia pärast ja selles olen ma tegelikult ise natuke süüdi. See, et tal munaallergia on see ei ole probleemiks, kuna esiteks ei ole ta ainus allergiatega laps seal koolis ja teiseks teavad nii õpetajad kui ka kokatädid sellest ning nad hoolitsevad ise selle eest, et Greta õiget toitu saaks. 
Samas olen mina see, kes kodus Greta järgmise päeva menüüd vaadates Gretale meelde tuletab, et ta üle küsiks, et kas näiteks pakutavas jäätises ikka kindlasti muna ei ole jne.
Ma kardan, et ma olen sellega pannud Gretale pinget peale, kuna ta ei ole meil ju selline avatud ja julge tüdruk, kes iga suvalise tädi käest kõike küsida julgeks.
Tegelikult kui nüüd järgi mõelda, siis ta muutub häbelikumaks nende inimeste suhtes kellel on kõrgem autoriteet. Mingite suvaliste tegelastega suhtleb me laps väga avatult. 
No ja võib olla siis ta sööma minnes kardab seda hetke (nende lärmakatele lastele lisaks) kui ma olen palunud tal kokatädilt lisa infot küsida mida ta hea meelega ehk ei tahaks teha, aga samas küsimata oleks tal ohtlik oma toitu süüa. 
Ma muidugi ei tea kas sellel minu teoorial ka üldse mingit põhja all on, kuna ma ei ole ju oma silmaga näinud kuidas tal seal see söömine toimub. Küsin esmaspäeval ta käest üle ja samas ütlen talle, et see ei ole enam tema vastutust toite üle kontrollida ja et ma palun hoopis õpetajal seda teha.

Kolmas põhjus ta lõuna ajal nutmisele võib olla see, et tavaliselt lasteaias olles on ta peale lõunat kohe koju tulnud, nüüd aga peab ta peale lõunat veel 3ks tunniks kooli jääma. Ehk ta ei ole selliste pikkade päevadega veel harjunud ja sisemine kell toob emmeigatsuse peale. 

Ma ei julge arvata, et ta seal nüüd väga pikalt või kõvasti nutaks, kuna muidu ta ei tuleks nii rõõmsalt koolist koju ja ei läheks sinna uuesti sama rõõmsalt tagasi. Ta igal pool rõhutab rahulolevalt, et tema on nüüd suur tüdruk ja et tema käib nüüd koolis. Kui ma talt üks õhtu küsisin, et mis oleks need kolm asja mille üle ta väga õnnelik on ja mis teda rõõmsaks teevad siis need kolm asja olid:
1. Mängimne
2. Koolis käimine
3. Mängimine koolis.

Ma olen tegelikult üsna üllatunud, et ta emotsionaalselt nii tugev on ja oma tundeid nii hästi tasakaalustada suudab. Päeva lõpuks on ta ju ikkagi vaid 4 aastane laps. Pool aastat veel selleni kui ta 5 aastaseks saab. Seega alles üsna beebikas.

Praegu tundub mulle küll, et mina olen seda koolimineku asja emotsiooniliselt palju raskemini võtnud kui laps ise. Ma loomulikult ei näita seda talle välja. Kuna me mõlemad Petega olen Greta koolist nii vaimustuses siis see minu muretsemine, et 'see ei ole normaalne, et kõik nii hästi on läinud' tunne on ilusti kooli vaimustuse taha peitu jäänud. 

Samas ma juba tean, et täna õhtu ja homne hommik saab olema meile mõlemale raske. Nimelt on meil praegu vanaema ja tädi Eestist külas. See nende siia tuleks ei olnud ajaliselt just ideaalne, kuna Greta ei ole ju kooliga veel 100% sina-peale saanud. Talle oleks parem olnud kui ehk esimesed paar nädalat oleks kodune kord olnud väga stabiilne ja rahulik. 
Noh, aga midagi pole parata ma ise lolli peaga organiseerisin selle sõidu sellisele ajale. Tegelikult oli asi vist ikka selles, et see oli ainuke aeg kui odavamaid pileteid  saada oli.

Esmaspäeva hommikul on seega kindlasti pisaraid oodata ja ma olen kindel, et Greta hakkab ütlema, et ta ei taha kooli minna. Ma vaid palvetan, et ta suudaks ennast nii palju koguda, et ma ei pea teda väevõimuga kooli tirima. 
Fingers crossed!

2 comments:

  1. Ma olen päris kindel et Greta läheb ka esmaspäeval rõõmsalt kooli.
    Kahju et sa ei saa minna ühel päeval kõrvalt vaatama et kuidas seal sööklas siis ikkagi olukord on. No et südamerahu saada :)
    Marta ka eelmisel aastal sõimes sõi samas ruumis kus nad mängisid, aga nüüd käivad söögitoas söömas. See oli ka tema jaoks harjumatu. Ning kodus koguaeg rääkis kuidas teised läksid saali (palli mängima või laulma) ja tema ei tahtnud minna. Pärast küsisin ja ta olevat ikkagi koos teistega läinud ja ka rõõmsalt seal ringi jooksnud :)
    Ja sõimes veel tekkis tal tõrge õhtupoole õue minemise ees. Ilusa ilmaga käivad nad 2x päevas õues (talvel pimedaga mitte) ja kevadel ta nuttis kõva häälega kui hakati peale lõunat õue sättima ... ma ei teagi miks. Kas kartis et siis emme ei leia üles või oli hirm et kuhu neid viiakse ... :)

    ReplyDelete
  2. Ma kindlasti saan, kui tahan, seda söömist vaatama minna aga ma ei taha :)
    Kui Greta peaks lahinal nutma ja probleem suur oleks siis oleks sellel rohkem põhjust aga kui ta vaid 5-10 minutit natuke nuttu tihub siis saab ta sellest ajagi ise üle.
    Ma küsisin täna hommikul ta käes, et kas tal muretseb seda muna info küsimist aga ta ütles, et ei, et õpetaja hoolitseb ise selle eest :) Nii, et see ka pole probleem.

    Ma ise teen võib olla asja enda jaoks hullemaks, seda enam, et temale nagu see nutmine endale mingit muret ei valmista.
    Emmed ju ikka muretsevad :)

    Tegelikult ma lihtsalt ei jõua ära oodata seda aega kui ma saan Greta koolis olemise ajal kodus RAHUS toimetada :) :)

    ReplyDelete