Wednesday, 10 July 2013

PÄEV WINDSOR-is JA BLOGIMISEST

See postitus tuleb nüüd taas eelkõige neile, kes Inglismaad piltides naudivad. Ma igaks juhuks hoiatan kuna tundub natuke imelik taas ühe postituse alla 100 pilti panna aga kuna neid pildinautijaid jätkub siis annan aga tuld. Seda enam, et ega ma sõnadega nagunii eriti palju midagi ilusat teha ei oska:)
No ja neile, kes piltidest huvitatud ei ole nende jaoks on postituse lõpus juttu blogimisest. 
Kaks nädalat tagasi, kui mu ema siin oli, käisime Windsoris. Windsor on kuulus eelkõige oma lossi poolest, mis on Kuninganna ja ta pere üks elukohti. Kuid see ei ole ainus põhjus miks paljud Windsorit teavad või seda nime kuulnud on kuna nimelt asub siin ka ju Inglismaa Legoland. Selle külastamiseks peab küll natuke linnast välja sõitma aga Windsori osana siiski. 
Tegu siis igati armsa vana linnakesega kus on alati väga mõnus atmosfäär. Kui me Petega veel abielus ei olnud ja koos ei elanud siis elas Pete Windsori lähedal. Nädalalõppudel, kui ma tema juures olin, tulime tihti kas laupäeva või pühapäeva hommikul Windsor-isse hommikust sööma. Seega meil on Windsoriga üsna palju magusaid mälestusi...
Hommikul võttis meil parasjagu kaua aega, et majast välja saada (mis ei ole midagi uut meie puhul :) seega kohale jõudsime alles keskpäeval. Linn oli muidugi paksult rahvast täis, enamalt turiste. Juhtus ka nii, et samal nädalalõpul toimus seal ühes pargis koertenäitus seega parkimiskohta oli pea võimatu leida. 

Lõpuks õnnestus meil auto parkida aga kui Pete maksma hakkas avastas ta, et selle koha peal saab vaid tund aega korraga olla, meil aga oli plaanis lossi vaatama minna mis kohe kindlasti vähemalt 3 tundi oleks aega võtnud. Kuna Pete aga oli juba selle koha eest ära maksnud siis otsustasime tunnikese ringi kõndida ja siis saata Pete tagasi uut parkimiskohta otsima.




Kaua ma siin ootama pean?

Las ma laulan ajaviiteks

Vot selline roheline karvane maja

Seda lillas kuues meest kutsutakse meil TOWN CRIER, või siis Bellman-iks. Tema on selline kohtu tegelane, kes tänaval ringi kõnnib, kellukest tilistab ja rahvale teadaandeid hüüab. Praegusel ajal küll vaid turistide ja linnaelanike lõbustamiseks (on koguni linnavalitsuse palganimekirjas seda tööd tehes) aga sajandeid tagasi oli see tõsine amet. Keskajal kui kirjaoskus ei olnud veel laialdaselt levinud olid just Town Criers-Bellmans need mehed kes uudiseid linnainimesteni tõid.
Kuna nende töö hulka kuulus ka halbade uudiste edastamine (näiteks tulumaksu tõus) siis olid nad seadusega kaitstud, et keegi neile vihast kallale ei saaks minna või neile muul viisil viga teha. Kõik mida nad tegid oli tehtud parajasti troonis oleva valitseja nimel seega kõik kes Bellmani vastu kätt tõstsid olid automaatselt riigi reeturid ja said ka reeturile vastava karistuse. 'Don't shoot the messenger' oli käsk mida tuli tõsiselt võtta.
Ja nii nad kõndisid linnas ringi, kõlistasid kellukest tähelepanu saamiseks ja hüüdsid 'Oyez, Oyez', mis tähendab 'Hear ye' mis oli üleskutse vaikuseks ja tähelepanuks.


Ostutänava sissepääs

Suveniirid

teekannud

riiulid täis erineva välimusega teekarpe

sokolaadi

ja odavaid komme
Ei puudunud ka Morris tantsijad. Morris tantsijatest kirjutasin ma kord SIIN seega ei hakka nüüd uuesti seletama kes nad sellised on :) 

Kolm õde (vist) tantsu vaatamas





Nii, jälle peab ootama

Ok, ma siis ajaviiteks laulan taas ühe laulu
Päris Kuningannat me sel korral ei näinud, küll aga ühte tema esindajat.


Kuna meil parkimisega raskusi oli siis peale tunnist jalutuskäiku läks Pete autot uuesti ümber parkima, samal ajal kui meie vanaemaga poodides kolasime. Vaba koha otsimisega läks Pete küll vist mingi 40 min aega aga lõpuks siiski leidis koha üsna kaugel südalinnast kuid selle eest tasuta.
Meie ja me vidinad, tüüpiline :)


Sales girl


Suveniirid, suveniirid


Lõpuks siis jõudsime nii kaugele, et võisime suuna lossi poole seada. Noh nii me vähemalt arvasime kuna Windsorisse tuleku eesmärgiks oligi ju lossi, mitte poodide külastamine

Lossi värava taga aga oli selline pikk ja aeglaselt liikuv järjekord, et otsustasime alla anda ja lossi külastamise teiseks korraks jätta. Kuna mu ema tuleb koos tädiga siia uuesti juba septembris siis lootust on, et ehk selleks ajaks on ka turiste vähem ja järjekorrad lühemad. 
Järjekorda on natuke mu selja taga näha
Otsustasime hoopis niisama linnapeal ringi jalutada. Kuna Windsori linnake on väga armas siis vaatamist ja nautimist jätkus meil küllaga. Räägitakse, et Teise Maailmasõja ajal oli Hitlerile Windsori loss meeldima hakanud ja tal oli plaan sinna elama asuda peale Inglismaa vallutamist. Ta andis käsu lossi mitte pommitada. Samal ajal viis kuningakoda lossist ära kõige hinnalisemad kunstiteosed ja pimendasid lossi aknad kartes pommitamist. Isegi pargi hirved viidi Teise Maailmasõja ajal ära Balmoral -i (ka üks kuninganna kodudest) ning parki kasutati põllumaana, et kasvatada sööki ja toetada sõda. Hiljem toodi hirvad parki tagasi. Kuninganna ja ta pere magas sõja ajal Windsori lossis ja see oli suur saladus. Rahvas teadis hoopis, et nad ööbivad Buckingham-i lossis. 
Millegi pärast kippus Greta vanaema tagataskute küljes rippuma

Kuninganna hobusetallid 






Printsess Greta the First
Kuna tegu väga turisti rohke kohaga siis loomulikult leidus suveniiripoode iga nurga peal. 























Raekojas toimusid 40ndate päevad. Inimesed olid vastavalt riietatud ja rahvale õpetati selle aja tantsustiile.













Windsori viltune maja



Ei ole päeva ilma jäätiseta :) Valik loomulikult 100 korda väiksem kui Eestis


Viltuse maja tagumine pool
















Olles teinud vanalinnale mitu tiiru peale otsustasime enne koju minekut veel väikse söömingu teha. Tegelikult oli väikesest söömingust asi kaugel kuna Pete tellis endale terve kana ja mina pool. Sööma läksime sellisesse kohta nagu Nandos. Tegu Portugali restorandiga kus on väga normaalsed hinnad ja kust saab kõhud korralikult täis. Minu jaoks aga kõige tähtsam, et mina saan seal nii paljusid asju süüa ilma, et isegi pean mainima mu allergiaid. 
Samal ajal kui meie oma toitu näost sisse ajasime (sõna otsese mõttes kuna meil Petega oli nii suur nälg) jõi Greta paberi pealt kõrrega jääkuubikuid.


Paari minutiga olime oma toidu ära hävitanud.

Lõvitüdruk

Parkla poole minnes tuli meile vastu sellised vägevad koerad. Tuli välja, et üks nendest oli koguni esimese ja teine teise koha koertevõistlustel võitnud. 

Koerale sellise soengu tegeminie pidavat võtma 3 tundi ja koer on sel ajal väga rahulik kuna teda on juba noorest peast sellise protseduuriga harjutatud.




Kui autosse jõudsime olime kõik üsna väsinud. Kuna Pete autos ei tööta hetkel külmapuhuja siis olime sunnitud katuse alla laskma või muidu oleksime vist kõik ära minestanud. Sunnitud siis selles mõttes, et mina tavaliselt ei luba seda siis teha kui Greta on autos, kuna ees istudes ei ole tuult tundagi samal ajal kui taga pingil on raske pead keha küljes hoida :) Peale selle ei ole mul Gretale sellist mütsi päiksepiste vältimiseks pähe panna millel oleks paelad all ja mida saaks tugevalt pea külge kinnitada, et tuul seda kohe ära ei viiks. Sel korral siis tegime erandi ja improviseerisime natuke.
Sõitja ise oli väga rahul. Kohe nii rahul, et jäi peaaegu minutiga magama. 
Nii ja nüüd olete te kõik neid pilte näinud ja mõelnud, et oh küll on ikka ilus (no vähemalt osa teist ma arvan) ja võib olla isegi mõelnud, et küll meil veab, et elame nii muretut elu ja aina vaid käime ilusates kohtades ja naudime elu ning ei mingeid muresid ega koledaid kolle. Mäemamma kirjutas SELLEST just ükspäev oma blogis. 
Mind isiklikult sellised 'ilu' blogid üldse ei häiri. Jah, mõnikord tõesti, kui endal ei lähe kõik hästi, siis mõne teise inimese roosamannavahulist blogi lugedes võib see asja ainult hullemaks teha, AGA ma tean seda liiga hästi, et kellegi elu ei ole vaid lust ja pillerkaar. Meil KÕIGIL on nii häid kui halbu aegu ja kuigi ma mingil hetkel võin olla kellegi imeilusast blogielust kõigutatud, siis reaalsuses ei tahaks ma mingil juhul teiste ilusat elu (aga ka nende probleeme) oma eluga vahetada. 
Kui aus olla siis mind pigem inspireerivad blogid mis mind võib olla natuke kadedaks teevad ja omamoodi on need pigem mulle lükkeks midagi ise kas organiseerida või korda saata. 
Need blogid aga mis mind negatiivselt laadivad, või mõjutavad, ma kas siis lihtsalt ei loe, või loen siis kui olen vaimselt tugev seda tegema ilma, et sellest mõjutatuna tunneksin. Samas olen teadlik, et ka negatiivsete tunnete tunnetamine on tegelikult positiivne nähtus, kui on oskus neid tundeid analüüsida. Leida kust ja miks kellegi blogi mind ärritab, või negatiivseid tundeid minus esile toob. Tihti on, et kirjutaja lihtsalt vaatab asju negatiivse nurga alt, või tal on alati millegi üle kritiseerida mis võib olla minu mõttemaailmaga kokku ei lähe, aga vahel tekkib see negatiivsus vaid minus eneses minu isiklikel põhjustel. Sellistel puhkudel ma siis proovin selle negatiivsuse pigem muuta millegiks positiivseks ja inspireerivaks. Ega see kerge alati ei ole, aga kui aus olla siis minu loetavate blogide hulgast peaegu puuduvad sellised blogid mis negatiivsust õhkaksid.

Olen teadlik, et ma enda blogis ei kajasta KOGU mu elu ja ma ei näe, et ma seda peaksingi tegema ilma, et kellegi ees süüdi peaksin ennast tundma. Jah mulle hirmsasti meeldivad need blogid kus inimesed jagavad avalikult oma tumedaid päevi ja muresid blogimaailmaga. See muudab blogi palju intiimsemaks ja toob sind blogijale palju lähemale, aga ma arvan, et tõelist pilti see kirjutajast siiski ei anna, kuna nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka eri arvamusi ja kui üks loeb ühest reast välja ühte asja, siis teine võib lugeda või näha seal hoopis midagi muud. Seega väide või arusaam, et kui sa oma muredest ja probleemidest blogis ei kirjuta, siis sa nagu ei oleks aus või su blogi on vaid 'uhkustamine' ei pea paika. Igal inimesel on eri põhjused miks nad blogi peavad ja mida nad sinna kirjutavad. 

Minu blogis ei ole palju meie isiklikust elust ja probleemidest kirjutatud eelkõige sellepärast, et ma ei ole juba loomult eriti avatud inimene. Mulle meeldib probleemid enne oma peas lahti harutada ja alles siis nendest rääkida kui, et neid kohe terve 'ilma' ees lahata. 
Oleneb loomulikult ka probleemist või murest. 

Teiseks, mul on mees kellega ma saan kõik jutud räägitud ja kes mind 100% toetab seega mul ei olegi otsest vajadust kuskile mujale minna, et end maandada. Ja kui probleem peaks olema meie vaheline, siis seda enam on see meie vaheline asi sellele lahendus leida. 

Kolmandaks, loomulikult on mul nii palju asju mida ma siin hea meelega tahaksin avameelsemalt lahata, AGA kuna teemad mõnikord puudutavad ka inimesi kes mu blogi teavad, siis on oht et asjadest kirjutamine võib neile haiget teh, või konflikte esile kutsuda. See aga oleks viimane asi mida ma teha tahaksin ja seega on parem kui sellised asjad-teemad minu blogis üldse hingamisruumi ei saa.  

Neljandaks, tegelikult Ei OLE mul lihtsalt seda AEGA, et  maha istuda ja rahulikult sõnu ritta panna, et midagi 'sügavamat' kirjutada. Mõnikord nii tahaks, aga lihtsalt ei ole aega. Võib-olla kui Greta koolis käima hakkab siis asi muutub, aga praegu ei julge veel sellele loota, kuna mul on pikk nimekiri asju mis tegemist ootavad. 

Ja viiendaks, nagu ajalugu on juba näidanud, siis kuigi minu blogi sai alguse sellest, et vanaema ja vanaisa ning välismaal elavaid lähedasi sõpru meie eluga kursis hoida, on aastatega lugejaid vaid juurde tulnud ka ilma meie elust 100% avameelselt kirjutamatta. 
Mu eesmärk ei ole küll üldsegi mitte lugejate numbri suurendamine, aga mul on siiras hea meel, et tänu mu blogimisele oleme me kohanud nii palju võrratuid inimesi, kes meie ellu on nii palju päikest ja rõõmu toonud ning tänu sellele elu palju värvilisemaks muutnud. Ja ma tean, et neid toredaid inimesi keda me veel kohanud ei ole on veel rohkemgi. 
Nii, et kokkuvõtteks ei ole seal vahet mida või kuidas keegi oma blogis kirjutab. Samameelsed-samalaadse inimesed oskavad ühineda ka vaid ühekülgset informatsiooni saades :) :) :) 
Muud ei oskagi öelda kui vaid ELAGU BLOGIMINE ja toredad inimesed üle maailma!!!
Teema lõpetuseks võin siiski mainida, et kuigi kindlasti need Windsori pildid siin tunduvad väga värvilised ja päikest täis siis tegelikult olime me Petega mõlemad väga okkalised ja kärsitud. Petel oli kaks nädalat tööl väga kiire ja stressirohke aeg mis ka meie eraelu automaatselt mõjutas, seda enam, et ka mina olin rahutu hingega ja väsinud. Ja nii meil siis oli konflikt iga väikse asja pärast. Gretat me vist ei ole ka elus nii palju keelanud, hoiatanud (et ta igal pool ei roniks, alla kukuks, ära ei kaoks) ja ta kallal kaagutanud (ja seda mitte sellepärast, et laps halvasti käituks vaid pigem sellepärast, et meie stressis ja vähem kannatust ning ei luba tal olla LAPS) kui sel nädalal kui mu ema siin oli. Osalt oli selles ka süüdi lapse liigne magusa tarbimine, mis talle alati halvasti mõjub ja ta väga energiliseks teeb, aga sellegi poolest. Kahjuks juhtus selline aeg just sel ajal kui vanaema siin oli nii, et mitte just kõige parem vaatepilt talle.
Noh aga mis sa teed see on elu ja meie läheme aga edasi :)
Rõõmsat suvepäeva teile kõigile!

15 comments:

  1. Hei ja suured tänud kaunite reisipiltide eest! No minu jaoks oli neid kohe lausa paras hulk, mitte mingil juhul liiga palju, nii et jätka samas vaimus :) Oleks kohe nagu teiega koos toreda Windsori päeva veetnud, kuigi endal seal veel käimata.
    Paras kokkusattumus et minulgi on viimasel ajal meeles mõlkunud oma blogis taas blogimise teemaline postitus teha, ühe sellise olen juba kirjutanud. Ehk mõjutasid seda tegema ka meie ühised blogituttavad Mäemamma ja Jane. Jah, eks me kõik ole erinevad, erimoodi on ka meie elud ja see millise pildi blogi kaudu neist nn `´vaatajale`´maalime. Mina olen ka argielus selline inimene kes oma muredega üksi püüab hakkama saada ja kui ikka asi mustaks kisub siis kaon lihtsalt vaateväljast/kuuldeulatusest. Seetõttu võiks minustki jääda mulje kui läbi lilleleise elu hõljujast, kuigi tegelikult olen mineviku elus ületanud väga suuri ja sügavaid raskusi. Aga minul on siiski üldiselt selline vaatenurk blogimisele, et kuna ju oma lugejaskonda kõiki ei tea ega tunne, ei plaani ma ka oma negatiivsemaid probleeme avalikus blogis välja halada. Need jäägu kas minu sisse või lähituttavatega arutamiseks. samas ma absoluutselt ei tauni ja loen ka neid blogisid kus aeg-ajalt veits hala on. Kellegi elu pole ju kitsaskohtadeta, ja mind lausa ärritab selline seisukoht et kui elatakse nn. välismaal siis on kogu elu ainult mannaroosa. Pole ju!Nii et sinu seisukohtadega üsna päri!
    Kaunist suve jätku, Londonis pidi hetkel kuumalaine valitsema. Tervitusi, Katrin.

    ReplyDelete
  2. toredad pildid ja armas linnake, olen isegi kunagi windsoris turisti manginud. lemmikfoto aga see, kus gretal kampsun peas, ha

    blogimisest.. kindlasti ei peaks/tohiks sa koigest raakida midagi peaks ikka privaatseks ka jaama, eriti avalikus blogis. ei pea tervet oma eraelu koigile lugemiseks yles riputama, milleks? eks igayks teab, et mitte kellegi elu ei 100 % lust ja lillepidu aga milleks peaks neist raakima voorastele inimestele (nait mina olen jalginud sinu blogi nii 4 kuud umbes ja tunneks teie pere iga kell tanava peal ara :) aga ise olen sinu jaoks total stranger. juba see on ju veidi creepy :P

    ja kadestajaid leiab igal pool, nendest tasub voimalikult kaugele hoida, murgitab ainult meelt. igayhel on enda elu elada, milleks vorrelda end teistega? ja alati on keegi kuskil kellel laheb veel paremini

    terv, marit

    ReplyDelete
  3. Sa oled ikka super fotograaf! Sa tead seda, eks? :)

    Ma blogisin 7 aastat koigest ja korralikult, siis tuli aga tahtmine uus blogi teha ja see on enamasti minu 'happy place'. Blogimine peab eelkoige endale meeldima ka naudingut pakkuma, teiste peale ei pea koguaeg motlema :)

    ReplyDelete
  4. Katrinliias, lugesin just ka sinu blogis olevat blogimise teemalist postitust ja olen sinuga sama meelt. Mulle meeldis see mõte sinu postituses, et kunagi võib olla on su lastelastel su blogi huvitav lugda. Tõsi see ju on, et nii paljude vanavanemate elu on jäänud meile kättesaamatuks just sellepärast, siis kui oli võimlus ei tulnud pähe küsida ja kui oleks tahtnud küsid olid nad juba meie hulgast lahkunud. Tihti vanas eas ei mäleta ju ka enam kõike asju nii hästi enam seega tõesti tore et tänapäeval on olemas blogi kuhu mälestusi oma elust talletada.

    Marit, muideks meie oleme ühel blogija pere siin just sedasi tänava peal lihtsalt blogi järgi ära tundnud ja neil sabast kinni võtnud ja kes nüüd me sõbrad ja kellega me ka alati kui vaba aega saame kohtume.

    Blogi lahti olemisega meil praegu mingit probleemi ei ole. Oleme seda vahel arutanud aga kuna meie päris nimedega internetist palju ei avane ja meie blogi juurde sedasi ei pääse siis me ei näe mingit vajadust hakata blogi lukku panema. Saame õnneks siin Inglismaal anonüümseks jääda, Eestis elades oleks loomulikult lugu teine kuna seal ju inimesi vähem ja alati on keegi kes kedagi tunneb. Ka ei tunne ma, et siin oma lapsest kirjutades ma kuidagi ta inimõigusi rikun. Kui ta vanem on siis loomulikult saab ta juba ise oma arvamust avaldada ja noh eks me siis vaata seda asja uue pilguga aga ma arvan ka, et kui ta vanem on siis ega ju enam ei olegi nii palju midagi temast kirjutada kui praegu kui ta alles väike ja ullike :)

    ReplyDelete
  5. Mrs.B , sa arvatavasti just kirjutasid oma kommentaari kui mina sinu peale mõtlesin ja sinust kirjutasin :D

    Just, ega mina ka ju ei tea praegu millise suuna mu blogi näiteks 7 aasta pärast võtab. Võib olla hakkan vahepeal intensiivselt sokke kuduma ja hoopis nendest blostitusi tegema :)
    PS. Fotograafi koha pealt on ikka väga palju arenemis ruumi veel aga mul on plaanis ennast ses osas rohkem arendada kord kui Greta pikad päevad koolis hakkab käima :) Kiituse eest aga tänud :)

    ReplyDelete
  6. Minule see blogi väga meeldib, eriti Greta kleidikesed. :) No ja Lillebror on Gretast vist ainult üks või kaks päeva vanem, seetõttu on hirmus põnev jälgida, kuidas täpselt sama vana laps Inglismaal kasvab.

    Mina blogin avalikult ja väga väheste piltidega ainult osast elust, mitte väga isiklikult, ja salaja ja tunduvalt ohtrama pildimaterjalidega oma päriselust. Viimasele pääsevad ligi mõned valitud sõbrad, keda ma niiehknii päriselus tunnen.

    ReplyDelete
  7. Ma ei väsi kordamast kallitele blogijatele - aitäh, et lubate oma elus osaleda!

    ReplyDelete
  8. Oeh... Windsor :) Mõnusa nostalgialaine põhjustasid siin :)

    http://tikriblogi.net/2007/09/26/windsor-eton/

    Aga blogimise koha pealt olen ma sinuga 100% nõus. Mulle ei meeldi liigne negatiivsus, selliseid blogisid ma lihtsalt ei loegi. Samas toredate inimeste objektiivselt kajastatud probleemid, nende kohta on mõnus lugeda, tekitavad kohe sellise reaalsema mulje, eks.

    Minu blogimise stiil on ka ajaga päris palju muutunud, aga ma katsun kogu positiivsuse sekka vahel ikka probleeme ka pikkida, objektiivselt. No et keegi ei arvaks, et mu elu on täiuslik, sellest on asi kaugel :D

    See närvilisuse ja keelamise (ja liigse magusa) teema on nii tuttav... Mul on siin praegu üks peaaegu kolmene, kes hakkab kõva häälega vinguma ja tihti ka jalgu trampima KOHE, kui talle miski asi ei meeldi. Ja neid asju on palju :) Ja siis mina lapsevanemana peaks katsuma rahulikuks jääda kogu aeg. Haha, jään ma ju küll. Ma tõesti ei mäleta, et Plikaga oleks asi nii hull olnud, aga vbla on see lihtsalt valikuline mälu :D Poisi iseloom on vist ikkagi kangem ka.

    Ja eile jõudis Abikaasa koju, nüüd on uus kohanemise periood, mille alguses on kõik senised rutiinid sassi löödud ja selle võrra kõigi käitumine veel halvem.

    Aga noh, ma ikka ja alati loodan, et kõik läheb lõpuks hästi :D

    ReplyDelete
  9. Anonüümne, mul on tunne, et ma tääitsa tean kes sa ole ;) Seda juhul kui sul Lillebrorile lisaks veel kaks poega on. Kui oled see keda ma mõtlen siis mulle hullult meeldib sinu blogi või õigemini siis see jutt mida sa sinna kirjutad. Ma olen sinuga pea igas asjas sama meelt ja mul on taas huvitav jälgida kuidas lastekasvatus Eestis toimub :) Ma olen vist korra või paar su blogis kommenteerinud aga ma loen igat postitust suure ''isuga' :)

    Kroonijuveel, ole lahke! :) Kuigi parandan, et jutt siis OSAST me elust :)

    Tikker, wow kaks esimest pilti on nii sinu kui minu postitusel ju samad, vaid väikeste nihetega :)
    Ja sellest Royal Windsor Wheel-ist ei teadnudgi ma midagi. Nüüd uurisin ja tuli välja, et see on midagi sellist mis vahepealt ära viiakse :)

    Mis aga puutub lapse kallal kaagutamist siis Greta puhul EI OLE tegu, et ta vinguks või jonniks või midagi sellist. Talle hullult meeldib igal pool käia ja käitumisega ei ole meil tavaliselt probleeme. Probleemid tulevad siis kui meie kärsitud ja väsinud oleme ja lihtsalt teda pidevalt keelame ja hoiatame ohtude eest. Ühesõnaga takistame tal olla LAPS. No ja kui ta on suhkrulaksu all siis ta on energilisem ja tahab rohkem ringi joosta (mis metsas oleks ok aga rahvarohkes kohas mitte) ja siis me näägutame ta kallal, et ta paigal püsiks :) Kodus ka siis.

    Ning kui mul on peas pikk nimekiri asjadest mis tegemist vajavad aga aega üldse nende jaoks ei jää siis see teeb mind kärsituks ja mul on vähem kannatust lapse suhtes (kuigi laps käitub normaalselt). Nurgad igasugu koristamat kraami ka veel sinn apeale ja ongi närvid krussis :)
    Noh, aga ma plaanin ennast parandada kohe kui Greta kooli läheb, et siis enne kooli ja pärast kooli olen täielikult tema päralt ja kui ta koolis on tegelen asjadega mis tegemist vajavad.

    ReplyDelete
  10. Aega tuleb võtta. Sa oled vist paras rahmeldaja.
    Minu jaoks on pilte liiga palju, aga ma loen moblast ja kerima ei pea. Sul kuluks ära see teksti poolitamise vidin.

    ReplyDelete
  11. On küll kaks poega veel. Aitäh meeldimast. Tegelikult olen ma Eesti mõistes kohutav konservatiiv ja sellel on üks pigem varjatud (mitteblogitav), aga tegelikult väga isiklik ja tõsine põhjus. Eesti moodi lapsekasvatust kirjeldavad minust palju paremini Tikker ja Laps Eestis.

    ReplyDelete
  12. Mermaid, ma nüüd ei tea kas ma ennast rahmeldajaks saan nimetada. Rahmeldaja on minu arusaamist mööda pigem see kes palju ühest kohast teise jookseb aga midagi suurt tehtud ei saa.

    Mina ikka saan asjad tehtud aga mitte alati selles järjekorras nagu ma tahaks ja sellepärast siis ka sisemine rahutus. Niisama vedeleda ja 'elu mööda lasta' mulle ei meeldi kuigi vahel kui vaja saab ka seda tehtud.



    ReplyDelete
  13. Anonüümne, mulle meeldib just see kuidas sina asju kirja paned. See meenutab mulle mu tööd :)

    Kõik nii loogiline ja enesestmõistev aga paljud ei oska samamoodi erinevatel põhjustel laste kasvatamist näha.
    Noh ega paljudel ei olegi vaja aga nendel kel peres lastega mingi probleem nendele tuleksid sinu näpunäited eriti kasuks (seda siis puhul kui vanemad on avatud nõuanneteks :).

    Seega ma loen ja naudin, sest tean omast käest, läbi töö, et need näpunäited toimivad :)

    ReplyDelete
  14. Muidugi tuleb kirjutada vaid ilusatest asjadest!
    Kes see tahab pàrast koledaid tundeid meenutada ja keda need huvitavad, tegelikult.
    Kindlasti on sul sòpru ( noh peale Pete, eks) kellele helistada vòi kellega isklikult kirjutada kui tòesti midagi hingel on.


    Mulle meeldib reisida ja meedivad ilusad pildid, seega vaatan mina alati hea meelega lòputuid reisipilte, kui nad on hàstit ehtud! Sul on!
    Pluss sul on avalik blogi ( ja ega ma ei tea kui mitteavalik see kinnine blogigi on..), seega pead sa ka mòtlema selle peale, kas Gretale meeldiks lugeda ùkspàev teatud asju avalikult.

    Meil Itaalias oli just selline lugu ùhest pubekast kes tegi enesetapu sest ta vanematel oli pandud facebooki ùks tema paljas pilt vàiksena. Kooli retsid nàgid seda ja hakkasid teda kiusama.... Eks kiusajad leiavad alati, mille pàrast kiusata ja kui poleks pilti olnud siis oleks vòibolla asi hulluks làinud mingi muu asja pàrast aga natuke mòtlema pani kùll selline lugu...

    ReplyDelete
  15. Ruudi, meie hetkel ei muretse sellepärast , et mida Greta asjast arvab. Ta on selleks veel liiga väike. Kui me Eestis elaks siis privaatsuse mõttes võib olla käituks teisiti.

    Kui Greta sellesse ikka jõuab, et temast blogimine teda mingil moel segama hakkab siis arutame asja ja kui vaja paneme blogi lukku või lõpetame üldse blogimise sel moel ära.
    Ma pigem muretsen sellepärast, et kui ta vanem on siis hakkab ju see mobiilidega filmimine ja piltide tegemine ja internetis avalikustamine. Õnneks on sinna veel aega ja koolid teevad ka mis suudavad, et selliseid asju ei juhtuks. Seda enam on see tähtis, et su laps käib koolis kus on normaalsed ja intelligentsed vanemad kellega sellistel puhkudel asju klaarida.

    Praegu aga on need aastad nii kallid ja hinnalised, et patt oleks mitte tema arengust ja me elust mälestuseks kirjutada. Olen kindel, et üks päev on ta mulle nii tänulik, et ma seda tegin. Isegi Pete tunnistab seda, et kuigi ma istun siin arvuti taga liiga palju siis ta tõesti hindab seda, et ma me tegemised kirja panen, kuna nii tore on vaadata tagasi ja mäletada (tal ju eriti lühike mälu :)


    ReplyDelete