TÄDI JUURES

Käisime tädil ja onu Matil külas. Greta kuulis algul, et tegu ei ole mitte ONU Matiga vaid UNE Matiga ja ta tuli minult vaikselt üle kontrollima, et kas see Une Mati on ikka hea onu. Tal vist on veel trauma sellest ajast kui ma talle väiksena magama minnes Une Matist rääkisin. Mehest, kes lastele öösel liiva silma raputab.

Tädi juures aga oli tore olla. Gretale kui koolitund. Laps sai näha kuidas kurgid, oad, kartulid ja peedid kasvavad ja millised nende varred välja näevad. Vanaemal on ka kodus väike kasvuhoone tomatitega, maasikapõlluke, marjapõõsad ja õunapuu, aga sellega asi piirdub. Esiteks on maa tema maja juures kehv, et seal midagi korraliku kasvatada ja teiseks kust jääks töölkäival pensionääril veel aega ja jõudu üle põllulapi pidamiseks? 

Noh aga seda parem, et on tädi kelle juures siis käia ja kõike seda põllumajandust käega katsuda. 

Mulle väga meeldis nende maja värv.

Nagu vanasti kombeks siis pandi lapsed juba väikesest peale talutöid tegema. Sel korral aga läks hoopis nii, et meie laps alustas ise ubade puhastamisega ja enne järgi ei jätnud kui kogu kandikutäis oli puhastatud. No see selline Montessorilik tegevus ka seega ma üldse ei imestanud. Ega minagi ei saanud kõrval vaid käed rüppes seista, kuna ka mulle on selline tegevus väga meeltmööda.

Kas keegi teist veel mäletab sellist mänguasja? Killuke mu lapsepõlve mälestustest. Minul endal ei ole kunagi sellist pilli olnud, aga iga kord kui ma tädipoegadega mängimas käisin siis ma olin alati meelitatud nendest värvilistest nuppudest ning unistasin ka ise sellise pilli omamisest. 

Naljakas mõelda, et Greta nüüd seda pilli käes hoiab mida mina temavanusena käes hoidsin.

Paar pilti tädi hirmus kõrgetest päevalilledest